Karakumi päikese all

Neeme Katt kirjutab, miks saavutasid matkad Karakumi kõrbesse 1980. aastatel eestlaste seas tohutu populaarsuse.

Neeme Katt kirjutab, miks saavutasid matkad Karakumi kõrbesse 1980. aastatel eestlaste seas tohutu populaarsuse.

Kullased liivad, hall savi ja kivinööbid ... Tulbid me ümber – lõputu purpurne lumm. Päikest täis päevad, kuupaisteheledad öödki – sellel kevadel omaseks said, Karakum.

(Pille Liblik)

1979. aastal avastas Tartu matkaklubi grupp Tõnis Kallejärve juhtimisel Eesti matkajatele Karakumi kõrbe lääneosa. Eriti populaarseks kujunesid kõrbematkad koolinoorte ja üliõpilaste seas. See oli võimalus minna märtsi lõpus, aprilli alguses soojale maale akusid laadima, puhata välja pimedast ja külmast ajast, saada enne teisi nahk pruuniks, avastada eksootilist Aasia kultuuri. Polnud ju tol ajal Sharm el Sheikh, Küpros ega Tai kättesaadavad.

Lennukiaknast paistab meie tee rännuna määrdunud talvest äsjatärganud kevadesse. Peipsi on veel kohati jääs ja lumelaike on mujalgi, Bakuu tervitab aga kümne öise soojakraadi, kummuli kuusirbi ja omapärase naftalõhnaga. Lennujaamast merevaksalisse saamiseks kasutame Ikarusbussi teenustasuga 1 rubla, mis tundub olevat siin üldse universaalne hind kõigile pisiteenustele. Ööbime pinkidel tühjas ootesaalis.

Päeval tahame veidi Bakuuga tutvust teha. Õlisegune aroom tervitab juba kaugelt, idamaine muusika hakkab mõnel peagi kõrva tüütama, ometi on kõik uudne ja ainulaadne. On see ju enamikele meist esimene kokkupuude Aasiaga. Natuke häirib ligitikkuv külalislahkus: oma teeneid, muidugi kalli raha eest, on iga aser kärme pakkuma.

Turul paeluvad meie tüdrukud mustade meeste tähelepanu ja kõnnivad peagi ringi peotäie nelkide või nartsissilaadsete lilledega. Külastame mošeed: jalatsid ja halvad mõtted jätame ukse taha, vaatame vaipadega kaetud põrandat ja kuulatame vanameeste palvepobinat. Longime mööda vanalinna, piilume hoovidesse, heidame pilgu Neitsitorni tipust, ostame tühjaks plaadipoe, jalutame Bakuu kuulsal promenaadil ja lõpuks jõuame tagasi merevaksalisse.

Praamil „Sovetski Kasahstan“ oleme kontaktide suhtes kohalikega ettevaatlikud, sest varasemast on ebameeldivaid kogemusi tüdrukutele ligitükkivate mustade meestega. Sellegipoolest võidab meie usalduse praami radist Hassan, kes tutvustab meile laeva sisemust. Lõpuks maandume raadiosõlmes. Kui ta pakub meile väikest teejoomist, oleme nõus. Hassan kaob veidikeseks ajaks ning tuleb tagasi šokolaadi ja punase Aserbaidžaani vahuveiniga. Lauale ilmub ka suur taldrik selleriga ülepuistatud praetud kaspia tuura lõikudega. Lõpuks pakub Hassan veel võimalust kodustele radiogramm saata.

Hommikul vara maabume Krasnovodski sadamas, kus pressime end pisikesse PAZ-bussi, mis meid linna viib. Seal leiame end taas trügimas, et mahtuda Nebitdagi bussi ja seal omakorda järgmisesse, mis meid lõunaks Kum-Dagi toimetab.

Kum-Dagis tangime oma viieliitrised kanistrid veega ning matk algab! Nii vee võtmist kui ka esimesi matkakilomeetreid saadab uudishimulike poisikeste parv. Algul on neil huvitav ja meil ka, kuid pikapeale muutuvad nad tülikamaks. Kuuma päikese all marssimine tekitab janu neilgi, kuid nad ei taha kuidagi aru saada, miks me neile juua ei anna, kuigi nemad meile vett andsid. Püüame neile kannatlikult selgitada, et meil on järgmine võimalus vett saada alles homme õhtul.

Esimeseks sihiks on Bojadagi mudavulkaan. Teel sinna möödume noogutavatest naftapumpadest – on ju nafta üks Turkmeenia olulisemaid maavarasid. Bojadagi ümbruse mudast toodetakse ka joodi. Muda väljapumpamine on vulkaanilise tegevuse küll vaigistanud, kuid mäekese ümbrus on siiski huvipakkuv. Bojadagi eelkaitseliini moodustavad tulisoolase veega ojakesed ja üks järveke, mille külm vesi muliseb ja palju paksu haisu eraldab. Ühel meist õnnestub sattuda ka soolalaukasse – soolasavikoorikuga kaetud järvekesse. Õnneks piirdub asi vaid kerge suplusega.

Siis algavad ümarad savimäed, mis jooksevad kokku muredast materjalist tipu juurde. Selle vallutamine on kerge ja ülevalt avanevad vaated ilusad, kuid allasaamine vaevarikas.

Esimene laagripaik on Bojadagi-lähedastel savikatel väljadel. Õnneks kasvab siin siiski üht-teist, millega lõket läita, kuigi oksaraage tuleb päris kaugelt otsimas käia. Kuna siin ei leidu ei skorpione ega madusid, ööbime lihtsalt lageda taeva all. Omapärane öö – tähistaevas peakohal siramas, silmapiiril naftaväljade tulukesed, tuuleõhk aga Bojadagilt haisupilvi kohale kandmas.

Bojadagist idas sinava Väike-Balhaanini on päevajagu astumist. Esmalt kõnniksime nagu muistsel merepõhjal. Kruusakivikeste seas on teravaid merekarbikilde ja mingeid ümmargusi kivistisi, mille keskel lilleõit meenutav veidi tumedam kujutis. Ristime fossiilid nööpideks ja kõrbe selle osa nööbipõlluks. Käime silmad maas ja korjame ilusamaid nööpe – need osutuvad hiljem põhisuveniirideks, mida kodus tuttavatele jagame.

Märkamatult asendub kruusane nööbipõld laudsileda takõrriga – savikõrbega, mis on täiesti ilma jäetud taimkattest. Pragunenud savipinnal üritab mõni paljajalu käia, kuid sellest tekivad talla alla suured ja valusad villid.

Ootamatult hüüatab keegi, et ees on järv. Tõepoolest – lausa mere mõõtu, millel kuidagi kiiresti liiguvad laevad. Peagi taipame, et tegu on miraažiga ja laevad on ees kulgeval maanteel liikuvad sõidukid. Pilk selja taha kinnitab, et Bojadagi ja meie vahel on ka veeväli...

Pärastlõunal jõuame karjääri. Karjäär on kruusane päikeses kuumav plats Väike-Balhaani lääneotsas. Kohapeal elab üksik pere, kes meile õuepealses varjualuses lahkelt rohelist teed serveerib. Uudistame ka jurtat, mille sisemuses silmame rahvuslike motiividega vaipasid, lõkkeaset keskpõrandal ning selle äärde seatud kumerat teekannu.

Kohalikud on vist ammu järeldanud, et Pribaltikas muid riideid peale valge kitli ja rohelisest presendist pleekinud šturma ei kanta. Ka ei mõsta nad, miks me seal üldse käime. Palju teile selle eest makstakse, uurivad nad, ja vaatavad imelikult, kui selgitame, et keegi ei maksa, hoopis ise maksame, et tulla.

Õhtul on lööki Panthenolil, sest enamik meist on nagu keedetud vähid. Täna öösel paneme telgid üles, sest juba on keegi mingit tundmatut madu silmanud ja eks neid skorpione ja muid mürgiseid satikaid võib teisigi külje alla pugeda. Oleme kõik enne matka lugenud J. Iljinski „Mürkmadude jahil“ ja nüüd kuulatame iga kahtlast krabinat. Telgiuksed on kindlustatud marlist sukaga, mille viimane siseneja nagu kotisuu enda järel kinni peab siduma. Hommikul läheneme ettevaatlikult oma seljakottidele – äkki on keegi rihmade vahele pesa teinud.

Ligineme mööda savist minimägesid Väike-Balhaanile. Pisikesed lõbusad uhtorud muutuvad tasapisi järjest vähem pisikesteks ja järjest rohkem lõbusateks. Saame aru, miks inglise keeles sellist maastikku badland’iks kutsutakse – midagi ei kasva, üksnes savised järsud nõlvad, läbi ei pääse. Meie pääseme.

Teekond jätkub kõrbemäestikus. Paremal on punavalge kriidiahelik, vasakul Väike-Balhaan ise. Kriidiahelikust läbi viiva kanjoni seinad on justkui viltused vahvlid. Tegelikult on need kollakaspruunikat karva ja seega vist hoopis liivakivist. Esmalt kõnnime mööda ahelikevahelist lagendikku, mida ilmestamas üksikud valged kriidimäed, mis kerkivad jäämägedena hallist tasandikust. Varsti nii enam edasi ei saa. Rada läheb mööda jõeorgu üles, enne kaljusid tuleb ületada savine ribiots ja siis järgmist orgu mööda alla. Niiviisi siksakitades kulgeme. Igasugused otsingud otseteeks viivad ummikusse.

Lõuna on nagu ikka kõige kuumemal ajal. Termomeeter näitab varjus +34o, päikese käes aga keeldub sootuks töötamast. Lõkke ümber toimetamisega tuleb ettevaatlik olla, sest kuivad peened raod põlevad päikeses peaaegu nähtamatu leegiga ja nii võib kerge tuulehoog kõrvetada sellegi naha, mis päikesest veel võtmata.

Pärast sööki laseme leiba luusse ja mõned isegi päevitavad. Enamik seab magamiskoti suusakeppide otsa varjuks ja püüab jahedust. Termomeetri osuti ja päike taevalael on kinni kiilunud, õhk väreleb kuumusest, helid pudenevad vaikuseks ja iga olevus ihkab vaid varju ja öist jahedust.

Järsku kostub kisa – andke pintsetid! Skorpion! Kõik unustavad kuumuse ja hakkab hoolikas kivide ümberpööramine. Muu hulgas kohtame ka üht peopesasuurust falangi. Mõni tund hiljem piiravad meie fotokorrespondendid esimest kilpkonna. Päevale paneb krooni peotäis okassea okkaid, mille ühest ojasängist leiame. Päikeses pleekinud kaameliluud aga hoiatavad – sinustki võib saada.

Kevadvihmade mõjul on orgude põhjas üksjagu rohelust, mis on üle külvatud kollaste kuldtähtede vihmaga, lisaks tamariskipõõsaste roosad õied. Aegajalt kohtame tulpe. Väiksemad kui eestimaised, teravatipuliste ja leekivpunaste kroonlehtedega hallist savist välja tungimas – tõelised muinasjutu tulipunased lilled.

Kuna enamik meist pole kunagi mägedes käinud, otsustame kotid peitu panna ning vallutada Väike-Balhaani kõrgeima, 779 m kõrguse tipu. Ronime üht kuiva ojasängi pidi muudkui kõrgemale, kuni avaneb kausikujuline kollakaid õisi täis tipitud mägiaas. Selle tagumisele servale jõudes polegi ühtäkki enam ees midagi – tühjus. Väike-Balhaanid on nagu lõuna poolt kaldu vajutatud kaljuplaat, mille põhjapoolne serv järsult ümbritseva kõrbeni laskub. Silmame all aeglaselt venivat kaubarongi ja kauguses läbi hämu paistvat Suur-Balhaani ahelikku.

Veidi tõusmist mööda harja ja olemegi metallist kolmjala – tuuri – juures, mille alt kivikuhikust leiame eelmisel päeval eestlaste jäetud tipukirja. Paneme sinna enda oma asemele ja otsustame vahelduse mõttes teist ojasängi mööda laskuda. Laskumine kujuneb tõesti huvitavaks, sest satume mitmele kaljuastangule, kus kunagi ilmselt kosk on kohisenud. Nii peamegi ilma igasuguse varustuseta, jalas vaid Inkarase ketsid, ka veidi alpinismi harrastama.

Ainsaks mageveeallikaks Väike-Balhaani lõunanõlval on Tšalsu allikas. Kui kiiresti käia, siis jõuab karjäärist Tšalsule kahe päevaga. Kuna meie kulutame pool päeva tipus käimiseks, siis peame karjäärist tangitud veega (5 liitrit inimese kohta) saama hakkama kolm päeva ja kaks ööd. Lisaks söögi ja selle juurde kuuluva teega saada- vale veele on päevanorm inimese kohta üks plekk-kruusitäis joogiks, mida maitsestame omasegatud jõujoogipulbriga. Napivõitu, kuid saab hakkama. Parem ongi, kui päeval ei joo. Mida rohkem juua, seda rohkem janu tekib.

Tšalsu allika ümbruses on laagerdajaid lausa lademetes: peamiselt Pribaltikast, aga ka Novosibirskist, Moskvast ja mujalt suure kodumaa avarustest. Kasutame võimalust ennast pesta. Üllatusega avastame allikast krabi. Kuidas nad peagi liiva kaduvas ojakeses vastu peavad?

Järgmine päev viib meid üle järjekordsete savimägede raudtee äärde, teivasjaama Razjezd nr 117. Seal lasti 1918. aastal maha 26 Bakuu komissari. Nüüd on seal muuseum ja kaks mälestusmärki. Veteranist muuseumivaht paneb selga oma paraadvormi koos kõigi medalite ja ordenitega ning tuleb mälestusmärgi juurde grupiga pilti tegema. Razjezdi jõmpsikad aga teavad juba, et eestlastel on Kalevi nätsu. Seda kõlbab meie järelt ka liiva seest üles korjata ja siis üksteisele edasi anda.

Razjezdi teiseks tõmbenumbriks on kella kolmene rongilavka – see on manöövervedur, millele üksik kaubavagun taha haagitud. Sõidab see siis piki raudtee teivasjaamu ja on kohalikele poe eest.

Pärast lõunat kolame liivadel, mis pettumuseks ei olegi paljaste barhaanide meri. Luited on kaetud mitmesuguste põõsaste ja väiksemate taimedega, millele ülihästi sobib matkajate pandud nimi „karvad“. “Karvade” vahel kohtab väikseid roosasid liiliaid, valgeid tulpe, ülisuurte lehtede, kuid vaevalt 10 cm pikkuste vartega rabarbereid (millest saab head kisselli), aga ka vilkaid noolmadusid, gekosid, liiva-ümarpäid, junniveeretajaid (kohalike skara- beuse) ja muid kõrbefauna esindajaid.

Öösel loksume Krasnovodsk–Ašhabadi rongis. Veduri- juht käib vist aeg-ajalt kaameleid lüpsmas, sest rong peatub ka teivasjaamades oma 10 minutit. Aga jah, kui rongi tüüp on potštovo-bagažnõi, siis peab sellega arvestama. Hommikul jõuame Bahhardeni linna, kust paarikümne kilomeetri kaugusel paikneb Kov-Ata koobas maa-aluse soojaveejärvega. Saame kaubale bussijuhiga, kes meid koopa juurde ära viib – ikka 1 rubla nägu.

Laskume koopasse mööda betoontreppi, mis lõpeb väikese platvormiga. Vesi on järves +37 oC. Ujume prožektorite valgusvihust kaugemale, väikese läbipääsu kaudu tagumisse koopasse. Täielik pimedus, pea kohal on aegajalt tunda õhu liikumist – need on nahkhiired, keda siin elab tuhandeid.

Pärast suplust tuleb taas kott selga võtta ja marssida 7 km kaugusele maanteele, kust hääletame Ašhabadi poole. Meil veab – üsna varsti saame ühe veoauto presendiga kaetud kastis paari kohaliku seltsis priiküüdi otse pealinna. Üks mees tunneb huvi, kto starši. Pistnud grupijuhile käe pihku, hakkab kerima juttu – mitu tuhat rubla või kui palju lambaid selle särasilmse tüdruku eest maksma peaks. Alles pikaajaline selgitus, et tüdrukul on kodus mees ja lapsed ootamas, mis tegelikult pole tõsi, päästab meid kosilastest.

Istume oma kila-kola otsas Ašhabadi lennujaamas ja võitleme kohtade pärast – udu tõttu on lennud edasi lükatud. Peame maha vaidluse miilitsaga teemal, miks ei tohi põrandal istuda, kui kõik pingid on täis. Mõned on siiski matid laiali laotanud ja magavad, teised konutavad pinkidel.

Kui meie lennu aeg kätte jõuab, on udu hajunud. Lendame läände, kuid päike on meist kiirem – need, kes ei maga, saavad lennukiaknast nautida pilvepealset päikesetõusu. Moskvas teeme kerged ringid Punasel väljakul ja GUM-is ning pea ongi aeg kella kolmesele Tallinna rongile asuda. Varahommikul kõnnime mööda äsjasadanud lörtsiga kaetud tänavaid kodu poole. Vastutulijad pööravad pead ja saadavad pilguga õitsvaid sirelioksi tüdrukute käes. Kähku dušši alla, siis helesinine pluus selga ning kooli! Ah et miks helesinine pluus – see pidi päevituse kõige paremini esile tooma.

***** Esimeste Eesti gruppide jälgedes muutus Väike-Balhaani piirkond kuumaks matkarajooniks. Massiturismile viitasid ka sissekanded Razjezdi muuseumi külalisteraamatus, mis muutus matkajate (peamiselt eestikeelseks) infoleheks. Aastate möödudes ei pannud muuseumivaht enam selga oma paraadvormi ega tulnud pilti tegema. Tšalsu allika ümbrus muutus räpaseks. 1990-ndate algusaastad tõid uued tuuled ka Karakumi liivade kohale. Rändamine muutus ohtlikumaks, sest kohalikud mehepojad hakkasid liiga pealetükkivalt käituma. NSVLi lagunemine lõpetas eestlaste matkad Turkmeeniasse, millest sai mõne aastaga üks suletumaid riike maailmas.

Kas praegu oleks võimalik taas Karakumis rännata? Eel- misel aastal suri president Saparmurat Nijazov ja nüüd on märgata Türkmenistani aeglast avanemist. Ehk kunagi.

Fakte

Turkmeenia – praegu Türkmenistan, – riik Kesk-Aasias, endine NSVLi vabariik, mis iseseisvus 1991. Piirneb Iraani, Afganistani, Usbekistani, Kasahstani ja Kaspia merega. Pindala 488 100 km2, 5,1 miljonit elanik- ku (2006). Valuuta Türkmenistani manat (1€ ~ 7000 TMM). Ajavöönd UTC +5 (ehk Eesti aeg +2 tundi).

Karakum (türkmeeni keeles ‘must liiv’) – endise NSVLi suurim kõrb, asub praeguses Türkmenistanis Amudarja ja Uzboi jõe oru ning Köpet- dagi mäestiku vahelisel alal. Pindala u 350 000 km2. Valdava maastiku moodustavad osaliselt kinnistunud luitevallid, kuid nende vahel leidub sooldunud ja takõrristunud tasandikke, barhaanidesse kuhjunud tuisk- liiva. Kõrbe lõunaosas kulgeb maailma pikim niisutuskanal – Karakumi kanal –, mis kannab Amudarja jõe vee kõrbe lääneossa.

Balhaanid – Suur- ja Väike-Balhaan, Türkmenistani lääneosas asuvad mäeahelikud, mida eraldab Uzboi jõe org. Suur-Balhaani suurim kõrgus on 1880 m, Väike-Balhaanil 777 m. Balhaanid koosnevad lubja- ja liivakivist, nõlvu liigestavad jäärakud ja ajutiste jõgede orud. Mägede nõlvadel on valdav kõrbe- ja poolkõrbe taimestik.

Ašhabad – praegu Aşgabat on Türkmenistani pealinn, 700 000 elanikku (2006). Krasnovodsk – praegu Türkmenbaşy, linn Türkmenistani lääneosas Kaspia rannikul, 68 000 elanikku (2005). Sadam (praamiühendus Bakuuga) ja Trans-Kaspia raudtee alguspunkt.

Nebitdag – praegu Balkanabat, linn Suur-Balhaani jalamil, provintsi- keskus, 88 000 elanikku (2006).

Info

Välisriikide kodanikud vajavad Türkmenistani sisenemiseks viisat. Viisa saamiseks on vaja kutset, mille saamiseks tuleb pöörduda mõne reisibüroo poole. Viisat väljastavad Türkmenistani diplomaatilised esindused, mis Euroopas asuvad Minskis, Moskvas, Viinis, Berliinis, Brüsselis, Pariisis ja Londonis. Türkmenistanis on välismaalasel ko- hustuslik end registreerida, osades piirkondades pole lubatud liikuda. Turistidel on ööbimine lubatud vaid hotellides.

Türkmenistani saatkond Washingtonis: www.turkmenistanembassy.org Reisibüroo Siyakhat: siyakhat.narod.ru Vene turismiinfo lehekülg: www.turizm.ru/turkmenistan Uudised Türkmenistani kohta: www.turkmenistan.ru

Matkamarsruudid 1980. aastatel

Kõige rohkem käidi Lääne-Turkmeenias (turiaad 1981), sest seal saab väikesel alal rännata nii takõrril (savikõrbes), solontšakkidel (soolakõr- bes), liivakõrbes kui ka mäestikukõrbes, samuti näha mudavulkaani, kriidimägesid ja savikarsti. Põhimarsruut oli: Kumdag – Bojadag – Väi- ke-Balhaan – Razjezd nr 117 ning siis radiaal Tšerkezli liivadele või üle liivade Jashani; sama marsruuti käidi ka vastupidi. Käidi ka Köpetdagi jalamil Kazandziki linnast lähtuvalt.

Põhja-Turkmeenias käidi Butentau platool Sarõkamõši järve ääres (turiaad 1985). Kohalesõiduks kasutati kõige sagedamini Tallinn–Bakuu lennukit ja sellele järgnevat praamisõitu Krasnovodskisse, kuid lennati ka Mosk- vast Krasnovodskisse või Ašhabadi.

Vahemaad

Krasnovodsk – Bakuu (üle Kaspia) 306 km, praam (12 tundi). Krasnovodsk – Ašhabad 600 km, rong, lennuk. Krasnovodsk – Nebitdag 150 km, rong, buss. Nebitdag – Kum-Dag 40 km, buss.

Kov-Ata koobas – Ašhabad 100 km, buss.

Matkaaeg

Matkale tuleks minna kevadel. Siis on küll tõenäosus vihma saada, kuid seetõttu on ka taimkate mitmekesisem. Õitsemise aeg on kõrbes üürike, kuid imekaunis. Matkajad eristavad tavaliselt tulbiaega (aprilli esimene pool) ja mooniaega (aprilli teine pool). Parim aeg – aprilli keskpaik. Märtsi lõpp võib olla jahe ja vihmane, mai algus aga on juba liiga kuum ning kõrb on õitsenud.

Varustus

Viimati käisin Karakumis 1991. aastal. Siis ööbisime pamirka-tüüpi telgis, mille uks oli ümbritsetud marlist sukaga. Telgid püstitasime suusakeppide ja seljakottide abil. Söögitegemiseks olid ovaalsed valgest plekist lüpsikud, mis riputati konksuga läbi rõnga torgatud suusakeppidest kolmjala külge. Jalas olid lihtsad Inkarase ketsid (matkasaapad on kõrbes liiast), seljas valged kitlid ja peas paelaga kinnitatud neljakandiline marlilapp. Jahedama ilma puhuks oli nõuko- gudeaegse matkaja universaalriietus – presentšturma.

Vett vedasime kaasa 5-liitriste plastkanistritega. Lisaks toiduga kaasnevale veele sai iga matkaja päevas kruusitäie vett. Kui seda juua lõunapeatuse ajal või veel parem õhtul, siis ei teki käimise ajal suurt higistamist ja ka janu mitte.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga