“ Selle loo pealkirjaks võiks tegelikult olla „45 sekundit minu elust“. Laupäeva õhtul kell viis läksin kogu oma koluhunnikuga 1,5 kilomeetrit metsa varjesse. Kuueteistkümne tunni istumise järel olin pildile saanud vaid ronkasid, hara kaid ja sookurgi. Karu ei kuskil.
Pühapäeva õhtul kordasin sama. Alus tuseks sain enda lohutuseks pildile ühe isakäo. Juba hakkasin ühes suunas vahtimise tulemusena viirastusi nägema. Kell 21.44 oodatu siiski juhtus – minu ees oli KARU!!!
See on ikka uskumatu, kui suur ja võimas ta on, lisaks sellele ka väga ettevaatlik ning tark. Tema tegutsemine oli väga plaanipärane ja kiire – esmalt nuusutas toidulaual olevat, siis heitis minu esimese klõpsatuse peale kiire pilgu varje poole, haaras korjuse lõugade vahele ja tagurdades vedas selle toore jõuga metsa. Ja läinud ta oligi. Kõik kestis täpselt 45 sekundit. Tempel mällu kogu eluks!”
Indrek Ilomets