Andri Baburin matkas paigas, kuhu ürginimesed jääajal jää eest pakku jooksid.
Põhja Hispaanias asuvat Kantaabriat nimetavad kohalikud maaks, mis on huvitav nii väljast kui seest. Tõesti, rohelised mäeharjad, Biskaia lahe rannik ning ligi 6500 koobast ja grotti kinnitavad selle väite tõepärasust.
Paiga võlusid oskasid inimesed hinnata ka juba ammu enne tänapäeva. Asus ju siin viimasel jääajal üks kolmest põhilisest paigast, kus jää eest pakku jooksnud ürginimene sai mõõdukas kliimas ning suhtelises toidukülluses paremaid aegu oodata. Kuna seal asuvast 6500 koopast ligi 1000 olid omal ajal asustatud ning viiekümnes neist asuvad ka maalingud, pakub Kantaabria palju põnevust paleoliitilisest elulaadist huvitujale.
Seoses sellega, et toiduotsinguil liiguti tollal talviti mererannikule, kus korjati põhiliselt karpe ja limuskeid, ning suved veedeti mäeorgudes suurloomi küttides, otsustasime ka ise jälgida sarnast trajektoori.
VANA KOOBAS JA UUS KOOBAS
Alustasime Altamirast. See on koobas, mis asub 10 km kaugusel merest ning kust on alguse saanud kaasaegne koopakunsti uurimise traditsioon. Kohale jõudes avastasime, et oleme paarkümmend aastat hiljaks jäänud. See 19. sajandi seitsmekümnendatel avastatud kaunite maalingutega omaaegne varjualune oli suure külastatavuse tulemusena nii ohustatuks muutunud, et tema mikrokliima säilitamiseks otsustati rajada külastajatele mõeldud originaali koopia ehk nn nueva cueva.
Paraku ei ole kopeeritud kogu 270 m pikkust originaali, vaid ainult sissepääsuosa, kus omal ajal elati, ning sellele järgnevat paarisaja ruutmeetrist saali, kus asuvad enamik joonistest, mille poolest Altamira nii kuulus on.
Raske öelda, kui hästi on arhitektidel õnnestunud edasi anda nueva cuevas kõiki geoloogilisi peensusi, ent maalingud paistsid küll tõetruud. Rõhutati nii kaljuseinte looduslikke vorme, mida muistsed kunstnikud kasutasid oskuslikult ära, et tuua esile teatud detaile, kui ka pragude võrgustikku, mis tihti jätkas inimeste alustatud joonetõmbeid. Näha võis nii käelaba kujutisi, kõikvõimalikke punktiire ja sümboleid, kuid peamise kuulsuse on Altamirale toonud siiski suur hulk looma- ning eriti piisonijooniseid. Neist enamik paiknevad peasaali laest välja kummuvatel kühmudel.
Piisoneid on kujutatud nii seisvate, jooksvate, lamavate ning isegi indlevatena. Nende kehapiirjooned on tõmmatud musta värvi andvate söetükkidega ning erinevalt paljudest teistest joonistest on ka kered ise punase ookriga üle võõbatud.
Asjaolu, et maalingud paiknevad laes, jättis nad ka kauaks märkamatuks. Uuritakse ju tavaliselt koopa seinu ning lakke ei taibata tihti lihtsalt vaadata. See, et joonised avastati alles neli aastat pärast koopa enda leidmist, tekitas palju spekulatsioone pettusest. Ei uskunud 19. sajandi lõpus just paljud, et 13 000–18 000 aastat tagasi, ajal kui koopas elati, võis ürginimene midagi nii viimistletut ja tsiviliseeritut valmistada.
Alles hiljem, kui ka teistest kohtadest leiti jooniseid, mis olid jäänud varisenud pinnasekihtide alla ning mida keegi seega vahepeal võltsida poleks saanud, olid skeptikud sunnitud oma kaotust tunnistama.
MIKS ÜRGINIMENE JOONISTAS?
Edasistes diskussioonides kujunes palju olulisemaks hoopis jooniste otstarve. Miks pidi meie mõistes primitiivne olend, kes tegeles küttimise ning korilusega ning kelle sotsiaalse organiseerituse kõrgemaks tasemeks oli ürgkari, äkki heast peast millegi sellisega tegelema hakkama?
Loodi hulgaliselt teooriaid. Nii pidid käelabade kujutised kinnitama koopa kuulumist mingile kindlale seltskonnale või tähistama erilise kätekultuse olemasolu, sest käsi kui tööriistade valmistaja vääris eraldi tähelepanu. Loomajoonised aga olid kas üksikuid inimklanne tähistavad tootemid või siis jahiloomad, keda on maalitud rituaalsetel kaalutlustel – nõnda loodeti loomade hingi meelitada asuma elama vastava hõimu jahimaadele. Ent kaevamistel leitud luustikud viitavad, et joonistel olevate ning koopast leitud kütitud loomade luustikud ei kattu. Seintel on põhiliselt piisonid, hobused ja tarvad, söödi aga peamiselt hirve ja metssiga.
On ka teooriaid, mis seostavad koopamaalinguid ajaga, kui inimkond hakkas tarvitama psühhotroopseid aineid taimede ning seente näol või viis end mingil muul moel transsi. Seega on joonised tehtud transiseisundis alateadvuse sügavates soppides ekslevate šamaanide poolt. Seda ideed kinnitavat tõsiasi, et paljud pildid maailmas, mis on tehtud eri ajastutel ning eri kohtades, kujutavad tihti samu motiive. Olgu nendeks poolloomad-poolinimesed, kõikvõimalikud sümbolid või siis eriliste spetsiifiliste rituaalide stseenid.
Need teooriad võivad küll vastata küsimusele, mida maalingutega öelda on tahetud või mida neil on kujutatud, kuid joonistamise kui nähtuse juured on ikkagi sügavamal. Ilmselt ei erine tänapäeva inimene tolleaegsetest asukatest nii palju kui me arvame. Nii nagu täna, kerkis tõenäoliselt ka tollal teravalt esile küsimus, miks ma siin olen. Võimalus olla looja, mitte hingav laip, võis olla see, mis innustas. Pole vahet läbi milliste keerdkäikude sellele teele satutakse, põhiline on ikkagi seletamatu vajadus, ürgne tung teha kunsti kunsti pärast, luua ilu.
Osa Altamira originaaljoonistest asuvad koopa kõige tagumises kitsamas osas, „hobuse sabas“, kuhu inimene vaevalt sisse mahub. Selleks et seal toimetada, vajati mingit valgusallikat. Väidetavalt kasutati selleks loomade toruluudest hangitavat luuüdi, mis algelistes kiviplaatidest rasvalampides põledes andis suitsuvaba leeki. Mõnedes koobastes pidavat näha olema kohad, kus hilisemate aegade uurijad on oma tõrvalontidega osa jooniseid ära tahmanud.
Luuüdi selline originaalne kasutusviis annab tollasest ühiskonnast hoopis teistsuguse pildi. Peetakse ju üdi üheks olulisemaks väärtusliku loomse proteii- ni allikaks algelistele rahvastele. Mõned uurijad on inimaju kiiret evolutsioo- nilist arengut seletanud just sellega, et tööriistu kasutanud homo sapiens’id suutsid üdi kätte saada suurte loomade toruluudest ning omandasid nii teiste olendite ees konkurentsieelise. Kui seda väärtuslikku kraami ei olnud kahju pimedates katakombides lihtsalt ära põletada, siis järelikult ei elanud tollane sootsium näljasurma ning virelemise piiril. Siit ka ilmselt selline maalingute rohkus sellel ajajärgul, sest uutele väärtustele on reeglina suunatud vaid need, kes ei pea tegelema eksistentsiaalsete probleemidega.
MÄGEDESSE SEIKLUST OTSIMA
Lahkudes Altamirast, tundsime, et midagi jäi siiski puudu. Häiris steriilsus, mis ei lasknud tekkida päriskoopale omasel atmosfääril, mis koosneb erilisest akustikast, põrandale kukkuvate veepiiskade tekitatud helidest ning kõikvõimalike salapäraste nurgataguste olemasolust. Polnud oodatud müstikat ega seiklust.
Järgmiseks läksimegi seda kõike otsima ürginimese suveresidentsi ehk mägedesse. Valisime Kantaabria mägede ühe lõunapoolsema aheliku Monte Palladi. Lootsime niimoodi vältida Biskaia lahe kaudu Atlandilt tulevate niiskete õhumasside kätte sattumist. Jääb ju Monte Palladi ja ranniku vahele veel Picos de Europa nimeline mäestik, mille 2600 m kõrgused tipud pidid meie arvates vihmapilved kinni pidama.
Paraku ei kulge asjad tegelikkuses tihti nii nagu soovitud. Esimese 1800 m kõrguse kuru saime Coscaya asulast alustades küll edukalt võetud, kuid siis ilm muutus. Madalale laskunud pilved varjasid nähtavuse ning valinud udus vale teeotsa, sattusime järsule mäenõlvale, kust vaid suurte ponnistuste tulemusel läbimärgadena lõpuks ühte tühja mägihütti riideid kuivatama pääsesime.
Kahjuks ei paranenud ilm ka järgnevatel päevadel. Eksinud veel korra valesse orgu, võtsime ette viimase meeleheitliku ürituse võtta üks 2300 m kuru ning Tres Provincasi mäetipp. Need katsed sumbusid paduvihmas ning tihedas udus, kus lumega kaetud mäeharjal polnud enam võimalik eristada, kus lõppeb kalju ning algab järsak.
Kuid metsloomadele selline ilm meeldis. Lopsaka rohelusega kaetud orgudes võis näha hirvekarju, jäneseid ning ka Pürenee mägikitsi. Õhus tiirlesid pidevalt raisakotkad. Isegi haruldane tähnik salamander oli veerohkusest segadusse sattunud ning kodusest mägiojast vesise jalgraja peale ukerdanud.
JÄLLE KOOBASTESSE, VIHMA EEST PAKKU
Tüdinenud siiski lõpuks märgadest saabastest ning pidevalt ladistavast vihmast, otsustasime mõne päeva pärast mägedest lahkuda ning külastada rannikul veel mõnda kultuurkihiga koobast. Valisime seekord loodusliku päritoluga Cuevo Castillo ning Cuevo Los Monedasi, mis asuvad koos veel mitme väiksema koopaga 350 m kõrguse Monte Castillo nimelise lubjakivist künka sees.
Läbi lae pidevalt tilkuv vesi on moodustanud hulgaliselt võimsaid stalaktiite ning stalagmiite. Talviti pidi vett koobastesse tungima lausa koskedena, nii et põrandat mööda saavat paadiga sõita. Sellele vaatamata on ka nende koobaste maalingud siiani vastu pidanud.
Kujutatud on küll põhiliselt põhjapõtra, kuid oli ka piisoneid, hobuseid, rebast ning ka erinevaid sümboleid. Cuevo Castillot on inimesed kasutanud hinnan- guliselt 120 000 aasta vältel, neandertaallastest saati. Pärast neid koopaid ei tundunud ka Altamira nuevo cuevo enam nii tehislik, see polnudki väga erinev Monte Castillos vete uuristatud karstikoobaste looduslikust keskkonnast.
Loodus on Monte Castillo koopaid aastate jooksul palju muutnud. Nii näiteks on koobaste põrandapind omal ajal olnud isegi kuni 18 m tänapäevasest madalamal, sest sealt alt on veel leitud inimasustuse jälgi. See, mis nüüd on sissepääs, oli kunagi lagi.
Meile ringkäiku korraldanud muuseumitöötaja kirjeldas Monte Castillot kui pleistotseeni inimeste kultusekohta, kus viidi läbi usulisi riitusi. Olid need koopad siis omapärased paleoliitilised pühakojad või mitte, kõik on vaid oletus. Kuuluvad ju kloostrid ja kirikud aegadesse, mil on olemas religioosne bürokraatia ning vägevad valitsejad. Vabade küttide ja kunstnike ühiskonnas on templiks mitte hoone, vaid meeleseisund. Sedasorti tempel on aga inimesega alati kaasas.