Go Travel korraldab Kagu-Aasia marsruudil mitmeid peadpööritavaid reise. Seekord võtame vaatluse alla Kambodža – Lõuna-Vietnami reisi, kus giidiks on üks vitaalsemaid reisijuhte Jens „paradiisisaarelt“ Rajaste.
Miks peaks sellistesse riikidesse nagu Kambodža ja Vietnam üldse reisima?
Ei peagi, aga võid. Kagu-Aasia on tohutult suur ja lai ning on ju põnev näha, kuidas „ühekandi“ inimesed suutsid läbi pika ühise ajaloo üksteist mõjutades, jäljendades ja allutades jääda iseendaks ja äratuntavalt erinevaks. Ka kolonisaatorid oma Kambodža ja Vietnami koloniseerimisega suutsid jätta sinna vaid mõne kvartali Prantsuse linnaarhitektuuri ning saiasöömise tava…
Kambodžat avastama tõmbas mind kindlasti nende iidse Khmeeri impeeriumi lugu. Džunglist taas üles leitud ja välja raiutud Ângkôr. Oma aja kohta väga edasijõudnud maailm, kus hiilgeajal võis elada kuni miljon inimest. Tollel ajal maailma suurim linn!
Praeguseks on sellest linnast järel veel vaid võimsaimad ehitised – templid ja kanalid. Üliäge! Kõik muu, ehitatud puidust, on ajas haihtunud…
Pärast mitut Kambodža-külastust pean lisaks Ângkôri piirkonnale kogemist väärt veel Siĕm Réabi linna oma vanalinna, turgude ja sumiseva õhtueluga ning Kagu-Aasia suurimat looduslikku mageveejärve Tônlé Sab, millega kõikvõimas Mekong mängib vastavalt aastaajale „oma mängu“.
Kambodžat ei pea ma rannapuhkuse sihtkohaks. Vietnam on kindlasti parem valik.
Kuidas söögiga…?
Kulinaarse poole pealt ei saa Kambodžat väga kiita. Toidud ja road nagu Taimaal, aga veidi maitsetumad. Mõned pärlid neil õnneks on ja need leiame kindlasti üles!
Vietnami köögiga on aga kõik väga hästi! Näed, jõudsimegi Vietnamini ja sinna ma sattusin esimest korda just toiduelamuste otsingul. Põnev ja maitseküllane maailm! Suu hakkab sellele maale mõeldes vett jooksma! Kokkuvõtvalt ütleks, et Vietnami toit on nagu Hiina toit, aga miljon korda värskem, kergem, vähem õline.
Millised on sinu lemmikkohad Kambodžas ja Vietnamis?
Vietnam on pea kaks korda suurem kui Kambodža. Kui aega on, siis avastamist küll ja veel. Põhjas mäed ja mägihõimud, riisiterrassid, imelised lubjakivimägedega lahed. Inimesed tagasihoidlikumad ja rafineeritumad. Lõunas see-eest võimas Mekongi delta, kuurordid ja rannad ning igasugusele troopikapiirkonna olemusele vastu käivad maalilised liivadüünid. Just nagu kuskil Araabia kõrbes… Ja ülilahedad ümarad kalapaadid. Algselt punutud korvid, nüüd, nagu ikka, plastmassist. Inimesed dünaamilisemad ja liberaalsemad.
Lõuna-Vietnamis asub minu Kagu-Aasia lemmiksuurlinn Saigon ehk tänapäeva nimega Hồ Chi Minh City. Miljonid rollerid, tänavatoidukohad, labürintidest tulvil tänavate kvartalid, hommikuturud, roheliste sokkidega rahvapolitseinikud ja kohvijoomise traditsioon.
Veel märgin ära vahva Mũi Né miljoni kausspaadiga kaluriküla ja sealt mitte kaugel asuvad imevalge liivaga liivadüünid.
Kambodžas peab kindlasti külastama Ângkôri piirkonda. Seal näeb lisaks kõigile teada ja Kambodža riigilipule kantud Ângkôr Wat’ile veel mitmeid vaatamist väärt iidseid Khmeeri templeid. Nende seas ka üks pooleli jäänud tempel, nn ilustamata kujul ehk ilma graveeringuteta (nagu hiiglama suur punker või MI6 peakontor Londonis) ja lõplikult puhastamata ehk nagu see kord džunglist leiti.
Milline on sinu kogemus Kambodža ja Lõuna-Vietnami kohalikega suhtlemisel?
Väga hea. Rohke päike hoiab inimesed toredad. Seal on kindlasti parem inglise keel kui Taimaal. Seega saavad kõik vabamalt suhelda…
Tegelikult on lõpmata tore, et sealsed rahvad ei kanna endas oma mineviku taaka.
Siin tuleb alustada pisut kaugemalt. Võrdluses Taimaaga, kus taid on olnud aegade algusest iseendid omal maal, siis nii Kambodža kui ka Vietnam on näinud mitte just väga ammu kohutavaid aegu. Vietnami sõda ei laastanud vaid Vietnami, vaid ka Kambodžat, kus vietkongide varustusrada kulges Põhja-Vietnamist läbi Laose ja Kambodža Lõuna-Vietnamisse. Lisaks veel Kambodža 1970ndate Pol Pot’i genotsiid oma rahva vastu. Võigas!
Veel üks tähelepanek. Kuna mõlema puhul on tegu totalitaarsete riikidega, siis avalikult kõva häälega riigi poliitikast ja olukorrast ei räägita. Aga nurga taga ja vaikselt saab nendega pisut katteloori kergitada küll.
Kuidas soovitad reisiseltskonnal valmistuda kohalike tavade ja kommetega kohtumiseks?
Olge avatud. Ärge nähke sealset vaid oma mätta otsast ja väljakujunenud mõttemalli järgi. Konstateerige nähtut faktina ja ärge proovigegi seda mõtestama hakata. Nii tunnete end reisil paremini ja naudite ümbritsevat rohkem!
Kas planeeritud reis sisaldab ka mõningaid vähetuntud, kuid huvitavaid paiku ja kogemusi?
Oled sa näiteks proovinud Vietnami munakohvi? Enda jaoks olen juba ammu kõrva taha märkinud, et iga minu rännak võib sisaldada teelt eksimist. Ei plaani, aga kui juhtub, siis need vähetuntud huvitavad uued kohad just nii võidaksegi leida.
Milliseid traditsioonilisi toite soovitad nende kahe riigi külastamise ajal proovida?
Vietnamis tahan reisigrupile kindlasti pakkuda beetlilehtedesse pakitud Vietnami grillitud veiseliha Bò Lá Lốt’i. Kusjuures need pistame omakorda värske kevadrulli sisse. Veel särisevaid krevetipannkooke Bánh Xèo’d ja muidugi legendaarset veiselihasuppi Pho Bo’d. Õpetan seda ka õigesti hääldama! (Jens naerab.) Kambodžas raputatud veiseliha Lok Lak’i, aurutatud tigusid ja tänavavõileiba Num Pang’i. Vietnamis sööme seda samuti, aga viimase nimetus on seal Bánh Mì.
Räägi lõpetuseks üks lõbus juhtum sarnaselt reisilt.
Kohe ei meenugi. Nojah, esimene Vietnami külastus oli mul kaasaga aastaid tagasi. Tegime Taimaalt Eestisse lennates nädalase vahepeatuse Vietnamis, kus sai ära tuldud kahe kolmnurkse riisimütsiga. Äge ju! Vähemalt sel hetkel tundus… Pärast mitut vahemaandumist ja lennukivahetust jõudsid need kenasti ja „mõlkideta“ ka Eestisse, aga nipp seisnes selles, et pidime neid kogu aeg peas kandma. Nüüd nad koguvad tolmu ja mingit kasu neist pole. Nende koht on ikkagi Vietnamis!
Tekst: Rene Satsi
Foto: Jens Rajaste