Kaks kanget KAGU-AASIAS

Jõulude ajal ja aastavahetusel seiklesid „Kaks kanget“ ehk Teet Margna ja Kristjan Jõekalda koos režissöör Villem Tarvase ja operaator Janar Volmeriga Kagu-Aasias. Nad käisid Myanmaris, Tais, Laoses ja Kambodžas. Lennati 12 korda lennukiga, sõideti rongi, bussi ja jõelaevaga, matkati jalgsi ning liiguti härjarakendiga. Reisi aitasid ette valmistada Go Travel ja Tiit Pruuli, kes tegi ka GO Reisiajakirja jaoks väikese fotokokkuvõtte sellest, mida alates märtsikuust Kanal 2-s näha saab.

Jõulude ajal ja aastavahetusel seiklesid „Kaks kanget“ ehk Teet Margna ja Kristjan Jõekalda koos režissöör Villem Tarvase ja operaator Janar Volmeriga Kagu-Aasias. Nad käisid Myanmaris, Tais, Laoses ja Kambodžas. Lennati 12 korda lennukiga, sõideti rongi, bussi ja jõelaevaga, matkati jalgsi ning liiguti härjarakendiga. Reisi aitasid ette valmistada Go Travel ja Tiit Pruuli, kes tegi ka GO Reisiajakirja jaoks väikese fotokokkuvõtte sellest, mida alates märtsikuust Kanal 2-s näha saab. Kagu-Aasia ehk täpsemalt Indo-Hiina, kus me käisime, on värviline segu sadadest rahvastest ja keeltest, mägedest, džunglist ja merest, tuhandetest mustritest ja paljudest põnevatest võimalustest turistide jaoks. Siin on kõrvuti läbimatud ürgmetsad, ajaloolised paigad ja tänapäevased suurlinnad. Sümboolne näide on see, et riisi – seda Aasia inimese põhitoidust – on maailmas kokku üle 40 000 sordi. Kui palju erinevaid riisiteri! Riisist saab teha suppi, praadi ja magustoitu. Nagu nimigi ütleb, on Indo-Hiina piirkond Hiina ja India vahel, poolsaar Euraasia kaguosas, mida on mõjutanud nii Hiina kui ka India. Seda on mõjutanud ka Prantsuse ja Briti koloniaalvõimud, muistsed khmeerid ja monid, XX sajandi jänkid ja venelased. Ja kes kõik veel – segu missugune! Meie reisiseltskond jõudis sellest kultuuride paljususest kolme nädalaga haarata vaid murdosa. Oleks tahtnud aga palju rohkem, juba praegu tahaks tagasi. Tai Tais saab teha pea kõike – puhata rannas, matkata looduses, seigelda öös, mediteerida kloostris. Lisaks sellele käisime me vaatamas kuldset kolmnurka Tai–Laose–Kambodža piiril, kus veel hiljuti toodeti suur osa maailma oopiumivarudest. Suurim üllatus oli aga Valge tempel Chiang Rais. Selle veidi Antoni Gaudí Sagrada Família stiilis pühamu on ehitanud Taimaa modernistist kunstnik Ajarn ChalermchaiKositpipat. See tempel mõjub muidu natuke tüütavaks muutuvate budistlike pühapaikade kõrval nagu sõõm värsket õhku – tundub, et vana Buddha võis ka päris lahe mees olla. Laos Laos on nime poolest sotsialistlik riik. Nagu Vietnamis, Kuubal ja Põhja-Koreas, võlusid meid Laoses kaks asja. Esiteks Mekong ja väikesed külad oma kohalike mägirahvastega. Sõitsime kaks päeva paadiga mööda seda enam kui 4000 pikkust jõge, mis algab Tiibeti platoolt ja voolab läbi Hiina, Myanmari, Laose, Tai, Kambodža ja Vietnami. See on olnud Irrawaddy kõrval piirkonna olulisimaid veeteid. Viimastel aastakümnetel on Mekongile ehitatud nii palju tamme, et laevatamine muutub järjest raskemaks. Laoses teevad kuival perioodil navigeerimise raskeks ka pajud kivid ja kärestikud. Teiseks on Louangphabang tõesti väärt, et olla UNESCO maailmapärandi nimekirjas. See on vahva linn oma iidsete templite ja mõnusate, seljakotimatkajaid täis õhtuste tänavatega. Kambodža Aasia turud on midagi sellist, mida ei tohi maha magada. Ei varahommikusi värske kala ja juurvilja turge ega öiseid turge ritsikate, tõukude ja muu peenema toidukraamiga. Turud on Aasia elu. Tärkavad supermarketid muudavad selle elu kardetavasti lähimate aastakümnetega hoopis teistsuguseks. Nõme globaliseerumine! Phnom Penhi üks kuulsamaid turge on nn vene turg ehk kohalikele rohkem tuntud kui Toul Tom Poung. Vene turuks sai see 1980. aastail, kui pärast Pol Pothi kukutamist oli riigis hulgaliselt venelastest nn spetsialiste, kes aitasid kommunismi häbiplekiks olnud riiki koos vietnamlastega taas „õigele teele“ juhtida. Veel mõniteistkümmend aastat tagasi oli Phmon Penhis ka vene restorane ja muud venelikku. Praegu on suurimate kinnisvaraarenduste ja muude investeeringute taga Hiina kapital. Myanmar Myanmaris on paar-kolm kohta, kus tuleb ära käia. Need on uhked ja tähtsad kohad. Üks selliseid on Shwedagoni klooster Yangonis, kus elasid ka paljasjalgne Tõnisson ja tema jünger Friedrich Lustig. Kindlasti peaks vaatama Bagani tuhandeid templeid ning kuulsat päikeseloojangut ja mitte vähem kuulsat päikesetõusu. Inle järv oma jalgadega sõudvate paadimeestega on samuti omaette ja väga kuulus vaatamisväärsus. Kindlasti soovitame kolada Yangoni tänavatel ja otsida üles vana koloniaalarhitektuuri veel säilinud jäänused. Oleks tore, kui satute mõnele munga või nunna kloostrisse pühitsemise tseremooniale, mis on suurim rõõmupäev igale budistlikule perekonnale. Ja kui poliitiline olukord lubab, peaks minema põhja poole, mägedesse, sinna, kus on värvilised rahvad. Ja üldse – igal pool kus võimalik, rääkige inimestega, see on kõige põnevam. Tekst ja fotod: Tiit Pruuli Telemeeskond: Janar Volmer, Kristjan Jõekalda, Teet Margna, Villem Tarvas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga