Veel märtsi lõpuni on Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses võimalik osa saada näitusest „Sumimasen“, kus Eesti fotograafid näitavad Jaapanis jäädvustatud fotosid.
Näituse pealkiri „Sumimasen” tähendab vabandust, kuid jaapanlased ei kasuta seda sõna mitte ainult vabanduse palumiseks, vaid ka tänu väljendamiseks või vestluse alustamiseks, samuti segaduses olles. Ülimalt viisaka rahvana paluvad tõusva päikese maa kodanikud vabandust ka siis, kui nad ei oska eksinud eestlast aidata või ei mõista võõramaalase soovi. Sõnaga sumimasen on kõik Jaapanit külastanud fotograafid oma teel kokku puutunud ja see on üks neist väljenditest, mis praktilise vajaduse tõttu kiiresti selgeks saadakse.
Hoolimata meid lahutavast 8000 kilomeetrist või 15 lennutunnist on eestlased olnud alati huvitatud Jaapanist ja jaapanlastest. Räägitakse teatavast kõla sarnasusest kahe keele vahel ning mainitakse sarnaseid väärtusi ja huvisid: mõlemad rahvad on tagasihoidlikud, kaalutlevad, põhjalikud ning infotehnoloogia vallas maailmas esirinnas. Samas on Jaapanil oma teada-tuntud veidrused, mille sarnaseid on raske sellises kontsentratsioonis mujalt leida. Seega pole imekspandav, et tõusva päikese maa on Eesti fotograafe ikka ja jälle magnetina enda poole tõmmanud.
Näituse üks fotograafe Silvia Pärmann (1979) ütleb: „Me oleme harjunud mingite oma reeglitega, arusaamaga sellest, kuidas elama peaks ning mis on võimalik ja mis mitte. Jaapanis aga tõestab iga järgmine tänav, et neid võimalusi, mida me endale kunagi ette kujutada pole osanudki, on lõputult palju. Jaapanis tänaval jalutades võib kohata kõige eriskummalisemaid asju ja inimesi, igal sammul avaneb mitu uut kaadrit, on rääkida mitu uut lugu.“
See Jaapani-teemaline fotonäitus põhineb meie esimesele avatud konkursile laekunud materjalil ja kuraatorite poolt osalema kutsutud autorite loomingul. On märkimisväärne, kui paljud Eesti autorid on aastate jooksul Jaapanit pildistanud ning teinud seda väga erinevate ja üllatavate nurkade alt. Kõik kaasatud fotograafid toovad näitusele kaasa oma ainulaadse pilgu sellele kaugele riigile ja sealsete inimeste elule. Mõnel fotograafil on Nipponiga tugevam, isiklikum ja pikem suhe, teisel aga lühem ning intensiivsem kogemus. Nii on Ott Kadarik (1976) veetnud perekondlike sidemete kaudu Jaapanis pikki perioode, leidnud aega segamatult vaadelda, tabada tähenduslikke hetki, jälgida inimesi ja linna nende taustal. Teda ei kannusta turistlik eksootika, mis reisielamused külluslikesse pildikompositsioonidesse sätiks.
Rasmus Jurkatami (1982) köidab Jaapani puhul kõige rohkem kaose ja korra vaheline kontrast – neoontuledes mastaapne linn koos lugematute metrooliinidega vastandub rahulikule templile ja loodusele. Eliis Laul (1991) elab ja õpib Jaapanis. Teda huvitavad enim selle maa spirituaalsusega seotud teemad ja nende erinevad kajastused nii fotodes kui ka sealsetes traditsioonilistes kunstides. Rait Tuulas (1987) on filosoofi haridusega tänava- ja dokumentaalfotograaf, kes avastab Jaapani linnaruumi kaamera kaudu, lammutades suurlinna Tokyo kaose lahti üksikuteks hetkedeks, mis räägivad selle koha lugu ja näitavad selle erinevaid nägusid.
***
Juhan Kuusi Dokfoto Keskus
Eesti fotograafid Jaapanis
Ott Kadarik, Rasmus Jurkatam, Eliis Laul, Silvia Pärmann, Rait Tuulas
17.12.2022–26.03.2023
Kuraatorid: Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet
Tekst: Dokfoto Keskus
Foto: Silvia Pärmann