Kirglik purjetaja Randel Kreitsberg ostis kevadel endale uue jahi, 30-jalase ja 43 aastat vana Gulan Ankani ehk rootsi keeles kollase pardi. Milliseks kujuneb Eestisse purjetamine Bohus-Malmöni saarelt? Kord elus peab ju meremees Taani väinadest läbi purjetama.
Bohus-Malmön on Aegna-suurune saareke peaaegu Norra piiri ääres Göteborgist sadakond kilomeetrit põhja poole. Rootsipunaste sadamamajakeste rivi on palistatud vähipüügimõrdadega – äsja pensionile jäänud ja mulle oma jahi maha müünud Anders püüab just sellistega oma uuel mootorpaadil homaare ehk merivähke, eelmisel aastal saanud ta neid naabrimehega kahasse 12 tükki.
Tõstame autost Timo, Janari ja Kristjani varustuse ujuvkaile ning reisikohvrite hunnik saab tõepoolest märkimisväärne. Aga ega laevgi pole pisikene. Senimaani olen viimased kaheksa aastat purjetanud 21-jalase jahiga, mille kajutis saab vaid napilt istuda, rääkimata söögivalmistamisest ja muudest mugavustest – nüüd on eelnevaga võrreldes tegu lausa avamerepurjekaga: Gula Ankan (rootsi keeles ’kollane part’) on 30-jalane, vesitualeti, kööginurga, külmkapi, kaardilaua ja muude uskumatute luksustega 43-aastane jaht, millega ootab ees merereis uude kodusadamasse, Pärnusse. Kollane on ta kah, nagu nimigi ütleb, ja segaduse vältimiseks on aus tunnistada, et ega see laev enam esimeses nooruses ei ole ning planeeritav merereis on võrdväärne teisest Euroopa otsast ühe 1960. aastatest pärineva lagunenud, kuid restaureeritava Porsche toomisega – tegemist on hea laeva toorikuga, mis on taastamiseks vaja kõigepealt kuidagi koju saada. Tõsi, laeva merereisiks korda sättides sattus ikka ja jälle kai äärde kohalikke mehi, kes meid paljuteadva näoga varjamatult uudistasid ja nii tekkis meil kiiresti legend sellest, kuidas kogu saar teab meid kui „neid hullusid eestlasi, kes Andersi vana risu paadi ära ostsid ja sellega nüüd Eestisse purjetada tahavad“.
Bohus-Malmönist Öckerö saarele – tursapüük ja purjetav Jeesus
Tegelikult sündis esimene äpardus selsamal esimesel õhtul, mil meeskonnaga laeva veepaaki tankima läksime ning väikese viivitusega avastasime, et katkise veepaagi tõttu voolas ligi 100 liitrit õnneks puhast ja magedat vett laeva pilssi. Või kui päris aus olla, siis neid äpardusi oli teisigi: näiteks päev varem, kui just masti püsti tõstnuna avastasime Andersiga, et spinnakeri vall (see köis, mis suurt värvilist paunakujulist purje üles tõmbab) on masti sees kinni ja lahti meil seda saada ei õnnestu.
Sellegipoolest asusime pigem unistena 8. mai hilisel pühapäevahommikul veel tukkuvast sadamast mootoriga popsutades avamere poole teele. Ei olnud meid saatmas ega meile lehvitamas kedagi, ees ootas sadu miile soolast vett ning unisus hakkas tasapisi asenduma elevusega. Argumente, miks maad mööda kulgeva ja oluliselt ohutuma Göta kanali asemel läbi Taani väinade otsustasime purjetada, oli mitmeid, kuid asjalikum neist kõlas nii: kui me nüüd ei purjeta, siis rohkem selleks võimalust ei teki – ja see oli ümberlükkamatult tõene. Kõik Läänemerest väljapoole suunduvad laevad läbivad tänapäeval Kieli kanalit ja Taani väinades seilanud meremeestele võib varsti kõrvarõngaid jagama hakata, nagu kaphoorneritelegi.
Janar, õllepruulija ja kalamees, oli esimestest veepealsetest hetkedest saadik näljase näoga ringi vaadanud ning viisakalt pakkunud, et kus iganes me kiirest sõidust pausi tahame teha, tema on valmis sel ajal kala püüdma. Pea poolel teel Öckeröle, esimese õhtu sihtsadamale, sattusime mööduma saaretipust, mille veed olid kahtlemata kalarikkad, või siis arvasid kalarikkad olevat nende kümne paadi omanikud, kes seal kala püüdsid. Andsime Janarile 15 minutit ja nii uskumatu kui see ka ei olnud – esimene Taani väinadest püütud kala, poolekilone tursk, oli laevas. Aumehena võttis Janar kala puhastamise, fileerimise ja praadimise enda peale ning just veest välja tõmmatud värskelt praetud tursafileed saiaviilul matsutades sai kiirelt kahetsetud, et Janarile vaid veerand tunnikest olime loovutanud.
Öckerö saar ise asub paljude teiste omataoliste vahel ning tegemist on tihedalt asustatud saartega kohe Göteborgi lahe suudmes. Avamerelt saarte vahele keerates oleks kui maalt linna jõudnud – aktiivne kahesuunaline paadiliiklus, veesõidukeid reguleerivad liiklusmärgid, majad, tanklad ja poed kahel pool veeteed. Õhinaga sildusime Öckerö sadama külaliskai ääres ning analoogselt purjetajatega kai serval autosuvilates õhtut veetvad rootslased võtsid meid vastu soojade tervitustega. Vaid hetk hiljem sildus naaberkai äärde eriti võimas kahemastiline purjejaht suurte kirjadega „Sailing for Jesus“, millelt kostvad kilked ja muusika vaibus alles millalgi pärast seda, kui Kollase Pardi meeskond juba koidesse oli keeranud.
Öckerö − Mölle: katkine mootor ja öised traalmeistrid
Nii nagu laev, nii on ka 8-hobujõuline diiselmootor vähemalt 30 aastat vana ja olgugi, et seni perfektselt töötanud, hakkas ilmselt sellist laadi mereületuse peale mõeldes ikkagi oma võimekuses kõhklema ja lõpetas töö. Ei hakanudki järgmisel päeval, hämaruses, keset Kattegati laiemat osa seda rohkem torkima, vaid tõmbasime pea olematus tuules purjed üles ja nii kobisime Kristjaniga vaevu liikuvas laevas alla magama, samas kui Timo ja Janar võtsid endale esimese öise neljatunnise vahi.
Timo ja Janar kuulasid pingsalt VHFraadiost kostvat rootsikeelset seletamist ning liiklus paistis öisel merel olevat tihe. Olime ilmselt sattunud kohalike traallaevade jaoks „kuuma piirkonda“ ning olime kas kellelgi teel ees või siis kahtlustati, et tegemist on röövpüüdjatega – igatahes „jälitas“ meie teosammul liikuvat jahti pikemat aega üks väike traaler, hoides meile ebamugavalt ligidale ning valgustades meid aeg-ajalt pimestavalt võimsa prožektoriga. Lõpuks traalerid kadusid ning päikese tõustes ja Kristjaniga vahti üle võttes tõdesime, et ega me väga palju magada ei saanud.
Mölle − Malmö: Hamleti loss ja tuulehaugid
Ilmateade lubas tuult ning Taani väinade kõige kitsam osa ootas läbimist. Igaks juhuks olime valmis uskumatuks laevaliikluseks ning tigedaks sõimuks 16. kanalil, stiilis: „unknown sailing ship, get off our way or we’ll smash you“. Õnneks oli Helsingborgi (Rootsi poolel) ja Helsingøri (Taani poolel) vahel ruumi küll, tervelt 4 kilomeetrit ja kurssi pidime muutma vaid kahe linna vahelise tiheda praamiliikluse tõttu. See-eest õnnestus silmata Taani poolel kõrguvat kuulsat Kronborgi lossi, Shakespeare’i „Hamleti“ sündmuskohta (raamatus on lossi nimeks Elsinore, mis on inglispärane tuletis Helsingørist) – täitsa uhke tunne on selliste maamärkide saatel omal jõul purjelaevaga merd künda.
Et Taani väinad on pudelikael mitte ainult laevaliiklusele, vaid ka kalade kuderändele, siis oli kindel plaan ka sellest „kalasupist“ osa saada. Taas kord ei kulunud rohkem ega vähem kui pool tundi kolme tuulehaugi väljapüüdmiseks. Tugev tuul andis laevale mõnusa käigu ja soovides tuulevaikuses kaotatud aeg tasa teha, ei veetnud me lossi silmates ega kala püüdes kauem aega, vaid seilasime vapra kuuesõlmese kiirusega Malmö suunas. Nii ohutusvööd kui ka päästevestid tundusid sel teekonnal enam kui vajalikud, sest kohati 15 m/s puhuv tuul ja laine pesi jahi teki korralikult puhtaks ning kajutis kuhjus kinnitamata varustus ühtlaselt läbisegatud hunnikuna keskpõrandale kokku.
Malmöst Bornholmi saareni: jäise Läänemere tervitused
Malmö tornid selja taha jätnud ning päikesepaistes ja taganttuules Öresundi silla (8 kilomeetri pikkusena on see Euroopa pikim nii rongi- kui ka autoliiklust kandev sild) alt läbisõitnuna oli meeskonna enesekindlus käega katsutav. Mõnusasse pakstaaki keerav tuul kandis meid pea sirgel kursil 6–7 sõlmega otse kodu poole, Taani väinad on läbitud, uhked maamärgid selja taha jäetud, ees on ootamas juba koduse lõhnaga Läänemeri. Mehed pildistavad tuuleparke, kokkavad kartuliputru ning arutavad purjestuse ja trimmi spetsiifikat – nagu purjelaeva meeskond ikka.
Veel enne Läänemerele sisenemist tuli läbida männimetsaga kaetud kitsasse maaninasse kaevatud Falsterbo kanal. Kasutasime seda teekonna lühendamiseks, tegelikkuses kaevati see 1600 meetri pikkune kanal 1941. aastal selleks, et laevaliiklus saaks kulgeda meremiinideta rannaalal. Kanalil on sild, mis kerkib peamiselt väikelaevade läbilaskmiseks igal täistunnil ning läbi kanali sõites hoiame hea mitu tundi purjetamist kokku. Väga mõnus on nautida selliseid Rootsi riigi mugavusi – tõepoolest jääb mulje, et väikelaevad on oodatud ja merd mööda liiklemine on sama elementaarne ja hästi korraldatud kui maad möödagi.
Läänemerele jõudmine on külm ja ilm tuuline. Loksutav öö möödub juba rutiinselt ning varasel kargel hommikul koos Kristjaniga vahis tukkudes on idast kerkiva Bornholmi silueti üle väga hea meel. Bornholm on pea kohustuslik peatuskoht kõikidel pikematel merereisidel, mis Läänemerest väljapoole viivad. Taanile kuuluv saar on lihtsalt nii kaunis. Külmas ja karges hommikus rootsipärast sinepiga heeringat leiva peale laotades ja esimesi soojendavaid päikesekiiri püüdes tunned just seda õiget purjetamise mõnu. Laev libiseb vaikselt üle sillerdava vee, sadam paistab, termoses leidub veel öisest vahist alles jäänud leiget kohvi, kaugusest kostavad merele suunduvate kalapaatide diiselmootorid...
Bornholm − Öland: torm
Ilmateadet olime passageweather.com-i aadressilt jälginud jooksvalt ning teadsime, et oodata on keerulisi tuuli, tuulevaikusega vahelduvaid tugevaid lokaalseid tsükloneid. Ilmateade muutus pidevalt ning väga pikalt me ette ei muretsenud. Nii oligi Bornholmi sadamas üks olulisimaid tegevusi laeva ja akude tankimise juures ka ilmateate suhtes selgusele jõudmine. Näpuga prognoosi edasi ja tagasi kerides vajusid meeste näod pikaks ja arutelud ägenesid – puhkusepäevad on kõigil loetud, tööandjad ja pered kodus ootavad, ei saa oodata mitu päeva ilma selginemist – ja ilmaks lubas koduteele vastu puhuvat „litrit“ ehk üle 20 m/s puhuvat tuult, potentsiaalselt ohtlikku ja väga ebamugavat ilma. Erinevad lahendused varieerusid Bornholmist lennukiga lahkumisest otse üle mere Leedu ranniku suunas purjetamiseni.
Tagantjärele mõeldes peitub selles laias valikute ampluaas just nimelt kogu merematkamise võlu – täielik valikute vabadus. Oleks tahtnud, oleks võinud kas või nina ümber pöörata ja Gdanskisse purjetada – korralikus taganttuules oleksime 24 tunniga kohal olnud. Meie soovisime aga Eestisse jõuda.
Ühel järjekordsel prognoosi vaatamisel tegi tahvelarvuti info värskenduse ning üllatusega avastasin, et uuendatud ilmateate info võimaldas meile purjetamiseks sobiva akna. Jõuame täpselt, isegi poolepäevase varuga enne tormi Gotlandi idarannikule, laseme tugevad tuuled Gotlandi ja Ölandi vahelt läbi ning saame nende tuulte järellainetuses taganttuules mõnusalt kursi Saaremaa peale võtta. Nii sündigu – kiiresti poest varusid täiendama, otsad lahti ja tuld!
Tuulevaikus. Mäletan selgelt, et mootor seiskus mõni sekund pärast seda, kui kõiki mereseaduseid eirates valju häälega kohalejõudmise aega prognoosisime ja kiitsime, et küll on hea mootor, et nii pikalt ilma probleemideta töötab. Istusime teist korda rikkis mootoriga tuulevaikuses keset merd, teades, et kui saabub päästev tuul, siis on see tormituul.
Enne tuult tuli lainetus: otse põhjast, nii et võis aimata seda, mis neid laineid tagant tõukas. Tuul ise tuli vahetult enne ööpimedust: vastikult külm ja karakterita, selline tuul, mis ei lähe ära ja mille eest ei saa end varjata, lihtsalt tuleb ja siis on igal pool, puhub ja poeb kajutisse, riiete vahele, mõtetesse. Öö oli pime, vaid kaubalaevad möödusid ühelt ja teiselt poolt. Läänemere laevaliiklus on siinkandis tihe ning suurte laevade juhid viisakad: öösel on laevatuledest ilusti näha, et juba kaugelt muudetakse kurssi, möödutakse ohutust kaugusest ning hiljem „reastutakse“ tagasi endisele kursile.
Mööduv kaubalaev laskis meile kottpimedal merel peale tohutu võimsa prožektorivalguse, justkui kontrollides, kes seal pimedas liigub ja ega me järsku abi ei vaja – see lisab turvatunnet. Üha tugevnevas tuules ja kasvavas laines anname Timole ja Janarile poole öö ajal vahikorra üle ja kobime alla magama.
Pikalt magada ei lasta (või äkki isegi lastakse, lihtsalt raske on adekvaatselt hinnata), kui Timo ja Janar kutsuvad korraks kajutiuksele nõu pidama. Vaatan tahvelarvutist meie läbitud teekonda: liikumine vastutuules Gotlandi suunas on vaevaline ning me sisuliselt traageldame edasi tagasi Ölandi ja Gotlandi vahel, oluliselt sihtmärgile lähenemata. Lained on paarimeetrised ja tuul järjest tugevnev, ilma paranemist oodata ei ole. Külgtuules tormi ees Läti-Leedu suunas liikuma ei riski hakata ja juba suhteliselt väsinuna valime turvalisema valiku – keerame otsa ringi ja purjetame tagasi Ölandile. Taganttuules ja lainetel surfates liigume enam kui 7 sõlmega läheneva tormi ees, mis tundub tõelise kihutamisena. Maksimumkiiruseks saame hommikul isegi 7,8 sõlme.
Terve järgnev päev möödub kui unes. Mehed vahetavad varasema nelja tunni asemel vahte iga kahe tunni järel, sest rohkem ei kannata järjest roolis olla. Tugevas taganttuules lainete lugemine ja vahuste lainete vahel surfamine on tõsist keskendumist nõudev töö. Kohati tuleb kogu kehaga roolipinniga maadelda, kurssi pidevalt korrigeerida ning iga eksimus saab karistatud: valest suunast ligi lastud laine keerab laeva valele kursile ja laine peksab tohutu jõuga laeva pardasse külje pealt sisse; või liiga järsult ninaga lainesse sõites saab laev ja roolimees tekile murdunud veemassiga lausmärjaks ning laev kaotab suure osa oma liikumiskiirusest.
Niipea kui vaht on vahetatud, kukuvad vabanenud mehed läbimärgade riietega kajutisse magama. Laine kõrgus on teadupoolest vaataja silmades, kuid ilmselt ei eksi ma palju, kui ütlen, et laine oli kuni kolmemeetrine.
Ölandi idarannik on kivine ja madal kui Eesti rannikumeri, sisuliselt oli terve kaguranniku peale üks sadam, kuhu me end ka sihtisime. Kaarti vaadates see veidi kahtlaselt väike tundus, kuid kuna alternatiive polnud, siis mõtlesime, et küll me sinna ära mahume. Tuli välja, et ei mahtunud: Gräsgård oli madal kalapaatidele mõeldud sadam, kitsa sissesõiduteega ja kividest ümbritsetud. Proovisime korduvalt purjede abil kitsast laevateed mööda sadamasse siseneda, kuid ebaõnnestunult; ka kividelt saime paar vopsu kiilu pihta. Hiljem selgus, et see oli meie õnn, et tuul halvast suunast oli – oleks me purjedega hooga mööda faarvaatrit liikunud, oleks end vaid poole meetri sügavuses vees kiiluga mutta purjetanud. Võtsime aja maha, lasime ankru vette ja jäime kividest ohutus kauguses reidile plaani pidama. „Kirju koera“ kommid ja pits kangemat andis väsinud, klobitud ja läbimärgadele meestele veidi värskendust, kuid sellegipoolest ei jäänud üle muud kui tõdeda, et olukord pole kiita. Põletasime laeva ahtris lipuhoidjas ära ka ühe SOS-säraküünla, et ehk mõni sadamasse tulnud kalur tuleb võtab meid mootorpaadiga sleppi, kuid rootslased tähistasid ilmselt rahulikku pühapäeva õhtut kodus teleka ees, mitte ei otsinud vee pealt merehädas eestlasi.
Tegelikult helistasime me „112“ selleks, et ehk organiseeritakse sealtsamast kohalikust sadamast keegi meid pukseerima ja kai äärde tormivarju vedama. Laev vett peab ja uppumas me ei ole, ja ei taha ju ükski kapten teha seda kõnet, et „oleme hädas, tulge meile siia appi“. Pärast lahke dispetšerineiu korduvaid kõnesid ja rootslaste omavahelist arutamist teatati meile ühel hetkel, et teiselt poolt saart on kohale tulemas Rootsi merepääste SAR (Search and Rescue) laev, mis pukseerib meid paarkümmend miili ümber saare lõunatipu Grönhögeni sadamasse. Nii ka sai – veidi riivatud auga, kuid elusa ja tervena jõudsime pärast viietunnist pukseerimist öisesse Grönhögenisse. Torm kasvas samal ajal veelgi ning päralejõudnuna päästjatele Mesikäpa šokolaadi ja Nõo suitsuvorsti ulatades tõdesid ka päästjad, et „ööd me poleks seal ankru peal vastu pidanud“ – meie õnneks läks seesinane transporditeenus tänu üha tugevnevale tormile ikkagi päästmisena kirja ja nii pääsesime lisaks tormile ka Rootsi riigi esitatavast arvest. Ei julge mõeldagi, mis summas see veel oleks olnud...
Öland, Grönhögeni sadamaelu
Möödus kuu, tööandja jäi taas uskuma, et ma lähen vaid loetud päevadeks Ölandile ootama jäänud jahti ära tooma ja seekord olen õigel ajal ametipostil tagasi. Samamoodi jäid uskuma Argo ja Marko, et tegemist on vaid pikendatud nädalavahetuse mereretkega, omamoodi jaanipäevareisiga (sest jaanipäev jäi sõiduaja sisse), mis puhas lust ja nauding.
Nii jõudsimegi ühel päikeselisel õhtupoolikul juba tuttavasse Grönhögeni sadamasse. Kohalikud teavad pajatada, kuidas „üks Eesti jaht olla siin kuu aega tagasi tormis põhja läinud ja päästmist vajanud“. Kõlab kahtlaselt sedamoodi, et meie tormieelne transporditeenus on juba külafolklooriks muutunud ja selle käigus on faktid oma elu hakanud elama.
Hommikul võtame kursi Gotlandi peale. Jahi mootor ei töötanud endiselt, kuid lohutasime end mõttega, et purjelaev ongi purjetamiseks loodud ja on terve hulk purjetajaid, kelle laevas põhimõtteliselt sellist rauast kobakat nagu mootor ei eksisteerigi. On isegi omamoodi lihtne ja rahulik ja hea tunne, kui tead, et oled looduse meelevallas: kogu tegutsemise tempo justkui aeglustub ning iga liigutus on rohkem läbi mõeldud; üleliigsed riskid allutatakse turvalisusele, sest jahtlaev on tõepoolest üks turvalisemaid meresõidukeid.
Gotland − Liivi laht: jaanipäev merel
Päike paistis, laev kihutas mõnusas pakstaaktuules isegi kuni 7 sõlmega, lainetus oli väike ja motivatsioon kõrge. Ööhämaruses (just hämaruses, sest tegu oli suve valgeimate öödega) tuule kerkides hakkasid paistma Gotlandi lõunatipu majaka tuled. Varasemast kogemusest lähtuvalt otsustasime soodsat tuult maksimaalselt ära kasutada ja Gotlandit mõni teine kord külastada – ees ootas Läänemere ületus. Ligi kahemeetrine laine tegi roolimise ja vahist vabade meeste kajutis askeldamise keeruliseks: katsu sa panni peal muna praadida või kohvi jaoks vett keeta – vesi ei püsi potis ega muna pannil. Tugeva tuule üle kurta kah ei julgenud – äkki vaibub ära, seda jama siis veel vaja.
Rõõm oli suur, kui Marko hommikul vabatahtlikult oma koeravahti pikendas (eks päikesetõusud on merel ilusad) ja rõõm oli seda suurem, kui kajutist pead välja pistes Läti liivarand ja männimets paistsid. Veidi vähendas rõõmu see, et tuul oli vaibunud pea olematuks ning me liikusime vaevutuntava 1–2 sõlmega soovitud kursil. Samuti vähendas rõõmu see, et soe Läänemere vesi oli taas õitsemas, see tähendab, et toitainerohke ja soe vesi on pannud massiliselt kasvama arvukad mikrovetikad ja vesi on täis rohelisi vetikaklompe.
Saaremaa − Pärnu: küll need koduveed on pisikesed
Mälupilt: meeskond magas kajutis, pärastlõunane päike oli mahedalt veidi madalamale laskunud, MP3-mängijast kostis „Hallo, kosmose“ podcast (võta seda nüüd nalja- või silmaringi avardava elusaatena), kui silmapiiril kerkis Sõrve tuletorn. Ega enam ilusamat vaatepilti ei saa olla, kui kaugelt merelt laevaga naastes esimene tükike kodumaad. Mis sellest, et tegelikult olime alles kolmandat päeva merel – tunne oli, justkui oleks kogu teekond läbi Taani väinade just läbitud ning veel palju rohkemgi. Purjed olid trimmitud selliselt, et vaikselt tugevnevas tuules sai taas 4–5 sõlmega purjetada, nii et isegi rooli polnud vaja käes hoida – laev teadis ise, mida teha. Nii ma seal siis istusin, vee solinat ja taglase naginat kuulates, imetlesin Sõrve majakat ja mõtlesin, et küll on elu ikka ilus.
Järgmine mälupilt keset Liivi lahte: öö. Läksin magama tuulevaikusega, aga ajal, mil Marko tuli mind vahi vahetuse jaoks üles ajama, olin kreenis laevast tingituna ühes pardas kägaras. Ajan tormikad selga ja pistan pea kajutist välja: püha püss, taamal sähvivad välgud, taevas on õige mitut värvi pilved, laev kihutab lainetel ja Marko, kelle jaoks seesinane ülesõit on esimene tõsisem merereis, naudib täiel rinnal täispurjeis kihutamist. „Kurat, kähku groot alla!” hüüatan vist omajagu tigedalt. Eks unisus mängib samuti rolli, kuid olukorras, kus ollakse keset ööd üksinda vahis ning ümberringi on äikesetorm hiilimas, ei tohiks ükski kaine mõistusega inimene kõiki purjeid üles jätta (positiivse noodina ei saa jätta muidugi mainimata, et tänu Marko kihutamisele jõudsime öiste tundidega kodule omajagu lähemale – kuid hulle ei tohi kiita, muidu on teinekord veel hullemad).
Tugevas tuules ja hämaras on grootpurje kokkupakkimisega üksjagu tegemist (sellepärast tulebki seda teha veel siis, kui see alles lihtne on) ja mõningases segaduses lõhume saalingu otsa vastu eespurje ära. Samal ajal kostab taamal kõuekõminat ja sähvatab paar korda taeva valgeks. Groot maas, eespuri väiksemaks keritud, asun lõpuks vahti ja eelneva kihutamisega võrreldes vaid 4 sõlmega tiksudes saab Marko kajutisse magama ronida.
Kätte on jõudnud purjeretke viimane päev ja olgugi et viimane „sutsakas“ Liivi lahte tundub kui lombiületusena, on purjetada veel hulga maad.
Pärnu purjetaja jaoks on Kihnust koju tulek selline ots, mille puhul saadetakse laeva rooli kas lapsed või esimest korda merel olijad – teekond on pähe kulunud, iga tooder ja poi tuttavad, GPSi ja kaarti vaatama ei pea. Istusime kõrvetavas keskpäevapäikeses, taganttuules, käsipõsakil, pilk silmapiiril üha kõrgemaks kasvava Tervise Paradiisi ja heleda triibuna kumava ranna poole – ja endalegi uskumatuna purjetasime ühel hetkel Pärnu muulide vahelt sisse. Akvatooriumis käis suvepäevale kohaselt tihe liiklus ja paadimeeste küsimistele, et „kust tulete“, oli ütlemata hea vastata: „Norra piiri äärest, Taani väinadest!“ Isegi kai äärde sildusime purjede abil, ilma mootorita – purjelaev ju ikkagi!
Tekst: Randel Kreitsberg
Fotod: Randel Kreitsberg, Kristjan Jung