Kolme päevaga täieõiguslikuks sukeldujaks

Merit Raju jagab muljeid PADI Open Water kursuse läbimisest Malaisias ja oma esimesi sukeldumiselamusi.

Merit Raju jagab muljeid PADI Open Water kursuse läbimisest Malaisias ja oma esimesi sukeldumiselamusi.

Kelle tervis ja finantsseisund lubavad sukelduda, saab pärast PADI Open Water koolituse läbimist õiguse täiesti uude maailma sisenemiseks. Vee all näeb kümne minutiga rohkem kui kümne tunniga metsas. Metsa asemel on meres korallrifid, mis pakuvad varju ja toitu kogu värvikirevale ujujate, hõljujate, roomajate ja kõndijate seltskonnale.

Vee all on kaaluta oleku tunne: hõljud, ujud aeglaselt, vaatad ringi, peatud, kalad ujuvad mööda, teised sukeldujad ujuvad alt läbi või ülevalt üle. See on naljakas kolmemõõtmeline tunne.

Sukeldumine tähendab enda, oma varustuse ja teiste usaldamist. Kõige raskem on esialgu enda usaldamine. Huvitav murdepunkt on esimene veealune hingetõmme. Mõistus tõrgub seda tegemast, kuid kui see on tehtud, vallandub naer juba vee all, saades vee peal ainult hoogu juurde.

Veealune matk on veel ka selle poolest eriline, et seal ei saa rääkida. Aga märku anda saab – esmalt õpetatakse selgeks kõige elukriitilisemad märguanded: „kõik on hästi”, „vaata seda”, „sinu kord”, „appi, mu õhk on otsas”, „las ma võtan sinu õhku” jne.

Vees kostub kõik kõvemini ning paistab kolmandi- ku võrra suurem ja lähemal. Öeldakse, et eluohtlikuks võivad sukeldudes osutuda ainult kaks olendit: sina ise ja sinu kaaslane. Kalu ja muid elukaid ei pea kartma, kui neid just ise võitlusse ei provotseeri.

Sukeldutakse ainult koos kaaslasega. Ka kõige kogenumad sukeldujad käivad vee all koos kaaslasega, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda.

Ehmatavad harjutused

Olemaks valmis kõige hullemaks, tehakse koolitusel vee all mitmeid harjutusi. Harjutused on olukordadeks, kus õhk saab otsa, kaaslane kaob ära, mõni aparaat läheb kat- ki (õhk hakkab kiiresti välja tulema, kaaslasel läheb mõni voolik katki, mask kaob peast jms).

Kui alguses on raske usaldada end vee all esimest hin- getõmmet tegema, siis hiljem lähevad harjutused veelgi piiripealsemaks. Üks harjutus on maski (= prillide, millel nina sees) vee all ära võtmine ja uuesti pähe panemine ning veest tühjaks puhumine. Selleks harjutatakse kõigepealt ilma maskita hingamist, mis tähendab, et vee all läbi nina sisse hingata ei ole otstarbekas, kui just ei taha hingata soolvett.

Kui see harjutus tuleb juba välja, siis minnakse sügavamale ja võetakse mask ära, pannakse pähe ja puhutakse veest tühjaks. Malaisia merede eelis on soe ja liigirikas vesi, kuid miinus on eestlasele üsna kange soolapromill. Vaesed läätsekandjad – kui nad maski ära võtsid, silmad muidugi kinni, imesid läätsed kohe veidi soolvett endasse. Isegi ilma läätsedeta oli see silmadele üsna kibe kogemus.

Mässad seal siis maski ja soolveega, katsud jätkata rahulikku hingamist ja ainult läbi suu, aga kui korrakski vääratad, on vesi kohe ninas. Nii juhtuski. Näitasin seepeale hästi ära õpitud märki: üles-üles. Kuid instruktor sundis rahunema, hoidis vee all kinni ja suunas mind hingama nina asemel suu kaudu. Mõned lonksud soolast vett läbi nina panid ka mu organismi mõistma, et suu kaudu oleks praegu kasulikum hingata ja kõik võttis veel hea pöörde. Sain maskigi uuesti pähe.

Veel üks hea harjutus on vees regulaatori suust võtmine ja kaaslase varuregulaatorist hingamine. Ainsa elus hoidva vooliku oma suust eemaldamine 10 m sügavusel merepõhjas tundub üsna hullumeelse tegevusena. Järgmine – minutiga pinnale tulemine olukorras, kus õhk on mängult otsas ehk ainult välja hingates – tundub võimatu, kuid seda saab õnneks pinnal harjutada.

Alati peab hingama

Vee all peab alati hingama, sest nagu lennates lähevad kõrvad lukku (rõhkude erinevuse tõttu kõrva sees ja taevas), juhtub see vees kui tunduvalt tihedamas keskkonnas mitu korda drastilisemalt – rõhkude erinevus võib saada saatuslikuks, kui hoiad vee all hinge kinni.

Selle ja veel paljude asjade pärast ei pruugi iga sukeldumine korda minna. Kavatsesime sukelduda 18 m sügavusele, aga juba kaugelt enne seda läksid kõrvad lukku. Instruktor küll andis nõu ja isegi tou vastu kõrvu, kuid sellestki oli abi vaid lühikeseks ajaks. Kui olin 12 m sügavusele jõudnud, hakkas pea valutama ja näitasin juba mitmendat korda seda märki, mis vee peal tähendab tibens-tobens, aga vee all, et läheme pinnale. All kaugel põhjas nägin teisi sukeldujaid korallriffe uurimas, kuid ise pidin minema üles. Meeles on sellest vaid lõputud mullid, sini-sinine keskkond ja ankruköis.

Paadis merehaigusega võideldes ja teisi oodates veeretasin mõtet, et mina mingi sukelduja ei ole. Aga instruktor aitas mind meelehärmist üle ja soovitas järgmise sukeldumise jälle kaasa teha. Selleks ajaks olidki kõrvad kohanenud ja sain suurepäraste veealuste elamuste osaliseks. Tore oli näha väikeseid triibulisi kalu, kes tulid meid nokkima, neoonvärvides ja muidu kirevaid elukaid. Kalapoeg Nemot ja tema pisikesi poegi merianemooni sees. Kauneid värvilisi ja karvaseid nälkjaid, päris suuri kalu, meduuse ja krabisid… Aga kõrv läks päriselt lukust lahti alles kuuendal päeval.

Algajale on kõige raskem vee all tasakaalu hoidmine – et ei tõuseks pinnale, kuid ei vajuks ka kivina põhja, vaid hõljuks meetrike merepõhjast ülalpool. Selle nimi on ujuvus (ingl k ‘buoyancy’) ja see on seotud füüsikaga: objekt tõuseb pinnale, kui vee mass, mille ta oma ruumalaga välja surub, on suurem kui keha mass. Ujuvuse reguleerimiseks pannakse sukeldujale vöökohta mitu kivi ja selga õhuballoon, mille raskuse all vankudes on veepealses maailmas üsna raske püsti tõusta.

Vee all kätega vehkida ei tohi, vaid ainult oma lestadega. Kätega vehkimine tähendab, et on mingi probleem ja see ajab kaaslase segadusse. Peatudes tuleb veepõhjas või vees hõljudes põlvitada või toetuda ühe või kahe näpuga korallile.

Malaisias sukeldumise plussid

Külmakartlikele sobib sukeldumise õppimiseks Malaisia kindlasti väga hästi. Meie sukeldusime Lõuna-Hiina meres, kus vesi on soojem kui õhk ja vette minnes ei tundnud isegi märga mitte – vesi oleks nagu üleni pai teinud.

Sügavustes oli vesi muidugi „külmavõitu“ (+27 kraadi) ja kaitseks meduusikõrvetuse eest oli meil seljas kalipso. Mitmete inimeste jaoks, keda Malaisias kohtasime, on sukeldumine ja rändamine nende elu. Pool nende aastaeelarvest kulub sukeldumisele ja kolmveerand lennukis lubatud pagasilimiidist sukeldumisvarustusele. Leidub ka vanemaid inimesi, kes on pensionile jäädes koostanud nimekirja kõigist järeleproovimist vajavatest harrastustest – langevarjuhüpe ja sukeldumine on nende hulgas sageli esimesed.

Meie läbisime PADI Open Water koolituse (esmane baaskursus kõigile sukeldumishuvilistele) kolme päevaga. Peab ütlema, et see oli küllaltki kurnav. Õpingud algasid pühapäeva õhtul tunnise DVD-vaatamisega ja 70 lehe- külje lugemismaterjali läbitöötamisega, esmaspäeval oli väike teooriatund, veepealne instrueerimine ja neli tundi hiljem juba esimene sukeldumine.

Esmaspäeva õhtul jälle keskööni DVD ja raamat, teisipäeval veeharjutused ja teooriatunnid, keskööni raamat (kokku 250 lk) ning kolmapäeval viimased harjutused, sukeldumised ja lõpuks eksam.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga