Eksootiline, kuid üllatavalt kodune, iseloomustab Hanna Maran Austraalia külje all asuvat Tasmaaniat – Eestist kolmandiku võrra suuremat saart.
Kui ma nüüdseks juba rohkem kui aasta tagasi otsustasin pisut aja maha võtta ja pikemale Austraalia reisile minna, ei olnud mu niigi üpris ähmastesse reisiplaanidesse Tasmaania esialgu kohe kindlasti planeeritud. Õigupoolest pean häbiga tunnistama, et kuulusin pigem nende inimeste hulka, kes nimed Tasmaania ja Tansaania aeg-ajalt segamini kipuvad ajama. Siis aga, kuulnud minu plaanidest Rohelisele Mandrile sõita, teatas üks hea tuttav tungivalt, et peak- sin kindlasti ka Tasmaania üle vaatama. Seal juba käinuna oli ta nimelt kindel, et mulle võiks Tasmaanias meeldida. Soovituse otsustav toon jäigi vaikselt, kuid püsivalt kõrvade vahele kõlama.
Kõigepealt elasin paar kuud Lääne-Austraalias, tutvusin Austraalia uurimislaeva Aurora Australis Antarktikast pikalt uurimisretkelt saabunud inimestega, kellest mõned olid pärit Tasmaaniast. Kuulsin kiitvaid sõnu nii neilt kui paarilt teiseltki inimeselt. Taas kord meenusid lõunapoolkerale kaasa antud soovitussõnad ... ja lõpuks langetasingi kindla otsuse minna seiklema sellele juba veidi maagilise aura omandanud saarele.
***
Esimesed vaated Tasmaaniale avanesid hommikutaevast üksikute rünkpilvede vahelt. Austraalia ainsa saarelise osariigi pealinna Hobarti poole suunduva len- nuki akendest paistsid eemal kõrguvate mägede teravad tipud, otse all sillerdas käänulise rannikuga helesinine meri, kaugusse ulatusid luitunult pruunikad põllulapid ja tumerohelised puudesalud. Kogu see pilt meenutas haldjafilmilikku muinasjutumaad. Pärast vibreerivalt city-hõngulisest miljonilinnast Melbourne’ist Hobarti lennuväljale maandumist tundsin pisikese jaamahoone poole jalutades kohe, et see maatükk hoiab endas kauneid looduselamusi, vaikust ja rahu.
Esmakordselt Taani meresõitja Abel Tasmani poolt 1642. aastal eurooplaste teadvusse märgitud Tasmaania on küll Eestist kolmandiku võrra suurem, kuid elanikke seal vaid pisut üle viiesaja tuhande, seega on vaba pinda omajagu. Kogu osariigist on erineva tasemega kaitsealade ja rahvusparkide alla võetud üle kolmandiku, andes sellega õigustatud võimaluse reklaamida ennast loodusliku osariigina (Natural State).
PEALINN HOBART
Tasmaania ligi 220 tuhande elanikuga pealinn Hobart paikneb vahetult 1,3 km kõrguse Mount Wellingtoni jalamil käärulise Derwenti jõe suudme kallastel. Lisaks tihedale kauba- ja kruiisilaevandusele suurendab Hobarti olulisust sadamalinnana suurel määral ka asjaolu, et siitkaudu teenindatakse nii Austraalia kui Prantsusmaa uurimisjaamasid Antarktikas. Just Hobartis asub ka Austraalia Antarktika uurimise keskus.
Hobart jätab üldjoontes pigem väikelinna kui pealinna mulje. Vonkleva rannajoonega künklikul rannikul võtab Hobart koos oma naaberlinnadega enda alla küll lahmaka maad, kuid peatänavate ja kesklinna osa on pisike. Pimedas, kui Derwenti jõge ületav pikk Tasmani sild ning kõik ümberkaudsed tihedalt eramajadega täis pikitud künkad süttivad tuhandetesse tuledesse, on aga avanev vaatepilt vägagi uhke.
Derwenti jõe kaldaid ühendab Hobartis 1,4 km pikkune võimas viierealine Tasmani sild. 1975. aasta 5. jaanuaril juhtus siin ajalooline õnnetus – silda rammis juhitavuse kaotanud kaubalaev. Laeval hukkus seitse meremeest ning purunenud sillal neli autojuhti, kes oma sõidukeid õigel ajal pidama ei saanud. Lisaks paljudele teistele lisandunud turvameetmetele peatatakse alates sellest ajast suurte kaubalaevade läbisõidu puhuks sillal ka alati liiklus.
IDA-TASMAANIA HELESINISED VEED
2009. aasta alguses avaldas Lonely Planet oma aasta kümne parima reisisihtkoha nimekirja, milles oli ka Tasmaania idarannikul asuv Bay of Fires. Piirkond, millele kunagi Euroopa meresõitjad andsid aborigeenide lõkketulede järgi nime, paistab silma kristalselt helesinise merevee ja silmipimestavalt valge liivarannaga. Samas ei mürtsu siin vali muusika ega sebi ringi tuhandeid inimesi, vaid punaste samblikega kaetud voolujooneliste kaljude vahel või mööda pikka liivaranda kõndides saab nautida mõnusat rahu.
Läbipaistva vee ja valge liiva poolest on tuntud ka Freycineti poolsaarel paiknev kaarjas Wineglass Bay. Et seda maailma üht kaunimat randa oma silmaga näha, on vaja ka pisut rohkem vaeva näha – nimelt tuleb läbida umbes tunnine jalgsiretk üle Hazardi mägede. Kellel vähegi huvi, võiks poolsaarel rohkemgi ringi kõndida, sest piirkonna vahelduv taimestik ja põnev maastik on pikemat uurimist ja nautimist väärt.
METSIK LÄÄS JA VIHMAMETSAD
Mida rohkem lääne poole, seda kõrgemaks ja nurgelisemaks muutuvad ümberkaudsed künkad, tihedamaks metsad ning inimasustus oluliselt hõredamaks kui ida- ja põhjarannikul. Lääne-Tasmaanias mõjub loodus oma puutumatuses eriti võimsalt. Hommikused sõidud üle udust viiruliste metsikute mägimaastike oli värskendav vaheldus pärast Lääne- ja Lõuna-Austraalia kuivi ning madalaid bush’isid.
Omalaadselt ürgse meeleolu tekitavad ka jalutuskäigud kõrgetes hämarates vihmametsades mitmemeetriste kaharaid palme meenutavate sõnajalgade vahel, kus õhk on niiskusest sumbe ning kusagilt kõrgemalt kostuvad papagoide pidev vidin ja kraaksatused. Suurematelt maanteedelt suunavad viidad erineva raskusastmega matkaradadele, millest lühemad sobivad kergeks jalasirutuseks pika autosõidu vahele. Kõige tuntum ja pikem matkamarsruut Tasmaanias on aga 65 km pikkune Cradle Mountaini ja Lake St Clare’i vahel kulgev Overland Track, mille läbimiseks kulub kuus päeva.
Kuna Tasmaania on Austraalia ainus parasvöötmes paiknev piirkond, on sealne kliima ja taimestik mandriga võrreldes väga erinev ning saarel leidub mitmesuguseid omapäraseid taimi ja loomi. Püsivuse ja hea õnne korral on näiteks võimalik näha ürgimetajat nokklooma, kes oma pentsiku välimusega kahtlemata kedagi ükskõikseks ei jäta.
THE NUT
Põhja-Tasmaania üks omapärasemaid looduslikke vaatamisväärsusi on saare looderannikul asuv vulkaanilise päritoluga küngas The Nut. Praktiliselt vertikaalsete külgede ja lameda tipuga 143 meetri kõrgune kalju seisab üksikuna keset tasast rannikut ning paistab seetõttu juba kaugelt ja uhkelt silma. Sellelt avanev vaade ühelt poolt merele ja teiselt poolt künklikule kultuurmaastikule on väsitavat ronimist kuhjaga väärt.
ÕUNASAAR
Osariigi üks olulisemaid ekspordiartikleid on õunad ja kui lisaks arvestada saare kuju, ei olegi väga üllatav Tasmaania üks tuntumaid hüüdnimesid – Õunasaar (Apple Isle). Minugi ligi kolmekuulisest Tasmaanias viibimise ajast moodustas suure osa õunaaedades redelist üles- alla ronimine ja tonnide kaupa ubinate allatoomine. Peamine õunakasvatus- piirkond on saare kaguosa ja ennekõike Huon Valley, kus pea kõik vähegi sobivad nõlvad on õunapuuridadest triibulised. Piirkonna suurima asula Huonville’i lähedal asusid ka minu tööpõllud ning puudelatvadest võis päevast päeva õhates imeilusaid vaateid nautida.
Tasmaania maastikud meenutavad kohati millegipärast Aafrika savanne. Veidi luitunult kollakaspruunid väljad, laiade võradega hõredad puudesalud ja tagaplaanil sinetamas mäed. Eksootilist tunnet võimendavad hommikused tihedad uduviirud, mis muudavad tõusva päikese kuldses valguses maastiku iseäranis ebamaiseks ja mitmekihiliseks. Kiiresti muutuv valgus muudab meeled erksaks ja paneb pidevalt uusi detaile märkama. Vihm, päike, udu, päike, kiire vihmasagar, siis jälle päike ja juba ilmubki ootamatult välja mitmekordne eredavärviline vikerkaar ... Madal Huon Valley täitub sügisestel hommikutel enamasti paksu uduga ja kui sealt mõne- le kõrgemale künkale sõita, hakkab õige varsti paistma päike, mida all orus veel vähemalt tunnikese jagu oodata tuleb.
Ilmaolud vahelduvad Tasmaanias tõepoolest kiiresti. Päikesepaiste on seal aga oma karmuse poolest kuulus üle maa. Kuigi mujalgi Austraalias on müügil olevatest päikesekreemidest nõrgim UV-faktoriga +30 ja nahavähki haigestunute osas kuulutakse maailma tippu, siis Tasmaanias on päike veel eriti ohtlik. Kuna ühed maailma suurimad osoonikihi hõrenenud laigud ulatuvad ka Tasmaania kohale, võin omast kogemusest kinnitada, et T-särgiga päikese käes olles tekib varsti tunne, nagu torgiksid käsivarsi imepisikesed nõelad.
KÖÖGIMINUTID
Nagu Austraalias üldiselt, on ka Tasmaania üks mõnusamaid lihaelamusi kängurusteik. Kergelt marineeritud või lihtsalt maitsestatud lihatükk pannile või grillile, mõni minut kuumust mõlemale poolele ja kerge ning maitsev kõhutäis ongi olemas. Tasmaania üheks suurimaks gurmee-üllatuseks kujunesid aga kohalikud austrid. On kohti, kus austrikarbid katavad tiheda konarliku vaibana kogu ranna ja paari minutiga on kotitäis korjatud. Kui toorelt luristamine kõige meeldivam ei tundu, tuleb karbid kiirelt potis keeta või sütel küpsetada ning kausitäis imemaitsvat mererooga on söömiseks valmis. Soovi korral võib puhastatud liha veel näiteks laimi, tšilli või küüslauguga maitsestades läbi praadida. Austrile minnes tuleb aga kindlasti kontrollida, et rand ei paikneks sadama või mõne muu võimaliku reostusallika lähedal ning et korjamine seal keelatud ei ole.
***
Eksootiline, kuid üllatavalt kodune – nii võiks Tasmaaniat lühidalt iseloomustada. Mäletan, et ühel oma esimestest saarel viibitud päevadest viskasin lõhnavale hilissuvisele heinamaale selili ja sügavsinises taevas liikuvaid valgeid pilvi vaadates tuli ühtäkki suvise Eesti tunne. Nüüd, kui olen tagasi kodus, meenuvad aga ikka ja jälle õdusalt omaseks saanud detailid sellelt maakera teisel poolel asuvalt väikeselt roheliselt „täpilt“.