Kirka sinise valguse kaisus

Kas jääda liustiku ette nädalateks selle võimsust imetlema või anuda kaptenit, et see siit ruttu minekut teeks? Indrek Mustimets käis uurimas Patagoonia imelisi nurgakesi.

Kas jääda liustiku ette nädalateks selle võimsust imetlema või anuda kaptenit, et see siit ruttu minekut teeks? Indrek Mustimets käis uurimas Patagoonia imelisi nurgakesi.

Olin õhus. Kell oli sealmaal, et hakkasin maailma lõpust Ushuaiast teele asunud lennuki aknast otsima märki kohast, mis meenutaks El Calafate lennuvälja, veel parem lennurada. Mida ei olnud, seda ei olnud. Kuigi lennuk tegi ilmselgelt tuntavaid maandumisliigutusi, ei reetnud Lõuna-Patagoonia soolajärvedest pikitud ja silmapiiritud kiviklibused maastikud võimalustki lennuki maandamiseks. Jõudsin juba kahelda, kas me mitte ei hädamaandu.

El Calafate lennujaam asub sama nime kandvast linnakesest paarkümmend kilomeetrit eemal. Seitsme päeva jooksul, mil ma seal peatusin, õnnestus mul linna õige vähe näha, sest nii nagu paljud teised loodushuvilised, kasutasin ka mina linnakest vaid äratõukelinnana. Kõik mu väljasõidud algasid varahommikutel ning lõppesid hilisõhtutel, mil hing vaid hosteli kaitsvate seinte vahele kiskus.

Hosteli I Keu Ken verandalt avanes nii hommikul kui ka õhtuvalguses kaunis vaade Argentino järvele ja linnakesele. Järve ebamaiselt ilus eresinine vesi laotub meeletult võimsalt ühest silmapiirist teiseni – andmata pisematki vihjet oma 500-meetrisest sügavusest.

Kuigi olin pikast päevateest väsinud ja päikeserammestuses, leidsin juba esimesel õhtul sobiliku olevat järve ääres paikneva loodusreservaadiga tutvust teha. Ja see oli õige otsus. Nimezi laguun üllatas igal sammul, pakkudes nii rikkalikku taimeriiki kui ka ennenägematut linnumaailma. Midagi sellist olin nädalapäevad tagasi kogenud Buenos Airese südames, kui keset pilvi lõhkuvaid maju ja tuhatnelja tuiskavaid autosid avastasin vaimustava loodusriigi sadade linnu- ja taimeliikidega (La Reserva Costanera Sur, Sitio Ramsar).

Külastajaid käib Nimezi laguunil mõõdukalt, kuid need vähesed, kes seal liiguvad, on tõsised loodusesõbrad. Minu Argentina reisi üks tõdemusi, et sealsed linnud ja loomad kardavad inimest vähem kui Eestis, sai Calafates kinnitust, sest pole just igapäevane vaadata üsna lähedalt tõtt kotkasviu, vööt-loorkulli või mõne sellisega, kellel pole eesti keeles veel nimegi (Sturnella loyca). Õhtupäikeses pisikesele värvilisele ja looduskirevale laguunile ringi peale tehes andsin endale lubaduse järgmistel päevadel tagasi tulla ning lunisin looduspargi väravas endale isegi voli naasta varahommikuses valguses, kuid heaks kavatsuseks see jäigi.

Kui tahta viie päeva jooksul Calafate ümbrusele pilk peale visata, siis tuleb uneaega näpata nii unenäo algusest kui ka lõpust. Ja ikkagi on tagantjärele väga kahju, et Calafate kandile jagus vaid nädalajagu aega. See on ikka uskumatu – kuigi meie käsutuses on läbi aegade parimad meedia- ja suhtluskanalid, ei anna isegi neis leiduv infotulv tegelikku pilti sellest, kuidas asi tegelikult välja näeb, millised on lõhnad, värvid.

Patagoonia ei piirdu tegelikult vaid El Calafate ümbrusega, vaid moodustab suure osa Lõuna-Ameerika lõunatipust, pakkudes sealsele elanikkonnale (2 inimest ruutkilomeetril) ja reisihuvilistele kogu kirjusust, mida loodusel pakkuda on – kõrbeid, mägesid, liustikke, rohtlaid, märgalasid, rikast faunat ja floorat, kõva tuult ja kõrvetavat päikest.

EL CALAFATEST LIUSTIKEILE

„Calafate“ tähendab hispaania keeles pukspuud, mille marjad on mustikamaitselised, kuid puisemad, siiski sisaldades samasugust suusinet tekitavaid aineid kui meie mustikad. Calafate linna ümbrus ongi maailma üks suurimaid liustikualasid. Kõige võimsam on Perito Moreno liustik, aga linnalähedastest järveotstest ja mägedest võib leida hiidliustike imepisikesi koopiaid. Argentina maadeavastaja ja loodusteadlase Perito Moreno auks nimetatud liustiku külastuskeskus asub Calafatest 80 km kaugusel. Bussid, mis matkajaid Calafatest loodusimede juurde transpordivad, on ülimalt mugavad ja väga puhtad. Eestis olnud kõhklus, et kuidas ühe või teise loodusväärtuse juurde jõuda, haihtus kohe, kui sealset pakkumiste ja valikute rohkust nägin.

Perito Moreno liustiku jääseinast ulatub veest välja 70–80 meetrit ning vee alla jääb saja meetri ümber jäämüüri ning isegi siis, kui sellel jalamil seista ja liustikuseinale otsa vaadata, ei kujuta hästi ette selle liustiku mõõtmatust ja ilu. Perito Moreno külastuskeskusesse on rajatud väga korralik vaateplatvorm ning selle turistitrepistik on sedavõrd leidlik ja turvaline, et kerge on sattuda liustikumüüri vaatama väga erinevatest vaatenurkadest – aga see ju asja mõte ongi. Liustikuväli on aga nii suur ja võimas, et see kaob silmapiiri taha – justkui keegi oleks mägede vahele valanud teravate nurkadega vahukooremassi. Lõputu, lõputu, lõputu ...

Liustikega kohtudes on üheks võimsamaks kogemuseks kindlasti liustiku valgus ja värv – sellist helesinist kirkust ei kohta mitte kuskil, kuid seesama igijää näitab endas ka kiviklibust määrdunud halli jäämassi. Liustikku imetlema tulijad võivad näha ka liustikutükkide kukkumist otse „näitelavale“ ehk siis vaateplatvormi ja liustiku vahelisele 200 meetri laiusele veepinnale. Aga alati olen ma just vales kohas ja päris suurte tükkide kukkumist ei õnnestugi näha, kuulda küll, sest pidevalt pakub Perito Moreno võimast paugutamist ja jäätükkide vettekukkumise helisid.

Mul õnnestus Peritot näha ka laevareisil, mil sooviks oli uudistada lähedalt Uppsala liustikku, kuid jõudes selle lähedale, kostus laevale jäähoiatusteateid ja kapten asendas Uppsala liustiku Spegazzini liustikuga. Sealkandis kannavad mitmed liustikud ja kohad skandinaavialikke nimesid, lisaks Uppsalale on seal ka Nordenskjöldi järv ja Helsingforsi asulake – eks ikka sajandid tagasi maid uurimas käinud Uppsala ülikooli õpetlaste näpunäidete järgi. Päris tore on Eestist 13 000 kilomeetri kaugusel skandinaaviapärast kohata.

Niisiis, liustikke saab imetleda nii maismaalt kui ka laeva pardalt. Viimane ongi tegelikult mõistlikum, kuigi parema pildi liustiku ulatusest ja mõõtmatusest annab ikkagi maismaavaade. Laevasõidul saab end aga tunnetada pisikese tegelasena 60–80 meetri kõrgusele liustikumäele silma vaadates. Laevasõit kestab liustike vahel terve päeva – mina sattusin laevasõidule, mil ilm oli pilvitu ja terve päev säras päike, erinevalt sajakonnast laevakaaslasest püsisin ma laevalael pea 8 tundi ja lasin liustikujääl, helesinisel Argentino veel ja kaunil päikesel end kõvasti ära päevitada. Laevalael puhus kohati väga vali tuul, kuid Timberlandi tuulejope tegi oma tööd ülihästi.

Laeva ümbritsesid pidevalt rohked jääpangad – nii suuri kui väikseid – need, imelised ja ajast ja arust tükikesed sulpisid neis vetes juba kuid (kui mitte rohkem) ning ootasid oma sulamist ja järvega üheks saamist. Laevateekonnal näeb kindlasti rohkem kui maismaad pidi liustikele minnes – esialgu silma alt ära ja peidus miniliustikud näitavad just üsna ootamatutest kohtadest, näiteks mõne mäekünka tagant paistma hakanud võimas Seco liustik. Liustikke saab külastada ka icetrecking’ul, kuid ajapuudusel ma seda ei proovinud.

Spegazzini liustiku ees laevaga seistes olid kahetised tunded – kas jääda selle ette nädalateks liustiku võimsust imet- lema või anuda kaptenit, et see siit ruttu minekut teeks, sest piisanuks mõnest laevasuurusest jäätükist, mis liusti- kust ootamatult eemaldunud oleks ja reisiseltskonnast saanuks osa igivanast liustikust. Jah, just see teadmatus, mis on kõige selle hiiglasliku jäämassi all ja mida kõike see kümnete kilomeetrite suuruste väljade ulatusse laiuv voolav liustik endas hoiab ja tuleviku tarbeks talletanud on, see köidab ja liigutab. Erakordne!

PÄEVAPÕIGE TŠIILI PATAGOONIASSE

Ringsõidud Calafatest väljapoole algavad varahommikul. Hosteli ukselt nopitakse sind peale ning linnakesest korjatakse kõikidest kokkulepitud hostelitest reisihuvilised kokku. Minibussid toovad linna piirile kokku suure bussi jagu reisiseltskonda. Liustike looduskaitsealal (Parque Nacional Los Glaciares) on kolmel moel liikuvaid reisihuvilisi: kallites hotellides peatuvad turistid, keda viiakse uksest ukseni kõiksugu vaatamisväärsusi vaatama, sh toidetakse ja poputatakse kenasti. Siis minusugused ühepäevaste väljasõitude tegijad, kes peatuvad õdusates hostelites ning siis seljakotirändurid, kes liiguvad päevade või nädalate kaupa ühest hostelist teise, ühest matkamajast teise.

Minu teine pikk päev viis mind aga Tšiili. Varahommikul alanud bussisõit kulges mööda väga häid teid – sihtkohaks Torres del Paine rahvuspark, mis oma mägijärvede, mägede, koskede, rikka taimestiku ja linnustikuga, aga ka liustikega, pakub terveks päevaks avastamist. Sealne üks vaatamisväärsusi on (Cuernos del) Paine mägi. Kogesin selle mäe jalamil imelisi mägijärvi. On seletamatu, kui võimsad tuuled puhuvad nende mägede vahel, kuid see ei takistanud ühel eriti uljal matkalisel mägijärve end kastma minna (ehkki väljas oli nii 5 kraadi sooja).

Rahvuspargi kaardilt võis näha rikast matkaradade võrgustikku. Mitmetel matkaradadel on aga ilma matkajuhita käimine keelatud. Põhjuseks on kitsad rajad, vali tuul ja ettearvamatu loodus. Aga loomulikult on matkaradu ka üksiuitamiseks. Kaartidel on kenasti märgitud tuuleohtlikud kohad – nii mitmeski kohas kohatud tuuleiilid puhuvad sedavõrd tugevasti, et hooletusest võiks vabalt kärestikesse või rajalt põõsastesse lennata. Külma tuule saatjaks ja viimistlejaks on lähedal asuv Grey liustik, mille juurde ma küll ei jõudnud, kuid mis ka kilomeetrite kauguselt uhkelt näha oli. Järvega sama nime kandev liustik on isegi selgematel päevadel kui pikk ja lau- ge tuhakeel oma hallis valgusvarjundis.

Elutegevust neis mäestikes ei ole, kui üsna rohked reisiseltskonnad välja arvata – väga rasked loodustingimused ja mägised alad ei paku just rohkelt elatist.

Paine mäe jalamil kohatud kuninglikud kondorid nägid kurja vaeva, et endale söögipoolist leida. Lisaks väga tihti nähtud guanakodele (hobu-kaameli sarnane tegelane), võib sealses mägipiirkonnas kohata ka puumasid. Mäe kõrgematel servadel ja õhtu- ja varahommikuhämaruses polevat puuma kohtamine eriline vaev. Kuid kas temaga kohtumine ka tervislik oleks? Niigi rikkalikule rahvuspargi värvipaletile andsid sära flamingoparved, kes rahvuspargi soolajärvedes sulistavad.

Torres del Paine rahvuspark on ka mägironimise keskuseks ja nii kohtasingi seal ohtralt mäevarustusega matkajaid, kes üliatraktiivseid taevasse tõusvaid tippe võtsid. Pidi väga pime olema, et mitte märgata kõikvõimalikku hoolt matkajate ja reisiliste suhtes, sest kõikvõimalikud matkarajad, ohumärgistused, aga ka tualetid ja infokeskused töötasid laitmatult. Kuna mägedes ei ole prügikaste ega tualette, siis manitsetakse matkajaid tegema oma hädasid juba matkakeskustes ja tooma oma prügi endaga matkalt kaasa. Mitte kuskil ei kohanud ma prügitükkigi ega risustatud matkaradu, sest iga matkaline on matkajuhi vastutusel ning kellelgi ei tule pähegi reegleid rikkuda (sh on keelatud ka matkaradadest sammugi kõrvale astuda – õigemini, polegi, kuhu astuda).

Nii Tulemaal kui ka Patagoonias külastatud rohked rahvuspargid on kõik väga kenasti hooldatud ja informatsioon nende kohta on kenasti kättesaadav. Kuigi rahvusparke külastab väga palju inimesi ja loodusturism on väga heal järjel, ei jõuta Eestis ilmselt niipea nii hästi toimiva matkakorralduseni – väga rikkalik matkade valik, gruppide transportimise ülitugev logistika, hea infovahetus gruppide vahel, hea ühistransport, sõbralik koostöö konkureerivate hostelite ja hotellide vahel, hästi toimiv infovoog matkajuhtide ja transpordivahendite ning ilmastikuandmete valdajate vahel jne.

Olgu märgitud, et Argentinas vist ei leidu ühtegi rahvusparki, kuhu oleks võimalik siseneda tasuta. Võimalik, et neid kohti on (nagu see Buenos Airese linnasüdames asunud reservaat), kuid üldjuhul tuleb maksta ikkagi rahvusparki sisenemise tasu (olenevalt kohast ca 20 eurot). Loodusturismi korraldus oli siis omakorda Lõuna-Ameerika reisi üheks meeldivaks üllatuseks ja selle kvaliteedi eest maksta ei ole sugugi mahavisatud raha.

CALAFATEST EL CHALTENISSE

Ikka, ikka põhjapoole... oma Calafate reisi viimase päeva otsustasin veeta El Chaltenis, veelgi väiksemas linnakeses 420 kilomeetrit Calafatest põhjapool (bussisõit edasi-tagasi maksis 30 eurot). Pikk reis sai ette võetud eesmärgiga vaadata silma Mount Fiz Royle. Mäele, mis oma suursuguses kõrgub üle Chalteni linnakese ning mille ümber on sealse piirkonna kõige elavam alpinismipiirkond. Muidu üsna pisikeses mägilinnakeses on väga head matka- ja alpinismivarustuse poed, mäegiidide firmad ja neid teenindavate baaride, restoranide jms taristu. Kümned ja kümned linnakese „majad“ meenutavad Tartu Hiinalinna hurtsikuid, seal elavad mitte just eriti paljunõudlikud mägironijad, kes keskenduvad vaid mägedele ehk siis kõige olulisemale ja ei raiska raha kallitele magamiskohtadele.

Minusugusel matkajal kulub Chalteni ümbruses umbes kaheksa tundi, et liikuda üsnagi turvalist matkarada mööda mägede jalamile. Valisin pakutavatest kümnetest radadest ühe lühema – pikkusega nii 4–5 tundi. Tulemaa kogemusest teadsin, et olgugi, et matkaraja pikkuseks pakutakse näiteks 4 tundi, võib korraliku tervise ja füüsise korral lahutada eeldatavast matkaajast umbes tunni.

Nii seadsingi sammud 11 kilomeetri pikkusele matkale – sihiks Torre järv Grande liustiku jalamil (aga ka lootus näha Torre ja Mount Fiz Roy mäge). Viimane on ka üks väga piltpostkaardilik mägi, mida Argentina turismiturundajad kõige enam Argentina „müümiseks“ kasutavad ja välja mängivad. Päikesetõusus uhkeldava Mount Fiz Roy tabamiseks peaks aga mäe jalamile tulema juba eelmisel päeva õhtul, seal telkima ja olema hommikul väga varajane, et õiget hetke tabada ... muidugi siis, kui ikka see õige ilm on, kuid seda ei garanteeri seal küll keegi!

Matk ise oli aga taas väga huvitav – väga kiirelt ja põnevalt vahelduv taimestik, metsatüübid, linnustik, kenad vaated matkaradu ümbritsevatele mägedele ja soodele, märgaladele. Torre järve ääres mäesopis oli meeletu tuul ja nägin enda püsti hoidmisega tõsist vaeva. Need, kes kavatsesid järve äärde kauemaks pidama jääda, ehitasid kividest tuulevarjeid ja need, kes kavatsesid kodust kaasavõetud võileibu süüa, jäid neist ilma, sest need lendasid neil lihtsalt nelja või enama tuule poole laiali. Hoidsin käes pisikest jäätükikest sadakond meetrit eemal liustikust pudenenud jääpangast ja tunnetasin oma peos sajanditevanust külma hõngu. Kus on džinn, leidsin end küsivat.

Tagasitee mäe jalamilt Chaltenisse tõi üha enam päikest välja ja linnakesse jõudes näitas ilm ülimalt uhket Mount Fiz Roy vaadet, mida ma hommikul teele asudes ei olnud näinud. Uhke mägi sirutas end väärikalt laiali ja laskis end vaadelda mitmeid häid tunde, mis mul veel Chaltenis veeta õnnestus.

Chalteni linn on asutatud küll alles 1985, kuid tal on pakkuda nii palju mõnusaid söögi- ja joogiurkaid, et mõtlemine mitmetunnisele bussisõidule oli suur piin. Õhtupäikesesse kulgenud sõit El Calafate suunas kulges mööda suuri ja vägevaid kivi- ja liivavälju ning kilomeetrite taga aset tegev silmapiir saatis mindki pikki bussisõidutunde. Olin oma Calafate aja kõige raskema ja pikema matkapäeva jätnud viimasesse päeva. Sain siit hea õppetunni, et rasket ja pikka reisipäeva ei ole mõttekas jätta lahkumise viimasele päevale – seda nii asjade kokkupakkimise kui ka liig kaugel asuva väljasõidu võimalike reisitõrgete pärast.

Jõudsin Chaltenist hostelisse õnnelikult tagasi alles hilisööl ja juba järgmise päeva keskpäeval tõusis lennuk Buenos Airese suunas.

Päevad Patagoonia ühes tuhandetest imelistest nurgakestest möödusid väga kiiresti. Kui reisi sihtkohast lahkudes jääb alles soov neile radadele naasta, siis on olnud tegemist õige kohaga. Jah, tahaks tagasi ja tahaks ka teistel aastaaegadel kui vaid Argentina suvi. El Calafatest lahkudes ja lennujaamast õhku tõustes kordus taas kõik – justkui unenäos, kus oleksid viibinud kui mingis ägedates seiklustes, paljude ilusate kildude, sõbralike inimeste ja vaatamisväärsustega, kuid õhku tõustes ehk siis ärgates, oleks kõik justkui kadunud ... Ja taas kord oli lennuki all suur ja kiviklibune lage maastik ... kõik oli kadunud ... kuniks viie tunni pärast hakkas endast uskumatult suuri märke näitama Buenos Aires ja selle äärealad. Justkui mis- kit ebamaist ja väljamõeldut, unenäolist ... mida ei ole tegelikult olemas. Aga see on juba sootuks teine jutt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga