Kihlumismatk pole nõrganärvilistele

Artur Laur kirjeldab filmilikku matka Hispaanias, millest ei puudunud halenaljakad kokkusattumused, higi, pisaraid ja paras annus teadmatust, kuid mis ometi loksus kogu oma süžeega mänguliselt paika ning mis päädis piduliku hetkega.

Miski ei võinud ennustada eesootavat, kui avasime silmad Hispaanias Viveiro munitsipaallaagriplatsi tolmuse aluspinna peale paigaldatud telgis. Mõnus hommikune kaste oli muutnud meie 20-eurose uue kodu isegi vihma puudumisel läbimärjaks. Pigem olime selles süüdi siiski meie, kaks peagi kihlatud palverändurit. Otsustasime suures seikluse vaimus mõni päev tagasi jätta vana ja tuttava palverändurirutiini selja taha. Nüüd oli sõna otseses mõttes selja taga ehk meie all lössi vajunud madratsi asemel kivikõva muldpind ning meid ümbritsemas tugeva kondensatsiooni all kannatav roheline kuppeltelk. Kui albergue’s kuuled igat krõbinat ja norsatust, siis elu kämpingus on sama tuttava eluviisi peegeldus. Ka siin teame me täpselt, kes on vetsust naasmas, kunas keegi hambaid pesema läheb või kui tugev on kandidaat norskamise meistritiitlile. Aga see topeltsein – üks võrgust, üks kilest – loob ikkagi oma kodu tunde ja nii võibki ennast telgist varavalges välja ajada, tundmata muret naabrite ülesajamise pärast. Isegi kui mõni pilk suudaks tappa, siis õnneks on see teisel pool ühest neist topeltseinalistest koduhakatistest. Siit, kuivanud hekituustide vahelt, mis mõtteliselt krunte jaotavad, sai alguse meie kihlumismatk.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga