Keelatud viljade maa

Ütled Hispaania, mõtled paellale, kuivatatud singile ja odavale veinile. Ütled Vahemere dieet ja mõtled tervislikule salatile oliiviõli ja tomatitega. Tegelikult on hispaanialik toitumisharjumus siiski mitmekülgsem ning – olgem ausad – ka üksjagu rammusam. Vesi-snäkk- trenn ja varane õhtueine on selles Lõuna-Euroopa riigis nagu hiina keel, vahendab Andaluusias El Puerto de Santa Marias elav Helen Eelrand.

Ütled Hispaania, mõtled paellale, kuivatatud singile ja odavale veinile. Ütled Vahemere dieet ja mõtled tervislikule salatile oliiviõli ja tomatitega. Tegelikult on hispaanialik toitumisharjumus siiski mitmekülgsem ning – olgem ausad – ka üksjagu rammusam. Vesi-snäkk- trenn ja varane õhtueine on selles Lõuna-Euroopa riigis nagu hiina keel, vahendab Andaluusias El Puerto de Santa Marias elav Helen Eelrand.

Kui kõik päris ausalt üles tunnistada, on suure hulga hispaanlaste esimene hommikueine kange sigaret. Euroopa Liidu keeld siseruumides suitsetamise kohta kehtib vaid teoreetiliselt – kui sedagi. Ametlikult suitsetab täiskasvanud elanikkonnast veerand.

Et asi veelgi dramaatilisem oleks, kuulub hommikusigareti juurde ka hommikukohv, sageli väga must ja väga kange. Uljamad vanahärrad ei põlga ära ka klaasikest šerrit. Kui organism sel moel üles äratatud, võib mõelda tõsisemale einele. Valdavalt on selleks valgest jahust tehtud sai tomati ja oliiviõliga, singi või juustuga.

Iseäranis nädalavahetustel võib rahvast näha aga maiustamas churros’tega. Need torujad ja rasvased tainatooted on kuigivõrd suguluses eesti sõõrikutega ning et maitseelamus jumala eest liiga lahjaks ei jääks, pakuvad küpsetajad ja kohvikupidajad ka võimalust neid kuuma šokolaadi sisse kasta. Oma tänavalt ostetud churros’etuutuga võib sundimatult siseneda enamvähem ükskõik millisesse kohvikusse – baariteenindaja pakub sulle lahkesti eine kõrvale kohvi ega vingata nagu löögi saanud koer: “Meile oma toiduga ei tulda!” Valgest jahust tooted on hispaanlasele lausa sõltuvust tekitavad. Nendeta ei möödu ükski toidukord ning pika saia (bocadillo) vahele ehitatud võileib on muuhulgas kõige levinum koolieine.

Siestaga kaasnev lõuna võib ju alata mõne kerge salatiga, nagu lehtsalati ja tuunikala kombinatsioon, kuid taldrikutäis kõva koorikuga saia või krõmpsuvaid küpsiseid kaasneb sellega otsekui aamen kirikus. Klaas õlut ja veini üpris sageli samuti.

Lõunahispaanlased on ääretult truud oma traditsioonilisele köögile, mille kõige lihtsamaks definitsiooniks on: kõik, mis merest tuleb, kõlbab ka süüa. Luba laieneb isegi merisiilikutele ja rohutirtsusarnastele imepisikestele krevettidele (camarones). Põhjamaalase teeb sedasorti rohke valik kahtlemata kadedaks ning ka umbusklikuks – kes teab, kuidas see kõik maitsta võib?!

Üsna kindla peale minek on tellida praekalavalik – üldiselt tähendab see spetsiaalses jahus paneeritud ja rohkes õlis praetud, peaaegu maitsestamata mereelukat. Mõningad neist, näiteks sardiinid, acedia’d või pijota’d lähevad pannile ka puhastamata ning saabuvad lauale, ainsa lisandina kaasas sidrun.

Sotsiaalse rahvana armastavad hispaanlased omavahel jagada kõike, sealhulgas toitu. Nii tellitakse eined lauale erine- vate väiksemate portsjonitena, millest kogu laudkond rõõmsalt lärmates maiustada saab. Korralik söögiaeg sinna juurde kuuluva lakkamatu jutuvadaga kestab mitu tundi. Kui aeg lubab (peamiselt nädalalõppudel), suundutakse edasi kohvikusse, kus tellitakse pärastlõunane kohvi jäätise või mõne hirmmagusa koogiga, mida aeglaselt nauditakse.

Ning seejärel tuleb tõepoolest päris pikk paus, kuni tööpäev kella üheksa paiku lõpeb.

Arvate, et järgneb kena kerge eine tervisliku puuvilja näol ja siivas maga- maminek? Vastupidi, nüüd läheb alles õigeks söömiseks! On muidugi inimesi, kellele piisab kergest oliivi- või singitaldrikust, kuid südaöine söögikord võib olla tõsine mitmekäiguline kõhuorjamine, kust ei puudu rammusad lihalõigud ja friikartulid ning mida saadab valjuhäälne naer ja nõudekolin. Üksi einestav hispaanlane on ikka äärmiselt haruldane vaatepilt! Muide, arvamus, et hispaanlased on suur veinijooja rahvas, ei pea päriselt paika. Nad küll toodavad seda, kuid eelistavad ise iga kell õlut.

Vein on miski, mis kuulub klaasikega lõunaeine kõrvale. Hilisõhtustel aegadel ja pidutsemiseks mõeldud kohtades võib vabalt juhtuda, et veini üldse ei müüdagi.

Kogu see naeruküllane söögiorgia lõpetatud, suundutakse nädala sees magama mõistlikul ajal ehk tund-kaks pärast südaööd. Nädalalõppudel jagub rummi ja koola saatel trallitamist varaste hommikutundideni.

Küsimus, kuidas inimorganism sellele patuelule ja keelatud viljadele vastu peab, on muidugi põhjendatud, aga suubub ilmselt paratamatult teadmisesse, et tegu on rahvusega, kellel on Euroopas pikim eluiga ning kelle puhul alkoholismiprobleem on praktiliselt tundmatu. Jah, see vastus on tõenäoliselt oskuses kõhklematult, ilma igasuguste süümepiinadeta elu nautida ning oma rõõmu ja toitu teistega jagada.

Retsept: CHURROS

(neljale)

Vaja läheb:

• 2,5 dl vett • 0,5 tl soola • 1 sl muscovado suhkrut • 175 g jahu • 0,5 tl küpsetuspulbrit • 3 munakollast • 1 liiter maisiõli • 1 laim

Kokkupanek:

Kuumuta vesi koos soola ja suhkruga keemiseni. Sega küpsetuspulber jahuga. Vala kogu jahu keeva vee hulka korraga, ise lusikaga tugevalt segades. Käsitsi on üsna vaevaline segada, seepärast võid seda teha ka mikseriga.

Kui segu on pisut jahtunud, proovi seda kätega üht- laseks sõtkuda. Lisa munakollased ja sega tainaks.

Kuumuta maisiõli koos laimisektoritega 190 kraadini ja eemalda siis tsitrus.

Suru pritsi abil tainast 10 cm pikkused pulgad ja küpseta kuldpruuniks. Aseta majapidamispaberile liigsest rasvast nõrguma ja puista serveerimisel üle tuhksuhkruga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga