Kajakimatkamine Eestis

Paljusid loodusobjekte nagu ka Eesti uhket pankrannikut ei õnnestugi mujalt vaadata kui vaikselt mere poolt selle külje alla aerutades, arvab kajakimatka harrastav Simmo Kikkas.

Paljusid loodusobjekte nagu ka Eesti uhket pankrannikut ei õnnestugi mujalt vaadata kui vaikselt mere poolt selle külje alla aerutades, arvab kajakimatka harrastav Simmo Kikkas.

Teeme kõigepealt selle asja selgeks, et kajakk ei ole kanuu ja aerutamine ei ole sõudmine. Ehk siis kajakk on pealt kinnine eskimo päritolu merekindel veesõiduk, kanuu on pealt lahtine ja mõeldud siseveekogudel kasutamiseks. Aerutamisel on kasutuses üks aer ja aerutaja on alati näoga sõidusuunas, sõudmisel on alati korraga kasutusel kaks aeru ning sõutakse seljaga sõidusuunas. Nii palju siis mõistetest. Ega aerutaja üldiselt solvu, kui talle sõudja öeldakse (tänu Jüri Jaansoni olümpiamedalile on sõudmine spordialana hetkel lihtsalt populaarsem) – paati ronides võtab ta kätte ikkagi ühe aeru, mille mõlemas osas on laba, sest sellega tuleb lainetes või kiirevoolulises jões paremini toime.

Me ei räägi siin aga aerutamisest kui spordialast, vaid kui liikumisviisist, mis on vee peal olles inimesele sama loomulik edasiliikumise võimalus nagu kõndimine maa peal. Võiduajamine aerutades on kogu aerutamiskultuurist vaid üks väike osa. Suurem osa kogu maailma aerutamise harrastajatest kasutab kajakki vaba aja veetmise vahendina pooletunniseks virgutavaks harjutuseks kuni nädalaid kestva ekspeditsioonini. Selle põneva harrastuse fenomen püsib kahel faktil: kajakk on tõepoolest merekindel alus, mis talub uppumata isegi mõõdukat tormi ning tema veekindlatesse trümmidesse on võimalik paigutada hulganisti vajalikku varustust asustamata paikades toime tulemiseks alates telgist kuni fotovarustuseni.

Enamlevinud üheinimese merekajaki mudelid mahutavad trümmidesse 110-150 L varustust, kahele aerutajale mõeldud kajakid üldjuhul 90-120 L ühe inimese kohta.

Trumbiks mitmekülgsus

Kajakisõidu võlud avalduvad eelkõige väga avarates võimalustes seda nutikalt ehitatud sõiduvahendit ära kasutada. Terve nädala kestva retke puhul ei ole üldjuhul peamiseks eesmärgiks läbida kindel arv kilomeetreid, vaid nautida loodust, avastada uusi paiku, olla koos sõpradega ja kogeda pidevalt vahelduvaid olukordi. Pikema retke vastandiks on kajakisurf, kus varustusega koormamata kajakki kasutatakse suurte lainetega mängimiseks. Sel juhul minnaksegi tuulisesse liivaranda eesmärgiga panna oma füüsis ja osavus paari tunni jooksul proovile, sõites rannast vastu lainet välja, et seejärel koos lainega tagasi ranna suunas liuelda. Erinevalt tuulest sõltuvatest purjelaual surfajatest on kajakisurfari suurimad sõbrad eelkõige suured lained. Parim aeg surfamiseks on siis, kui tuul hakkab juba vaibuma, aga randa murduvad lained on veel piisavalt suured ja vahutavad, et aerutaja koos kajakiga enda embusse haarata ja vastupanust hoolimatakalda suunas tagasi rullida. Normaalsetes ilmaoludes saab kajakiga randuda igasuguses rannas, kus on vähemalt 15 cm vett põhja all. Seega ei vaja kajakk eritingimusi ei vette minekuks ega sealt välja minekuks. Ainsaks piiranguks on lähima autotee kaugus rannast, sest üldjuhul viiakse kajakid ranna lähistele kas autokatusel või järelhaagisega. Täislastis kajakki ei ole probleem kahe inimese jõul paarsada meetrit tassida; pikemate vahemaade läbimiseks kuival maal tuleb paadile väike käru alla muretseda.

Upub, ei upu…?

Kajakis istuv inimene on aerutades veepinnale väga lähedal, aerulabaga läbi vee tõmmates saavad käedki tihti märjaks. Selline veelähedus mõjutab ka inimeste hinnanguid selle veesõiduki ohutusele. Urbaniseerunud inimese tavaloogika järgi peaks veepiirist võimalikult palju kõrgemal asumine suurendama proportsionaalselt ka ohutust. Selline eelarvamus aga paika ei pea. Esiteks lähevad ka suured lained kajaki alt lihtsalt läbi ilma selle sõidutrajektoori häirimata. Nagu meres ujuvale linnule, on ka kajakile ohtlikud ainult suured murduvad lained. Teiseks on kajakis istuval inimesel hoopis teisel tasandil füüsiline ja vaimne valmisolek tingimuste muutumiseks kui kruiisilaeva reisijal. Ainukene faktor, mis teeb kajakiga vee peal liikumise ohtlikumaks mõnest maa peal liikuvast sõiduvahendist, on üldistest terviseriketest tulenev risk ja sellele järgnev vette kukkumine, mis võib inimese elule ohtlikuks saada. Seetõttu loetakse ka üksinda aerutamist suurimaks riskiteguriks, sest kaasaerutajal on väga lihtne maandada terviseriketest ja lohakusvigadest tingitud riske. Midagi muud hirmsat ja teadmatut aerutajal karta pole põhjust – paadid ja aerud on tehtud tugevaks ja vähe hooldust nõudvaks, vesi paadi trümmidesse ei pääse, mis teeb kajaki uppumatuks. Seega on õige suhtumise ja mõõduka teadmistepagasiga võimalik kõik veepealsed riskid maandada. Autoga Tallinn–Tartu maanteel sõites on riskide maandamine isegi raskem kui aerutajatel vee peal.

Meri ja mäed – vastandlikud ja sarnased

Võib-olla on see veidi kummaline võrdlus, aga rannikust kaugel merel loksudes ja tühja silmapiiri jälgides saab kogeda samasugust kõiksusetunnet nagu tuhandeid meetreid merepinnast kõrgemal mägedes olles. Kahekõne loodus- jõududega on ühtaegu nii rahustav kui valvsust tekitav. Seisvast või õrnalt loksuvast veemassist võib tuule mõjul saada vahutav põrgu ja majakõrguste lainete tantsulava. Need on siiski vee äärmuslikud seisundid ning tormisele merele keegi pikki ületusi teadlikult ei planeeri. Valmisolek muutuvateks ilmastikutingimusteks merel peab aga alati olemas olema nagu mägimatkajalgi. Tormivarjus olemine inimtühjal laiul ei ole just sagedane olukord, kuid lõbus merematkaja võtab seda samasuguse leppimisega nagu mägimatkaja kaht ööpäeva baaslaagri kitsas telgis.

Läänemere aerutamiskalender

Läänemeri on madal sisemeri ja ookeanilaineid siin ei näe; kajakisõiduks pakub eestlastegi kodumeri aga suurepäraseid tingimusi. Veetemperatuuri poolest on rannikumeri neli kuud ilma spetsiaalriietusetagi turvaliselt aerutatav. Saartele ja laidudele on tavaliselt rohkem kui üks lähenemisnurk, mis võimaldab tuulesuunda arvestades oma retki ümber planeerida. Ametlik ilmaprognoos on väärt teave, kuid ometi tasub arvestada muutuvate oludega ja meie rannikul nii tavaliseks muutunud läänekaarte tuultega.

Pikemad ületused on harrastaja jaoks sisuliselt vä- listatud oktoobrist aprillini, sest tuule kiirus sügisesel merel küündib pea iga päev üle 10 m/s ja aerutajale vastu pöörates tähendab see vähemalt topelt jõukulu tavalise matkatempoga (keskmiselt 6-7 km/h) edenemisel. Valesti planeeritud ületus võib tähendada keset avamerd otsa lõppevaid jõuvarusid.

Kevadkuudel tuleb kindlasti arvestada ka sulavate jäämasside ja merel hulkuvate pankadega. Tõsi, see periood ei kesta enamike talvede puhul Eesti rannikul kaua. Madal saartevaheline Väinameri on kevadeti esimene soe “oaas”, kus päev otsa külma kartmata aerutada saab, samas, kui Soome laht alles jäiselt õhkab. Aprillis-mais ongi tavaliselt paslik alustada aerutamistunnetuse otsimisega ja lihaste treenimisega lühematel sõitudel näiteks siseveekogudel. Kõige paremad kuud värskele harrastajale esimese pika retke planeerimiseks on juuli ja augusti esimene pool. Nii õhk kui vesi on sel perioodil Eesti vetes suure tõenäosusega soojad ja matkal ette tulevate uute olukordade lahendamine ei saa kunagi väga valulikuks kujuneda.

Varustusest

Eestlased on õnnelikus olukorras – häid matkakajakke toodetakse meie oma riigis ja hind on kõigest keskmise jalgratta tasemel. Hakkaja hobiaerutaja võib kogu vajamineva komplekti (lisaks paadile on tingimata vaja ka aeru, pritsmepõlle ja päästevesti) ühe päevaga kokku ajada, märksa rohkem on vaja aega planeerida kogu selle varustuse kasutama õppimiseks. Nimetatud baaskomplekt on piisav lühemateks mereületusteks või rannikuäärseteks sõitudeks; pikemaid sõite planeerides tuleb tahes-tahtmata suurendada ka varustuse eelarvet. Esmalt tuleb kindlasti täiendada ohutusvarustust. Täisväärtusliku sõiduelamuse saamiseks täieneb ka hobiaerutaja arsenal aja möödudes erineva mugavusvarustusega, mille alla kuuluvad mugavad sõiduriided, valik veekindlaid kotte asjade pakkimiseks jne.

Hoia loodust!

Aerutajate kirjutamata reeglid näevad ette, et matkaaerutaja liigub looduses endast jälgi jätmata ja elusloodust häirimata. Saari ja laide külastades arvesta alati seal kehtivate võimalike looduskaitseliste piirangutega ja eraomanike maadega, kus ei kehti igameheõigus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga