Kohtumised kuningaga

Serengeti tähendab maasaide keelest tõlgituna "lõputu tasandik" ja nii kutsutakse ulatuslikku savannipiirkonda, mis laiub Põhja-Tansaanias ja Keenia edelaosas. Niisamuti nimetatakse ka üht rahvusparki ja kogu sealset ökosüsteemi.

9.jpgSavannielu on avalik. Kõik, kes siin toimetavad, hoiavad vargsi üksteisel silma peal ja kahtlaseks kisub lugu lepisloomade jaoks alles siis, kui mõni kiskja miskipärast silmist kaob. Siis võib kellelgi lähiajal haprasti minna. Seetõttu ei tule ka „loomade kuninga“ lõvi ja tema „õukonnaga“ kohtumisteks end varakult kusagile kirja panna. Peab ainult õigel ajal õiges kohas olema.

Tõsi, kõige lihtsam on piiluda „õukonna magamistuppa“, sest „kõrgeausused“ suvatsevad põõnata koguni 20–22 tundi ööpäevas, mistõttu saab nendega mujal kohtumisele loota iga päev vaid paar tundi. Kes peale kuningliku seltskonna veel endale niisugust luksust võiks lubada? Magamiseks võivad „kuninglikud kõrgused“ aga valida väga erinevaid paiku, enamasti küll niisuguseid, kus silmi paotades ümberringi toimuvast kohe võimalikult hea ülevaate saab. Seltskonnas on üldjuhul alati keegi, kel parasjagu ülesandeks teistest enam silmanurgast ümbrust seirata. Ülejäänud seltskond aga ei lase end segada ei tormituultest ega muudest kõrvalistest mõjuritest. Positsioon lõvikarja, praidi sisemises võimuastmikus annab võimaluse lebotamispaika rohkem või vähem iseenda maitse järgi valida.

Õnneks ei kattu ärkvelolekuaeg kogu „õukonna“ ulatuses ja alati võib mõni klann kusagil savanniservas parajasti aktiivsemalt toimetamas ja liikvel olla. Vilumatu silm ei tarvitse neid iga kord isegi mõne meetri kauguselt sugugi märgata ja nii võib kõrges rohus lömitavaile kiskjaile ohtlikult lähedale sattuda. Maasturis istujaile pole sellest lugu, ent häda neile, kes savannis või torkvõsas pea laiali, jalgsi ringi luusima juhtuvad.

Tõelise naudingu osaliseks saavad need, kel tekib võimalus jälgida praidi tegemisi, kui see alustab oma jahiretke. Kehad terasvedruna pingul, hargnevad majesteetlikud kiskjad ahelikku, ning hakkavad osavasti iga rohupuhmast, pinnaselohku ja puuronti ära kasutades, sihiks võetud saaklooma(de)le kordamööda lähemale hiilima. Mõnikord, kui juhtud heal positsioonil olema, on võimalik seda protsessi pikalt pealt vaadata, nagu tõelist teatrietendust.

Iseäranis dramaatiliseks kujuneb „etendus“ neil puhkudel, mil õnnestub tunnistajaks olla ka õnnestunud jahiretke finaalile. Saak tabatud ja maha murtud, lõõtsutatakse pisut üheskoos ning algab tõeline pidusöömaaeg. Taas asutakse toimetama üksteise järel ja praidi sisesest võimuastmikust lähtuvalt. Kui kõrgemal positsioonil „õukondlased“ ühise urja küljest oma soovikohase osa kätte on saanud, tõmbuvad need pisut kõrvale, käivad võimaluse korral joomas ja lasevad siis jälle silma looja. Nüüd avaneb võimalus ka madalama „riiuli“ seltskonnale ning positsioonist sõltumata mõnda aega põhikamba prassimist kaugemalt piidlema pidanud emalõvidele, kel veel liiga pisikesed pugala mustriga põngerjad juhtuvad olema.

Kõike seda on õnneks Aafrikas veel mitmel pool võimalik kogeda ning ka oma silm on kuningas.

Tekst ja fotod: Mati Kaal

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga