Kumu kunstimuuseumi näituse „Vallutaja pilk: Lisa Reihana „In Pursuit of Venus““ üks kuraatoritest Linda Kaljundi kirjutab lähemalt näituse saamisloost ja Eesti ajaloo seostest kolonialismiga.
Tavaliselt arvatakse, et Eesti ajalugu ei ole kolonialismiga eriti seotud. See ei pruugi nii olla. Näituse „Vallutaja pilk“ koostamisel saadud kogemus tekitab kiusatuse väita, et kunagised asumaad tunduvad eestimaalastele praegu kaugemad ja võõramad kui 19. sajandil. Impeeriumite ajastul olid kolooniad pildi ja sõna vahendusel inimestele palju lähemal. Neil oli oluline koht ka siinsete inimeste maailmapildis.
Eesti muuseumides on koloniaalajalugu olnud õhus juba mõnda aega. Näiteks uuris Tartu ülikooli muuseumi näitus „Maailma mõõtmine“ (2016) Eestist pärit maadeavastajaid. Kumu kunstimuuseumi näitus „Vallutaja pilk“ sai alguse 2017. aastal, kui Eha Komissarov ja Kadi Polli nägid Veneetsia biennaalil Uus-Meremaa kunstniku Lisa Reihana võimast videoteost „Veenuse kannul“, mis kujutab eurooplaste ja Vaikse ookeani põlisrahvaste kohtumisi. Kiiresti sündis otsus teost Eestis näidata ja luua näitus koloniaalajaloo jälgedest Eestis.
Viimastel aastatel on Reihana video rännanud ringi kogu maailmas, innustades erinevaid paiku tegelema kolonialismi pärandiga. Tallinnaga samal ajal oli see töö väljas näiteks San Franciscos ja Torontos. Milles Reihana fenomen seisneb? Tema videolavastus on inspireeritud uhkest tapeedist „Vaikse ookeani pärismaalased“ (1804–1805). See tugines reisikirjade illustratsioonidele, mis kujutasid Briti kapteni James Cooki ning Prantsuse maadeavastajate Jean François de La Pérouse’ ja Louis Antoine de Bougainville’i retki Vaiksel ookeanil. Teaduspõhisus on siiski näiline. Vaataja märkab kiiresti, et tegelased kannavad antiigipärased kostüüme, mis olid moes 18.–19. sajandi vahetusel. Samuti on osa tapeedil kujutatud lopsakaid taimi pärit hoopis Lõuna-Ameerikast.
Minevikust rohkem huvitab Reihanat olevik – koloniaalajaloo pärandi ja metslaste kohta käivate stereotüüpide edasikestmine tänases päevas. Asumaade iseseisvumisest peale on paljud kirjanikud, kunstnikud jt püüdnud mõtestada koloniaalajalugu põlisrahvaste vaatenurgast. Ka Reihana videos on pärismaalased võtnud kaamera juhtimise üle ja me näeme sündmusi mitte merelt saabuvate maadeavastajate perspektiivist, vaid sisemaalt, troopiliste taimede vahelt. Taaslavastuses osales palju kohalike põlisrahvaste kogukondade esindajaid. Lõpptulemuse muudab iseäranis mõjusaks see, et video ei moraliseeri, vaid kutsub üles uurima minevikku loovalt ja mänguliselt, koos tubli annuse irooniaga.
Pildi roll koloniaalajaloos
Reihana loomingu üks põhiteemasid on piltide roll koloniaalajaloos. Maadeavastajate retkedel sündinud pilte nähakse sageli teaduse edusammude valguses. See aga jätab varju nende seosed võimuga. Pildid mitte üksnes ei kirjeldanud tundmatuid maid, vaid talletasid nende valitsemiseks vajalikke teadmisi, kujundasid hoiakuid ja stereotüüpe. Näidates pärismaalasi primitiivsetena ja rõhutades eurooplaste tsiviliseeritust, aitasid need õigustada eurooplaste valitsemist põlisrahvaste üle.
Pildid mängisid koloniaalajaloos tähtsat rolli juba maadeavastuste alguses. Algasid ju Kolumbuse retked ja trükikunsti levik samal ajal. See tõi kaasa globaalse teksti- ja pildiplahvatuse. Trükitehnika areng muutis piltide valmistamise veelgi paremaks ja odavamaks. Praegu teatakse paremini maadeavastajate reisikirju, mida huvilised loevad veel tänapäevalgi. Omal ajal aga olid reisikirjade kõrval sama populaarsed nendega kaasas käinud pildimapid. Kõige ambitsioonikamaks peetakse kapten Cooki retkede pildipärandit: nende tulemusel sündis umbes 600 akvarelli, guašši ja joonistust, 180 gravüüri ning lisaks 2000 loodusteaduslikku joonistust.
Väärtuslik pildimaterjal Eestis
Kõige selle valguses soovisime näitusel „Vallutaja pilk“ uurida, millised on Eesti ajaloolised seosed kolonialismiga. Sellest sai alguse omamoodi põnev avastusretk eri muuseumide ja raamatukogude kogudesse. Nägime, et Eestis on hulgaliselt mitmesugust maadeavastuste, asumaade ja koloniaalajaloo ainelist pildimaterjali, mis on suures osas unustusse vajunud.
Trükipilte hangiti erakogudesse, nagu Liphartide kogu Raadi mõisas. Näiteks pärinevad Raadi kogust Prantsuse maadeavastaja Louis de Freycinet’ ümbermaailmareisi illustratsioonid. Retkel oli kaasas mitu kunstnikku, tagasi pöörduti suure loodusteadusliku kollektsiooni ja hulga joonistustega. Reisist anti 1825. aastal Pariisis välja 13 köitest koosnev koguteos „Reis ümber maailma“, mille juurde kuulus neli köidet illustratsioone ja kaarte.
1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli telliti samuti palju maadeavastuste ja asumaade ainelist graafikat, illustreeritud reisikirju jm. See annab tunnistust reisi- ja teadusillustratsioonide autoriteedist. Valgustusajastul, 18.–19. sajandi vahetusel ei peetud pilti teksti kõrval sugugi teisejärguliseks – teadlase või temaga kaasa rännanud kunstniku joonistuses nähti väärtuslikku dokumenti, kuhu olid jäädvustatud vahetu kogemuse kaudu saadud teadmised.
Seda veendumust jagas Tartu ülikooli arhitekt ja professor Johann Wilhelm Krause, kes kopeeris reisikirjade illustratsioone ja innustas sama tegema ka tudengeid. Teiste hulgas olid Krausele eeskujuks omaaegse maailma kuulsaima loodusteadlase Alexander von Humboldti teosed. Aastatel 1799–1804 reisisid Humboldt ja botaanik Aimé Bonpland Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, uurides sealset loodust ja kliimat, kultuuri ja elanikkonda. Nende reiside põhjal ilmus palju rikkalikult illustreeritud ja populaarseid väljaandeid. Paljude illustratsioonide aluseks olid Humboldti enda ekspeditsioonidel tehtud joonistused.
Baltisaksa haritlased ja aadlikud ei tegelenud ainult välismaiste piltide kopeerimisega. Nende hulgast pärines nii mõnigi kuulus maadeavastaja ning baltisaksa admiralide retkede kirjeldused ja pildimapid olid omal ajal samuti väga menukad. Kui üldiselt ei ole Eesti kultuurimälu baltisakslasi eriti omaks võtnud, siis maadeavastajad on endale koha kindlustanud – neid mäletatakse, neist räägitakse, korraldatakse näitusi jne. Ent kuna enamasti räägitakse nende panusest teaduse ja meresõidu arengusse, siis on see jätnud varju osaluse eurooplaste koloniaalvõimu laiendamises – sellele aitasid moel või teisel kaasa kõik maadeavastajad.
Vene impeeriumil ei olnud kaugeid meretaguseid suuri kolooniaid, välja arvatud Alaska. See-eest koloniseeris Venemaa järk-järgult oma äärealasid Siberis, Kaug-Idas ja Kaukaasias. 19. sajandil asuti korraldama ümbermaailmareise. Vene keisririigi üks trumpe oli polaar- ja põhjaalade tundmaõppimine. Ka seal ei puudunud majanduslik motivatsioon, kuna karusnahaloomade, vaalade jt jahtimisest saadi suurt tulu. Selle tagajärjel kahanes paljude liikide arvukus kordades ja nii mõnedki sattusid väljasuremise äärele. Jahis sunniti ühel või teisel moel tihti osalema ka põlisrahvaid.
Reis ümber maailma
Sageli mõeldakse koloniaalsest eksootikast rääkides kõigepealt kuumadele, troopilistele maadele. Ometigi levis laialt ka külmade maade eksotiseerimine: publiku fantaasiat köitis nii ebatavaliselt kuum kui ka külm kliima. Põhjaalade kirjeldusi ilmus palju just baltisaksa maadeavastajate reisikirjades. Näiteks sai väga populaarseks Adam Johann von Krusensterni ekspeditsiooni (1803–1806) põhjal sündinud kolmeosaline, atlase ja pildimappidega varustatud teos „Reis ümber maailma“ (1810–1812). See tõlgiti paljudesse keeltesse.
Retkel tehti loodusteaduslikke ja etnograafilisi uuringuid, kaardistati Vaikset ookeani ja kaubanduslikke võimalusi. Meeskonda kuulus Wilhelm Gottlieb Tilesius von Tilenau (1769–1857), saksa loodusteadlane ja kunstnik, kelle joonistustel põhinesid paljud reisikirja pildimapis trükitud gravüürid. Eriti suure huviga on neis üles joonistatud Vene ekspansioonile olulised põhjarahvad ainud ja kamtšadaalid. Tilenau on lähenenud inimestele üsna samamoodi nagu loodusteaduslikule materjalile, eri rahvaid ja hõime liigiti kirjeldades ja süstematiseerides.
Krusensterni ekspeditsioonil oli osalenud ka teine tuntud balti maadeavastaja Otto von Kotzebue, kes juhtis hiljem ise kahte ümbermaailmareisi. Nendegi ainetel ilmusid menukad reisikirjad. Kotzebue esimese ümbermaailmareisi (1815–1818) eesmärk oli vaatluste tegemine ning Vene keisririigi võimu kindlustamine, sh Alaskas. Retkel osales ka Louis Choris, saksa-vene päritolu kunstnik. Tema karjäär on hea näide sellest, et maadeavastused pakkusid kunstnikele palju häid võimalusi, aga ka ohte. Ümbermaailmareisi käigus oli Choris teinud palju akvarelle. Retke lõppedes läks ta õppima Pariisi. Seal valmistas ta joonistuste põhjal litograafiad, mida kasutati Kotzebue reisikirja illustratsioonidena. Lisaks andis Choris ümbermaailmareisist välja oma raamatu ja veel ühe pildimapi. Uute seikluste – ja piltide – jahil sõitis ta Prantsusmaalt Lõuna-Ameerikasse, kus paraku hukkus.
Kolonialism ja eestlased
Kui palju puudutas see kõik tavalisi eestlasi? Pildimapid ja reisikirjad kuulusid haritlaste maailma, mis eriti 19. sajandi alguses oli valdavalt baltisakslaste pärusmaa. Ometi ringles ka eesti talupoegade maailmas palju koloniaalseid pilte ja tekste. Kui Friedrich Reinhold Kreutzwald andis aastatel 1848–1849 välja esimest eestikeelset üldharivat ajakirja „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“, siis tehti selles märksa rohkem juttu eksootilisest kui kohalikust faunast – kaelkirjakut ja ninasarvikut kohtas seal suurema tõenäosusega kui siili või rebast.
Hiljemgi kirjutati eestlaste ajalehtedes, kalendrites ja õpikutes palju kaugetest asumaadest, nende elanikest ja loomadest-taimedest. Euroopas, näiteks Saksamaal ja Hollandis on muuseumid teinud viimasel ajal hulga näitusi, mille keskmes on just taolised illustratsioonid ning pärismaalasi kujutavad tarbekaubad, tee- ja kohvipakid jmt. Nende näituste tegijaid on huvitanud viisid, kuidas kolonialism sai osaks inimeste igapäevaelust. Eestis ei ole taolist materjali kuigi palju säilinud. Ent kui Kristjan Raud ja tema mõttekaaslased asusid 20. sajandi alguses propageerima kohalikku rahvakunsti ja käsitööd, siis kurtsid nad kõva häälega selle üle, et eestlased eelistavad kohaliku rahvakunsti asemel riputada oma seintele värvilisi, eksootilisi ja kaugeid maid kujutavaid trükipilte. Sellised suhteliselt odavad pildid olid Vene impeeriumis 19.–20. sajandi vahetusel tõesti menukas kaup ja neid trükiti massiliselt.
Selle kõrval ei saa unustada, et koloniaalsed stereotüübid olid mõjutanud ka eestlaste kujutamist. Samuti olid valgustuse ajal mitmed kirjamehed kritiseerinud aadlikke selle eest, et eestlaste olukord pole sugugi parem asumaade orjade omast. Hiljem kasutasid seda võrdlust oma palvekirjades isegi eesti talupojad. Ka eesti kirjanduse esimesed ajaloolised jutustused rääkisid mitte kohalikust ajaloost, vaid hoopis orjade ülestõusudest Ameerikas. Nende autoriks oli Lydia Koidula ja publik nägi neis lugudes vihjeid siinsete talupoegade olukorrale. Seega pakkus koloniaalne maailm eestlastele ka võimalust n-ö oma asja ajada.
Tekst: Linda Kaljundi
Illustratsioon: Jean Gabriel Chervet. Wikimedia commons