Kilt, viski, kitarrid

Šotimaa assotsieerub eestlastel vist ennekõike viski ja kiltide ehk siis ruuduliste šoti seelikutega. Paar aastakümmet tagasi ka jalgpalliga. Mida aga teatakse selle kandi muusikast? Briti saare keldi muusikast on tuntuselt vaieldamatult esikohal iiri folkmuusika, mis on vaikselt saanud pseudoboheemlike intellektuaalide igapäeva taustamuusikaks. Samas on praegu Šotimaal käimas muusikaline ärkamine ja folkmuusika ei ole kunagi varem olnud nii populaarne ning moodne.

Šotimaa assotsieerub eestlastel vist ennekõike viski ja kiltide ehk siis ruuduliste šoti seelikutega. Paar aastakümmet tagasi ka jalgpalliga. Mida aga teatakse selle kandi muusikast? Briti saare keldi muusikast on tuntuselt vaieldamatult esikohal iiri folkmuusika, mis on vaikselt saanud pseudoboheemlike intellektuaalide igapäeva taustamuusikaks. Samas on praegu Šotimaal käimas muusikaline ärkamine ja folkmuusika ei ole kunagi varem olnud nii populaarne ning moodne.

Folkmuusikat kuulavad noored ja vanad, folk on edetabelites ning on massiivselt sisse murdnud tavainimese muusikamaastikku võrdsel tasemel muu popmuusikaga. Põhjuseid selleks on kindlasti mitmeid ning ühest ja ainumat leida on võimatu. Praegu on näiteks Suurbritannias üleüldse käimas rahvuskultuuride tagasitulek. Näib, et briti identiteedi all marginaalsena tundunud iiri, inglise, šoti või siis kõmri rahvakultuur oli taandunud moodsa ning pidevalt muutuva noorteroki, hiphopi või elektroonika ees ja leidnud omale väljasuremiseelse pelgupaiga üksikutes külaklubides. Äkki mõned aastad tagasi tulvas teda sisse aga igast august. Inglased taasavastasid morrisi ja ceilidhi tantsu, iirlased hakkasid äkki fännama moodsat folkfusionit ning šotlased leidsid ühel hetkel oma nõmmedelt üles juba ammu eksisteeriva folk-scene’i.

EEMALSEISVALT JA ENDASSETÕMBUNULT

Šoti folkmuusika scene meenutab mulle väga eesti oma. Ka seal on juhtiv ots ühe institutsiooni –Traditional Music and Song Association of Scotland (TMSA)– käes, kes nagu Eesti Pärimusmuusika Keskuski Viljandis defineerib, mis on õige ja mis on vale ning mida on soovitav teha või mida mitte. Peale selle eksisteerib väljaspool seda TMSAd hulk muusikuid, kes kaeblevad pidevalt keskse institutsiooni domineerimise üle ning üritavad oma loominguga muusikalise ortodoksia vastu võidelda. Kui juurde lisada see, et ka šoti pärimusmuusikas „on lubatud“ esitada vaid traditsioonilisi arhiivilugusid ning taunitud on omalooming, siis paralleel eesti pärimusmuusikaga on hämmastav. Nagu Eestiski, peab šoti pärimusmuusik olema olnud aastaid pildil enne, kui tema omaloomingu peale publik ja kolleegid nina kirtsutama ei hakka. Ta peab olema „usutav“ ja „ennast tõestanud“. Kui võrrelda šoti pärimusmuusikat iiri omaga, siis sarnasus on suur, erinevus on aga pigem tonaalsuses. Mõlema rahva muusikas on enam-vähem samad instrumendid, samad käigud ja meloodiad ning tihti isegi samad lood, ent šoti muusika mõjub karge ja minoorsena iirlaste lõbusa ning mažoorse rahvamuusika kõrval. Isegi kiired šoti lood mõjuvad kuidagi eemalseisva ja endassetõmbununa. Briti saarte kaks vaieldamatult tuntumat ja populaarsemat folkartisti on Seth Lakeman ja ansambel Lau. Seth Lakeman on midagi Eesti Zetode ekvivalendi sarnast, olles ennast läbi murdnud peavoolu popmuusikasse terves Suurbritannias. Peale selle et Seth Lakeman on saanud mitu BBC Radio 2 folkauhinda, on ta tuntud ka tsunftiväliselt, esinedes mitmetel briti muusikafestivalidel tihti ainukese folkartistina. Tema muusika on kerge folkrokk, mis ka eriti ei erine Zetode lähenemisest. Lakemani muusika on massidele kõige enam seeditavam ja arusaadav. See on taganud ka tema edu peavoolu muusikas. Ansambel Lau on pigem alternatiivkuvandiga kollektiiv, keda armastavad ennekõike rokkmuusikud ja tõsised muusikafännid. Lau kohta on öeldud, et nad on briti (kui isegi mitte maailma) parim live-bänd, kusjuures ütlejad/kirjutajad on pigem pärimusmuusikavälised kriitikud ajakirjadest New Music Express, Mojo või Uncut. Olen Laud ka ise näinud. Tõesti, laval on kolm konservatiivselt riietatud noormeest, kes peaaegu liikumatult madalatel järidel istudes annavad kontserdi, mille kohta võib hiljem öelda: „See oli parim show, mida ma olen näinud!“ Lau on jäiselt cool ja kõige paremini ongi nad kujutatavad mustvalgetel piltidel, mida nad ka ise oma myspace’i leheküljele üles panevad.

TRADITSIOONILINE POOL

Parim sissejuhatus kaasaegsesse šoti folki oleks kogumik „The Rough Guide to Scottish Folk“ (World Music Network), kus lisaks 16 looga kogumikule on boonusena kaasas ühe Šotimaa tuntuima ja innovatiivseima pärimusmuusiku Maggie MacInnesi album. Kogumikul on koos nii tuntud kui tundmatud nimed, kusjuures näiteks Julie Fowlis tõusis tähena just pärast seda kogumikku. Plaadil on esindatud nii gaeli- kui ingliskeelsed lood ja see annab hea ülevaate šoti pärimusmuusika juurteseltskonnast. Kilte ja torupille leiab aga albumilt „Pipes & Drums. From Helmland to Horse Guards“ (ARC), esitajaks aga 1st Battalion Scots Guards, ehk lahtiseletatuna kunin- ganna ihukaitseväeüksus. Peale Tema Kuningliku Kõrguse ihu kaitsmise on tegemist ka lahinguväeosaga ning see album lindistati pärast pataljoni Afganistani missiooni ning on pühendatud Afganistanis hukkunud relvavendadele. Peale esindusartistide ja plaadifirmade leiab šoti muusikat aga mujalgi ja vähem poleeritud vormis. Kellele meeldib Seth Lakeman, see peaks hankima endale ka Steve McDonaldi albumi „Ballads and Battles“ (Aquarius), mis sisaldab kergemat folkrokki. Steve McDonald üritab praegu karjääri teha maailmamuusika lavalaudadel, sellest johtuvalt on ta helikeel ka väga peavooluline, et igale kuulajale erinevatel kontinentidel see meele järele oleks. Ma soovitaks pigem aga uurida natukene lu- gematute šoti sõltumatute miniplaadifirmade toodangut, sest just sealt kipub tihti tulema seda kõige autentsema ja ehedama alatooniga muusikat. Minu enda poolehoid kuulub plaadifirmale Greentrax, mis annab välja šoti muusikat seinast seina– ühemehe kitarribändist kuni torupillide ja viledeni. Greentrax on tõeline kogukonnamuusika plaadifirma, avaldades palju ka tõusvaid tähti, kelle kuulsus pole veel koduküla pubist kaugemale jõudnud. Selle plaadifirma loomingust tasub teada näiteks The Paul McKenna bandi albumit „Stem the tide“ ja vanameister Brian McNeilli kogumikku „The Road Never Questions. The Best of“, mille esimene osa tuli hiljuti välja. Kui Paul McKenna on värske ja moodne uustulija (ehkki väga soliidse muusikapagasiga), siis Brian McNeill on vana ja šotlaste seas tuntud nimi. Tema muusika on just see, mida igaüks ühendab ennekõike Guinnessi õlle ja hea viskiga kusagil romantilises külapubis. Minimalistlik, ehe ja siiras ning ilma mõjutusteta pop- või rokkmuusikast. Paul McKenna selle kõrval näitab, mis suunas liigub moodne šoti pärimusmuusika, mida teevad muusikud, kes on üles kasvanud nii traditsiooni kui raadiomuusikaga. Ent selle plaadifirma alt on tulnud ka vähemalt kaks põnevat kogumikku, mis demonstreerivad traditsiooni jõulisust šotlaste seas. Esimene kogumik kannab nime „Far, far from Ypres“ ja sisaldab Esimese ilmasõjaaegseid palasid. Teine kogumik on „The Battle of Prestonpans“. Plaadi aluseks on 1745. aastal toimunud märgilise tähtsusega lahing Šotimaa ajaloos, millest vastavalt aja tavale tehti luksuslik gobeläänvaip. Selle vaiba põhjal plaat kokku mängitigi.

ELEKTRIKITARRI MUUSIKA

Kel aga šoti muusika padupärimuslik pool liiga kitsaks jääb, võiks huvi tunda ansamblite vastu, kes folki muu muusikaga segades kaasaegseks teevad. Real McKenzies on kanada šotlaste folkpunkansambel, kes on punkringkondades juba aastaid populaarne, ent folkaritele suhteliselt tundmatu. See pole nende muusika viga, vaid pigem erinevate scene’ide eraldatuse probleem. Nagu punkansamblitele kohane, on nende laulud enamasti võitlusest, peopanemisest ja joomisest. Võitluslaulud on Real McKenziese repertuaaris peamiselt traditsioonilised šoti sõjalaulud, mägilaste hümnidest kuni klassikaliste poeetideni välja. Peale selle on nad top kontsertbänd, kelle järgi Eesti festivalid juba ammu nutavad. Tätoveeritud, kiltides pässid kitarridega ning punkharjaga torupillimängija – mida üks live-bänd veel sooviks. Teine analoogiline grupp on The Demon Barbers, kelle bändinime vahel lõpetab veel „and the adventures of ...“ Tegemist on puhttehniliselt inglise bändiga, kes esitab neid lugusid, mis on ühised nii inglise, šoti kui iiri folgi traditsioonis ning lugudes kombineeritakse erinevate rahvaste arranžeeringuid. Peale selle on neil bändis punkkitarrid, beat-box-MC ja väga lahedad tätoveeritud tantsutüdrukud. Ma olen neid ise live-kontserdil näinud ja nad kiirgavad samasugust energiat ning impulsiivsust kui Real McKenzies. Kolmas samalaadne bänd on Saor Patrol, kelle albumit „Scottish Pipes & Drums“ on kirjeldatud kui muusikat, mis juhtuks kui ZZTop kaverdaks šoti folki. Õnneks ZZTo- piga ühendab Saor Patroli küll vaid pikad habemed. Ansambel kannab mägilaste sõdalaste riideid ehk siis nahk- ja linaseid vammuseid, arhailisi ehteid ja näeb väga viiking välja. Peale torupillide ja trummide on neil veel bändis karmid kitarrid, millel on täitsa Motörheadi kõla. Nii et šoti muusikas avastamisrõõmu peaks jätkuma, tuleb vaid otsast peale hakata. Aimar Ventsel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga