Kirsiõed, Fuji ja Baruto

Tõivo Sarmet jutustab, kuidas sobitada ühe reisi raamesse Jaapani kirsipuude õitsemine, tõus Fuji mäele ja kohtumine Barutoga.

Tõivo Sarmet jutustab, kuidas sobitada ühe reisi raamesse Jaapani kirsipuude õitsemine, tõus Fuji mäele ja kohtumine Barutoga.

Mida teab eestlane Jaapanist? Et seal elavad nutikad ja usinad inimesed, kellel on rikas ajalugu ja iidne kultuur. Et kevaditi õitseb neil tohutult kirsipuid. Et seal tegutseb meie sumostaar Baruto. Mõni ka seda, et neil on ilus mägi Fuji.

Et kõigest sellest ühe reisi raames osa saada, tuleb aega sobitada. Inimeste ja kultuuriga pole probleemi, need on alati ligipääsetavad, kuid kirsid ja teised luu- viljalised õitsevad märtsi lõpul, aprilli algul ning Fujile ronitakse üldiselt vaid juulis-augustis, sest varem valitsevad mäel karmid talvetingimused. Kirsse teisel ajal õitsema ei pane, järelikult tuleb mäele ronida ebasobival perioodil, otsustasime. Muidu olekski ehk veidi piinlik koos sadade jaapani ättidega tipu poole rühkida (iga õige jaapanlane peab pühaks kohuseks kord elu jooksul Fuji- sanile tõusta).

Kuulasime maad ja saime teada, et hooajaväliselt keegi Fujil ei roni, see olevat lausa keelatud. Talvehooajal trügivat sinna vaid eriloa hankinud üksikud hullud. Selle aasta jaanuaris olevat mäel toimunud päästetööd, viiest sõjaväelasest hukkus kaks.

Fujil on kõrgust vaid 3776 meetrit. Ta paikneb suhteliselt jahedas ja niiskes rajoonis Vaikse ookeani ja Jaapani mere vahel ning on tuultele väga avatud. Arvasime veidi üleolevalt endil olevat piisavalt kogemusi, et tulla toime nii lume, külma kui tuulega. Mis ta siis ikka on võrreldes tõeliste suurte mägedega?!

Meid läks teele kokku kümme inimest, üpris kirju seltskond. Ühist plaani meil ei olnudki. Neli tegelast tahtsid teistest kolm päeva varem mäge teha, et jõuda ka Nagano maratonile, kaks arvasid, et neid see lumejama üldse ei huvita.

Kui Osakasse saabusime, oli pühapäev, ilus ilm ja jaapanlastel suur pidupäev – sakura aeg, s.t kirsipuude õitsemise aeg. Pargid olid täis inimesi, suurte kirsipuude alla olid laotatud autopresendid ja seal söödi-joodi-lõbutseti suurte seltskondadega. Kuid ei söödud mitte sushit, vaid šašlõkki, ei joodud mitte saket, vaid õlut ja veini, ei kükitatud mitte kimonodes, vaid T-särkides ja teksapükstes!

Ilmateadet jälgides olime kartnud, et satume halva ilma kätte. Ka kirsside õitsemise teade oli tulnud juba paar nädalat tagasi, kuid esimene päev oli just selline nagu lootsime. Osaka lossi hiigelaed oli suuri õitsvaid eri tooniga metsikute kirsipuude õitevahtu täis. Esialgu sai vaid ahhetatud ja pildistatud. Jaapanlased peavad inimelu üürikeseks ja põgusaks nagu kirsipuu õitsemine. Kui langev kirsiõieleht satub joogiklaasi, võib soovunelm täituda!

***

Fuji alla Kawaguchiko väikelinna jõudsime 17. aprillil, laupäeval. Ilm oli paksult pilves, tibas vihma, siin-seal võis märgata lumelaike, Fuji vaadet ei kuskil.

Odava hotelli leidmine läks raskelt. Lõpuks saime mingisse noorte pansionaati: topeltnarid, 8 inimest toas, ei sööki, ei sooja vett, üks WC maja peale ja ikkagi ca 500.- krooni. Jaapanis on odavate hotellide ja ryokan’idega ( jaapanipärane tatamiga kodumajutus) raskusi, neid on vähe või ei leia neid üles, sest ei oska silte lugeda.

Fuji põhjanõlva all paikneb viis päris suurt järve, neist neli otse Kawaguchiko naabruses. Parimad fotod Fujist ongi tehtud kirsipuude vahelt otse üle järvede. Tegime pika jalutuskäigu ümber järve, ei mingit mäevaadet, vahulist kirsiõieküllust aga piisavalt.

Saime teate neljalt etterutanult, et neil ei õnnestunud mäel midagi korda saata: ilm oli pilves, nähtavus minimaalne. Olles veendunud, et mäel on karmid lumetingimused ja seega võib tõus kesta mitu päeva ning nõuab vähemalt kahte väliööbimist, nad loobusid, et mitte hiljaks jääda maratonile.

Selgituseks olgu öeldud, et juulis-augustis on Fujile tõusmine väga populaarne. Mööda nelja erinevast suunast lähenevat teed jõuab päevas tippu sadu inimesi. Eriti hinnatud on kohalejõudmine päikesetõusuks. Et tõus oleks lihtsam ja et vältida õnnetusi, on välja ehitatud täiuslik infrastruktuur. Kõigil radadel asub umbes 2300 m kõrgusel nn viies jaam, kuhu tõuseb korralik autotee ja sõidavad bussid. Seal paiknevates üpris mahukates hoonetes on ööbimisvõimalused, söögikohad, nännipoed jmt. Ka alumises neljas jaamas on puhkekohad ja teenusepunktid.

Viiendast jaamast edasi viib serpentiinides nõlva kaevatud 1,5–2 meetri laiune, betoonist laviinitõrjemüüridega kaitstud, osaliselt kettidega piiratud pinnasetee. Raja servades, eriti jaamades 6, 7 ja 8 laiutab ulatuslik putkandus, majakeste ja onnide kogumik, kus saab ööbida ja keha kinnitada. 8. jaamast kõrgemal, alates 3300 meetrist teravneb mäe kalle 40o–50o-ni, see vahemik mäetippu ja tagasi tuleks ära käia ühe päevaga, vaid kraatri serval on abionnid.

See kõik töötab vaid kahel kuul aastas, ülejäänud kümme kuud on onnid raudplaatidega kindlalt suletud. Mäele eksivad vaid üksikud uitajad, kellel ei ole lootustki leida mingit abi või teenust. Fuji kattub sel ajal paksu lumega alates 2000. meetrist. Sõltuvalt ilma- ja lumeoludest sõidavad liini- ja turismibussid Kawaguchikost ka hooajavälisel ajal neljanda või viienda jaamani, et pakkuda huvilistele silmailu mäeveerult.

Kui 18. aprilli hommikul silmad lahti lõime, valdas meid heldimus, sest ilm oli päikeseline ja aknaservas säras Fuji kriitvalge korrapärane koonus. Läks kiireks, et jõuda esimesele bussile. Pooljooksuga minnes siiski jõudsime. Muret tekitas asjaolu, et sõidetakse vaid neljandasse jaama, viienda jaama tee ei olevat sõidukõlbulik.

45 minutit sõitu ja olimegi turistibussidest ummistunud neljanda jaama platsil. Rahvast oli palju, kõik sagisid, metsa vahel oli paks lumi. Edasisõitu takistas võimas raudvärav. Vaatasime, et värava juures valvurit ei olnud, vinnasime kotid selga, pugesime läbi ja kiirustasime, et vaateulatusest välja jõuda.

Päike siras endiselt, hakkas palav. Kuna mägi oli ligidal, siis nõlvakalle tundus lauge. Kus lumi asfaldil oli, märkasime värskeid 10–12 inimese jälgi. 4–5 km järel nägime neid paremnõlvale tõusvat. Arvasime, et nad on kohalikud ronijad ja teavad otseteed viiendast jaamast mööda kohe kuuendasse või seitsmendasse jaama ja asusime neile neljakesi järele ronima.

Umbes 1,5 tunni pärast hakkasime eesminejate tees kahtlema. Nad tõusid väga otse, ilma suunata vasakule jäävale klassikalisele rajale. Kui nad siis ühelt suuremalt lumenõlvalt hakkasid lumelaudadega allapoole liuglema, oli asi selge – Susanini temp, meil on vaja võtta suund otse vasakule. Kuid traavers polnud lihtne. Nõlv oli kaetud rusikasuuruste veerevate laavakänkratega ja vahelduvalt paakunud libeda lumega. Tuli ületada kõrgemaid laavavoolusid ja madalamaid laiu uhtevoolusid. Õige tõusutee, mille ääres paiknevad onnid, peaks kaugelt silma hakkama, ei ilmunud kuidagi nähtavale. Ilm oli muutunud külmaks, tuul läbilõikavalt tugevaks, kott tüütult raskeks, kõhutühjus ja väsimus piinasid.

Pärast viietunnist rügamist jõudsime lõpuks põhiraja onnide juurde 7. ja 8. jaama vahel. Oli ka viimane aeg, hämardus. Kodus olime algselt planeerinud seal magamiskotis väliööbimist mõne onni ukseaugus, kuid õnneks olime siiski viimasel hetkel ostnud Kodumarketist 200-kroonised kahekohalised kerged telgid. Nüüd kulusid need marjaks ära. Ühtegi onniust ega luuki me lahti ei saanud, varjualust ei olnud. Kõik olid hoolikalt kinnitatud, vahemikud ja tühikud jäätunud lund täis tuisanud. Õnneks leidsime onnide vahelt enam-vähem sobiliku platsi, kuhu sai panna püsti 2 telki, mis sai koduks neljale inimesele.

Ilma nende nigelate telkideta oleks öö küll problemaatiline olnud, -7oC läbilõikava tuulega. Ka söögitegemise vee olime alt kaasa vedanud, meil oli vaid üks priimus 1 l bensiiniga, sobilikke gaasiballoone me Jaapani poodidest ei leidnud.

Magada sai, kuigi vali tuul lõhkus jalutsis, mis hästi kinni ei püsinud. Ka järgneval hommikul oli ilm selge, kuid külm ja tuuline. Peaasi oli nähtavus. Asutasime end enne üheksat minekule. Panime kohe kassid alla, sest edasine tee oli tugeval koorikulisel lumel kaldega 35–40o. Ei mingit nõlvakraabitud rada ega ääristavaid kette, sest kõik oli ilmselt lume all. Esialgu püüdsime otse tõusta, kuid see väänas jalgu, seega hakkasime siksakke saagima. Poole tunni pärast taha vaadates nägin, et Jüri ja Jaan kohmitsevad ühe onni kõrval ning seejärel pöördusid tagasi (Jüri ei saanud kasse korralikult saapa alla, Jaan läks talle kaaslaseks). Nii jäimegi suurest seltskonnast vaid Elsuga kahekesi ilusa mäe tipu poole rühkima.

Kaheksanda jaama eel on shinto oranž värav. Kõik tulijad peavad sealt läbi minema, sest mujalt ei saagi, on ebamugav järsk nõlvaosa. Väravaalune trepp oli paksult paakunud lund nii täis, et sealt ülessaamine oli paras võimlemine. Edasi jätkus jäine rada onnidevahelistel platvormidel ja kitsastel treppidel täistuisanud ja paakunud lumel. Seal polnud kuskilt kinni haarata, tuli vahel ka riskida ja õnnele loota. Els kaotaski kepi, ilma selleta oli edasiminek võimatu. Õnneks olin kaasa võtnud ka kerge kirka, nüüd läkski seda vaja. Andsin oma kepi Elsule, ise jätkasin kirkaga. Seda ma ei kahetse, sest mõnes kohas oli kirkaga hea ronida, teisal sai tehtud kirkajulgestust.

Pärast 8. jaama viimaseid onne muutub nõlvakalle järsult teravamaks. Kassid haakusid napilt kõvasse firni ja hommikune tuul lõõtsus tormi-iilidena. Ohutum oli liikuda serpentiine tehes. Igal sammul tuli kaaluda, kas tuul ei lükka tasakaalust välja. Sellist tuuletugevust olin kogenud vaid Aconcagual ja Everestil. Seal ulatus see kolmekümne meetrini sekundis, siin pakun välja 25 m/s.

Peajaama onnide lõpus jõudis meile järele üksik jaapanlane, ühes käes kõvera varrega kirka, teises kepp. Liikus kummaliselt, tõusis kiires tempos 20 meetrit, siis lõõtsutas mitu minutit. Valmistus Himaalaja reisiks.

Viimane järsem tõusuosa oli füüsiliselt üpris kurnav. Tuli hoolikalt jalgu kontrollida ja tuult jälgida, kõik see võttis kõvasti ähkima. Igale tõsisemale koperdusele oleks võinud järgneda pikk ja tõsine liug.

Mõned kümned meetrid enne kraatriserva ilmusid taas aimatavad onnid. Need olid katuseni lumes. Viimasest shinto väravast tuli lausa läbi roomata, kuigi ava peaks olema 2,5–3 m kõrge. Veidi enne kella ühte astusime rajutuules kraatriservale, jaapanlane mõned minutid varem. Oli 19. aprill 2010.

Fuji kraater on ca 700 m läbimõõduga ja 100 m sügavune lund täis süvis. Alla viis kaljudele kinnitatud sõlmiline köis. Fuji viimane purse fikseeriti 1707.–1708. aastal. Kraatriserva ringi pikkus on umbes 2,3 km, suvel tehakse ring peale 40 minutiga. Kõrgeim nukk jäi 500 m paremale. See oli nii 8–10 m kõrgemal, aga tugeva tuule ja külma tõttu ei hakanud sinna minemise peale isegi mõtlema.

Ka kraatriserva oli püsti pandud mõned onnid. Need olid täielikult lume all. Seinte ja katuse küljes rippusid meetripikkused horisontaalsed purikad ja sambad, pideva ühesuunalise tugeva tuule moodustis. Samad moodustised olid tippu tähistava kõrge posti küljes.

Külm ajas kiirelt alla – paar rosina- ja šokolaadiampsu, külmunud teed peale ja minema. Alla astudes pidi olema topelt ettevaatlik, sest libisemise oht oli suurem, selili liug tuleks pikem. Ka alla laskudes sõelusime siksakki, et ohutum oleks.

Telgi juurde jõudsime 2,5 tunniga, väsimus ja nälg oli suur. Teiseks ööks sinna jääda ei tahtnud, sest külm ja tuul kiusasid. Oli vaja laskuda metsa, paari tunni tee kaugusele. Pärast kerget sooja söömaaega toppisime asjad kotti ja asu- sime allapoole astuma. Jalad olid üpris ümarad, kuid nüüd sai vahelduvalt astuda mööda lume alt välja sulanud teed.

Tunni pärast märkasime alt tõusvaid inimesi. Üllatus – Ivaril maraton joostud ja tahavad nüüd Innaga mäe kiirelt peale teha! Soovitasime neile oma telgikohta, nemad seletasid, mis meid ees ootab.

Laskusime võssa, seejärel metsa. Tee muutus ahtakeseks, kuid jäljed lumel viisid edasi. Pärast kuut jõudsime üksiku kinnise shinto pühamu juurde. Arvasime, et see ongi sobilik koht, kus öö võiks mööda saata. Katuseräästast jooksis sorinal nii söögi- kui pesuvett.

Umbes kell kaks öösel ärkasime tugevate tuulepagide peale, telk plaksus, potid ja sööginõud kolisesid õues. Käisin väljas, korjasin nodi kokku, kinnitasin telgi ja magasime edasi, kuni kell seitse tulid ülalt mööda külmunud lund krabisevad sammud ja reibas Inna hüüdis: „Äratus.“

Neil oli kell kaks öösel lagedal nõlval tuul telgi ühe ropsuga lõhki käristanud. Selleks et tuul asju ära ei viiks, pidid nad neid koiduni kinni hoidma ja nüüd tulid kiiresti alla. Ütlesid meile, et nõks altpoolt algab tee, kus on neil üüriauto.

Panime asjad kokku ja asusime minekule. Tõesti, allpool algaski lumine asfalttee, kuid see tüüris paremale. Minu arusaamist mööda tuli hoida vasakule, aga kuskil polnud mingit autot. Ega meil kuhugi minna ka ei olnud, läksime aga mööda teed edasi. Paari tunni pärast sai lumi otsa, nõlvale tekkisid raielangid.

Siis tuli alt üks auto ja seejärel ka teine, paarikümne minuti pärast pöördus esimene tagasi, see oli töölisi täis džiip, meie peale ei mahtunud. Siis tuli teine auto, väike veokas, juht üksi sees. Meie juttu, et tahame Kawaguchikosse minna, ta ei mõistnud, kuid et tahame alla sõita, sai aru küll. Els istus ette, mina kottidega kasti. Sõitsime kiiresti üle paarikümne minuti, kuni jõudsime Fuji Yoshida raudteejaama, seega hoopis teise linna. Et jõuda viiendasse jaama ja sealt neljandasse, tulnuks juba enne metsa lagedal nõlval hoida tugevamalt vasakule.

Mis siis ikka, sõitsime rongiga 2 peatust ja läksime endisesse majutuskohta, kus ootasid meid mäel mittevajalikud asjad.

***

Kohe järgmisel hommikul oli plaanis operatsioon Baruto. Olime Eestis saanud Baruto sumotalli aadressi, telefoninumbri ja info, et treening algab igal hommikul kell 6. Sättisime endid kell viis minekule, sõitsime elektrirongiga mingisse jaama, aga ei osanud sealt edasi minna. Võtsime telefonikõne, unine naishääl vastas, et kõik magavad ja trenn algab kell 8. Soovitas mõned jaamad eda- si sõita ja ütles, et tullakse autoga vastu!

Sõitsime uude kohta. Jälle ei oska edasi minna. Võtsime uue kõne, vastanud mees ei teadnud autost midagi, meie mõistes saatis pikalt. Kui hakkasime politsei juhatatud suunas minema, sõitis meile järele väikebuss, roolis punapäine naisterahvas, korjas meid peale ja viis paar kvartalit edasi vana suure angaari ette ja ütles: „Oodake, sumokad tulevad kella kaheksaks!“

Tulidki paar jässakat meest jalgratastega, siis ilmus nurga tagant naeratav Kaido-Baruto.

Läbi kitsa majadevahelise läbikäigu juhatati meid nn treeningsaali, mis oli nagu külaait, kus 19. sajandi lõpus harjutasid suurmeistrid Lurich ja Aberg: umbes 100 m2, kõle, savipõrandaga, akendeta, kehva valgustusega ja kütmata angaar. Vett toodi ämbriga, joodi kopsikust.

Kohal oli 9 meest, kogu tiim koosnes 13 mehest. Pool tundi tõsteti soojenduseks jalgu, tehti kätekõverdusi. Kaido tegi korralikult, osa viilis.

Siis pusiti omavahel tehnikanippe. Üks mees võeti tõsiselt ette, tema pidi järjepanu pea kõigile vastu astuma. Ta oli sellest väga vaevatud ja lõõtsutas hirmsa häälega. Meile tundus, et ta annab kohe otsad.

Kaido tegi ka mõned harjutused, kuid enamus aega vaatas kõrvalt, vahetevahel suuremeelselt mehi patsutades. Üldiselt tundus, et kogu see kamp töötab Kaido heaks, kuigi ka tema midagi erilist ei teinud. Kaido vastu näis olevat kõigil suur austus.

Treening kestis kaks tundi. Kõhetu pomo istus aukohal, vaatas vaikselt meeste tegemisi, lõpus vestles sõbralikult paari mehe ja Kaidoga. Siis tuli Kaidol veidi tööd teha – anda käejäljend kullaga raamitud kartongile! Tellimus olevat 300 tükki. Esialgu tegi ühe käega, siis kiirust lisades vaheldumisi kahe käega. Päev tulevat kiire, vaja mingile televisioonile intervjuu anda. Ka treeningu ajal käisid kaameramehed teda korra filmimas.

***

Jaapan on põnev ja ilus maa, eriti kevadel, kirsside õitsemise ajal. Kohale tasub minna omal käel, siis saab hakkama poole odavamalt kui reisifirmaga ja on võimalus minna, kuhu tahad. Kahest nädalast ei piisa, aga ülevaate maast ja inimestest saab selle ajaga ikka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga