Tekst: Tiit Pruuli Fotod: Kaire Tali
Kaire Tali on tekstiilikunstnik, kes astus 1978. aastal kunstiülikooli ja on oma loometöö kõrvalt reisinud ülikoolipäevist alates. „Minu esimene välisreis oli kahekümneselt. Kujundasin midagi komsomolikomiteele ja sõbrad soovitasid, et küsi selle tasuta töö eest endale üks preemiareis. Saingi 1980. Aastal Poola ja Saksa DV-sse. Poola ametiühing Solidaarsus möllas ja pildus meie bussi kividega,“ meenutab ta Tiit Pruulile oma reisimiste algust.
Mina olen selline tüüpiline eesti mees, et tekstiilikunst oli mulle kaua aega üsna arusaamatu kunstiliik. Veel mõni aeg tagasi tähistasid gobeläänid minu jaoks hiiglaslikke, natuke propagandamaiguga töid, nagu Priit Põldroosi gobelään Tallinnas linnahallis või Mall Tombergi gobelään Tartu ülikooli raamatukogu konverentsisaalis. Tekstiilikunsti mõiste alla läksid ka vanaema lapitekid. Selline lihtsakoeline käsitöö. Kokku ühesõnaga üsna igavapoolne kraam. Kunsti mõiste alla need asjad mu meelest väga ei kuulunud. See oli nii, kuni sain tuttavaks Anu Rauaga ja siis ma nägin, mida tekstiiliga teha saab, mis on vaibakunst. Kaire, kuidas sina seletaksid, mis on gobelään?
Väga lihtne – see on justkui lõngadega teostatud maal. Maalija võtab lõuendi ja hakkab sinna maalima. Mina teen selle töö ära esmalt paberil eskiisina ja siis hakkan linase lõime vahele värvilist pinda kuduma ning põimima.
Kunagi keskajal oli nii, et lossidesse taheti saada ka vaipu, mitte ainult maale. Vaipu sai kokku rullida. Õukond rändas ühest lossist teise, elas ja pidutses ja kandis oma kunsti – kokkurullitud vaipu – endaga kaasas. Neil gobeläänidel olid samasugused stseenid antiikelust, lahinguist ja piiblist nagu ka maalidel.
Eestis sellist piltvaibalevikut pole olnud, seega ajaloolised traditsioonid meid ei kohusta. Meie etnograafias on sängide kattetekid või seinavaibad. Gobelääntehnika jõudis meile siis, kui kunstnikud hakkasid 20. sajandi alguses rohkem reisima ja nägid, mis maailmas tehakse. Oskar Kallis oli natuke rännata saanud kunstnik, kes vaatamata lühikeseks jäänud elule oli kohutavalt produktiivne ja mitmekesiste huvidega. Tema kujundas kunstnikuna juba 1915. aastal Eesti esimese põimevaiba „Ussikuningas“.
Kust ta selle idee võis üles korjata?
Ma arvan, et Soomest, stiil on aimatavalt Akseli Gallen-Kallelast mõjutatud.
Adamson-Ericul on suurepäraseid vaibakavandeid, saja aasta jooksul tegutsenud kunstnike nimesid ei mahu loendamagi.
Tekstiilikunst on väga naiselik eriala.Tekstiil võib olla hästi lihtne ja rustikaalne, aga võib olla ka ülikujundatud. See on üks põnev maailm – ühest küljest on huvitav teada kõiki uusi materjale ja tehnoloogilisi võimalusi ning ikkagi tunda, et pean suutma midagi teha päris oma kätega. Mul pole üldse sellist kompleksi, et peaksin oma kangasteljed ahju ajama, kuna tehnikamaailm suudab teha midagi palju kiiremini, väiksema tööjõukuluga, efektiivsemalt, massilisemalt.
Just seda eksklusiivsust, elitaarsust ja erilisust tuleb alles hoida. Kuni on selliseid hulle nagu mina, kes töötab pühendumusega ja protsessi nautides ega hooli eriti sellest, kas töö ka müüdud saab, see kestab. Ma teen oma tööd kirglikult, puhtast tegemise vajadusest.
1983 lõpetasid sa cum laude kunstiülikooli. Mis edasi?
Siis läksin vabrikusse Tekstiil ja töötasin seal seitse aastat. Leidsin hiljuti ühe oma vana märkmiku ja imestasin, kui palju ma seal igasuguseid kavandeid teinud olen.
Teatud eluperioodil on huvitanud rohkem ühed, teisel ajal muud asjad. Mõnikord plahvatad ootamatult tulnud tellimuse peale, mõnikord on teema su peas juba tükk aega pesitsenud, tahaksid selle välja saada. Ideaalis on muidugi ideena kõik nii ilus ja tore, aga mine ja teosta see ära! Professionaalsus tuleb kasuks.
Kas reisid on olnud vaibaloome impulsiks?
Eks võimsamad impulsid tulevad elamustest ja erinevatest kultuuridest. Mainisid enne Anu Rauda, tema on meie etnoses ja igapäevakultuuris osanud leida ilusaid paralleele. Meil on eesti tekstiilikunstis häid näiteid looduslüürikuist, autoritest, kes on loodust villase vaiba sisse kinni püüdnud.
Ega see minu reisiminegi pole muud kui suured vaated, võimsad loodustunnetused, erilised meeleseisundid. Just seda ma sealt otsin. Ma tahan igalt reisilt kätte saada mingi sügavama tunde. Lühikeste ärakäimiste puhul on see tihti raske. Tunne võib seetõttu jääda pinnapealseks, aga need on võimalused, mis mul on. Reisimine on ju teatavasti kallis lõbu. Lisaks ei saaks ma olla liiga pikka aega ilma oma tööd tegemata. Tihti hakkavad just reisidel sõrmed õudselt sügelema. Mujalt maailmast tulnud vibratsioonid ja reisimine on mind päris palju mõjutanud.
Mul on üks töö, mille nimi on „Nõiutud“. Vahel küsitakse, kust ma selle idee sain. Lugu on lühike, aga oluline – nägin kunagi Soome TV-s filmi Aafrika nõidadest. Aafrikas olen ma käinud vaid põhjas, mustas Aafrikas mitte. Aga see dokfilm mõjus ja paelus. Seal oli üks šamaan, kellest polnud aru saada, kas ta on mees või naine, noor või vana. Ta näitas oma töövahendeid, millega vahanukke torkis. Sellest mõjutatuna nägin samal ööl värvilisi unenägusid ja nii tegingi varsti vaiba kavandi. Arvan, et see on üks mu müstilisemaid vaipu.
Kui merepõhjast leiti üles Titanic, nägin uudistes merealuseid võtteid. Lugesin ja uurisin selle kohta palju, olen käinud analoogilisel laeval, Los Angelese lähedal asuval Queen Maryl. See kurb lugu ja müsteerium mõjusid mulle. Mulle meeldis kohtavalt see sirge laevaninanurk. Nii kujutasin viiemeetrisel gobeläänil „Uppunud laev“ Titanicu laevanina. Tundsin, et see peab olema suur töö.
Juba ammu enne seda, kui jõudsin Egiptusesse, hakkasin kavandama püramiididega gobelääne. Olin ammu tahtnud Egiptusesse minna, aga 1990ndate alguses, just siis, kui hakkasid võimalused tekkima, lasti seal õhku üks sakslaste buss. Ja abikaasa ütles üsna otsustavalt, et mõtle nüüd mõne toredama koha peale. Õnneks sain põhjaliku Egiptuse-reisi enne Araabia kevadet ära teha. Seda kurvem oli näha, kuidas islamistid kultuuri rüüstasid. Need muuseumid on seal Kairos niigi vaeses ja õnnetus seisus.
Sumeri kanti pole praegu lootustki minna, samas on seal nii müstilisi iidseid linnu. Mulle meeldib, kui kõik ei ole viimseni restaureeritud ja üles vuntsitud. Ehedus ongi tore. Kambodžas on kenasti korda tehtud templid muidugi võimsad, aga kohalik autojuht viis ka mõnesse templisse, mis on täiesti lagunenud või puruks ja varemetes. Ma ei pea kõike nägema, mis olnud või mis praegu on restaureeritud. Oluline, et saaks tunnetada. Rahu ja aega peab olema.
Gruppidega reisides tekib oht, et sind viiakse kaheks tunniks mingi kaubandusliku suunitlusega turismiatraktsiooni juurde, aga mõnes haruldases ja ilusas paigas öeldakse, et vaadake see kümne minutiga ära. Nii juhtus, kui bussitäis rahvast Mükeene varemetesse viidi, vaatamiseks anti mõttetult lühike aeg. Oli näha, et grupis polnud inimesi, kel oleks olnud aimu, kui vana ja eriline kultuur see on. Mina uurisin Lõvi väravaid, Kükloopide seina, olin ja tunnetasin, ronisin mööda lagunenud treppe üles-alla, mõtlesin, kus need templid võisid täpselt olla, adusin selle maastiku eripära orgude ja mäetippude vahel. Aeg-ajalt tuli meelde, et pean kella vaatama. Siis jooksin õigel ajal bussi ja sain aru, et kõik on juba kohal ja ootavad mind. Et keegi ei kasutanud ära isegi seda piskut aega, mis meile anti. Ja keegi lausus: „Ei saa midagi öelda, kunstnikuproua oli ju punktuaalne.“ Neil oli juba igav!
Aga ikka käid sa koos gruppidega?
Oleneb kohast. Euroopas või Ameerika rahvusparkides pole mingi probleem ka omapäi ringi käia. Aga Peruusse, Mehhikosse või Guatemalasse ma ei kujuta siiski üksi minekut ette. Bhutani ei saagi üksinda minna, turism on kontrolli all ja piiratud.
Abikaasa Andres ju samuti kunstnik,
kas tema ei taha kaasa tulla?
Ei, tal puudub sedalaadi huvi. Tema reisisihid on Helsingi ja London.
Olen siiski näinud ka tema huvitavaid
fotosid Viinist.
Jaa, seal käisime, kuna poeg Johan õppis Viinis arhitektuuri. Ma olen otsustanud, et kuni jõudu on, tuleb kaugemad kohad ära käia. Oslod ja Kopenhaagenid võivad ka vanast peast tulla.
Oled palju käinud reisimas Soome turismifirmadega. Miks?
Neil on parajad grupid, hea korraldus ning huvitavad programmid. Olen käinud ka Eesti firmadega, kunagi näiteks Hiinas. Rühmas oli 20 inimest ja öeldi, et seekord on väike grupp! Muidugi on see firmale kasumlik, aga mulle see ei istu. Kaheksa kuni kaksteist on mu meelest mõnus seltskond.
Sa oled ju ka ise olnud reisikorraldaja, tead, et ega see kerge töö ei ole.
Mulle meeldis kunagi Pariis nii pööraselt, et ajas kõik meeled segamini. Esimest korda käisin seal siis, kui Laari valitsus oli just ametisse saanud.
See oli siis 1992.
Just! Mäletan, kuidas arutasime kodust kaugel reisikaaslastega ametisse nimetatud ministreid... Tegelikult just sellest reisist algaski tegelik vabadusetaju ja reisikirg. Armusin siis nii hullusti sellesse linna ära, et tegime kunstnikega igal aastal ühe hoolega ette valmistatud Prantsusmaa bussireisi. Mina pingutasin mikrofoniga ees, Pariisi linna liiklus oli mul lõpuks täitsa peas. Tajusin ka, et kui meil on 40-kohaline buss ja see on kenasti täis, siis inimesed istuvad selles nagu kilud ja pikad sõidud tekitasid pingeid. Kunstnikud on keerulised isiksused. Aeg-ajalt keegi arvas, et ta tahaks hoopis eriprogrammi või erikohtlemist. Seega tean, et reiside korraldamine on tohutu vaev ja töö.
Ma pildistan palju. Emotsioonid on kohapeal nii üleval, et pean seda lihtsalt tegema. Minu fotod ongi mu reisipäevikud. Olen üritanud ka päris reisipäevikuid pidada, aga hiljem vaadanud, et ma ei taha neid lugeda. See emotsioon, mida ma kohal olles kogesin ja üles kirjutasin, ei pruugi mulle aastate pärast enam korda minna. Aga kui ma vaatan fotot, siis ma olen uuesti kohal.
Sa oled professionaalina pildistanud toitu, näiteks oma ema kokaraamatute jaoks. Mida sulle reisil olles meeldib pildistada – toitu, loodust, inimesi?
Võtan reisile kaasa üsna tagasihoidliku kaamera, et ei oleks pinget, et mis saab, kui ta maha kukub või ära kaob. Olen jäädvustanud kõike, mis meeldib.
Seega olen tihti olnud ka hädas, kui ma ei saavuta tehniliselt seda, mida tahaksin. Mäletan hästi, kuidas Suure kanjoni veerel üritasin seda loodusimet jäädvustada erinevatel kellaaegadel päikesetõusust õhtuhämaruseni. Siis ma olin küll raevus, et miks ma ei võtnud korralikku kaamerat kaasa ja miks mul pole piisavalt aega. Eks ma olen ikka niikaua pusinud, kuni saan soovitud kaadri ja emotsiooni kätte. Iga kord polegi see kaamera teha.
Mind on pildistamine reisil alatihti ka segama hakanud. Et näengi kogu maailma ainult läbi objektiivi. Sa pole nii hulluks läinud?
Ega vist ole. Ma püüan nii, et esmalt lähen ja võtan eheda emotsiooni. Vaatan ja tunnetan, lihtsalt olen. Pildistamine on justkui pärast selle emotsiooni vormistamine. Ma ei lähe kunagi nii, et aparaat ees ja alles siis hakkad vaatama, mida pildistasid. Esmalt tuleb elamust endasse ahmida, et juba tüdinud oled. Ja siis teed pildid.
On muidugi ka hetki, kus tuleb kaamera haarata ja see hetk kohe kinni püüda. Samas respekteerin inimesi nii palju, et ei saa pildistada, kui vähegi arvan, et talle see äkki ei meeldi. Esteetiliselt oleks kõik ideaalne, tuleks suurepärane pilt, aga eetika ütleb, et enne kui ma pole selle inimesega suhelnud, et tohi ma seda klõpsu teha. Aga tean, et siis võib see hetk olla läinud, siis hakkab ta end kontrollima, poseerima. Seda ma ka ei taha. See on üks suur dilemma. Paljudes kultuurides on inimese pildistamine ju tabu, seda tuleb arvestada.
Kontrastid on mulle alati tohutult meeldinud. See on ka minu käivitav jõud. Island, kus ei taju seaduspärasusi, kus ilm vaheldub totaalselt kolm korda päevas, mulle ses mõttes meeldib. Seal tajusin ma kohe, kui habras on inimeksistents, kui väike ma olen. Lumivalge vahune ookean peksab süsimustale rannaklibule.
Mis suveniire sa kaasa tood?
Reisin enamasti seljakotiga ja asju ostan harva. Minu saagiks on kivid, killud, naljakad leiud. Suurtes klaasanumates hoian oma liivakollektsiooni, neid olen vaatamata karmistunud lennueeskirjadele mitmelt poolt kaasa toonud. Siin on süsimust Uus- Meremaa liiv, punane Uluru oma, lumivalge Sahara, Islandi kiviklibu...
Ma ei taha reisima minna, et kuhugi mere äärde peesitama jääda, ehkki Eestis võin seda teha. Meeldib igasugust pöörast ette võtta, kuhugi ronida või laskuda, kulgeda ja pingutada, et elamusi koguda. Ma olen pigem tule- kui veeinimene. Vulkaanid on mind alati kütkestanud. Ma ei saa kiidelda, et neid mu kollektsioonis palju oleks. Aga mõned võimsad elamused siiski on. Guatemalas Antigua lähedal olev Pacaya oli paras ronimine. Kohalik giid oli vilunud ja teadis täpselt, kuidas tulistel laavaväljadel liikuda. Need laisalt vajuvad laavajõed olid müstilised. Hiljem olen mõelnud, kui ohtlik see tegelikult oli, kuidas oleksin võinud juhusliku õnnetuse tõttu tegelikult hetkega tuhaks põleda.
Kohalikud giidid viivad mõnikord inimesi üsna riskantsetesse paikadesse.
Olen kohalikelt giididelt saanud palju teistmoodi ja põnevaid teadmisi. Olin Peruus just Nasca jooniste kohal lennanud ja lõunasöögilauas küsis kohalik giid, mis ma sest arvan. Rääkisin, mida teadsin ja mida nähtust arvasin. Ta pani sõrme suule ja sain aru, et avalikult tulnukatest ei räägita. Ta oli täiesti veendud, et sealsed kõrbejoonistused on tulnukate tehtud, ja rääkis mulle oma lugusid kohalikest UFO-vaatlustest.
UFO-teemad pakuvad sulle huvi?
Pakuvad, aga mul ei ole endal ühtegi kogemust- elamust. Kui käid sellistes kohtades ja räägid inimestega, kes kirjeldavad oma juhtumeid, siis on see väga mõtlemapanev ja müstiline.
Mind lummab antiikmütoloogia. Assüüriast pärit kotkapeaga tiivulised sõdalased, greifid, Lihavõttesaare kivikujud, Pumapunku kiviobjektid, maailma eri paikades kõrguvad püramiidid ja muud nähtavad saladused.
Millised on su meeldivaimad kultuuripiirkonnad?
Olen piisavalt ahnelt üritanud nautida kogu vikerkaart. Selle ühes otsas näiteks Vanuatu saared, kus naised on rooseelikuis, ja teises suur saar Iirimaa. Ühes otsas on Austraalia aborigeenide iidne elutarkus, kuidas leida ses karmis kliimas vett ja toitu, ning teises otsas pettumine tänapäevastes aborigeenides. See oli mulle kohutav šokk, kuidas neid on koheldud ja mis neist on saanud. Nägin üht nende omavahelist kaklust − nagu hundid oleks purelenud ja võidelnud. Alkohol loomastab nad veel täielikult. Aga nende kultuur on väga huvitav ja eriline.
Bhutan on üks riike, kuhu tahaksin tagasi minna. Seal meeldis mulle väga: riigis on suitsetamine keelatud, uhkusega kantakse igapäevases elus rahvariideid, omavahel aetakse pikalt ja põhjalikult juttu, elatakse traditsioonide järgi. Muidugi jõuab nüüd ka nendeni internet, mobiilindus ja televisioon, mis endise elu sassi lööb. Aga olen mõelnud, et kas mul on õigus kümne aasta pärast tagasi minnes eeldada, et sealne maailm on samasugune. Ei ole. Tuleb uus põlvkond värviliste dressidega, räägib mobiilidega...
Kas turistina ringi liikudes püüad oma erialast pilku ka asjadel hoida, et kus on huvitavamad tekstiilid?
Jah, ikka, aga eks turistidele nähtav kraam ole üldjuhul lihtsustatud ja modifitseeritud uusetno.
Memmesid külatänaval käisest ei sikuta, et näita, mis sul seljas on?
Muidugi-muidugi! Näiteks Tuneesias nägin kõrbes eakaid vanadaame. Millised värvilised riided, hõbeehted. Ma uurisin, et kas on ka mingi selline reglement, nagu Eesti etnograafiast teada, et kui oled abielus, siis on vähem silmapaistvad riided, ja kui lesk, siis oled veel tagasihoidlikum. Ta vastas, et neil on just vastupidi – kui oled vanem, siis anna aga hoogu juurde, leeki peale. Igasugused neoonvärvid, tikandid – see oli tõesti pöörane.
Kuhu tahaksid veel peale Bhutani tagasi minna?
Uus-Meremaale. Kuigi olen seal kaks korda käinud. Selle paiga olemus on täiesti lummav. Looduse mõju minule on seal täielik. Nii nagu ka Islandil.
Aga paigad, kus sa käinud pole, aga tahaksid minna?
Tohutult tahaks Baalbeki näha. Süüriasse tahaks minna. Aga no kuidas sa sinna praegu minna saad… Ammune unistus Tiibet on varsti täitumas. Paljud on öelnud, et ära mine, seda agressiivset hävitustööd on valus vaadata.
On. Aga mine kindlasti. Tiibetlased seal kõrgel mägedes vajavad, et neid külastaks inimesed, kes nende kultuuri mõista tahavad ja austavad.
Ma ei ole kunagi päriselt mäkke roninud ja tippe vallutanud. Kunagi teismelisena nägin tähendusrikast und. Ma justkui kulgesin, hakkasin lähenema millelegi suurele. Sain aru, et see on mägi. Hiljem olen teada saanud, et niimoodi kujutatakse Paabeli torni. Oli tohutult rahvast, ma läksin edasi ja edasi. See oli selline spiraalne kulgemine, mis aeg-ajalt toimus pimedas mäe sees. Äkki märkasin, et rahvast on vähemaks jäänud. Tundsin, et pean seda teed üksinda käima. Kui jõudsin kõige tippu, siis avaneski pöörane vaade. Kõik oli nii hele ja valge. Olin üksi ja tajusin, et olen maailma tipus
Aastaid hiljem läks mulle hinge intervjuu Veikka Gustafssoniga, kes oli Soome esimene Džomolungma vallutaja. Ta rääkis, kui kurnatud ta oli, kui üles jõudis ja pidi Soome lippu ankurdama. Rääkis, et see tipp on päris väike ja pole eriti tore, kui pead end seal tuulte käes küünte ja hammastega kinni hoidma. Aga ta leidis endas jõu, et tajuda imelist vaadet kogu maailmale. Mu enda unenägu ja loetud intervjuud meenutades tegin aastaid hiljem töö „Tipus ruumi lahedalt“.