Kaja Kahu on hea sule ja tugeva vaistuga koduperenaine. Ta jättis kord aastaid tagasi isikliku karjääri, et minna kaasa abikaasale pakutud korporatiivse tööga. Viis riiki ja mitu seiklust hiljem on nad tagasi Eestis.
Äsja ilmus su raamat „Minu Liibüa“, mille lõpukolmandik räägib sellest, kuidas te sõja jalust põgenesite. Sain sellest paar praktilist mõtet: hoia paagis bensiini, proovi blokitud internetiühendust eri viisidel ületada... Mida sa veel õppisid sellest peaaegu-sõjas-olemisest?
Kui ma õppisin ratsutama ja esimestel looduses ringikappamistel kogesin, kuidas võib juhtuda, et hobune otsustab ise, kuhu ta galopeerida tahab... See oli hirmutav, aga siis õppisin praktilise nipi: hobune tuleb mõnel lagedamal platsil „ringi peale“ ajada ja siis vaikselt ringi muudkui väiksemaks juhtida, kuni hobune rahuneb. Miskipärast tuli see mulle esimesena meelde, kui mõtlesin, mida kasulikku ma õppisin selleks puhuks, kui olukord väljub kontrolli alt. Ma vist „ajasin ennast ringi peale“ nagu erutatud hobust, kes tahab kodu poole kihutada, ja sisendasin endale: rahulikult, rahulikult, rahulikult...
Kogesin ka midagi, mida olin palju kordi varem õppinud: sa saad selle, millele oma tähelepanu suunad. Kui mul oli hirm, siis palvetasin ja armastasin. See on kõige praktilisem ja universaalsem nõuanne, mida anda oskan.
Pärast Liibüast põgenemist elasite poolteist aastat teadmatuses, kas te oma albumid ja muu emotsionaalse vara ealeski tagasi saate. Kuidas käib vara tagasisaamine sõjatsoonist?
Kuidas täpselt, ma ei tea, aga olen kindel, et selle taga on inimlik hea tahe. Kuuldavasti oli meie linnak mõnda aega revolutsionääride staap ja sõjategevust koordineeriti ka meie endisest kodust. Hiljem, kui esmane võitluslaine vaibus, käis üks meie sealne tuttav kohapeal ja saatis meile fotosid, mis on asjadest alles ja terved. Keegi suutis korraldada olemasolevate asjade pakkimise ja Eestisse saatmise. Olen siiani tänulik kõigile, kes võtsid vaevaks seda teha.
Olite kümme aastat kolinud ühelt maalt teisele, kõik mööbel ja albumid ja riided... Mis tunne oli päevapealt kõigest ilma jääda?
See vabaduse tunne, mida kogesin hetkel, kui selgus, et meil enam mingeid asju ei ole, see oli nii valdav, ja ma aktsepteerisin, et meil neid asju enam ei ole. Andsin need vabaks ja... need tulid meie juurde tagasi.
On sul mingi sisetunne, kas lähed kunagi veel Liibüasse?
Esimene pilt, mis sellele mõeldes mu silme ette kerkib: kuidas lebame Juhaniga kõrvuti kõrbeliival ja vaatame Aafrika taevast meie kohal. Nii et läheme. See retk sügavasse Sahaara kõrbesse jäi meil ju tegemata. Mulle tundub, et just see on koht, kus vabadust nautida: lõputu lage väli, liiv, liiv, liiv... ja eriliselt kirgas Aafrika tähistaevas selle kohal. Ka jäi Juhanil käimata Ghadāmise katuslinnas ja see on ainulaadne kogemus, mille sarnast mitte kusagil mujal maailmas ei leidu. Mõte sellest, kuidas naised veetsid kõik oma elupäevad vaid majades sees ja majakatustel, mis moodustasid omaette tänavavõrgustiku – see tundub nii eriskummaline ja kogemist väärt.
Väga kirgas kogemus su elus tundub olevat Guatemala. Paradoksaalne: seal tohtisid sa ringi liikuda vaid ihukaitsjaga, samas kogesid – nagu „Minu Guatemala“ raamatust lugeda saab – rõõmsat, lahket, avatud rahvast ja tundsid, kuidas sa ise nende sees muutusid aina õnnelikumaks.
Jah! Guatemalas leidsin endast osa, mida ma varem ei tundnud. Selles osas oli julgus ja rõõm ja mõtlesin, et nüüd ma tean, kes ma olen, ja nii see alatiseks ka jääb. Päris nii hästi ei läinud, aga olin selle elurõõmuosa siiski endast leidnud ja vajaduse korral saan selle poole pöörduda.
Kas ihukaitsjaga elu võttis pikalt harjumist?
Ihukaitsjaga elu suhtes olin ma väga tõrges, enne kui see reaalsuseks sai. Kui see „poiss“ mul päriselt selja taga kõndis, siis oli alguses raske, seda enam, et ma ei osanud temaga rääkida. Mida rohkem ma hispaania keelt omandasin, seda rohkem ma seesugust isesorti seltskonda nautima hakkasin. Esiteks sain siis kohe kõige huvipakkuva kohta küsida ja nautisin ka seda, et keegi, kes teab teed, minu eest autot juhib. Alles hiljem taipasin, et panin ihukaitsjale niimoodi topelt koorma. Muidugi sain nõnda isiklikku vaba aega juurde, sest tütart tuua ja viia võis ihukaitsja ka üksinda.
Huvitav oli lugeda sellest, kuidas teile tehti firmakoolitusi ohuolukordadeks. Mida konkreetset sa õppisid, mida võiks ka meile jagada?
Peamiselt seda, et hirm ei ole kunagi hea kaaslane... Ja mul on nüüd ettekujutus, mismoodi jälitajat segadusse ajada ja kuidas auto teise auto taha nii parkida, et ilma tagurdamata kohe startida saaks. See on igapäevaelus praktiline oskus nagunii!
Kas Liibüa inimesed jäid sulle kaugeks? Kuigi pealtnäha oli maa turvaline ja ihukaitsjat polnud vaja ja pealinnas oli aastas vaid kolm kuritegu...
Guatemalaga ei anna Liibüat võrreldagi, seal tulid naabrid kohe külla, kui kuulsid, et keegi uus on kolinud. Aga ma usun, et kui oleksime Liibüas kauem elanud kui see meie aasta, siis oleksin ka seal lähemaid kontakte loonud. Mu tennisetreener näiteks, nähes minu huvi nende kommete vastu, lubas meid kutsuda oma õe pulma, et me ise näeksime, kogeksime kohalikku elu. Kui lahkumine sealt poleks olnud nii ootamatu, siis tõenäoliselt suhtleksin mõne sealse inimesega praeguseni.
Kas sa tunned, et hakkasid Liibüat mõistma?
Süvenemine konkreetse maa kommetesse aitab mõista, miks siin asjad just niimoodi käivad. Ehk siis koraani ja islami kohta uurimine aitas mul mõista, miks mehed katmata peadega naisi „niimoodi“ vaatavad ja kuidas naised oma rolliga toime tulevad. Vähemalt ma arvan, et mõistan nüüd paremini, kuigi ega ma ühegi kohaliku käest oma mõistmisele kinnitust ei saanud. Kui meie pool rõhutatakse rohkem just naiste allasurumist islamis ja mehi arvatakse mitmenaisepidajatest türannideks, siis mulle tundus seal elades, et pole see mehe elu islamis ka mingi meelakkumine. Mõistsin, et mida iganes usk ka ette ei kirjuta, alati on võimalik seda elada kas läbi hirmu ja viha või läbi armastuse ja austuse.
Islam usuna on meile paljudele suur küsimärk.
Islam on religioon nagu iga teinegi. Enamik inimesi soovib elada rahus oma igapäevast elu. Kuidas küll õnnestub vähemusel enamus nii ära hirmutada, et viimased relvad haaravad ja ligimesi tapma hakkavad? Ma ei tea, aga ma jätkuvalt usun, et kui igaüks alustaks maailmaparandamist iseendast, siis ehk saabuks rahu maa peale.
Oled kogenud „rikka valge lääne naise“ rolli, nagu näiteks teie Liibüa linnaku „meie rand“, kuhu „nemad“ isegi kaugelt vaadata ei tohtinud. Mulle tundub, et oled kogu selles olukorras elutervelt mõistlikuks jäänud. Kas sul on mulje, et paljud teised valged rikkad läänlased on... liialt ennast täis? Pean tunnistama, et mõtlesin mõlema su raamatu puhul neile asjadele.
Ka mina olen neile asjadele palju mõelnud. Reaalsust kogedes olen saanud vahel haiget, vahel olnud lihtsalt nõutu, vahel vihane – näiteks märgates, kuidas inimesed pidasid loomulikuks, et kohalikud on kuidagi alaväärsemad kui nn valged inimesed. Hiljem kahtlesin, kas sellest raamatus üldse kirjutada. Ühest küljest kartsin näida üleolev, teisest küljest kartsin kellelegi haiget teha. Lõpuks otsustasin ikkagi kirjutada!
Liibüa on väga konservatiivne, seda just alkoholi nulltolerantsi pärast. Samas on naised seal ju mitte nii konservatiivses rollis, vähemasti riietuse mõttes mitte.
Alkohol oli Liibüas igal pool keelatud, aga kas see teeb maast konservatiivse, ei tea. See on seotud islami usuga ja kui mõnel islamimaal on alkohol saadaval ja teistes ei ole üldse, siis võib-olla tõesti on meie poolt vaadates need, kus alkohol täielikult keelatud, konservatiivsed. Nende poolt vaadates võib ju ka mõelda, et nad järgivad oma usku. Mis puutub naistesse, siis minule seal olles ei tundunud, nagu liibüalannad tunneksid ennast alla surutuna. Nägin neid supermarketis kassapidaja ametis, kontorites laua taga, rõivapoodides müüjana, tüdrukud käisid ka koolis, nägin naisi isekeskis kohvikus lobisemas. Nende riietumisstiil ja see, et neil on meestega koosolemiseks ranged reeglid, tuleneb jällegi usust ja ega ma tegelikult ju ei tea, mida iga naine enda sees tunneb või mõtleb.
Õppisid seal ka araabia keelt. Kas sellest oli eluliselt abi?
Tahtsin väga araabia keelt õppida ja vahel on siiani kahju, et ei saanudki teada, kas oleksin suutnud selle ära õppida. Tundus raske küll, esmalt sellepärast, et alustada tuli päris esimesest klassist: tähtede õppimisest ja nende kokkuveerimisest. Kui tähed olid läbi võetud, siis ega see asja lihtsamaks teinud, et neil meie tähtedega otsest vastet pole. Pluss see, et täishäälikuid nad ei kirjutagi, need tuleb ise ära arvata... Lugemine ja kirjutamine selles keeles tundus kaelamurdva ülesandena. Kõnekeeles tervitusi ja numbreid oskasin öelda ja ilmselt see püssitoru ees öeldud araabiakeelne „Lennujaama“ oli õige oskus õiges kohas, mis meid päästis.
Kõige õudsemalt mõjus kogu su Liibüa-raamatu peale lugu, kuidas ühel naisel kaotati sõjas lennutranspordiga koer ära. Kas see jäi sind kuidagi painama?
Mul oli sellest naisest sel hetkel väga kahju ja keeras südant see kujutluspilt tema koerast, kusagil puuris konutamas. Samas tundsin ka kergendust, et oma koera ei üritanud kaasa võtta ja vähemalt oli ta kellegi hoole all, sai süüa ja õue pissile.
Kas oled kunagi üritanud kokku lugeda, kui palju teie Morris, raamatu üks peategelasi, elu jooksul ringi reisis? Kuidas sa seda tagantjärele hindad?
Olen numbrite asjus täiesti kasutu: need ei jää mulle meelde ja ise ei suuda ma numbrite alusel mitte midagi hinnata. Juba pärast meie Leedu-aega mõtlesin, et oleks võinud kokku arvata need autos sõidetud kilomeetrid, nii meie enda kui ka me koerte omad. Kui kodust kodusse saamine hakkas olema mõõdetav lennutundidega, siis ma vahel lihtsalt adusin, et me pole päris normaalsed, et nii ei tehta oma loomadele, aga mingit paremat lahendust ma välja mõelda ka ei osanud. Ja Morris oli vapper koer, meie truu sõber lõpuni.
Koer on araabia maades nn räpane loom. Kas seal imestati ka, et miks need hullud niimoodi oma looma „investeerivad“?
Ega me kohalikega oma lendamisi arutanud. See loomaarst, kes sõja puhkedes kõik välismaalaste loomad enda juurde kogus, ei imestanud. Püha loom tundus seal olevat aga kass: restoranis, kus osa laudu oli õues, oli alati einestamas polk kiisusid, kellele igat sorti toitu maha oli pandud.
Liibüa on tänu naftale rikas riik. Kas sul õnnestus ka kohalike naiste luksuslikku ellu piiluda?
Lähedalt ma kahjuks kellegi elu kaema ei pääsenud. Juhani kohalikud töökaaslased ütlesid talle, et selleks kulub mitu head aastat, et mõne kohaliku juurde koju või mõnele üritusele pääseda. Küll aga kerkisid Tripolis uhked kõrghooned: hotellid, pangad jms. Poed olid kaupa täis. Ka meie elukoha kõrvale oli plaanitud uus grandioosne ja uhke elurajoon.
Kas Liibüas on suured klassivahed, nagu Indias: väga rikkad ja väga vaesed ühes riigis koos? Või on tänu naftale pigem üsna ühtlane keskklass?
Kui meie seal elasime, siis oli seal ju rahvavabariik, kus kõik olid võrdsed. Reaalsuses olidki võrdsed, lihtsalt osa oli võrdsem. Räägiti, et kõik tähtsad ametikohad olid jagatud Gaddafi perekonna ja sugulaste vahel, Gaddafi rikkustest ikka kirjutati siin-seal. Peale „linnarahva“ on seal ajalooliselt väga olulised üksused hõimud. Hõimupealik on staatuse poolest kindlalt teistest kõrgemal, küllap ka rikkam. Hõimud on ka omavahel erineva staatusega, aga see on juba keerulisem ja uskmatutele mitteligipääsetav informatsioon.
Kas oranži revolutsiooni ajal Kiievis elades oli sul samuti hirmuga seotud elamusi? Ilmselt midagi oli, nagu ütled oma raamatus – hirmuteemad on sinu teemad läbi terve elu.
Oli ikka, eriti siis, kui see kõik algas ja kui meediast uudiseid jälgisin. Siis, kui kool nädalapäevadeks kinni pandi. Ja siis, kui esimesi kordi last autoga kooli viies oli tänavate viisi vaja lippude ja loosungitega – õnneks mitte relvadega – rahvamassi vahel liigelda. Aga see kõik kestis seal nii kaua, et lõpuks said peatänaval telkides elavad inimesed täiesti tavaliseks, samuti see, et peatänav oli autoliikluseks suletud.
Pärast Liibüast põgenemist elasite maailma ühes rahulikumas kohas Šveitsis, kus asub su abikaasa töökoht, suure korporatsiooni peakorter. Šveitsis sulle ei meeldinud. Miks?
Šveits on väga ilus maa ja praegu ma parandaksin end: „ei meeldi“ oli ehk liiga palju öeldud. Võõrana kogesid paljud seal kohalike üleolekutunnet: kui sa prantsuse keelt ei oska, siis kahju küll, meie sinuga inglise keeles ka ei räägi! Lausanne, kus elasime, asub Šveitsi prantsuskeelses osas. Kui natuke juba keelt õppinuna küsisid sea sisefileed, pidades silmas loomaliha sisefileed, siis oli müüja reaktsioon: „Sealihal sellist tükki ei olegi!“ Öeldud sellise hoiakuga, et oleksin häbi pärast maa alla vajuda tahtnud. Muidu olid kõik viisakad ja korrektsed.
Nüüd olete jõudnud lõpp-peatusesse, metsatukka Pärnu lähistel, noorte pensionäridena. Saan aru, et teil läks pärast kogu seda maailmakirevust tükiks ajaks reisiisu täiesti ära?
„Noored pensionärid“ pole just täpne: Juhan vehib tööd teha nagu 25-aastane ja minust ei saagi kunagi pensionäri, sest kuidas see koduperenaine ikka pensionile saaks... Reisimise isu kadus tõesti paariks aastaks, kui uues kodus metsa sees elu sisse seadsime. Oli tõeline nauding kõigi oma asjadega ühes kohas paigal olla, mitte pidevalt kohvrit pakkida, mitte lennujaamu mööda tuisata ja lennata. Kui aga üks mu hea sõbranna Guatemala päevilt meid oma uude elupaika Myanmaris külla kutsus ja me selle teoks tegime, siis meenus, kui vahva on näha ja kogeda kõiki neid paiku ja inimesi siin maamunal. Nõnda olemegi sellest reisist saadik igal aastal ühe pikema ja mõne lühema reisi ette võtnud. Niimoodi mõõdukalt! Aga kõige parem on ikka kodus.
Küsitles Epp Petrone
Foto: Kaja Kahu