Kas La Chimba võlu jääb alles?

Suhteliselt väikesest Ecuadorist leiab peaaegu kõike – kõrged mäed, paksud džunglid, meri, saared, ajaloolised ehitised, erineva nahavärvi ja kultuuritaustaga inimesed, vahelduv kliima ja maailma kõige rikkalikumate hulka kuuluv floora-fauna. Hannes Saaremets jutustab sissetallatud gringorajalt kõrvale jäävast indiaanikülast La Chimba.

Suhteliselt väikesest Ecuadorist leiab peaaegu kõike – kõrged mäed, paksud džunglid, meri, saared, ajaloolised ehitised, erineva nahavärvi ja kultuuritaustaga inimesed, vahelduv kliima ja maailma kõige rikkalikumate hulka kuuluv floora-fauna. Hannes Saaremets jutustab sissetallatud gringorajalt kõrvale jäävast indiaanikülast La Chimba.

Kayambe regioonis asuv mägiküla La Chimba on Ecuadori üks elujõulisemaid indiaanikogukondi, mille traditsiooniline elatusallikas – põllumajandus – ei paku piisavat äraelamist, mistõttu kogukonnaliidrid püüavad seda täiendada turismiga.

Paigal on turismi seisukohast potentsiaali, kuid seni on La Chimba suurematelt turistiradadelt õnneks või kahjuks välja jäänud. Seetõttu võib just praegu olla parim aeg külastada seda kaunist ja põnevat kohta – juba on olemas infrastruktuur külaliste vastuvõtmiseks, kuid samal ajal on säilinud ka kohaliku elu autentsus.

La Chimba pole jõukas majanduslikult, küll aga on ta rikas kultuuri ja ajaloo poolest. Kõik elanikud on indiaani päritolu ning enamik neist ka La Chimbas sündinud. Ehkki külas elab kokku vaid 360 nelja-viieliikmelist perekonda, tegutseb seal aktiivselt vähemalt viis kogukonnakultuuri hoidmiseks ja edendamiseks loodud ühendust. Tänu neile ühendustele tunnevad küla noored oma kultuuri pareminigi kui nende vanemad oma noorpõlves. Oluliseks peetakse rahvarõivaste au sees hoidmist (s.o igapäevast kandmist) ning emakeele – kitchwa – taaselustamist.

Läbi kogu Ecuadori ajaloo on vallutajad püüdnud alla suruda indiaani hõimude kogukonnakultuuri ja keelt, ning enamikus samalaadsetes asundustes on see ka õnnestunud. Põliselanikke sunniti farmides (nn hacienda’d) väikese maalapi kasutamisõiguse eest lihtsaid töid tegema, ning kuni 20. sajandi keskpaigani puudus neil võimalus elementaarsetki haridust omandada. Tänaseks on olukord sootuks teine. Indiaani põliselanikud on suutnud endale oluliselt rohkem õigusi kätte võidelda.

La Chimbasse on kõige lihtsam sõita bussiga. Reis algusega Quitost kestab kokku umbes 3 tundi. Tegemist pole mingi luksusreisiga. Alates Kayambe linnast kulgeb teekond tunni jagu valju muusika saatel ülespoole mööda järsku mäestikku. Buss vetrub kogu reisi jooksul koos reisijatega üles-alla ja teeb aeg-ajalt järske, umbes 120-kraadiseid pöördeid.

La Chimba pilkupüüdvaimaks vaatamisväärsuseks on mäed, mis ümbritsevad seda orus paiknevat küla kõikjal, kus pilk peatub. Üles mäkke kulgeb matkarada 3600 meetri kõrgusele Kayambe- Coca looduskaitsealale. Koht pakub vähemalt samaväärset silmailu kui Teleferico Quitos. Mäe tipust on võimalik nautida vaadet Imbabura ja Cotacachi vulkaanidele, mis ühtlasi on verstapostideks Ecuadori andide regiooni (Sierra) ja džungli (Amazonas) vahel. Kehalist naudingut pakuvad mäe tipus asuvad Páramo kuumaveeallikad.

Soovi korral on ülesminekuks võimalik palgata autojuht, kuid ma ei pea pelgalt aja võitmise eesmärgil sellist väljaminekut otstarbekaks. Nagunii on La Chimbasse tulekuks tarvis varuda piisavalt aega. Külastajad, kelle sooviks on võimalikult kiiresti ja mugavalt kõrgesse kohta jõuda, võiksid siis jääda pigem Quitosse ja minna juba nimetatud tunnisele köisraudteesõidule Teleferile. La Chimbas on mäkkeronimisel tähtis teekond tervikuna, mitte pelgalt lõppsiht. Tegemist pole ka tüüpilise mäevallutusega, kus valu ja väsimust trotsides rühitakse ülespoole, selleks et tippu jõudes enda üle uhkust tunda, mõned hetked alla vaadata ja pilti teha. Taolistel ettevõtmistel on kahtlemata omad võlud, kuid selleks on Ecuadoris sobivamaid mägesid.

Teekond La Chimba mäestikku pole kuigi pikk. Kiire liikumise korral on võimalik kahe kuni kolme tunni jooksul rahvuspargini jõuda. Samapalju aega kulub lumemägedesse jõudmiseks, kus õhk on oluliselt hõredam.

Mäestik pakub matkajale kõige ootamatumatel hetkedel erinevaid üllatusi. Näiteks võib paaritunnise ronimise järel tekkida tunne, et tippujõudmine on vaid kümneminutilise teekonna kaugusel. Järgmise künka tagant aga ilmneb, et rada pöördub järsult vasakule ja kulgeb pikalt allamäge. Samuti võib avastada, et rada lookleb üle mitme teise mäe, mis hetk tagasi polnud veel nähtaval. Mäestik tundub liikujale kaleidoskoobina, tuues iga natukese aja tagant silme ette uue kombinatsiooni objekte ning värve. Vahelduvad peamiselt taimestik ja pinnavormid, kuid aeg-ajalt ilmuvad vaateväljale ka põllud, karjamaad, loomad, rahvariietes talunikud ning elamud.

Mäestik ning rajad pole loodud pelgalt turistide lõbustamiseks. Eelkõige kasutavad neid kohalikud elanikud ning kariloomad. Tegemist pole metsiku loodusega, kuid elu kulgeb seal ideaalilähedaselt kooskõlas loodusega. La Chimba mäestikus ei esine linnakeskkonnale omaseid häirivaid tegureid, näiteks masinate ja inimeste tekitatud müra. Erinevalt tüüpilistest Ecuadori linnadest ei tule seal keegi matkajat tülitama, ei püüa midagi vägisi maha müüa ega temale kuuluvaid asju ära võtta. Erandiks on vahest koerad, kes võivad matkajaid nähes kodu kaitseks välja astuda. Elatakse rahulikku väljakujunenud rütmiga elu, ilma vajaduseta kõrvalisi isikuid sellesse kaasata. Küll on sealkandis kombeks kõiki vastutulijaid sõbralikult tervitada, ja selleks oleks hispaania keelt mitteoskaval matkajal soovitav mõned tervituseks kasutatavad fraasid selgeks õppida.

Ootamatu võib olla seegi, et mäkkeronimise jooksul näeb korraga nii palju kariloomi, talusid ning talunikke, ja see on kummaline iseäranis eestlasele, kes on kogenud, et igas Eestimaa nurgas leidub kohti, kus võib tundide kaupa jalutada, kohtamata ainsatki hingelist. La Chimbas saab vaid hetketi tekkida tunne, et sedavõrd kõrges kohas ei ole elu enam võimalik … ja kohe avaneb järgmise käänaku tagant vaade korrastatud aia ja haritud põldudega majapidamisele. Kõige kõrgemates kohtades inimasustust siiski ei leidu, küll võib tükk maad pärast viimase inimasustuse nägemist kohata veel mägiveiseid, kes erinevalt näiteks lehmadest elavad iseseisvat elu.

Soovitan matkavarustusena kaasa võtta ka telgi, et mägedesse ööbima jääda. Sel teekonnal on oluline kogeda iga hetke päevas. Muutlikud on eelkõige ilmastikuolud. Kõrgel mägedes ei kohta küll hetkekski näiteks Ecuadori rannikule omast palavust, kuid hommikul tõusev päike kütab päeva jooksul ilma siiski piisavalt soojaks. Keskpäeva paiku lähenevad mägedele enamasti pilved, tuues kaasa tugeva tuule. Sattusin ise ronima ülijärsul rajal, kui tuul mind selja tagant lükkama hakkas. Mõtlikuks tegi see, kuidas ma samasuguse tuulega alla tuleksin, sest tunne oli, et kui ma järsakust alla hüppaksin, naelutaks tuul mind mäeseljaku külge. Mõne aja pärast matavad lähenevad pilved mäed enda sisse, pannes mäe tipus olijad end tundma justkui siil udus, sest midagi pole näha.

Teekond mäestikku pole kaugeltki ainus põhjus La Chimbasse tulekuks. Seal leidub peaaegu kõike, mida matka- ja seiklushuviline võiks soovida. Piisavalt leidub kohti sõitmiseks jalgrattaga, mida saab kohapeal laenutada. Soovitan proovida hobusesõitu – jalg puhkab, ja ümbrust näeb veidi kõrgemalt. Turismitalude asemel pakuvad külalislahked indiaanlased matkajatele ööbimist päristaludes. Talus elamine on täiuslik eelkõige siis, kui terve päeva jooksul võetakse osa talutöödest. Ajaloohuvilistel on võimalus külastada peatselt valmivat endiste suurmaaomanike hoonetes paiknevat muuseumi, kuhu on kokku koondatud La Chimba sündmusterohke minevik.

Tundub kujutlematu, et endiselt leidub maailmas paiku, mis on üleilmastumisest ja massikultuurist suhteliselt puutumatud. Kuidas näeks La Chimba-sugune paik välja siis, kui see oleks turistide hulgas ülipopulaarne? Kui palju meenutaks see koht Ecuadori ja Ladina-Ameerikat, kui ümberringi kuuleks peamiselt inglise ja saksa keelt? Talupidajad jätaksid talutööd ja tuleksid külatänavatele traditsiooniliste mustritega mütse ja salle müütama. Koht, mis siiani on elanud traditsioonilises rütmis, muutuks eksponaadiks, mille eesmärgiks oleks näidata külastajatele, kuidas vanasti elati.

Isiklikult ma ei usu taolise stsenaariumi tõeks saamist, kuna sellelaadseid kohti on Ecuadoris palju, ning tüüpilisele turistile oleks La Chimbas raske pakkuda midagi uut. Üllatada saab vaid ebatüüpilisi turiste. Mitte neid, kes tahavad kiiresti pilte teha ja suveniire osta, vaid neid, kes on võtnud aja maha, et olla hetkeks osake selle paiga elust. Neid, kes järgivad oma käitumises kohalike elanike kombeid, mitte vastupidi. Turism pakuks sel juhul elatusallikana täiendust traditsioonilisele, ent vähetulusale põllumajandusele – traditsiooniline elulaad ei loovutaks oma kohta turismile, vaid nad funktsioneeriksid teineteist segamata edasi. La Chimba oleks endiselt elujõuline küla, mis esindaks tüüpilist Ecuadori – mitmekesine paik, paljudel asjadel ja nähtustel on oma koht ja kõik nad eksisteerivad sõbralikult teineteist segamata külg-külje kõrval koos.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga