2013. aasta septembris, esimest korda elus, puudutasid mu saapatallad Marokos Tangeri vana sadama sillutist. Olin tulnud koguma materjali oma järgmise aasta mais Helsingis toimuva näituse jaoks. Inimest, kes oli lubanud mulle vastu tulla, polnud näha ja mu korduvad telefonikõned talle jäid vastuseta.
Vaade Tetouani eeslinnale. Tetouani linna veerel Xauenisse sõiduks taksot oodates seisin politseijaoskonna taga ja ahmisin endasse minu ees avanevat soojade lõbusate värvide mängu esiplaanil, taamal mägesid ning pilvede keerlemist ümber lõunamaiselt sinise taevalaigu.
Siis saatis saatus mu kõrvale Saidi, sadama giidi, kes rääkis mitmeid võõrkeeli ja kelle esimene lause oli: ¡No pasa nada! ehk tõlkes Häda pole midagi! Tõepoolest, Marokos sai vabalt hispaania keeles asju ajada, ja nagu hiljem selgus, sobisid neile ka eurod rohkem kui dirhemid. Said ilmus õigel ajal, sest juba pimenes ja tõmmude meeste hõõguvate silmapaaride ring mu ümber aina tihenes.
Siis algas meie tiirlemine taksoga mööda linna, et mulle sobivat üürikorterit leida (kolme euro eest sai üsna pika maa maha sõita!). Vahepeal käisime korraks ka Saidi kodus, kus Saidi abikaasa mu nälga pudruga leevendas, ning ma sain loa nende elamist pildistada, kümneaastane perepoeg kõrval valvsalt mu tegevust jälgimas.
Seejärel uus takso ja uued otsingud. Pärast paaritunnist sõitu oli mul elamiseks kõigi mugavustega kolmetoaline korter, maksumus kümne päeva eest 150 eurot. Said sai teenete eest 15 eurot, millega ta eriti rahule ei jäänud, aga rohkem mul talle anda polnud võimalik.
Järgmisel päeval viis tee mind kokku kaupmehe Aisaga, Tangeri 64-aastase alustalaga, kes valdas viit võõrkeelt, olles ise kirjaoskamatu.
Aisa vahendusel sain endale takso, mille juht sai käsu mulle alluda ja igal pool peatuda, kui mul vaid soov peaks tekkima. Neli tundi 40 euro eest taksoga Tangeri lähiümbruses ringisõitu, peatused igas kohas, mis mind vähegi paelus!
Lisaks takso organiseerimisele andis Aisa ühel kaunil õhtupoolikul mitmeks tunniks mu käsutusse oma isikliku auto koos juhiga, ja täiesti tasuta. Sain nautida kaunist loodust, lisaks teha hulgaliselt fotosid ja näha uusi maalilisi paiku.
Mu päevad möödusid meres ujudes, head Prantsuse kööki nautides, sest igat sorti mereandidest hõrgutavad road olid mu gurmaanihingele nagu loodud. Mõnel päeval tegin mererannas oma tulevase näituse jaoks visandeid, ööseti luuletasin. Tugev tänavamüra, mis kestis enamasti hommikuni, mind seal ei seganud.
Õhtuti jalutasin mööda pikka rannajoont, mulle tulid vastu sportlikud inimesed, kaamelid oma peremeestega ja vahel ka uljad mehed, kapates tulistel hobustel. Ma liikusin aeglasel sammul, kogudes endasse kõike, viimse võimaluseni. Oleksin tahtnud üksnes sisse hingata, et need elamused minus loominguks muutuksid, ja saadud tulemus alles koju jõudes välja hingata.
Tanger on üsna suur tänapäevaste ehitistega linn, vanalinn on kahtlemata küll huvitavam, aga seal oli õhtuti ohtlik liikuda – tutvusingi siis sellega peamiselt päevavalguses. Ühel õhtul pakkus mulle aga üks heledanahaline noormees ennast saatjaks, ta rääkis üsna soravalt hispaania keelt, ütles, et ta olevat hariduse saanud Granada ülikoolis. Kui ma talle teenuste eest oma hispaaniakeelse luulekoguga tasusin, oli ta üsna pettunud – selgus, et noormees ei osanud lugeda. Minu küsimusele, et mida ta Granadas õppis, kõlas vastuseks, et kasiinoasjandust.
Juba kolmandat aastat järjest on mu reisisaabaste ninas tunda Maroko lõhna. Marokost on saamas mu hinge sügiskodu.
Tee on matkajale nagu lõim, millele ta oma reisivaiba koob. Minu jaoks on olemas teed, mis endaga kaasa kutsuvad, ja need, mis tagasi toovad. See tee Tangeri lähistel tundus aga olevat edasi-tagasi tee. Mind tõukasid maalima teeveere värvid, mis palusid mult jõulisi lapikuid pintslilööke ja tumeda sametise koloriidi jäädvustamist.