Täiesti õige – USA-s Californias paiknev mammutipuu nimega General Sherman (Kindral Sherman). Tema kere maht on ligi 1500 kuupmeetrit – sama koguse puitu annaks väidetavalt 6–10 hektarit keskpärast Eestimaa männimetsa. Puu kaal aga on hinnanguliselt umbes 2100 tonni.
Millal ma üldse kuulsin esimest korda mammutipuudest ehk sekvoiadest? Ilmselt kooli geograafiatunnis. Meeles on pilt, kus mammutipuu kõrval seisab absurdselt väike, üsna kirbumõõtmetes inimene. See tundus liiga groteskne, et päris tõsiselt võtta. Seda enam, et tol ajal (minu geograafiatunnid jäid möödunud sajandi seitsmekümnendate algusse) tundus mammutipuude kodumaa Ameerika lootusetult kauge ja kättesaamatuna, samade tunnetega võis silmitseda pilte Kuu kraatritest. Hiljem jäi mammutipuu silma näiteks Heino Kiige raamatus „Maailma viljad” (kirjastus Valgus 1989) – ikka needsamad inimpäkapikud absurdselt suure puu all. Nojah – ka näiteks omaaegses kultusfilmis „Star Wars” („Tähesõjad”) toimus üks lahing hea ja kurja vahel sekvoiametsas, mis pidi kujutama kauge planeedi hiigelpuid. Üllatas, et erinevalt puude vahel kihutavatest lennumasinatest puud ise polnudki filmitrikk. Igatahes hakkas idanema mõte, et kui kunagi peaks tulema sobiv juhus, tuleks neid puid vaatama minna. Juhus tuligi.
Mida need mammutipuud ehk sekvoiad endast kujutavad? Teatmekirjandusest võime lugeda, et tegemist on sooküpressiliste sugukonda kuuluvate okaspuudega, mille esivanemad kasvasid vanal hallil ajal üle terve maailma. Kliimamuutused ja jäätumised aga pühkisid enamiku neist minema. Praegu on sekvoiade perekonna puid kogu maailmas säilinud kolm liiki. Kaks võimsamat − mammutipuu ja ranniksekvoia − kasvavad tänapäeval looduslikult vaid Põhja-Ameerika lääneservas. Kolmas liik, mõõtmetelt tagasihoidlikum (kõrgus „ainult” kuni 60 meetrit) on metasekvoia. Viimast teati vaid kivististe põhjal ja peeti ammu väljasurnuks, kuid avastati elusa ja elujõulisena 1944. aastal Hiinas, kus teda nüüd taasleitud reliktile vääriliselt poputatakse ja ka ilupuuna kasvatatakse.
Mismoodi mammutipuude piirkonnas elanud Ameerika põliselanikud omal ajal neisse puuhiiglastesse suhtusid või kuidas neid kutsusid, ei oska arvata. Loodusrahvana suhtusid ilmselt austusega, aga võimalik, et nimetasid lihtsalt suurteks puudeks, inglise keeleski kutsutakse neid big trees, aga ka mountain redwoods, mis peegeldab puidu punakat värvust. Oma praeguse ametlikuma nimetuse sekvoia said hiidpuud indiaani suurmehe Seguoyah (1767–1843) järgi, kes leiutas silpkirja, mis viis tšerokii keele kirjakeelte hulka. Tegemist on unikaalse juhtumiga, kus kirjaoskamatu rahva liige lõi iseseisvalt täiesti toimiva kirjutamissüsteemi, ning austusest selle saavutuse vastu ongi puuhiiglastel põlisrahva vaimuhiiglase nimi. Ka teised sekvoiade suuremad esindajad kannavad suurmeeste nimesid: General Sherman, General Grant, Lincoln, Franklin, Washington, Monroe, King Arthur jne.
Naissoo esindaja − Metsa Ema
Sekvoiade nimedega pole asi lootusetult meessookeskne, sest näiteks ühte hiiglast, mis oli veelgi suurem kui praegune maailma suurim puu General Sherman, kutsuti Mother of the Forest (Metsa Ema). Tema kõrgus oli mõnede andmete järgi 98 meetrit. Puu avastas 1854. aastal ja nimetas Metsa Emaks keegi George Gale, käitudes seejärel tänapäevaste arusaamade järgi üsna jaburalt – saatis mehed puutüvelt koort maha võtma. Mehed said tööga hakkama, ja see muidugi tappis puu. Gale ise olla hiljem paksu puukoore näidistega ringi sõitnud ja rahva ees eputanud. Kuivanud puutüvi hävis suuremalt osalt 1908. aasta metsatulekahjus, umbes 30-meetrine põlenud tüügas on püsti veel praegugi.
Hiidsekvoia ehk mammutipuu (Sequoiadendron giganteum) kasvab looduslikult vaid ühes piirkonnas – Sierra Nevada mäestiku läänenõlvadel umbes 400 kilomeetri pikkusel suhteliselt kitsal alal 1400–2200 meetri kõrgusel merepinnast. Kõige populaarsem koht mammutipuude külastamiseks on ühendatud rahvuspargid Sequoia and Kings Canyon National Parks, kus Ameerika 37-st suurimast sekvoiast kasvab 21, sealhulgas maailma suurim puu General Sherman. Park asub San Franciscost linnulennult umbes 350 kilomeetrit kagu poole. Sekvoiade juurde korraldatakse ka bussiekskursioone nii San Franciscost kui ka näiteks pargile lähimast suuremast linnast Visaliast, vastavaid reklaame näeb nii turismifirmade vaateakendel kui ka hotellide-motellide vastuvõtulaudades. Sõltumatu liikumise pooldajad aga eelistavad ilmselt (rendi) autot.
Sekvoiapargi saab autoga läbida kas põhjast lõunasse või vastupidi. Siinkirjutaja on seda teinud mõlemas suunas. Muidugi võib alati ka otsa ringi keerata ja tuldud teed tagasi sõita, aga kuna näiteks General Granti puudesalu on pargi põhjaservas ja General Sherman asub lõunas, siis näib targem ühest otsast siseneda ja teisest väljuda. Samas on põhja poolt lähenedes (maantee nr 180) tõus mägedesse laugem, lõunas aga (maantee nr 198) on nii parki sisenemine kui ka sealt väljumine mõneti emotsionaalsem − mägitee on kohati kaunis järsk, kitsas ja serpentiinikujuline. Kõditab närve, aga ilusate vaadetega ja tegelikult täiesti turvaline (kuristikupoolsetes teeservades on kivipiirded). Muidugi vaid siis, kui kiiruspiirangutest kinni pidada, mis kohati on 10 miili tunnis (16 km/h). Küll aga võivad sunnitud peatusi tekitada teeremondid – seda, kas ja kus parasjagu remont käib, saab küsida parki sisenedes või vaadata internetist pargi kodulehelt. Teetööd võivad tähendada pooletunnist või pikematki ootamist ja hea on, kui juhtud seisma jääma ilusa vaatega kohas või autoderea etteotsas – viimasel juhul võid liikluse reguleerijaga (kui pole tegemist vaid teisaldatava valgusfooriga) juttu puhuda ja seisaku eeldatava kestuse kohta siseinfot hankida. Või siis lihtsalt auto läheduses ringi jalutada ja mägiõhku hingata, kuni jälle liikuma saab.
Võimas vaatepilt
Võib vaid kujutleda, mis tunded valdasid esimesi valgeid asunikke, kes üle Sierra Nevada mägede rühkides mammutipuid nägid − arvatavasti jäi neil suu lahti. Tänapäevane külastaja muidugi juba teab, mida oodata. Sellegipoolest on ülev tunne, kui tee kõrval tavalise metsa vahel esimesi punakaid hiigeltüvesid silmad. Võimsamate puude ja puusalude juurde saab sisse keerata ja nendega lähemat tutvust teha. Keskmiselt on mammutipuude kõrgus 50– 85 meetrit, jämedus 6–8 meetrit. Praegu elavate hiiglaste suurim mõõdetud kõrgus aga on üle 95 meetri (ranniksekvoiadel isegi 117 meetrit). Mõistagi kasvavad nad edasi. Et paremat ettekujutust saada, siis kõrguselt on nad võrreldavad meie kodumaad „kaunistavate” mobiilimastidega. Heino Kiige andmetel on mammutipuu rekordkõrguseks olnud isegi 135 meetrit („Maailma viljad”, lk 455), sellele aga ei leidnud siinkirjutaja mujalt kinnitust. Muidugi on täiesti võimalik, et kunagi on kasvanud suuremaidki mammutipuid, kuid teadlased olla kuuldavasti välja arvutanud, et praegused maksimumsuurused lähenevadki piirile, mille ületamisel puu iseenda raskuse all kokku vajuks. Tüve rekordläbimõõduks maapinna lähedal on kinnitatud andmetel 21 meetrit (Waterfall Tree) – see puu kasvab väga järsul nõlval, mistõttu on pidanud endale anomaalselt jämeda aluse moodustama. Maailma suurima puu General Shermani läbimõõt juurekaelal on näiteks rohkem kui 11 meetrit ja rinna kõrgusel ligi 8 meetrit, suuruselt teine puu General Grant on rinna kõrgusel veelgi jämedam – 8,8 meetrit. Kasvult on aga Sherman veidi pikem, umbes 84 meetrit, Granti latv ulatub 82 meetri kõrgusele. Samas on metsas nende hiiglaste tegelikku kõrgust raske aduda, pead kuklasse ajades lihtsalt näed, et võra ja latv on kuskil seal hästi kõrgel. Kui aga leiad koha, kust ümbritseva metsa tihedus võimaldab mammutipuud veidi kaugemalt vaadata, siis näed tüve ja võra ühe tervikuna kogu tema majesteetlikkuses. Ja see on tõesti vägev.
Mammutipuu punakaspruun koor on lähedalt vaadates ja katsudes iseäralik – jämedate vagudega ja kummaliselt pehme, soe, justkui karvane ja natuke vetruv. Tõepoolest – hea kujutlusvõime korral võiks seda võrrelda mammuti karvkattega (kuigi viimast pole ma katsunud). Igatahes meeldiv on patsutada, küllap ka puu vastu liibuda. Puukallistamisest otseses mõttes ei saa siin rääkida, sest pole võimalik emmata embamatut... Samas on suuremad ja kõige kuulsamad puud ümbritsetud taradega, millest ei ole viisakas üle ronida, nii et patsutamiseks tuleb leida kaugemaid või vähemkuulsamaid eksemplare. Ju peegeldavad tarad ohtu, et turistid lähevad tähelepanuavaldustega liiga pealetükkivaks – minagi märkasin ühe kaugema puu tagumisel küljel noajälgi, sealt oli „mammutinahka” suveniirideks kaasa lõigatud. Ilmselt on tarade otstarve ka turistide endi kaitse – mammutipuudeltki võivad kukkuda oksad, ning arvestades kukkumise kõrgust ja okste jämedust, pole vist pikemalt vaja selgitada... Ning ühtlasi püütakse turiste nende tarade abil hoida ettenähtud radadel, sildidki paluvad teedelt mitte kõrvale astuda, et mitte pinnast ära tallata ja puude järelkasvu ohustada. Teede kõrval aga askeldavad muretult arvukad vöötoravad. Ning kuna asume siiski umbes 2 kilomeetrit üle merepinna, siis näeb ka silte, mis manitsevad kõndides aeglasemat tempot hoidma – järsematel tõusudel paneb hõredam õhk halvemas füüsilises vormis inimese lõõtsutama.
Tulekahjud ja sekvoiad
Mis puudutab sekvoiade punakat koort, siis nii paks (60–70 cm) ei ole see asjata. Muuhulgas kaitseb koor puid üsna efektiivselt tulekahjude eest. Enamgi veel, tegelikult need puud lausa vajavad tulekahjusid! Nimelt on sekvoiade populatsioon püsinud suuresti tänu metsapõlengutele. Asi on selles, et tärkavad mammutipuud vajavad lapsest peale palju päikesevalgust, kasvuplats peab olema konkurentidest vaba ja muld mineraaliderikas. Tulekahjudest kerkiv kuumus paneb kõrgel puuvõras käbid avanema, valmistades ühtlasi pinnase ette langevate seemnete vastuvõtuks – metsaalune oksa- ja okkapraht on kuiv, põlenud pinnas aga säilitab paremini niiskust ja toitainedki on kättesaadavamad. Tuhk pidi seemneid ka ultraviolettkiirguse eest kaitsma. Mõistagi peab mammutipuu tulekahjus ellujäämiseks saavutama teiste puudega võrreldes piisava kõrguse, et tuli võrani ei ulataks. Kui põlengut pole kaua olnud, kasvavad ka konkureerivad puud kõrgeks, ning nende põlemine hakkab mammutipuude võra ohustama. Nüüdisajal, mil seda mehhanismi on mõistetud, on hakatud mammutisaludes teadlikult kontrollitud põlenguid korraldama. Suuremate sekvoiade tüved aga ongi kõik kas suuremate või väiksemate tulejälgedega. Asja olemust teades see esmapilgul kummaline asjaolu enam ei sega, vaid näib neid puid isegi kaunistavat.
Mammutipuude puit on küll mehaaniliselt vastupidav ja naljalt ei kõdune, kuid vanematel puudel rabedavõitu ja seetõttu ehituspuiduks ebasobiv. Pärast seda, kui suuremad valgete asunike lained kullapalaviku harjal 1849. aastal Sierra Nevada mägedesse jõudsid, lõi õige peatselt välja soov oma kõikvõimsust tõestada, ja muidugi ka inimlik ahnus – suurest puust saab ju palju puitu! Niisuguste hiiglaste langetamine nõudis muidugi kurja vaeva, eriti arvestades tolle aja metsalangetustehnikat (kirved ja käsisaed). Kogu ettevõtmine kujunes aga mõneti kilplaslikuks, sest niisugustes mõõtmetes saematerjali transport ja töötlemine käis ilmselgelt üle jõu ega tasunud end majanduslikult ära. Rääkimata sellest, et paljud puud kukkusid oma massi ja hapruse tõttu lihtsalt pilbasteks. Puitu kasutati paljuski niisuguse tühja-tähja valmistamiseks nagu aiapostid, pliiatsid, tuletikud jms. Samas aga nägid usinad raiemehed sekvoiakändude aastaringidelt, kui vanade puude elu nad olid lõpetanud, ja see tekitas mõneski mehes tõelist aukartust. Õnneks tõstis pead laiem liikumine nende hiiglaste säästmiseks, ning president Franklini määrusega rajati 1890. aastal sekvoiade kaitseks rahvuspark. Hiljem on parki oluliselt laiendatud ja kaitstava alaga uusi piirkondi liidetud.
Mammutipuude vastuoluline vanus
Kui rääkida mammutipuude vanusest, siis selle kohta on esitatud väga vastuolulisi andmeid. Oli aeg, kus suuremate vanuseks hinnati isegi kuni 6000 aastat. Praeguste hinnangute kohaselt elab mammutipuu ehk hiidsekvoia laias laastus kuni 3000, ranniksekvoia aga kuni 2000 aastat. Tüve aastaringide alusel on mammutipuu maksimaalseks tõestatud elueaks siiski 3500 aastat. Kõige suuremad puud aga ei pruugigi olla kõige vanemad, nad lihtsalt kasvavad paremal pinnasel ja teistest kiiremini. Suurima puu General Shermani vanuseks hinnatakse näiteks 2300–2700, mõnedel andmetel isegi „vaid” umbes 2000 aastat. Aga ka viimasel juhul on tegemist hea tulemusega. Kui me ei suuda ära imestada, et meie suurim puu Tamme-Lauri tamm oli juba Jüriöö ülestõusu ajal väike puukene, siis mõelgem, et sellest rohkem kui kolm korda jämedam ja viis korda kõrgem General Sherman nautis Sierra Nevada päikest juba siis, kui Roomas alles hakati ehitama Colosseumit...
Kui mammutipuud nähtud, siis oleks patt ranniksekvoiad külastamata jätta. Nemadki kasvavad looduslikult vaid ühes piirkonnas, kitsal rannikuribal California ja Oregoni osariigis, kus Vaikse ookeani jahedate õhumasside kokkupuutel sooja maismaaõhuga tekkiv udu annab puude kasvamiseks vajalikku niiskust. Samuti tahavad nad rohkesti talvist vihma ja mõõdukaid temperatuure läbi aasta. Kõrguselt maailma 1., 2. ja 3., samuti 6. puu on ranniksekvoiad. Veel mõnisada aastat tagasi kasvas neid puid läänerannikul palju rohkem, millele viitavad ka näiteks San Franciscost lõunasse jäävate satelliitlinnade nimed Palo Alto (hispaania keeles ’kõrge puu’) ja Redwood City. Kunagine arutu puulangetamine on aga sealsed hiiglased hävitanud. Küll näeb ranniksekvoiasid ehk redwood’e praegugi sealkandis haljasaladel ja tänavanurkadel tavaliste pargipuudena, kuigi tegemist on umbes meie kuuskede mõõtu „lapsukestega”.
Hiiglaste avenüü
Üks paremaid kohti tõeliselt suurte ranniksekvoiade külastamiseks on Humboldt Redwoods State Parkis asuv Avenue of the Giants (Hiiglaste avenüü), umbes 50 kilomeetri pikkune spetsiaalselt puuhiiglaste vaatamiseks mõeldud aeglasema liiklusega metsatee (mõistagi korralik asfalt), mis asub kiirteega nr 101 paralleelselt umbes 400 kilomeetri kaugusel San Franciscost põhjas – tuleb lihtsalt õiges kohas kiirteelt maha keerata. Maanteele nr 101 aga saab üle Kuldvärava silla linnast välja sõites.
Hiiglaste avenüül on mõlemal pool teed autode jaoks rohkesti peatumiskohti ja sealt hargnevad ka paljud matkarajad, kus saab jalgsi metsa ilu nautida. Avenüü lõpus võib jälle kiirteele keerata, kui aga põhja poole rohkem asja ei ole, siis soovitaksin ka tagasi sama teed tulla, see pikendab elamust. Kui on tahtmine terve päev sekvoiametsa nautida, võiks asuda San Franciscost autoga teele keskpäeva paiku, olles broneerinud öömaja näiteks väikeses hubases linnakeses nimega Garberville, mis asub maaliliste mägede vahel vahetult enne avenüüd. Sealt on hea järgmisel hommikul asuda värskena suuri puid avastama.
Ranniksekvoia (Sequoia sempervirens), inglise keeles Coast Redwood, on mõnes mõttes mägisekvoia ehk mammutipuuga sarnane (nagu sugulastele kohane), aga samas ka erinev. Esiteks puu üldine väljanägemine – kui küpses eas mammutipuu meenutab hästi jämeda tüvega mändi või elupuud, olles isegi midagi puravikulaadset, siis ranniksekvoia sarnaneb pigem hästi suure kuusega, ta on saledam, kuid veidi kõrgem. Puukoor on ka ranniksekvoiadel väga paks ja suhteliselt tulekindel, värvus aga tumedam, mustjas või hallipoolne. Ja katsudes see nii pehme ei tundu. Ranniksekvoiade omapära on ka nende võime paljuneda juurevõsudega. Samuti võivad võsud areneda tüvedel olevatest mügarikest (pahkadest), kui näiteks tuul peaks puu pikali paiskama – niisugust paljunemisvõimet nimetatakse ka ranniksekvoia „kindlustuspoliisiks”.
Mägedes kasvav mammutipuu paljuneb ainult seemnetega. Mammutipuu käbid on puu suuruse kohta üllatavalt väikesed, napilt kanamunasuurused, ranniksekvoial aga veelgi pisemad, umbes oliivimõõtu. Ja okastik (tahaks öelda lehestik, sest okkad on pehmed) on samuti erinev – ranniksekvoia oks meenutab välimuselt kuuse- või nuluoksa, mammutipuul aga sarnaneb natuke elupuuoksaga, mille jätked on aga märgatavalt pikemad ja ripuvad kimbuna.
Ranniksekvoiametsast jääb mulje, et need puud ei ole nii suures kadumisohus kui mammutipuud. Ranniksekvoiad moodustavad terveid metsamassiive, samas kui mammutipuud esinevad väikeste saludena või lausa üksikutena teiste puude seas. Rohkesti on näha ka nooremaid puid, väikeseid mammutipuid (mille välimus meenutab tegelikult samuti kuuske) oli mägedes aga vähe näha. Ega asjata tunta muret mammutipuude järelkasvu pärast – nende read on hõrenemas. Rohkesti on ranniksekvoiametsas meie mõistes enamvähem normaalse tüveläbimõõduga puid, nende vahel aga ka tõelisi hiiglasi, mille jämedus on kuni 6 meetrit ja pisut enamgi. Ladvad kaovad hoomamatusse kõrgusse. Seda, et ranniksekvoiad on niiskuselembesed puud, on näha ka metsaalusest – seal on rohkesti lopsakaid sõnajalgu. Ning metsaalune lõhnab sarnaselt meie kuusemetsadega. Sekvoiametsa hoitakse võimalikult ürgsena – siin-seal on näha mahakukkunud puid, mille tüvest ei ulatu üle vaatama.
Salapära lisab sekvoiametsadele asjaolu, et selles piirkonnas uitab väidetavalt ringi Bigfoot ehk Suurjalg – California versioon lumeinimesest. Avenüü turismikeskuse paviljonis eksponeeritakse kipsjäljendit metsast leitud palja jala jäljest, mis on inimese jalajäljest tublisti laiem ja pikem. Ilmselt ei tee paha sealkandis ringi liikudes silmad lahti ja kaamera käepärast hoida, sest mine sa tea.... Päris ilma Bigfooti nägemata ei pea sealt aga keegi lahkuma – tema sekvoiapuidust nikerdatud kujusid näeb seismas tee kõrval suveniirimüügikohtade juures.
Hiiglaste avenüült mööda kiirteed tagasi San Francisco poole sõites jääb paremat kätt külake nimega Legget. Soovitan sisse keerata, sest seal on veel üks vaatamisväärsus – Chandelier Drive-Through Tree (kohmakalt tõlkides Sõida-Läbi- Kroonlühtripuu). Tegemist on 96 meetri kõrguse ranniksekvoiaga, mille võra on lai ja meenutab kroonlühtrit, jämedas tüves (läbimõõt 6,4 meetrit) aga on paras auk, millest saab autoga läbi sõita. See lõbu maksab 5 dollarit. Ning silt puul ütleb, et tema vanuseks on 2400 aastat – säh sulle siis väidet, et ranniksekvoiad elavad kuni 2000 aastaseks...
Mis meid nende suurte puude juures köidab? Mitte ainult mõõtmed. Ilmselt pole mina ainus, kellele jääb näiteks pilvelõhkujatest nadim mulje kui silmast silma kohtumisest hiidsekvoiaga, küllap see on aukartus elu ees.