Maailmarändurid Kaisa Kuus ja Talvis Lankots räägivad GO Reisiajakirjale ümbermaailmareisi senistest kogemustest ja õppetundidest, säravamatest hetkedest ja hullumeelsetest olukordadest.
Üks riik nädalas
Sellest, kuidas nad kunagi ühe hullumeelse ümbermaailmareisi ette võtavad, olid Kaisa Kuus ja Talvis Lankots rääkinud juba pikalt. Aasta tagasi hakkasid nad aga lamineeritud maailmakaardile markeriga katkematut joont tõmbama. Lõpliku joone tõmbamine võttis omajagu aega. Vaieldi natuke, ajastati parimat kliimat ning lisati võimalikult palju unistuste sihtkohti. Juulis osteti ära esimesed lennupiletid ning 7. novembril lennati alustuseks Jordaaniasse. Räägime ränduritega pärast pool aastat kestnud katkematut riikide vahetamist, mil nad on reisinud Lähis-Idas, Aasias ja Okeaanias ning jõudnud Ladina-Ameerikasse Dominikaani Vabariiki. Kokku on plaanis külastada aasta jooksul üle 50 riigi ning ühes riigis veedetakse keskeltläbi nädal aega.
Esialgsest eelarvest jäi väheks
Talvis oli ümbermaailmareisist juba ammu mõelnud, kuid arvas millegipärast, et sellise reisi maksumus on vähemalt 150 000 eurot: „Ühel hetkel hakkasin asja aga täpsemalt uurima ning sain aru, et tegelikult piisab ka poole väiksemast summast. Niimoodi panimegi reisi eelarveks paika 5000 eurot kuus kahele inimesele, kuid kahjuks päris sellise eelarvega siiski välja ei tulnud. Tegelik kulu jääb kuskil 6000–7000 euro vahele ning just seetõttu, et me lendame tihti ja lendude valikul meil väga palju paindlikkust ei ole, kuna on raske ajastada oma lende odavamate piletite järgi. Lõuna-Ameerikas võivad piletid naaberriiki olla isegi 400 euro ringis ning ka mandritevaheline lendamine on väga kallis – teed ühe lennu ära ning vaatad, kuidas suur osa kuueelarvest on läinud. Kõige odavamad riigid on siiani olnud Vietnam ja Nepal, millest Vietnam jäi meelde kui ikka eriti soodne sihtkoht, kus näiteks väga hea kvaliteediga majutus koos hommikusöögiga maksis vaid 14 eurot. Nepalis võtsime pealinnas parima hotelli, mis oli 38 eurot öö. Ööbimisi valime hinna ja teiste reisijate tagasiside põhjal.“
Riike, kus kindlasti ära käia sooviti, oli palju. Kaisal Nepal, Omaan, Vietnam, Kariibid, Indoneesia ja Filipiinid ning Talvisel Tonga, Brunei ja Belize. Mõlemad soovivad väga külastada ka Põhja-Koread, kuhu loodavad jõuda septembri alguses, kui seal toimuvad pidustused. Kuigi ekvaatori joonest nad väga kaugele minna ei soovinud, et kogu reisi saaks ikka võimalikult soojas kliimas olla, siis näiteks Vietnamis oli ränduritel ikkagi päris külm. Talvis täpsustab: „Kui riigi lõunaosas oli 30 kraadi, siis põhjaosas 15 kraadi. Selgus, et seal olid parasjagu mussoontuuled.“
Kaisa räägib, et lennupiletite ostmine on kui malemäng, kus peab mitu käiku ette mõtlema: „Eriti Ladina-Ameerikas on lendude planeerimine pikk protsess, kuna peab vaatama, millistest riikidest ja kuhu mõistliku hinnaga üldse lennata saab. Mina olen see planeerija pool, kes pakub mingi plaani välja, ning tihti juhtub nii, et Talvis ütleb, et ei-ei, nii ei saa. Siis ta vaatab ise ja proovib ning jõuab ikka minu esialgse plaani juurde tagasi.“
Hullumeelsed esimesed neli kuud
Varem on ühised reisid kestnud mõni nädal korraga, näiteks autoga läbi Balkani. Üks kord elus käisid nad ka korraldatud reisil Sri Lankal, kus saadi kinnitust, et korraldatud reis pole nende teema. Ideaalis reisikski Kaisa ja Talvis terves maailmas autoga, sest nii on kõige mugavam ning see võimaldab ööbida imeilusates kohtades. Enne ümbermaailmareisile minekut peeti sõpradega üks vinge reisiteemaline stiilipidu ning nähti veidi vaeva, et leida reisile ka hea kindlustus, kuna Eesti kindlustusfirmad aastaseid kindlustusi üldjuhul ei paku ning selleks pidi küsima eraldi pakkumist.
Kaisa töötas Tartu Ülikooli genoomika instituudis projektijuhina ning Talvis tegeleb telefonide remondi ja müügi ning kinnisvaraga. Kaisal õnnestus tööleping aastaks peatada ning Talvis, kes andis oma töödes vastutuse teisele inimesele üle, selgitab: „Reisil olles mõjutab Eestis olev pagas vaimset tervist päris palju ning oli hetki, mil pidi igapäevaselt siiski tööasjadega tegelema. Samas on see kõik õpetanud mind asjadest lahti laskma ning uskuma sellesse, et paljud probleemid lahenevad ajapikku ise.“ Kaisa pidi aastaks hoiule andma ka oma kaks koera ning koeraigatsust leevendab ta eri riikides kohalike koertega mängides, millest on ka üsna palju fotomaterjali.
Esimese hooga ütleb Kaisa, et teistele ta sellise tempoga reisi küll ei soovitaks: „Esimese nelja kuu jooksul oli meil ainult üks vaba päev kuus. Reisisime ja avastasime täiskiirusel. See väsitas ikka korralikult ära ning Argentinasse jõudes olime täiesti läbi põlenud. Oli väike langushetk, kus paar nädalat ei tahtnudki nagu väga selle reisimisega tegeleda. Aga siis hakkasime igal nädalal mõne päeva puhkama – puhkusest tuleb ju ka puhata. Reisimine on ikka täiskohaga töö. Kõik mõtlevad, et väga lõbus on. Ongi lõbus, aga kõik see taustatöö ja planeerimine võtab palju energiat ja aega. Kuhu minna, kuidas minna, lennupiletid, kõik need asjad. Olen juba jõudnud natuke ka kodu igatsema hakata. Koeri ja rutiini, tööl käimist.“
Talvis lisab, et kuigi raskusi on olnud, tehakse reis igal juhul lõpuni: „Juba harjub ära sellega, aga samas igatseme ka mingeid Eesti asju, ei ole ainult lust ja lillepidu, aga kindlasti ei tahaks pooleli jätta, raudpoltkindlalt teeme lõpuni. Selline reisistiil on põnev. Justkui vaatad igast riigist filmitreilerit ja liigud edasi. Kui suuremaid riike põhjalikult avastama minna, läheb igas riigis vähemalt üks-kaks kuud, mis võtaks kokkuvõttes aastaid. Meie jõuame neid riike ka lühemalt nautida. Lisaks on hea planeerida, kuhu kunagi tagasi tulla ja mis piirkond huvitavam tundub. Saab hea ülevaate.“
Kaisa ja Talvis nendivad, et pärast nii paljude kohtade külastamist on uutel kohtadel neile juba natuke raske muljet avaldada. Näiteks Argentinas Iguaçu joa juures olid nende ümber paljud inimesed märksa suuremas vaimustuses, kuid Talvise ja Kaisa jaoks on raske kogeda sama võimsaid emotsioone kui reisi esimestel kuudel. Samamoodi hääbus entusiasm oma reisi sotsiaalmeedia kanalites kajastada. Kui esimestel kuudel käis isegi väike võistlus selle nimel, kes reisipäevast kokkuvõtte teha saab, siis nüüdseks kirjutatakse kogemustest mitu nädalat hiljem ning postitusi on kordades vähem.
Kuveiti uuesti ei läheks
Reisi esimeseks piirkonnaks oli Lähis-Ida, mida nad soovitaks just kultuuri- ja loodushuvilistele, eriti ilus on loodus Omaanis. Rannapuhkuseks peaks aga valima hoopis teised sihtkohad, kuna kohalikud traditsioonid ja päevitusriided kokku ei käi. Kultuuriliste tavade järgimine oli kohati üsna keeruline, kuna ka kohalikel ei olnud reeglite suhtes ühtset arusaama. Näiteks lubati Kaisal mošeesse siseneda ainult selleks, et järgmine inimene tal uuesti lahkuda paluks, kuna seelik oleks pidanud katma ka pahkluid. Talvis ütleb, et puhkama ta sellesse piirkonda vabatahtlikult tagasi ei läheks: „Seal on natuke liiga palju piiranguid, et end puhkuse ajal mõnusalt tunda. Lisaks kõigele tahaks puhkuse ajal mõne õlle ka võtta, kuid alkoholi kättesaadavus on paljudes riikides piiratud.“
Lähis-Idas viis ringkäik Jordaaniasse, Araabia Ühendemiraatidesse, Omaani ja Kuveiti. Kuveidist lahkuti mitu päeva varem kui plaanitud, kuna seal lihtsalt ei olnud väga palju teha. Ühisel meelel kinnitavad mõlemad, et Kuveit on selline riik, kuhu kindlasti tagasi ei läheks, kuna seal ei ole mitte midagi teha peale ilusate linnavaadete nautimise, ka tuure või tegevusi ei pakuta. Talvise sõnul üks meeldejääv seik siiski oli: „Üritasime liinibussiga minna ööbimiskohta ning küsisime bussijuhilt, kas see buss sõidab sinnakanti. Selle peale keeras ta oma marsruudilt välja ja viis meid ukse ette kohale, hoolimata sellest, et teised reisijad olid samuti peal.“
Aasias krokodillidega ujumas
Aasias külastati Nepali, Indiat, Vietnami, Kambodžat, Malaisiat, Bruneid ja Taid. Meeldejäävaimaks olid kohalikud toidud ning inimesed, kes on turistide vastu väga sõbralikud ja muidu ka õnnelikud, kui saavad neile kas midagi müüa, lihtsalt juttu ajada või koos pilti teha.
Esimeseks seljakotireisiks soovitavad Talvis ja Kaisa Nepali: „Inimesed on väga sõbralikud ning on ka turvaline. Kes tahab seevastu raputust, siis soovitame Indiat. Seal on ikka korralik kultuurišokk – müra, lõhnad ja ekstreemsused. Ka Vietnamis saab toreda seljakotireisi teha, kas ülevalt alla või alt üles liikudes. Kultuurilistest elamustest oli meeldejäävaim põletusmatus Katmandus. Inimesed tulevad oma perekondadega ümber kadunukese, leinavad, pesti jalgu. Leidub ka inimesi, kes sellesse paika lausa surema tulevad.“
Talvisele meeldis väga ka Brunei: „Mulle meeldivad sellised riigid, kus inimesed väga ei käi: Fidži, Tonga, Brunei. Bruneis oli ka maailma suurim veepealne küla, kus on kokku 38 km laudteid, mis ühendavad 42 küla ja võtavad enda alla 10 km2. Kaisa ei julgenud seal alguses üldse kõndida, kuna lauad olid katkised, vees pidid krokodillid olema ning Brunei on ka üks maailma krokodillirohkemaid kohti. Seal läksime ka krokodillijõkke tuubidega ujuma, jões nägime vaid pisikesi krokodille, aga eks kuskil olid ka need suuremad. Giidid ütlesid, et need krokodillid inimliha ei söö. Meie selles nii kindlad polnud.“
Eksootiline Okeaania
Okeaanias alustati Austraaliast ning seejärel Fidži, Tonga ja Uus-Meremaa. Talvise sõnul on Okeaania super koht, aga eestlase jaoks võib-olla veidi kallis ning tasub ära peamiselt reisigurmaanidele. Fidžil olid unustamatud erksinised meritähed, mida sai kätte võtta, ja Tonga on lihtsalt nii eriline pisike saar, kus kõik toimib omamoodi. Näiteks pakkus lennukis kohatud kohalik elanik oma rendiautot, mille ta andis üle ilma mingisuguse lepinguta – ei küsinud isegi nime ega dokumenti, lihtsalt andis auto ja kadus ning kõik toimis. Huvitav tõsiasi on, et Tongal on 92% inimesi ülekaalulised ning täiesti tavaline on ka näha puberteedieas tüdrukuid, kes kaaluvad 150 kg ringis. Toidukohtades ei olegi normaalset toitu, seal on ainult kiirtoit – burgerid, friikartulid.
Boliivia üllatas
Intervjuu ajal on Kaisa ja Talvis oma viimases Ladina-Ameerika sihtkohas, Dominikaani Vabariigis, otse rannal asuvas majutuses ning jagavad sedagi kogemust: „Mõtlesime, et tuleme mõnusasse rannapuhkuse kohta, palmid ja meri, aga kui õhtu saabus, olid siin väiksed putukad igal pool! Panime ventika tööle, see hakkas undama ja uluma, merekohin oli liiga lähedal ning rotid nillisid meie toitu. Meie loodetud kõige mõnusamast rannapuhkusest sai hoopis kõige kehvem ööbimiskoht. Vaade on ilus, aga õhtut me juba kardame.“
Ladina-Ameerika reisiosa algas Peruus, misjärel tulid Boliivia, Tšiili, Argentina, Brasiilia, Uruguay, Guatemala, Belize, Panama ja Dominikaani Vabariik. Ladina-Ameerikas teeb reisimise keerulisemaks keelebarjäär ning tihti ei olnud võimalik isegi giidi jutust aru saada. Kaisale meeldib aga koloniaalaja arhitektuur, üldine õhustik ning ka see, et nad saavad välismaalastena vähem tähelepanu.
Reisi suurim üllataja on neile siiani olnud Boliivia. Alustuseks pidi 3500–4000 meetri kõrgusel aklimatiseeruma, mis tähendas tihedaid WC külastusi, peavalu ning hingeldamist trepist ülesminekul. Päev-päevalt läks enesetunne aga paremaks. Meeldejääv oli La Paz’i linn, mis asub osaliselt orus ja selle ümber mäenõlvadel, mistõttu kasutatakse ühistranspordiks kaabelautode transporti. Talvis meenutab: „See oli nii äge ja odav, et sõitsime kõik liinid läbi. Kui mujal riikides on kaabelauto turismiatraktsioon ning kallis, siis seal oli see lihtsalt ühistranspordi osa ning üks pilet on 0,3 eurot. Käisime ka maailma kõige suuremal soolaväljal, mis nägi välja nagu tavaline lumega kaetud järv. Aga kui mõtled sellele, et seal laiub lihtsalt sool, siis on ikka äge küll. Kõige ilusamad mäed olid Boliivias – hästi värvilised ja triibulised. Omaanis olime käinud ka ekskursioonil värviliste mägede juures, milleks oli 10 x 5 m küngas. Boliivias oli sellised mägesid tuhandeid. Roheline muru, ojakesed, alpakad – loodus oli väga eriline, samuti oli see kõige odavam riik Lõuna-Ameerikas. Saime näiteks kahe peale kolmekäigulise lõuna 6 euro eest. Alguses me ei saanud aru, mis me tellinud olime, ning kui kõigepealt supp toodi, mõtlesime, et kuidagi kallis supi kohta, aga siis toodi suur praad ja magustoit ka veel. Magustoitu enam süüa ei jõudnudki.“
Maailma parim liha Argentinas
Süüa sai Ladina-Ameerikas hästi ning lihaga seal ei koonerdada. Kui Aasias tähendasid krevetid nuudlitega keskmiselt kolme-nelja krevetti ja hulga nuudleid, siis Ladina-Ameerikas tähendab see krevette, millele on lisatud veidi nuudleid. Vietnamis sai proovitud ka karvase lihaga suppi ning kanavarbaid. Talvisel on aga kõige eredamalt meeles, kuidas ta Vietnamis vutimune sõi: „Mingi karv oli seal muna peal ja siis hakkas muna krõmpsuma ning selgus, et munades olidki peaaegu valmis tibud sees – see on traditsiooniline toit nimega vutimunarullid. Kõige parem toiduelamus oli aga kindlasti Argentina steik, mida me ise pannil tegime. Ma polnud veel kunagi varem steiki teinud ning see sai kohe nii hea, mahlane ja pehme. Ostsime veel täiesti suvalised odavad tükid. Pärast seda hakkasime iga päev steiki sööma. Argentinas on erilised põllumaad, kõrrelised ja kõrgus, mis kõik koos liha nii heaks teeb.”
Lisaks jäid mõlemale meelde ka Aasia köök ja Vietnami toidud. Kaisale meeldisid väga pho supid. Kõige rohkem on reisi jooksul söögiks olnud aga riis, millest on tekkinud juba küllastumus. Olenemata riigist olid ranna- ja jõeäärsetel aladel alati head kalatoidud: värsked, hästi tehtud, mahlased, õige pehmusega ja hästi maitsestatud.
Pigem loodusturistid
Kaisat ja Talvist köidab reisides kõige rohkem loodus. Meeldejäävaim kogemus oli Belize’i saar Caye Caulker, kus autoliiklus puudub ja sõidetakse vaid golfiautodega, inimesed on sõbralikud ja lahedad, liiv säravvalge ning lisaks saab ujuda koos haide ja astelraidega, toita pelikane ja meetri kõrgusele hüppavaid pikki tarpoonisid. Kaisa jaoks olid unustamatud kogemused paraplaaniga lendamine Nepalis, hüljestega ujumine Peruus ja looduslikud purskkaevud Tonga rannikul ning Talvisele koolibrite toitmine Panamas: „Nad istusid käe peal ja kaklesid seal vahepeal omavahel, inimesi nad ei karda. Kõik on eri tõugu ja erineva välimusega. Panamas oli ka jõetuur, kus olid pisikesed krokodillid ning giid andis meile kahekuuse krokodilli, keda saime käes hoida.“
Indias naisena ebamugav
Kaisa ütleb, et naisena oli tal kõige meeldivam reisida Okeaanias, kuid Araabia maades tundis ta end ebamugavalt, kuna naistele on nii palju piiranguid: „Ma ütleks, et sealkandis toimub naiste üleseksualiseerimine – pead ennast pidevalt peitma ja varjama. Ma austan erinevaid kultuure, aga raske on mõista seda, et õlad on kellegi jaoks siivutud. Indias tundsin end nagu lihatükk, mehed lihtsalt jõllitasid mind. Panamas ostsin endale lühikesed püksid. Kõndisin siis tänaval ja mõtlesin, et huvitav, miks täna nii palju autosid tuututab, kuni Talvisele järele hõigati, et sul on väga kena naine. See oli pigem isegi naljakas ja tundus ohutu. Kui Dominikaanis üheks minutiks poodi üksi jäin, tuli mitu meest komplimente tegema. Talvis ütles mulle selle peale, et mine käi natuke üksi ringi, siis ma ei pea sulle nädal aega midagi ilusat ütlema.“
Kaks tiiru ümber maailma
Järgmise kuue kuu jooksul liiguvad Kaisa ja Talvis Dominikaani Vabariigist edasi Kanadasse, siis Aafrikasse ja Kaug-Idasse, et kõik eri piirkonnad läbi käia. Seejärel uuesti Aasiasse, kus soovitakse kindlasti külastada Hiinat ja Jaapanit, võib-olla ka Lõuna-Vietnami, ning siis lennatakse ringiga tagasi Kariibi mere saartele. Oodatakse palju seiklusi ja ilusaid vaateid ning seda, et midagi neid veel üllatada suudaks. Talvis tahab reisi jooksul ka 100 riiki täis saada, hetkel on puudu 16. Lisaks meeldib Talvisele idee teha ümbermaailmareisil maakerale peale kaks tiiru: „Ühes piirkonnas võib üleküllus tekkida. Oled näiteks Aasias, jälle Buddha kuju ja jälle tempel – siis ei jõua enam mingi hetk seda vastu võtta. Soovitame ühes piirkonnas käia nii umbes kolmes riigis, siis ei väsi ära, muidu hakkab enamik asju korduma. Ladina-Ameerika on selles vallas erand – see kant on üsna mitmekesine.“ Reisi viimaseks riigiks võiks Kaisa sõnul jääda Iisrael, mis on Jordaaniaga kõrvuti, siis oleks ilusti teine ring maailmal peal.
Tekst: Janika Tamm
Foto: erakogu