Kajakiga Põhjamere ja Atlandi vahel

Kaardil sirutuvad Shetlandi saared 60 kraadi põhjalaiusel merest nagu vetevana kondised haaravad sõrmed. Suurbritannia ja Norra põhjaosa vahele jäävast saarestikust paremal on Põhjameri, vasakul Atlandi ookean. Siin, üksiku isoleeritud Out Stacki kaljuga lõpeb Suurbritannia ning järgmine tahke punkt üle vee on põhjapoolusel. Shetland on kuulus oma villa, lambakoerte, ponide – ja muidugi kajakimarsruutide poolest.

kajak-jpg

Shetlandi saarestik koosneb ligikaudu sajast saarest, millest viisteist on asustatud. Põhisaar kannab kohaselt Mainlandi nime ning on mõnede suuruselt järgmiste saartega ühendatud sildade, teistega praamiühenduse kaudu. Paljudele väikesaartele pääseb aga ainult väikepaatidega ning regulaarne ühendus puudub.

Shetlandi geoloogia on huvitav ja keeruline. Vulkaanipurskes liivakivi peale valgunud ja tahkunud laava on moodustanud järsud kaljurannad ning neid aastatuhandete jooksul uhtunud ookeanilained on vulkaanilise kivimi all uuristanud pehmemasse liivakivisse või ka vulkaanilisse kivimisse põnevaid õõnsusi, käike ja koobastikke. Samuti on merre pillutud üksikuid kaljusid ja kaljusaarekesi, paljud neist vee poolt kaarteks või sissevarisenud laega koobasteks uuristatud. Kõik see pakub just kajakiga avastamisvõimalusi ja unustamatuid elamusi. Lisaks on need kaljud koduks kõikvõimalikele merelindudele ning loomariiki esindavatele hüljestele ja saarmastele.

Saarestiku läänekülg on mõjutatud Atlandi ookeani lainetest, idakülg on aga tüüpiline Põhjamere looduskeskkonnale. Tõus kerkib Atlandi ookeanist, mõõn viib veemassi Põhjamerest ookeani tagasi ja nõnda toimub see iga kuue tunni tagant.

Veemassid on tohutud ning kihutavad kuu ja päikese poolt mõjutatuna piltlikult öeldes kogu aeg ringiratast. Tõusu ja mõõna vahe on kaks meetrit ning kitsaimates kanalites ning saarestiku põhja- ja lõunaküljel on veemasside voolukiiruseks 20–30 km/h.

Esimesed ookeanilained: Burra ja South Havra

Ehkki varustust saaks ka kohapealt rentida, võtame kaasa enda oma ja sõidame, kajak autokatusel, läbi kogu Euroopa. Amsterdamis läheme praamile ningmarsruudil Amsterdam-Newcastle ning Aberdeen-Lerwick olemegi Shetlandil kohal. Kahe praami vahele jääva Newcastle’i- Aberdeeni lõigu sõidame maad mööda autoga.

Lerwickist lähme edasi Bridge End Outdoor Centeri juurde. Käänuline tee muutub 17 kilomeetri jooksul üha kitsamaks, viib kahest kohast üle karjavõre ning muutub lõpuks ühe auto laiuseks. Vaated avaldavad muljet: rohelised künkad, sinine vesi, kaugemal uttu mähkuva tipuga kaljud.

Tõstame kajaki vette ja võtame ette 20-kilomeetrise sõidu ümber West ja East Burra ning neist lõunasse jäävate South ja Little Havra saare. Hoovuste mõju on siin väike, kuid skaalal A–C (kergeimast raskeimani) on sõidu raskuskategooria South Havra juures tekkivate ookeanilainete pärast B. Rahustab aga see, et Outdoor Centeri juures nähtud kohalik ütleb, et tänaste tingimustega peaks Burra ja Havra tiir olema üsna hästi tehtav.

Sõnadel „üsna hästi“ on aga suur variatiivsus. Juba enne ookeanilainete piirkonda jõudmist on meri rahutu ja lühikeste, mitmest suunast tulevate teravate lainete sees tuleb päris tegemist. Kui pöörame nina viimase nurga tagant välja, oleme saare ookeanile avatud küljes.

Ja siin nad on. Ookeanilained.

Ookeanilaine ehk swe

ll, mille äkilisemaid vorme tuntakse ka surfilaine nime all, on laine, mis tekib pealtnäha mitte millestki. Hiiglaslikud veemassid, mis ookeanisügavuste kohal tuule mõjul tasapisi rulluvad, kerkivad merepõhja järsul tõusmisel mööda põhja veemägedeks, mis tipus meeletu jõuga murduvad. Shetlandi ookeanilained on küll rahulikumat sorti, kuid esmakohtumisel siiski hirmsad. Lainete kaardi järgi on lainete kõrgus täna küll väike, aga see „väike“ tähendab kahte meetrit ja ausalt öeldes on vaatepilt päris hirmutav. Eriti kui pead äkki pilbasõrnana tunduva kajakiga sealt läbi sõitma. Vähemalt sõidame lainetele vastu, mis laines sõitmiseks on alati kõige ohutum suund.

Keeruliseks läheb asi siis, kui peame pöörama West Burra kõrval väiksesse Benna Minni lahte – selle tagant tuleb kajak üle maakitsuse kanda, et jätkata tagasiteed teisel pool saart. Nüüd on need hirmuäratavad lained meil küljelt ja tagant.

Ka marsruudikirjelduses on öeldud, et laht on ookeanilainetest väga mõjutatud. Sissesõidust kahel pool on järsud kaljud ning siin-seal kerkivad veest teravahambulised rünkad. Vesi müriseb vahusena vastu kaljusid ning ookeanilained tulevad tagant ja küljelt. Suurt valikuvõimalust ei anna ka kaljudega piiratud sissesõit ise. Adrenaliin pulbitsemas, oleme lõpuks õnnelikult vaikses valge liivarannaga lahesopis, kanname kajaki üle maakitsuse ja lõpetame sõidu saarest varjatud rahulikes vetes.

Karm meri ja linnusaared

Järgmisel udusel hommikul alustame Lerwicki sadamast, et võtta ette 32-kilomeetrine tiir ümber Bressay ja Nossi saarte. Selle raskusaste on samuti B, sest tuleb arvestada kahesõlmelise hoovusega ning lähim maabumiskoht on 12 kilomeetri kaugusel, mis tähendab rasketes oludes pikka sõitu ilma võimaluseta vahepeal puhata.

Ilm on udune ning majesteetlikud kaljuseinad ja pilvesse mähkuvad tipud annavad tunde, et kalju ulatub otse taevasse. Päeva märksõnaks on kindlasti linnud, sest teele jääb Suurbritannia suurim linnukoloonia. Taevas meie kohal on sõna otseses mõttes lindudest must – Hitchcocki film on selle kahvatu vari.

Ja vesi on karm. Väga karm. Nossi põhja- ja idanurgas on murdlainete kõrgus kohati kuni kaks meetrit. Väga keeruline on sellisesse lainesse sattudes puhtalt välja tulla ning on meilgi päris ärevaid olukordi, kuid kuigi laineid tekib küll paremale ja vasakule ning korra saame ühe turjale sattudes ka pöörast surfisõitu, saame ümberminekust siiski säästetud. Tagantjärele hinnates on just see päev meie kõige raskem sõit üldse.

Koopad ja ürgpimedus

Kaks järgmist päeva toovad välja Shetlandi kajakiparadiisi suurima võlu: võimaluse avastada järskude vulkaaniliste seintega kaljurannikut, vee poolt välja tahutud üksikuid kaljumoodustisi ning eelkõige kaljude alla uuristatud läbisõite ja koobastikke.

Hommikul teeme otsa lahti Ronas Voe 15 km tiiruga. See on sõit maalilises järskude kaldakaljudega lahes, kus eriti vasak kallas pakub palju avastamisruumi. Suured kaljurahnud, mille vahel tiirutada ja kitsastes kurvilistes läbipääsudes täpset manööverdamist harjutada (6,5 m kajakiga polegi see nii lihtne), ning kaared ja võlvid, mille alt läbi sõita.

Koopaid on laias laastus kahesuguseid. Lihtsamad on vee poolt kaljusse uuristatud õõnsused, millel on lai suu ja mis võivad olla küll vägagi suured, kuid täis poolhämarat päevavalgust ning tervikuna nähtavad. Põnevamad ja hirmsamad on aga need, kuhu tuleb siseneda suhteliselt väiksest avausest ning kus sõna otseses mõttes avardub kalju sees hiiglaslik sammassaal või keeruline käikude labürint. Mõlemal juhul kaob päevavalgus üsna ruttu ning kajakit ümbritseb ürgpimedus.

Ja need koopahääled! Üles-alla kiikuv vesi laksatab või mürtsatab mäe sees vastu seina ja taandub mürinal või siis pressib end väikestest aukudest läbi, tekitades kõikvõimalikke urinaid, lurinaid, pahinaid ja korinaid. Kuna on pime, pole vaja isegi silmi kinni panna, et kujutada ette ürgajaloolist looma või müütilist trolli – tegu on ju ikkagi endiste Norra aladega – pilkases pimeduses oma lõunauinakut tegemas.

Ronas Voe on muidugi ainult oludega kohanemine. Õiged koopad ootavad Eshanessi 12 km ringil, mille teeme koos kohalike kajakimatkajatega. Eshaness on raskeim, C-kategooria sõit, mida on turvalisem teha koos grupiga. Ning muidugi teavad kohalikud kõige paremaid ja ägedamaid kohti, mida ise võib-olla avastada ei oska või ei julge.

Eshanessi teeb keerukaks avatus ookeanile ja suurte ookeanilainete jõud. Kui oled rannakaljude lähedal ning laine kajakit tabab, on olukord pehmelt öeldes keeruline. Seepärast on isegi marsruudikirjelduses hoiatus: mine enne matka algust üles Eshanessi majaka juurde ja kui sealt alla vaadates merel veidigi valget näed, ära vee peale mine. Aga meil veab: ilm on küll udune ja vihmane, kuid lainet on vähe. Tõtt-öelda, ütleb kohalik kajakigiid Angus, on selle hooaja paremuselt teine päev Eshanessi tegemiseks.

Ilmselt oskabki Angus kõige paremini olude headust tunnetada. Teiste jaoks on ikka nii tuult kui ka lainet, vesi kaljude jalamil tundub vahutavat ja keevat. Kaljule viskuv laine katab selle vähemalt meetri kõrguselt ning tekitab taandudes veel sügavama lohu koos kõike endasse imeva veekeerisega. Angus, kes sõidab ühese plastsüstaga, demonstreerib ka rock-hopping’ut ehk kajakiga üle kivide hüppamist. Enam-vähem vaiksel hetkel on pea meetrine kaljurahn veest väljas, aga paraja lainega kaasa minnes saab sellest üle sõita! Nii tulebki pisut aega õiget lainet oodates paigal seista ja siis – hopp! – oledki laine turjal ja üle rahnu.

Esimese ületuse teeb Angus ainsana, kuid teisest, väiksemast, läheme üle isegi meie oma kahese klaasplastist süstaga. Mina seda küll ei teeks, aga oleme süstas ju kahekesi ning Leivo meelest on see äge. Meie habras paat jääb terveks ning mina olen seda minekut ainult korra hirmuunenäos näinud.

Tagasisõidul saame endale kolmeks kilomeetriks päris oma hülge. Ühest kaljudel lesivast hülgekolooniast eraldub uudishimulik loom ja hakkab just meie paadi järel ja ümber ujuma. Ilmselt võlub teda kajaki läige ja must-valge värvikombinatsioon. Läikivate silmadega pea ja väljahingamise pahin on kogu aeg käeulatuses. Hüljes saadab meid nagu matkajatega kaasa jooksev koer: ei takista teda isegi koobaste ja võlvkäikude läbimine, ustavalt järgneb ta meile ujudes ja lahkub alles vahetult randumise eel.

Spindle’i koloss

23 km tiirul ümber Muckle Roe näeb taevas üle mitme päeva päikest ja meri õõtsub pehmelt nagu siid isegi saare ookeanile avatud küljel. Kaljud pakuvad uusi värvikombinatsioone ning koopaid, kaljurahne ja võlvkäike, mille vahel on ilusa punase liivaga, maa poolt ligipääsmatud rannad väikestes abajates.

Kolmnurkse Spindle’i-nimelise kolossi alt läbisõitmine on jälle uutmoodi elamus. Sellest tulevad läbi läänepoolsed ookeanilained, kuid kuna meie sõidupäev on vaikse lainetusega, on läbisõit võimalik – kui õiget hetke leida. Näeme, kuidas suur ookeanilaine kolossist läbi pahiseb, kuid järgmised on väiksemad ja läheme. Tuleb end vaid ühest lainest üles tõmmata ning siis teiselt poolt nagu mööda mäekülge alla liuelda. On tõepoolest täiesti teistmoodi tunne, kui laine kajaki taga ei murdu, vaid sõidadki lihtsalt mööda lainekülge alla.

Kõige-kõige põhjapoolsem

Järgmine päev on taas tuuline ning ookeanilainete kaart ei ennusta kajakisõidu ilma veel järgmisekski päevaks. Nii teeme sellest edasisõitmise ja matkapäeva ning võtame suuna Shetlandi põhjapoolseimale saarele nimega Unst.

Unstil teeme 10-kilomeetrise trekkingu Shetlandi, Šotimaa ja kogu Suurbritannia põhjapoolseimasse maismaapunkti. Siin saab vaadata üle maailma ääre ja kujutleda ees, üle mere olevat põhjapoolust. Tõsi, põhjapoolseima maismaapunkti ja põhjapooluse vahele jääb veel tilluke Muckle Flugga kaljusaar majakaga ning veel kaugemal üksik Out Stacki kaljurahn. Viimasega lõpebki Suurbritannia.

Üldse on Unsti saarel kõik kõige põhjapoolsem Suurbritannias. Kõige põhjapoolsem kirik, kõige põhjapoolsem õlletööstus, kõige põhjapoolsem maja (selle elanik on ametlikult tunnistatud ka kõige viimaseks vana-norra keelt kõnelevaks inimeseks), kõige põhjapoolsem kunstigalerii, kõige… kõige… kõige… Põhjapoolsusest on oskuslikult tehtud piirkonna turundus.

Külastame ka Unsti paadiehitust, kus on taastatud kunagine puust kuueaeruline ookeanil kalastamise paat. Selliste paatidega sõitsid kalurid päevadeks ookeanile. Kui kohalik paadiehitaja 1980. aastal märkas, et Unstile pole jäänud enam ühtegi kuueaerulist paati, algatas ta kogukonnaga paadiehituse ning autentsust hoides saigi esimene paat 1988. aastal valmis. Paat on muljetavaldavalt võimas, aga seda ookeanile kujutledes ka muljetavaldavalt väike. Muidugi on nendega juhtunud ka rohkelt õnnetusi, kõige suuremas tormis on jäänud nende paatidega kadunuks 105 meest. Unsti kunagisele 3000-inimeselisele (praegu 700) kogukonnale olid sellised õnnetused arvestatav kaotus.

Vastutuulekajak

Ümber Unsti viib kolmepäevane kajakimarsruut, kuid kahel esimesel päeval saare lääne- ja põhjaküljel kulgeva teekonna kohta on selgesõnaline hoiatus, et lääne- ja põhjasuunalise ookeanilainega tuleb sõitmisest hoiduda. Tegu on pikalt ookeanile avatud rannikuga, ookeanilained on kõrged ja ohtlikud ning täiendavaks riskikohaks on ainult üksikud maabumisvõimalused kaljuste randade vahel. Eesti rannikuga harjunule võib tunduda ehk uskumatu ja veider − ei saa nüüd siis kajakiga randuda, mis mõttes! –, aga kui rannaks on püstloodis kõrguv mitmekümnemeetrine kaljusein, mille jalamile murduvad paarimeetrised lained, siis ikka tõesti ei saa.

Kuna parasjagu puhuvadki 7–11 m/s tuuled ebasobivast suunast, on ainus võimalus – ja seegi küsitav – teha ära kolmanda päeva teekond Unstist idas ehk saare Põhjamerepoolsel küljel. Leivo uurib ookeanilainete kaarti ja tuule suunda, arvutab tõusudemõõnade ja kõrgvete aegu ning otsustab, et tuul on küll tugev, kuid kui valime aja, mil ta puhub vee liikumisega samas suunas, võime minna küll. Sellisel juhul ei teki tuule ja vee vastasmõjust liiga suuri laineid.

Lähme veele Haroldswiki paadiehituskoja juurest arvestusega, et sõidame vastu tuult ja lainet. See on küll raskem, aga turvalisem.

Eks neid laineid – sealhulgas vähemalt meetriseid ookeanilaineid – ja tuult muidugi ole. Kaks kilomeetrit sõidame sellise vastutuulega, mille kohta vanaemad ütleksid, et see ajab sea püsti. Kajakit ta küll püsti ei aja, kuid kiirus langeb kolme-nelja kilomeetrini tunnis. Muudkui tõmbame ja tõmbame, aga kaldalt paistvad objektid liiguvad visalt. Tuul vilistab ümber pea ning tõukab veest välja liikuvat aeru uskumatu jõuga tagasi.

Sellele katsumusele järgneb pooletunnine puhkus Sand Wicki imelisel valge liivaga rannal. Kuna on mõõnaaeg, on rand suures osas veest väljas ehk eriti pikk ja suur.

Lõpuks maabume väsinult, kuid rahulolevatena Uyeasoundi hosteli juures rannal.

Kiire hoovuse kukil: Põhjamerest Atlandi ookeani

Ka järgmisel päeval ei muuda tuul suunda ega kiirust. Siiski tahame ära teha kolmandiku ümber-Unsti-marsruudi esimese päeva teekonnast, mis jääb saare lõunakülge ning läände, kuid suuresti kõrvaloleva Yelli saare varju. Seega ookeanilaineid seal eriti ei ole, kuid väljakutseks on Shetlandi kiireim hoovus saartevahelises Blue Mullis. Süsüügialoodete ajal ulatub vee liikumiskiirus 7 sõlmeni. Parasjagu on küll kvadratuurse loode aeg, kuid liikuvate veemasside kiirust ja jõudu ei saa ka selle ajal alahinnata.

Tuul on tagant ning mõõnav vesi liigub taas kord tuulega samas suunas. Möödume praamisadamast ning maanuki tagant avanev vaatepilt on vägev: säbrutav vesi kihutab nagu kiirevoolulises jões. Ainult vett vaadates ei saa sellest küll eriti arugi, täielik pilt tekib, kui vaadata kaldakaljusid. Liigutame rahulikult aeru, kuid kajaki kiirus on 16 km/h!

Oleme plaaninud randuda Lunda Wicki rannal, kuid jõuame hoovuse kukil sinna nii kiiresti, et sõidame veel pisut edasi. Jõuame Yelli varjust välja, möödume Round Holmi ja Lang Holmi kaljudest – ja vesi kerkib kogu vaatevälja katvaks vähemalt kahemeetriseks seinaks. Võimas, kuid rahulik ookeanilaine võtab kajaki oma turjale ja libistab teiselt poolt alla sügavasse orgu – ainult selleks, et näha, kuidas ees on kerkimas juba järgmine, eelmisest veel kõrgem sein. Õõtsume nende seintega mõnda aega üles-alla, pöörame siis kajaki kahe laine vahel ringi ja sõidame tagasi.

Tagasi – see tähendab, et ehkki tegu on mõõna lõpuga, − peame Blue Mullis sõitma vastu hoovust. Sedasama, mille kukil nii kiiresti siia kihutasime.

Kui eelmisel päeval tõmbasime kõigest jõust ja liikusime kiirusega 3–4 km/h, siis täna jõuame uutesse kõrgustesse. Või madalustesse: tõmbame ja tõmbame, kuid kajak seisab täielikult paigal! Täielikult. Kiirus on 0 km/h. Nagu raamatus „Alice imedemaal“: selleks, et paigal püsida, tuleb joosta kiiremini kui kõigest jõust. Meie võtame suuna kalda poole, kus vee kiirus on väiksem, ning tasapisi, väga tasapisi muutub kiirus taas positiivseks ning nihkume juba tuttava mõnekilomeetrise tunnikiirusega vaikselt edasi. Käed, õlad ja seljalihased ütlevad pärast veel mitu päeva, mida nemad sellisest pingutusest arvavad.

Kaldale jõudes tuleb tõdeda, et Unsti saare on kohalikud küll korralikult kinnitamata jätnud. See kõigub ja õõtsub peaaegu samamoodi kui meri ja kulub aega, enne kui maapind lõpuks enam-vähem paigale jääb. Päevateekonnaks kujuneb plaanitud kerge hommikuse jalutussõidu asemel pingutavad 23 kilomeetrit.

Muckle Flugga ja Out Stack

Terve pärastlõuna ladistab vihma ning tuul vihiseb nagu pöörane. Kui Leivo hakkab inglaste kajakiseltskonnale, kellega hostelit jagame, veeretama juttu homsest kajakitiirust ümber põhjapoolseimate Muckle Flugga majakasaare ja Out Stacki kaljurünka, tundub mõte sama hull kui väljas märatsev torm.

Aga Leivo on uurinud nii tuule- kui ka laineprognoosi, arvutanud tõusude-mõõnade aegu ning leidnud hommikul paaritunnise ajavahemiku, kus tuul on nõrk, ookeanilained väikesed (see tähendab kõrgusega 2–4 m) ning vesi tõusu-mõõna vahepeal enam-vähem paigal.

Terve õhtu toimub eri prognooside võrdlemine ja ülearvutamine. Tulemus on sama: nii uskumatu kui see praegu ka ei tundu, on homme ideaalne asjaolude kokkulangemine selle nõudliku ja keerulise otsa tegemiseks.

Nõudlik ja keeruline on see ookeanilainete ja viiesõlmelise hoovuse koosmõju tõttu. Üks inglastest on varem proovinud, kuid ilmaolud ei soosinud ja nii on see tiir jätkuvalt tema to-do unistuste listis.

Hommikul stardime seitsme kajakiga Burrafirthist. Leivo raporteerib meie grupi sõidust ka Shetlandi rannavalvele. Esimesed kolm kilomeetrit mööduvad rahulikult vaikses lahesopis, kus pole tunda ei hoovust ja ammugi mitte ookeanilaineid. Plaan B tänaseks päevaks on, et kui siit välja jõudes on näha liiga suuri laineid, siis pöörame suudmest tagasi ja avastame rannikul olevaid käike ja koopaid.

Suudmesse jõudes on lained küll näha ja tunda, aga mitte liiga hirmuäratavad. Nii et võtame üksmeelselt suuna Muckle Flugga poole. Seda enam, et oma ülitäpsest ajakavast oleme isegi veerand tundi ees: see tähendab küll, et veerand tundi tuleb tõmmata vastu vaibuvat hoovust, kuid pärast on samavõrra ajavaru, et enne uuesti teisele poole tormama hakkavaid veemasse kaitsvasse Burra Firthi lahte tagasi jõuda.

Ülevalt Unsti saare rannikult on seda majakaga kaljusaart imetlenud ja pildistanud tuhanded ja tuhanded inimesed. Tegime seda meiegi oma esimese Unsti-päeva trekkingul. Nüüd aga oleme kõrge kaljuranniku asemel kajakiga all vee peal, vaevalt poole meetri kõrgusel, ja see veepind ei seisa paigal, vaid liigub suures ulatuses üles-alla! Muckle Flugga ülevalt nii lähedal ja tillukesena paistnud saar kõrgub praegusest vaatepunktist kauge, kuid sellest hoolimata hiiglaslike kaljuseintena.

Ja need lained! Kui jõuame saare küljele, veeretab ookean neid meie teel aina rahutumaks ja kõrgemaks. Ja mitte ainult: vasakul, pärast saare kõrval olevat väikest kaljurahnu paistab terve viirg, kus hiiglaslik laine vahusena murdub.

Läbisõit on kõrgete lainete tõttu elamusrohke, kuid teravamad elamused ootavad veel ees. Muckle Flugga tagaküljel on ookeanilained nagu… selle kohta on raske isegi õiget sõna leida. Nagu mäed? Nagu majad? Õnneks ilma terava vahuharjata, see tähendab murdumisohuta. Kajakid tantsisklevad neist üles ja alla, tähelepanu on pidevalt terav ja adrenaliin vähemalt sama kõrge kui lained.

Ja ongi ees Out Stack. Kompass istub täpselt N-tähel ning sõita on jäänud viimased poolteist kilomeetrit. See on kõige-kõige- kõige põhjapoolsem maismaapunkt Suurbritannias. Ovaaljas järskude seintega kaljurahn, mille taga saavadki kokku ida poolt voogavad Põhjamere ja lääne poolt Atlandi ookeani veed. Siit edasi järgmine tuntud koht on põhjapoolus.

Ookeanilained on endistviisi suured, kuid kas hakkame nendega ära harjuma või on nende rütm rahulikum, kuid üles-alla sõitmine muutub naudinguks. Kui enne olid mu pedaalidele surutud jalad sõna otseses mõttes värisenud ning keha olnud emotsionaalsest pingest viimase lihaseni pingul, siis nüüd tekib lõõgastunud õnnetunne. Praktiliselt võttes on selleks muidugi kaugelt liiga vara, sest ookeanilainetes sõita on veel ligi kolm kilomeetrit, aga nii see on. Laine kerkimine paadi ees tekitab magusa ärevusjõnksatuse ning allasõit võtab küll hetkeks südame alt õõnsaks, kuid muutub kohe vaimustuseks.

Emotsionaalne punkt Shetlandile on pandud ja alustame tagasiteed. Shetlandi jäävad meenutama mälupiltideks muutunud emotsioonid, fotokogu, kaks rannalindudega tassi ja austusavaldusena kohalikule käsitööle rahvusmustriline Burra karu.

Tekst ja fotod: Kaja ja Leivo Sepp  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga