Kõigest kurrutus maakoores

Mägironija Jane Riga kirjeldab katset tõusta kahte mäetippu Nepalis – Mera (6461) ja Baruntse (7129).

Mägironija Jane Riga kirjeldab katset tõusta kahte mäetippu Nepalis – Mera (6461) ja Baruntse (7129).Mägironimine on nakkav ja tekitab sõltuvust. Mõnusid on mitmeid. On võimsad vaated, on pikad, higist rühkimist täis päevad ja järgnev rahulolu õhtul telgis teed rüübates. On lähedust täis hetked koos usaldusväärse kaaslasega telgis tormivarjus. Ja eelnev kuudepikkune planeerimine ja põnevus: milline mägi valida, millal minna, kuidas varustus võimalikult kergeks sättida, mis hetkeks tipupäev planeerida. Aga eelkõige see tunne, et tahaks tervet maailma emmata, kui pärast edukat tipuskäiku väsinuna pigem alla vaarud kui astud. Mägironija elus võib palju muutuda, aga üks jääb samaks – saabub jälle hetk, mil kulutame kalli hobi peale ebamõistlikult suure summa raha, kaupleme välja viimasegi puhkusepäeva, vinname 30 kilo varustust lennukile ja sõidame viieks nädalaks kodust kaugele, et hingata hõredamat õhku. Unistused ja ootused Seekord sõidame kahekesi sügisel Nepali. Plaan on vaheldusrikas ja ilus, ronida kaks tippu: Mera (6461 meetrit) aklimatiseerumiseks ja seejärel Baruntse (7129 meetrit), mis oleks nagu „päris”. Ära jääb tüütu nõlva üles-alla triikimine kõrgel Baruntsel − kogu aklimatiseerumine on võimalik eelneva matka ja Merale tõusuga kätte saada. Baruntse tippu saab seega tõusta ühe, hästi ajastatud katsega. Ja kirsina tordil ei tule pärast sama, kord juba tallatud teed nädal aega tagasi minna. Baruntset saab ronida osana ringmarsruudist − kui on närvi ja jaksu, võib mäelt lahkuda, ületades keeruka Amphu Lapcha kuru, et juba päev hiljem esimeses külas, Chukhungis tšang’i rüübata. Merani jõudmiseks tuleb üheksa päeva matkata mööda Hinku orgu, rada on ees, ööbida saab teeäärsetes külades. Logistika eest kannab hoolt kohalik reisikorraldaja ja ekspeditsioonivarustust kannavad šerpad. Ainult Baruntsel tuleb baaslaagrist ise oma oskusi ja teadmisi kasutades tippu ronida. Maandume Luklas 12. oktoobril. Lukla on värav maailma katusele, linnakeses on vaid üks peatänav, mis viib otse Everestile. Kõik, kes ihanud ronida Everestile lõuna poolt, on mööda neid kive astunud. Õhk on hapnikust hõre, aga kangelaslikkusest ja seiklusjanust paks ning on vähe neid kõrtsi- ja hotelliomanikke, kes pole oma firmat austanud nimega Hillary või Everest. Kuri tsüklon jõuab kohale Ma olen enne mägirajale minekut ilmateadet kontrollinud − kolm päeva vihma −, aga seda valeks pidanud. Mägedes on ilm tihti lauspilves, aga mitte keegi ei oska täpselt ennustada, kas need pilved ka tühjaks sajavad. Mussoonijärgne sügishooaeg peaks olema suurepärane aeg Himaalajas ronimiseks: kuivad, stabiilsed ilmad ja leebe sügispäike. Aga jumalatel on omad plaanid. Päeval, mil me Luklasse saabume, jõuab India rannikule Bengali lahest pärit Phailini-nimeline torm. Rannikult evakueeritakse pool miljonit inimest ja kurja tsükloni kaugeleulatuvad küüned jõuavad ka kõrge Himaalaja ahelikuni. Mägedes mitte lihtsalt ei saja, vaid kallab 72 tundi järjest, madalamal vihma, kõrgemal lund. Sajad inimesed jäävad ohtlikuks muutunud tingimustes ilmalõksu. Lõksu jäävad ka need, kes pole veel Katmandust välja lennanud, sest ilma nähtavuseta pole Luklas võimalik lennukiga maanduda. Aga puhkused on planeeritud ja raha reisikorraldajatele makstud, mägedes on iga päev arvel, paari päeva võrra „vaatamisväärsusi” ei ole võimalik vahele jätta. Ja inimesed maksavad veelgi juurde, et helikopter nad igatsetud mägedeni viiks ja kauaoodatud puhkus luhta ei läheks. Paar nädalat hiljem on paljud neist raskete ilmaolude tõttu haigestunud ja helistavad uuesti kopterifirmadesse, sedakorda palvega, et nad uuesti tsivilisatsiooni tagasi viidaks. Esialgu ei tea me olukorra tõsidusest midagi. Esimesel päeval saame pisut märjaks ja lohutame end, et küllap on vihm hommikuks järele andnud ja ilmselt on tegu mussooni järellainetusega. Teisel päeval ületame tihedas lumesajus 4600-meetrise Zatwra La kuru. Õhtuks on selge, et sellist asja nagu vihmakindel riietus pole maailmas veel leiutatud. Istume Khartitangi küla ainsas köetavas teemajas ümber leige, tossava ahju koos paari tosina õnnetu matkajaga. Laealune nöör on täis värvikirevat tipptootjate varustust igast maailmanurgast: kõik märg. Kui pealmine jope isegi vett läbi ei lase, siis tormis liikudes imbub vesi sisse nii varrukaotstest kui ka kapuutsi vahelt. Pärastlõunaks on kehakatted vastikult niisked ja õhtuks märjad. Küttepuud on ülalpool metsapiiri kallid. Kõik mägituristid on juba maksnud niigi suure summa oma reisikorraldajatele: kandjate, ööbimise ja toidu eest. Puude eest juurde maksta, et ahju korralikult kütta, ei taha keegi ja nii tuleb hommikul niisked riided selga panna. On õhtuid, mil pragmaatilised mägironijad on sunnitud respekteerima kohalike tähtsaid, kuigi ebapraktilisi tavasid. Kolle on püha. Suvalise ränduri nätskeid sokke selle kohale riputada ei lubata. Õnneks lubatakse ränduril lahkelt istuda tossava kolde ees ja põlvedel omi märgi riideid kuivatada. Neljandal päeva hommikul ilm selgineb ja päikese kõrvale ilmuvad sinitaevasse pidevalt tiirutavad kopterid: päästetakse neid, kes lumevangis, ja otsitakse laviinide alla jäänuid. Koaala vallutab mäetipu Mera poolt tuleb meile vastu rodu löödud matkajaid, kelle tipušansid on suure lumesaju tõttu nurjunud. Räägitakse kurbi lugusid laviinide all kaduma jäänud kandjatest ja sellest, et viimases külas enne Mera tippu – Khares − on hanged katuseräästani. Puhkame Khares, viimases külas enne Mera baaslaagrit kaks päeva ja peame aru. Prognoosid on pessimistlikud, Meral on lund palju ja Baruntse baaslaager on sootuks evakueeritud, jäänud on vaid meid ootav kokk koos ühe šerpaga. Meral on gruppe palju, tegu on populaarse mäega, mis on küll kõrge, aga tehnilisi oskusi ei nõua, iga päev üritab tippu tõusta kümneid matkajaid. Rada tallatakse paksus lumes sisse ja 21. oktoobril tõuseme meiegi Mera kõrglaagrisse 5700 meetri kõrgusele. Ilm on suurepärane, selge ja tuuletu. Tavalist tipueelset ärevust ei ole. Kui mind öösel kell pool kaks äratatakse, tõusen vastumeelselt keset unenägu, torisedes, kas natuke hiljem ei võiks telgist välja minna. Keedame teed ja sööme korraliku hommikusöögi. Kell kolm kinnitame kassid alla ja asume tipu poole teele. Päikesetõusul laotub meie ees kogu Himaalaja peaahelik, korraga on näha tervelt viis kaheksatuhandelist: Cho Oyu, Everest, Lhotse, Makalu ja Kanchenjunga. Seekord lehvitab tipust mitte lipp, vaid koaala − talisman, mille väike tütar on meile kaasa pannud. Mööda metsikut orgu baaslaagrisse Meralt laskume Hunku Khola orgu, kus valitseb vaikus ja sügavas lumes on ees vaid üksikud jäljed. Matkajate massid jäävad maha, nemad liiguvad sama rada mööda Luklasse tagasi. Pärast pikka laskumist ja 12-tunnist liikumist jõuame 4800 meetri kõrgusele Ongma Dingmasse, askeetlikku varjualusesse, kus kükitab kamp napsiseid šerpasid. Neilt saame kuulda rahutukstegevaid uudiseid: kõik ekspeditsioonid, isegi Vene sõjaväelased, evakueeriti Baruntse baaslaagrist helikopteritega, kaks tšehhi jäid aga mäel kadunuks. Lisaks on värske lume tõttu rada Ongma Dingmast baaslaagrisse muutunud laviiniohtlikuks, kolm šerpat on teel laviini jäänud. Peame jälle aru: kas tõesti kõnnime me otse lõksu? Mägironimises on oluline pidev olukorra hindamine ja ümberhindamine. Seda, et marsruudi kõige lihtsam osa, matk baaslaagrisse on palju keerulisemaks kujunenud, on raske tõesena võtta. Aga aega meil on ja see töötab meie kasuks: vaid mõne päevaga liigub värske lumi laviinidena alla ja see, mis alles jääb, konsolideerub. Koju tagasi pöörduda ilma isegi baaslaagrit nägemata oleks ikka eriline nöök. Järgmisel päeval matkame mööda maagiliselt vaikset orgu Seto Pokharisse. Lund on palju, vajume põlvini ja kohati puusani sisse, loomade jäetud jälgi on lumel rohkemgi kui inimeste omi. Šerpad on meid veennud, et peaksime siin vaid lõunatama ja õhtuks baaslaagrisse minema. Kohale jõudes selgub ka põhjus: siin on kaks väikest kivihütti, üks neist laviini alla maetud koos kolme inimesega. Laviinijälje alt paistavad köögitarbed ja priimus: üks hukkunuist oli kokk. Šerpad on ebausklik rahvas, nad ei taha siia kõrvale ööbima jääda. Paksus lumes sumpamine on olnud arvatust raskem, mina liigselt pingutada ja ühe hooga 5400 meetri kõrgusele baaslaagrisse aga tõusta ei taha ja vaidlen seepärast vastu. Magamisaset jagame lisaks šerpadele varjualuses ka suure mägirotiga, kes on harjunud matkajatelt toitu näppama. Ma ei ole eriline näriliste sõber ja kiljun hüsteeriliselt, kui rott kiirelt mööda seinaääri ja üle mu magamiskoti sibab. Öö veedame rahutult, mina kardan rotti ja šerpad lahkunute hingi. Hommikul ärkame Himaalaja lumefaasanite kluugutuste peale. Pühad linnud, kelle peale jahti ei peeta ja kes seepärast on harjunud matkajate kui toidulauaga arvestama. Nad on parvena varavalges kohal ja mitte ei oota, vaid nõuavad toitmist, trügides lausa onniuksest sisse. Baaslaagri bluus Kaks nädalat pärast Katmandust lahkumist jõuame lõpuks eesmärgini: Baruntse baaslaagrisse. Baaslaager tähendab tõelisi mugavusi: suurt messitelki toolide ja laudadega ning privaatset dušikabiini samuti telgi kujul, kuhu on võimalik ämbriga sooja vett tellida. Baaslaagri kokk ja mänedžer Ang Kami võtab meid kohe oma karmi isaliku hoole alla. Mõtlen, et huvitav, mis tundega vaatab ta meid – järjekordseid gladiaatoreid, kes areenile marsivad, et tippu „rünnata”. Tema söögilaua äärest on just kaks suud mäele läinud ja jäänudki. Ilma pikema sissejuhatuseta näitab ta meile imetillukest täppi Baruntse seinal, otse tipuharja all ja ütleb: „Näete, tšehhide telk, ma ei tea, mis nendega juhtus, tegime helikopteriga seal kolm tiiru. Alla nad enam ei tulnud ja telefonile ka ei vastanud. Mägi ei ole tähtis! Elu on tähtis!” ütleb ta meile peaaegu kurjalt. Noogutame. Me ei ole kunagi teisiti arvanudki. Puhkame baaslaagris paar päeva ja peame aru. Oleme tulnud pika tee, hästi aklimatiseerunud ja tipp tundub käeulatuses olevat. Mind vaevab küll kuiv kõrgmäestikuköha, aga selles pole midagi erakordset, ma olen varemgi köha kannatades roninud. Baaslaagrisse saabub meie rõõmuks veel alpiniste: kaks mägigiidi Prantsusmaalt. Nad on tugevad ja liiguvad nii kärmelt, et isegi nende šerpa rahvusest giid jääb neist iga päev mitme tunni võrra maha. Õhtuti laman telgis oma soojas magamiskotis ja mõtlen külmunud tšehhidele, kes lebavad mäenõlval. Nad olid noored mehed, kellegi isad, abikaasad ja sõbrad. Neil oli unistus ronida Baruntse mäeseinal mööda marsruuti, mida mitte keegi polnud roninud. Nüüd jäävad nad igaveseks oma unistuste mäele. Nad magasid samas telgis, kus leban praegu mina, kõigest kaks nädalat tagasi ja sõid samas messitelgis, kus laual on siiani nende tšehhikeelsed ajakirjad. Ma ei tea, mis nendega täpselt juhtus, kas nad tegid valesid, liiga uljaid otsuseid, hindasid ehk oma võimeid üle, tegid saatusliku vea ronides või neil lihtsalt ei vedanud ja mul ei ole mitte mingit õigust neid hukka mõista, hoobeldes, et küll mina oleksin kindlasti samas olukorras targem. Aga väga kahju on, et nii juhtus ja see igapäevane surelikkuse meenutus tšehhikeelseid ajakirju sirvides on rusuv ja kainestav. Kes ei riski, joob šampust Hard Rock Cafes Ühel hommikul tunnen end halvasti, silme ees virvendab, messitelki komberdades on samm ebakindel ja kuklas tunnen veidrat surinat. Ma ei saa aru, mis mul viga on, olen enda arvates hästi kõrgusega kohanenud. Kas tõesti hiiliv ajuturse? Tean, et ajuturse võib areneda kiirelt ja ootamatult ka siis, kui aklimatiseerumine on enne näiliselt õnnestunud. Ma ei tunne ennast haigena, aga mul on hirm, mida kõrgus minuga teinud on ja veelgi teha võib. Õhtul teen oma kahtlused teatavaks. Seekord me aru ei pea, kõik on selge: Ang Kami võtab satelliittelefoni ja kutsub hommikuks päästekopteri. Prantslased tulevad hüvasti jätma ja vaatavad meid küll mõistvate, aga ikkagi pisut etteheitvate nägudega. Öösel ma ei maga, ühelt poolt kardan, et mul hakkab halvem, ja samas kahtlen kogu aeg, kas ma mitte liiga kergelt mäele käega ei löö. Kuudepikkused ettevalmistustööd, kulunud ressursid ja nüüd ei tee ma isegi ausat katset tippu tõusta? Veel hommikul olen ma kahevahel, ehk hakkab mul varsti parem? Tipp, nii ilus ja ahvatlev, on käeulatuses: kõigest kolm päeva pingutust veel ja vähem kui 2000 meetrit tõusu. Himaalaja mastaape arvestades on see nagu kaks korda kiviga visata. Riskimäär, mida mägedes võtta, on väga isiklik − on alpiniste, kes on tipu nimel valmis arutult eluga riskima, ja neid, kes juba mäejalamile jõudnuna loobumiseks vabandusi leiavad. Vaatan kadunud tšehhide vaevumärgatavat telki päikese käes sädeleval mäenõlval, koaala mu kotis muutub eriti raskeks ja saan aru, et mina rohkem riskida ei taha. Emmata ei taha ma seekord mitte kogu maailma, vaid kõigest kopteripilooti, kes meid 25 minutiga 5400 meetri kõrguselt jäisest isolatsioonist 1800 meetri kõrgusele Luklasse lennutab. Lukla haiglas hüüatab itaallasest arst mind nähes: „Sa seisad ju omil jalul, väga hea!” Minu kipras kulmu nähes lisab juurde: „Mu eelmine patsient, noor naine, viidi just kopteriga edasi Katmandusse, ma tegin, mis suutsin, ma kardan, ta ei jõua elusana Katmandusse, kopsuturse vist.” Õhtul istume Lukla Hard Rock Cafes ja kõlistame klaase. Olen kindel, et üritan varsti jälle visalt kuhugile kõrgemale turnida, kas siinsamas Himaalajas või kusagil mujal. Aga teadmisega, et mägi − see on kõigest kurrutus maakoores. Ja ühe kurrutuse otsa jõudmine pole väärt kübetki mu tervist, veel vähem elu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga