Narva on avastamist väärt, siin on muljetavaldavate vaadetega Narva linnus, jõeäärsed promenaadid, aina vilkamaks muutuv kultuurielu ning uus suveperioodil Narva ja Narva-Jõesuu vahel kurseeriv laev. Uurime Narva linnapea Katri Raikilt, mida võiks Narvas ette võtta.
Narvakatel on põhjust rõõmustamiseks, enam kui sajandipikkune traditsioon sai juulis taastatud, Narva ja Narva-Jõesuu vahel hakkab suvel taas regulaarselt jõelaev liikuma.
Laevaliikluse taastamine Narva ja Narva-Jõesuu vahel oli Narva vanaema unistus, sest 1990ndate lõpuni liikus laev regulaarselt. See on nagu Narva inimeste hea elu unistuse tagasitoomine. 1872. aastal asutas Narva esimene linnapea Adolf Theodor Hahn Narva-Jõesuu kuurordi (saksa keeles varem Hungerburg), ühendus oli seni toiminud mööda tolmuseid teid hobusevankril ja siis hakati kasutama aurikut, mis lihtsustas liiklemist märgatavalt ja võeti väga soojalt vastu. Kolm korda on regulaarses laevaliikluses vahe olnud, I maailmasõja, II maailmasõja ajal ja nüüd 1990ndate lõpust kuni 2021. aastani.
Üks rõõmustav uudis jääb sellesse suvesse veel, lisaks regulaarsele laevaliiklusele avati Narva ja Narva-Jõesuu vahel ka kergliiklustee, seega saab vahemaa mugavalt läbida ka rattaga. Ka laeva saab kaasa võtta jalgratta, nii et soovi korral näiteks üks ots sõita laevaga ja tagasi tulla jalgrattaga. Võimalusi on erinevaid.
Olete doktorikraadiga ajaloolane. Milliseid soovitusi annaksite Narva linnapea ja ajaloolasena Narva ning Narva-Jõesuu avastamiseks?
Kui mina tuleksin esimest korda Narva, siis alustaksin ekskursiooni Narva linnusest, mille sisekujundus sai eelmisel aastal ka Eesti kultuuripreemia. See on omamoodi muuseum, kus puuduvad sildid ja kus audiogiid tutvustab linnuse ja muidugi koos sellega ka Narva lugu. See ei ole n-ö „raske muuseum“, pean ütlema, et kuigi mul on doktorikraad ajaloos, ma siiski ei armasta väga tõsiseid muuseumeid. Linnusemuuseumist saab hoopis teada huvitavaid seikasid, näiteks mitu rüütlit siin elas, mida nad sõid ja jõid ning milline oli linnuse areng. Akendest avanevad väga head vaated jõele ja Ivangorodile. Ma julgen just seda muuseumit soovitada neile, kes väga muuseumites käimist ei naudi. Tallinna Ülikooli tudengid on teinud multifilmi Narva ajaloost, mida saab vaadata kott-toolis lamades ja see on asi, mida ma ka ise olen näinud kordi ja kordi ning mõelnud sellele, kuidas eri rahvusest inimesed näevad Narva ajaloo kulgu. Lõpuks saab juua kalja või vett ning vaadata üle vee Venemaa poole.
Kuhu võiks suuna võtta pärast muuseumi külastamist?
Iga Narva inimene armastab promenaade, sedasama jõeäärt, kust saab ka uue laeva peale minna ja Narva-Jõesuusse sõita, neid vanu Kreenholmi manufaktuuri puuvillaladusid, kust saab jalutada edasi ja nautida kahe linnuse vaadet ning kontrollida, kas meie päikesekell näitab õiget aega. Promeneerides kohtate ehtsaid narvakaid, väga palju tõukoeri, promenaad on Narva linna tõsine uhkus. Vahemärkusena pean mainima, et kohe algab promenaadi pikenduse ehitamine ja see võib kaasa tuua ajutisi ebamugavusi.
Ära tasub käia ka Narva vanalinnas, mis võib omajagu segadust tekitada, sest terviklikku ajaloolist vanalinna seal ju ei ole, kuna sõja ajal seda piirkonda pommitati. Seal võib praegu näha eri stiilis arhitektuuri, näiteks ajalooline raekoda, tänapäevane Narva Kolledži hoone ja siis hruštšovkad, aga julgen lubada, et paari aasta pärast on siinne kant väga ilusti korras. Tasub endale praegune olukord meelde jätta ja tulla siis tagasi. Järgmiseks aastaks plaanime ka vana Narva virtuaaltuuri, kus saab QR-koodiga vaadata, kuidas see koht nägi välja enne II maailmasõda. Me oleme praegu välja valinud ühe nurga vanalinnas, millele me teeme detailplaneeringu, kus n-ö fanaatilised vanalinna uskujad saavad kätt proovida vanalinna taastamisel, see on selline ilus mõttemäng, mida mängida.
Narvaga seoses tuleb silme ette ajalooline Kreenholm. Mida seal praegu näha saab?
Narva muuseum korraldab Kreenholmi ekskursioone, need on päris pikad jalutuskäigud, mis võib-olla kõigile ei sobigi. Aga Kreenholmi linnaosa on nagu uus Narva vanalinn, sest seal on alles ajalooline küpsetuskoda, haigla ja sünnitusmaja, veetorn, käsitööliste ja direktorite elamud ning arestimaja. Sinna majade vahele tasub ennast ära kaotada ja kujutada ette, kuidas 19. sajandi lõpul, enne I maailmasõda see kõik nagu mesilastaru toimis ja kuidas elu seal käis.
Oskate soovitada veel midagi peidetut, mida turistina kohe leida ei oska?
See on kirss tordil, mida mina kardan reklaamida, sest mul on hirm, et see rikutakse ära. See on Narva Veneetsia, need on paadikuurid-suvilad. Ja muidugi, kellel on rohkem aega, siis kesklinnast väljas on Narva Mööblivabrik, kus saab vaadata, kuidas kuulus Narva vanalinn tegelikult välja nägi.
Pika päeva juurde kuulub lahutamatult üks söömisnauding. Kuhu võiks sammud seada?
Kui mul oleks teine elu, siis teeksin koos Narva naistega kodutoidu koha. Minu enda maniküürija teeb kodus pelmeene ja vareenikuid, mida pakun ka oma kodus külalistele. Me ikka ju otsime Narvast ka natukene Venemaad. Ka see laevasõit Narva – Narva-Jõesuu liinil annab ju praktiliselt võimaluse Venemaad käega katsuda.
Narvas soovitan lõunasöögiks kohta nimega Kohvik nr 2, mis on Vaba Lava kohvik, samuti Narva Kolledži kohvikut – neis mõlemas kohas on lisaks toitudele ka väga hea kohv. Ja muidugi Narva-Jõesuus Franziat Indrek Kõveriku kuulsate ribidega ja kõike silmudega seotut – silmupraadi, silmusuppi ja silmurosoljet. Päikeseloojang Narva-Jõesuus on samuti võrratu, seda näeb hästi Meretarest, mida kohalikud kutsuvad ka Tõõra-Võõraks. Ja lõpuks muidugi Narva sadamakõrts Ro-Ro.
Kuidas oma hinge tartlasena Narva ära kaotasite?
Mina tulin Narva sel ajal, kui eesti keel oli siin haruldus. See oli 1999. aastal, olin siis hästi noor ning tulin üles ehitama Narva Kolledžit ja eks mul toona olid ka omad eelarvamused. Esimest korda käisin Narvas 1995. aastal ja ma ei unusta kunagi seda esimest pilku raekoja platsile – räämas raekoda, olematu väljak ja üksik vanamees kitsega. Mõtlesin tookord, et tegemist on ju Euroopa idapoolseima raekojaga, see kõik tundus lausa müstiline… Nüüd on pilt muidugi teine ja ajad on hoopis teised, eesti keel on lõpetanud olemast salakeel ja Narva on lõpetanud olemast salalinn. Aga Narva jääb ikka omapäraseks Narvaks ja peabki jääma. Seda lausa ei tohiks Eesti mõtlemisega ümber pöörata.
Narvast saab taas Narva-Jõesuusse jõelaevaga „Caroline“
Traditsioonid on taastatud – alates juulist kurseerib Narva – Narva-Jõesuu liinil taas reisilaev, nii nagu see on ajalooliselt tavaks olnud.
Laev väljub Narva sadamast iga päev kell 10.00 ja 17.00 ning Narva-Jõesuu sadamast kell 12.00 ja 19.00. Reis kestab ühes suunas umbes tund ja kakskümmend minutit. Kaasa lubatakse võtta ka jalgratas. NB! Kuna sõit toimub piiriveekogul ja Venemaa on kogu reisi vältel käegakatsutavas kauguses, siis tuleb dokument kindlasti kaasa võtta.
Mootorlaeva „Caroline“ ehitusaasta on 2000, see valmis Hollandis ning sõidutas kuni 2021. aastani reisijaid Amsterdami lähedastel kanalitel. Laeva pikkus on 25,5 meetrit. Laev mahutab 150 inimest.
Lisainfo: www.visitnarva.ee
Narva Vaba Lava maja looja Allan Kaldoja soovitab:
Narva-Jõesuu
Olge vähemalt paar päeva rapsimata ja üldse suurt midagi tegemata koha-peal. Nii võib osoonirikkast männimetsaõhust ja soolasest mereõhust segatud haruldane kokteil tööle hakata. Teil võib õnnestuda tõeliselt hästi magada ja lühikese ajaga põhjalikult välja puhata. Käivad jutud isikutest, kes olevat Narva-Jõesuus iseendaga kohtunud.
Harjutage tajusid ja meeli ning mängige enesejuhtimise mängu viisil, et kakofoonia ja hirmutava harjumatuse pealiskiht koorub ja avalduvad klanitud kaasajas haruldane elurikkus ja elaan.
Meri, jõgi ja mets. Toiduelamus Franziast. Päikeseloojangukokteil Meretarest. Üks ots Narva jõelaevaga „Caroline“ ja teine ots jalgrattaga mööda kergliiklusteed, peatustega Põhjasõja mälestusristi, Nõukogude tanki, Vabadussõja mälestusmärgi ja Riigiküla allika juures, kus avastatud 7000 aastat vanad asulakohad.
Tekst ja foto: Stina Eilsen