Eestis oli veel äsja kümme meest, kes on purjetanud ümber kurikuulsa Hoorni neeme, Lõuna-Ameerika lõunapoolseima tipu, mille vetes puhkavad sajad ja sajad klassikalise purjelaevaajastu alused. Esimesena sai sellega hakkama Whitbreadi regatil Alar Volmer, siis ühel suuremal purjekal toona USA-s elanud Peeter Rebane, seejärel Lennuki meeskond (Saarso, Saarlaid, Kastehein, Riisalo, Kama, Nõgisto, Pruuli) ning viimasena Kaarel Kruusmägi roolimehena leedulaste Ambersailiga (endine Volvo Ocean Race’i purjekas). Eelmise aasta lõpus, 3. detsembri hommikul kell 3 lisandus neile veel üks – puulaevade entusiast, reeder ja jahtkapten Herkki Haldre. Haldrele meeldivad vanad laevad, kuunarid eriti. Ta vabandab viisakalt, aga ütleb, et „plastmassist paatidega” tema sõita ei viitsi.
N-ö paberitega kaphoornereid, kes oma tulemuse meretava järgi registreerinud, on maailmas ca 200. Praegu kehtivate reeglite järgi peab reis olema vähemalt 3000 meremiili pikk ja selle aja jooksul ei tohi olla ei ankrus ega sadamas ning mõlemal pool Ameerika mandri rannikul pead sa lõikama 50. paralleeli.
Herkki ootab hetkel Hollandist Hoorni linnast oma kaphoorneri staatust tõendavaid dokumente. Aga kuldne kõrvarõngas on tal juba kõrvas, ta tohib vastu tuult vett lasta ning sadamakõrtsides kuulub talle meremeeste au ja kiitus.
Ent kuidas kõik algas?
Kui 2012 käisin oma laevaga Saksamaal Kieler Wochel, siis sattusin sotsialiseerumise käigus kokku hollandlastega, kes rääkisid oma unistusest purjetada ümber maailma. Nad järgisid vana hollandi kaubalaevade mereteed: ümber Hea Lootuse neeme ja siis joonelt ümber Kap Hoorni. Selle reisi tegi viimati mitteturistlikel või mittesportlikel eesmärkidel neljamastiline purjelaev Pamir 1949. aastal. Pamir kuulus Ahvenamaa Gustaf Eriksoni laevakompaniile. Pärast seda aastat pole ükski klassikaline kaubalaevaks ehitatud purjekas sellist marsruuti sõitnud.
Kahemastiline kuunar Tecla, mille madruseks ma kaks kuud olin, on ehitatud 1915 Hollandis. Samasugune 30-meetrine kahveltaglastusega kuunar nagu minu enda Kajsamoor. Niisugune nagu neid XIX–XX sajandi vahetusel lõputult ehitati. Samasugune nagu näiteks Haapsalu Hoppet. Tecla oli ehitatud puhta purjekana ajastust, kui veel ümber Hoorni purjetati, sest Panama kanal kaevati ju 1914. Mootor pandi talle peale 1926. Seega pakub see alus võimaluse selle vana laeva olemuse kaudu minna tagasi tõelisesse Hoorni-sõitude aega.
See on perekonnalaev, Hollandis on veel alles meredünastiad. Isa on laevaehitajakeevitaja, ema on laevameister-puusepp, poeg on kapten, tütar on tüürimees. Kus nad Hollandis elavad? Loomulikult kanali peal paatmajas. Vanaisad-vanaemad on elanud sellist elu ja lapselapsed elavad seda edasi. Meretraditsioonid ei ole nende jaoks midagi, mida nad loevad raamatutest nagu meie, vaid elu ise, see mida on alati tehtud. Eesti mereelu erinevus Hollandist ongi see, et meil ei toetu see „tänu” nõukogude ajale enam ürgsele järjepidevusele, vaid raamatutest loetule.
Tegu oli rahvusvahelise meeskonnaga?
Lisaks perekonnaliikmetele sõitsid eri etappe eri riikide vahetusmadrused, minu etapp oli Uus-Meremaalt kuni Uruguayni. Kokku oli pardal 13 meest-naist ja kõik olid kogenud purjetajad Ameerikast ja Euroopast. Elasime kahekaupa kajuteis. Vahis olime neljakesi nelja tunni kaupa.
Meie sõitsime Lennukiga omal ajal ümber Hoorni idast läände. Kuidas marsruut täpselt välja nägi?
Ajalooliselt liikusid idast läände need laevad, mis käisid Ameerika mandri erinevate rannikute vahel, sõitsid näiteks Tšiilist tooma idarannikule salpeetrit. Meie liikusime läänest itta nagu traditsioonilised Euroopa kaubalaevad.
Start oli Uus-Meremaalt Aucklandis. Enne starti oli kõigepealt tükk aega laeva klaarimist, sest India ookeanis oli alus kõvasti peksa saanud: radar oli puruks, veemagesti oli puruks, oli olnud natuke üleujutust, purjesid tuli lappida. Esimese peatuse tegime Chathami saarel, mis on ca 400 miili Uus-Meremaast kagu suunas ja sealt edasi 4000 miili lagedat ookeani. Pärast Hoorni tahtsime edasi minna Port Stanleysse Falklandil. Aga selleks, et täita eeskirju, purjetasime esmalt üle 50. paralleeli ja siis tagasi lõuna poole Falklandile.
Kas oli nii raske reis, et kogemused kulusid marjaks ära?
Pean ausalt tunnistama, et oli küll, eks mul oleks olnud ka õige aeg seda reisi teha 20 aastat tagasi.
Psühholoogiliselt raske?
Ei, lihtsalt füüsiliselt. Vanades laevades on kõik asjad märksa raskemad kui moodsates paatides. Besaani või groodi ülestõmbamisel näiteks tunned kohe, et ainuüksi kahvel kaalub oma 150 kilo, puri ise teist samapalju. Kõike seda tehakse lihtsalt toore jõuga, sest sellistes laevades ei ole spille, ei ole vintse. Kaheksa meest sikutavad ühte valli. Topseilid olid ropprasked. Kui mina siin sõidan, siis selleks, et poistel oleks natuke kergem, võtan laeva vastu tuult ja lasen tuule purjest välja, siis hollandlased ei teinud mitte midagi niisugust. Lisaks ei kasuta me oma laevas näiteks purjekindaid, vaid teeme kõik tööd nagu vanasti – paljaste kätega. Sama reegel oli hollandlaste laevas. Ühesõnaga silmad punnis peas ja küüned tagurpidi.
Ma arvan, et psühholoogiliselt oli raske ehk vaid ühel hollandi soolopurjetajal – tema jaoks oli laevas liiga palju inimesi.
Ega sealkandis sõites karvasest ilmast vist ei pääse?
Kui tuult on 10–15 m/s, siis tundub, et on vaikne ilm, sest harjud sellega üsna kiiresti. Hoorni juures küll passisime veidi ilma, tegime aega parajaks. Aga ikkagi saime oma 30–35 m/s. Sõitsime ainult väikese tormifokaga, tegime sellega 12–13 sõlme.
Ühesõnaga Hoorni neeme sa ei näinud nagu meiegi?
Olime neemest kolme miili kaugusel. Aga jah, nägin seda vaid teoorias. Tegin pilti, puhastasin neid kaadreid pärast arvutis ja tahaksin öelda, et midagi seal nagu oleks. Aga tõeliselt ilus asi oli see, et neeme juures tuli meid tervitama üks hüljes. Kui Le Maire’i väinast läbi olime saanud, olime poolteist ööpäeva triivis, sest ilm läks ikka päris käest ära. Omal ajal trügisid laevad seda juppi mõnikord kuni 40 päeva, nii et meil läks isegi hästi.
Edasi tegime peatuse Atlandi lõunaosas asuvatel Falklandi saartel, mis on kuulunud Suurbritanniale alates 1833. aastast, kuid Buenos Aires peab neid Argentina territooriumiks (Islas Malvinas), mille inglismannid on okupeerinud. Mittemereliselt saab sinna sõita kas Inglismaalt kuninglike õhujõududega või Tšiili fi rmaga LAN Puerta Arnease või Puerto Monti kaudu Lõuna-Tšiilist. Esimene variant on kole kallis, teine kole aeganõudev.
Falklandil on minu teada nüüdsel ajal käinud vaid paar eestlast.
Tõsi, see on üks Jumalast mahajäetud paik, kus elab umbes 3000 inimest. Mul oli ette kokku lepitud kohtumine kohaliku mereajaloolase John Smithiga. Tahtsin teada, kas Hemingwayl on sadamate ja eestlaste osas õigus ka Falklandil. Härra Smith uuris pabereid ja pidi paraku teatama, et ühegi eestlasest meremehe jälgi ta saarel ei leidnud. Eks võib arvata, et neid seal laevade meeskonnaliikmetena siiski käis, aga ju nad siis ühegi suurema sigadusega hakkama ei saanud ja annaalidesse ei sattunud.
Falkland kubiseb XIX sajandi laevavrakkidest. Kui seal rannal kõndida, siis sa komistad nende laevatükkide otsa, mida siin igaüks viiks värisevate kätega muuseumisse. Seal need laevad lihtsalt vedelevad.
Kuidas need vrakid sinna sattusid?
Need laevad, kes olid Hoorni all peksa saanud, viisid tuuled ja hoovused otse Falklandile. Nad läksid sinna abi otsima. Aga suurt abi sellest polnud, sest saarel oli suutnud end sisse seada Falkland Island’s Company, kes oli asjad sättinud nii, et ta on Loyddsi esindaja ja kõikide riikide suursaadik. Loyddsi esindajana tulid ja hindasid nad, et see laev ei ole enam merekõlbulik, pole enam taastamist väärt. Vastava riigi esindajana said nad kohe ära korraldada ka formaalsused. Siis korraldati avaristile ja laadungile oksjon. Alati võitis Falkland Island’s Company, kes maksis siis omanikule 1000 dollarit või nii, ühesõnaga turuhinda.
Igatahes kui Ameerikas algas kullapalavik ja mõned laevad sõitsid sinna, tehes peatuse Falklandil ja kutsusid saarlasi kaasa tulusale kullakaevandamisele, siis said nad vastuseks kindla ei – me elame siin niigi hästi.
Falklandi kuberner peaks endiselt olema endine Briti suursaadik Eestis Nigel Haywood.
Just. Kohtumine kuberneriga algas minu jaoks veidi piinlikult, sest meie laeva saabus kuberneri adjutant, kes küsis kapten Haldret. Mõistagi polnud ma ses laevas kapten, vaid lihtne madrus. Ja võib-olla oli laeva ohvitserkond veidi häiritud, et kuberner korraldas vastuvõtu vaid madrusele.
Mis peale kõva tuule ja piduliku vastuvõtu veel Falklandist meelde jääb?
Sadamakõrtse, millest me raamatutest lugenud oleme, maailmas enam ei ole. Falklandi pealinnas on aga selline veel olemas – sadamkõrts, kuhu kohe laeva randudes jõudsin, oli vanduvad ja kaklevaid madruseid puupüsti täis. Raha mul ei olnud ja kõrtsimees andis mulle ausõna peale topeltviski. Lärmavad madrused olid Briti sõjaväelased. Aga see kõrts on tõesti selline, nagu see endistel aegadel võis olla.
Omaette teema on Falklandi pingviinid. Neist tehakse tohutult nunnusid filme, aga tegelikult on nad veel nunnumad.
Ja teine teema, mida ei tohi unustada, on nafta, mis saarte all on ja mille pärast tuli sõda pidada.
Milline paik või manööver jättis sulle merelises mõttes kõige võimsama mulje?
Meresõidu tegeliku tunde sain kätte sel pikal ookeanisõidul enne Hoorni. Sul võib Lõunaookeanil olla EPIRB ning muud toredad side- ja päästevahendid, aga abi on ikka oma kolme nädala kaugusel. Kui üldse keegi viitsib tulla sind sinna otsima. Seal saad aru sellest, kuidas sa oled tõesti üksi, seal ei sõida tänapäeval tõesti keegi. Korra nägime üht suurt transpordilennukit, mis aeglaselt Antarktika poole lendas. Aga kõik need ülejäänud nädalad – absoluutne vaikus.
Tuttav tunne. Mina sain oma ookeani- tühjuse-tunde kätte jahtlaevaga Lennuk umbes samas sektoris. Siis, kui purjetasime Valparaísost Lihavõttesaarele, ka marsruut, mida vähesed alused tänapäeval läbivad.
See on ju põnev ja innustav tunne.
Tecla jõuab kodumaale tagasi tänavu suvel. Vaata lähemalt www.tecla.nl