Kahel rattal läbi dramaatilise Šotimaa

Šotimaal rattamatkates vihmast ja viletsast ilmast ei pääse, aga need väikesed kannatused tasuvad end kuhjaga ära, on Villu Zirnask veendunud.

Šotimaal rattamatkates vihmast ja viletsast ilmast ei pääse, aga need väikesed kannatused tasuvad end kuhjaga ära, on Villu Zirnask veendunud.

Meeleolukas ja meeldejääv rattamatk ilma krobeliste kruusa- ja metsateedeta pole võimalik, arvasin ma pikka aega. Uskusin, et asfaldil kimades ei teki ikka õiget matkatunnet. Kiitsin endamisi argentiinlasi selle eest, et nad on oma legendaarse Ruta 40 asfaldivabaks jätnud, ja krimpsutasin nina, kui nägin tšiillasi agaralt Carretera Australit asfalteerimas. Aga mullusuvisel Šotimaa rattamatkal ütlesin ma sellest asfalti alavääristavast seisukohast lahti.

Matk algas ühel päikese- ja vihmasegusel päeval Edinburghist. Mu kaaslase jaoks oli see elu esimene (ratta)matk. Tegelikult ei olnud ta ka enne matka jalgrattaga just palju sõitnud. See asjaolu tegi mulle pisut muret, kui vahetevahel meelde tuli. 
Õnneks on tee Edinburghi ja Glasgow vahel ja sealt edasi Loch Lomondini algaja rattamatkaja unistus – tasane teerada piki Edinburghi ja Glasgow'd ühendavaid kanaleid. Autovaba ka, kui autoteedega ristumisi mitte arvestada. Koeri ikka jalutab (koos peremehega), aga nad on nii hästi kasvatatud, et ei pööra jalgratturitele tähelepanu. Väike probleem on teeraja laius (st kitsus), aga mu reisikaaslane sai siiski kartusest, et ta kanalisse sõidab, teiseks päevaks jagu.

Pool aastat hiljem on mul sellest lõigust meeles kohad, kus Unioni kanal akveduktina üle sügavate orgude läheb (ja meie piki selle akvedukti äärt), üks pikk ja väga hämar tunnel, mööda kanalit seilavad lõbusõidulaevad. Ja imestus selle üle, kuidas 19. sajandi alguses nii võimas kunstlik veetee jõuti ehitada. 
Falkirki ratas – Šoti inseneride uhkus, maailmas ainulaadne pöörlev lüüs, mis jõelaevasid üles-alla tõstab – jäi me teele vihmasel ja hämaral pärastlõunal, mistõttu reisimälestuste tippu ei küüni. Aga ilusa ilma korral oleks võinud seal kindlasti pikemalt jalgu puhata ja insenerikunstist erineva nurga alt pilte teha.

Puhka ja ole tänulik

Jõudnud umbes poolde Loch Lomondi, pöörasime Inveraray poole, mis tähendas autodega samale teele asumist. Muide, paljud Šoti autojuhid on isegi liiga viisakad ja ettevaatlikud, põristades su selja taga mitu minutit, kui tee ja liiklus mitmemeetrise kaarega mööda minna ei lase. 
Niisiis, kõigepealt ronisime kohani nimega Rest and be Thankful (puhka ja ole tänulik), 5-6 kilomeetrit tõusu. Mu kaaslane hakkas mõistma, millesse ta on lasknud ennast segada, kuid pidas vapralt vastu ja nõustus isegi pöörama Hell's Glenni ehk Põrguorgu viivale kõrvalteele, mis tõotas otseteega võrreldes järsemat ronimist ja pikemat päevateekonda.

Org oli inimtühi, metsik ja udune ning kinnitas reeglit, et suure ja laia otsetee asemel tasub rattamatkal peaaegu alati valida väike ja kitsas kõrvaltee. 
Mäed, orud, loch’id, sekka mõned lossid, iluaiad ja muuseumid (vingeim oli Inveraray muuseum-vangla). Õhtul telkimine järjekordse loch’i ääres ja varjumine imepisikeste, aga leegionitena ründavate sääskede eest. Vihmahoogusid nii öösel kui ka päeval, sekka üksjagu päikest ka. Nõnda möödus paar järgmist päeva.

Pööre mu suhtumises asfalti toimus teel, mis paarkümmend kilomeetrit enne sadamalinna Obanit A85-lt vasakule keerab. See tee oli mõnusalt kitsas ja käänuline ning kümnete karjatõketega, millest rattad suure põrinaga üle veeresid. Künklik ka, aga küngaste otsa saamiseks ei pidanud endast viimast välja võtma, allamäge sai samas korraliku hoo sisse. Lähitaustaks erkrohelist rohtu näksivad lambad ja lehmad ja talumajad, kaugemaks taustaks suured rohelised mäed. Islamimaades olen näinud plakateid (kujutasid vist paradiisi), mis olid meie silme ees avaneva pildiga väga sarnased. Lühidalt – korralik maaidüll, mida üldsegi ei lahjendanud asjaolu, et sõitsime mööda kaasaegset asfalteeritud teed. 
Viimased Obani-eelsed kilomeetrid enam nii idüllilised ei olnud, vähemalt mu kaaslase jaoks, sest mõned tõusud olid väga järsud ja mitusada meetrit pikad. Rääkisin, kuidas mul tuli Mehhiko-matkal sageli 10-20 kilomeetrit järgemööda sarnase kallakuga tõususid võtta ja veel viletsat kruusateed pidi, aga see mõjus nagu õli tulle valamine. Aga Obanisse igatahes õhtuks jõudsime ja pärast toiduvarude täiendamist Tesco supermarketis ka Mulli saarele viivale praamile.

Kui me end Mullil sisse seadnuna praamifirma sõiduplaane põhjalikumalt uurisime, selgus, et otse Hebriididele – kaugemal Atlandi ookeanis olevatele saartele – sealt lähematel päevadel sõita ei õnnestu ja vähegi graafikus püsimiseks tuleb Obanisse tagasi sõita. Aga vahet pole, nädalakaardiga võib sõita, palju jõuab, ja rataste vedamise eest ei pea ka juurde maksma. 
Järgmisel hommikul tegime kiirretke mõne miili kaugusele Duarti lossi. Muidu loss nagu loss ikka, aga asukoht... Silma jääb merekaldal väiksel poolsaarel kõrguv loss juba Obanist tulevalt praamilt, vähemalt sama huvitav on talle maismaa poolt läheneda. 
Pärastlõunal veeratsime rattad Barra ja Lõuna-Uisti saartele sõitvale praamile. Algselt oli meil mõttes maha minna saarestiku kõige lõunapoolsemal saarel ehk Barral, aga sõidu kestel otsustasime Lõuna-Uisti kasuks, kus praam esimese peatuse pidi tegema. Kahju, aga arvutused näitasid, et muidu ei jõua me kuidagi oma ringi plaanitu päevade jooksul ära teha.

Jätke raha lauale purki

Pärast Lõuna-Uisti Lochboisdale õhtuhämarusse maabumist kihutasime mõnusa taganttuulega saare keskosa poole, et sealt üks hostel üles leida. Leidsimegi, kuigi enne arutasime maja juures tükk aega, kas nii mahajäetuna paistev koht ikka saab hostel olla. Oli küll ja igati korralik. Köögiseinalt leidsime õpetuse, mis kõlas umbes nii: „Kui te oma siinoleku ajal majapidajat ei kohta, jätke raha köögilaua peale purki.“ 
Me ei kohanudki ja jätsimegi. (Ette rutates olgu öeldud, et ka ühes teises Hebriidide hostel’is oli meil tükk tegemist, et leida hommikul inimene, kellele ööbimise eest raha maksta. Purgisüsteemi tolles kohas polnud.) 
Esimene päev Hebriididel algas päris hea ilmaga, aga see oli petlik. Kui üks sõber mulle hiljem kirjutas, et küllap oli Šotimaa-matk sulle kerge jalutuskäik võrreldes eelmiste retkedega Ladina-Ameerikas, siis tuli mulle just see päev meelde (vastasin, et ta on täiesti valel arvamusel). Peagi hakkas vihma sadama, siis tugevnes tuul ja lõpuks pääses valla tõeline torm. Allatuult sõita oli tore, õnnetuseks pööras tee varsti nii, et hakkasime küljetuult saama, misjärel oli tee peal püsimisega päris tükk tegu.

Murdsime tuult mitu tundi, esialgu oli isegi huvitav stiihiaga võidelda. Varsti enam mitte. Ka ühe teeäärse kivinuki taha tuulevarjunud lehmakari vahtis meid pilgul, nagu peaks meid aru kaotanuteks. Kuulutasime sõidupäeva lõppenuks ja pöörasime teele jäänud bunkhouse'i (hostellilaadne asutus). 
Järgmised päevad Hebriididel möödusid parema ilmaga. Aga taevas oli sageli just selline nagu BBC ilmasaate animatsioon – Atlandi poolt tulevad ja kiiresti üle taeva ujuvad paksud hallid pilved, sekka siniseid taevalaike. Kohalikud väitsid, et vanasti olid suved ikka soojemad ja päikeselisemad, sai suvitada ja puha. Aga nüüd... Meil igatahes oli hea meel, et oli jätkunud tarkust suvisele matkale suusajoped kaasa võtta. 
Eredamad elamused on meeles Lewiselt ja Harriselt – saarestiku kõige suuremalt saarelt, mille lõunaosa (Harris) on vägevalt mägine ning põhjaosa (Lewis) turbane ja tasane. Lõuna-Harrise laiad liivased mererannad helendasid isegi pilvise päevaga. Callanishi seisvad kivid veidi ähvardavalt mõjuvate pilvede all. Päikeseloojang Lewise läänerannikul Gearrannani küla lähedal – vikerkaar, maismaa kohal kumavad pilved ja ookeani kaduv päike – tekitas tunde, et käes on viimsepäevaõhtu.

Matka järgmist osa – taas „mandril“, Ullapoolist piki Šotimaa lääne- ja põhjarannikut põhja poole – võiks jällegi rattamatkaja unistuseks nimetada. Maalilised vaated kõrgelt kaldapealselt väikestele meresaartele, õhtuhämaruses mäekülgedelt möödujaid piiluvad hirved, lumivalge liivaga plaažid, õrna uttu mässitud merelahed ... Proosalisema poole pealt vihmasajud ja lagedates kohtades kõva tuul. Ja mõned väga-väga järsud tõusud. Kes tõeliselt metsikut loodust armastab, võiks ehk viriseda ka selle üle, et inimasustus pole kunagi kaugemal kui mõnikümmend kilomeetrit.

Liiklusummik kõnnumaal

Vahetult enne Thursot, mille lähedalt praamid Orkney saartele sõidavad, saime ootamatu liikluselamuse. Ullapoolist saadik oli selles hõredalt asustatud piirkonnas meeldivalt hõre liiklus olnud. Ent ootamatult hakkas meile vastu sõitma kümneid suuri ja tühje busse. Veel pool tundi edasi ja selja tagant hakkas tulema hulganisti autosid, sekka neidsamu busse, nüüd juba inimestega. Varsti oli Thurso poole liikuv autodevool praktiliselt katkematu, auto autos kinni. Nimelt lõppes Dounereay tuumajaamas tööpäev (see on suurim tööandja põhjarannikul ja just likvideerimisel).

Orkney saarte kenasse sadamalinna Stromnessi jõudes tekkis pisike probleem öömaja leidmisega: „Ei kaheks ööks ei saa, linnas tuleb suur pulm, homsest on kõik bed & breakfast'id täis“. Mis siis ikka, jäime Stromnessi kõigest üheks päevaks ja sõitsime peasaare kõrval asuvale Hoy saarele vaatama Hoy Vanameest – Old Man of Hoy on üks pilkupüüdev mereäärne kalju. Vanamees ja vaated Racwicki küla hostel’ist merele on mul siiamaani eredalt meeles. 
Nagu jutustki juba aru saada, oli meil selle aja peale juba päris kiire. Orkney saartel tuuritamiseks meil rohkem aega polnudki (ja tõtt öelda võttis see hullupööra kõva ja pidev tuul ka tahtmise). Kiirustasime Shetlandi saartele sõitvale laevale.

Shetlandil oli meil aega veelgi vähem kui Orkneyl, sest juba päev pärast saabumist oli vaja jõuda kord nädalas sõitvale Norrasse Bergenisse viivale laevale. 
Aga ühe ereda elamuse saamiseks piisas sellest päevastki. Ümber Nossi väikesaare paadituure korraldav firma kuulutas oma reklaamilehel: „Me viime teid Euroopa ühe suurema merelinnukolooniale nii lähedale, et te ei usu oma silmi“. Ja tõepoolest, mul pole kunagi varem õnnestunud oma lihtsa fotovarustusega teha merelindudest pilte, kus peale taeva ka linnud suurelt peal on.

Värvide mäng ja pidev muutumine

Eesti Matkaliidu poolt aastamatkajaks nimetatud Guido Leiburi eredamad hetked Šotimaa rattamatkalt: 
* Gearrannani küla Harrise saarel. See vahepeal mahajäetud küla on muudetud vabaõhumuuseumiks – seal on näha, kuidas elasid ja töötasid sepad. Muusika, mis parasjagu mängis, kui me vanasse elamusse sisse astusime, kummitab mind vahel meeldivalt siiamaani. Samuti kerkivad ikka ja jälle silme ette inimesed, kes seal töötasid.

* Laevasõit Ullapoolist Stornowaysse. Laev sõitis pikalt pisikeste meresaarte vahel. Mind vaimustas see värvide mäng merel ja saartel – peaaegu sekundikski polnud värvid püsivad. Vastavalt sellele, kuidas pilved üle taeva sõitsid, muutusid ka värvid.

* Rattasõit mööda põhjarannikut – kitsas ja rahulik tee, ühel pool aeg-ajalt merevaated, teisel pool mäed. Midagi paremat ei oska rattamatkalt tahtagi.

Kasulikud veebilehed 

Rongisõiduks: 
www.nationalrail.co.uk 
www.firstscotrail.co.uk 
www.gner.co.uk

Laevasõiduks: 
www.calmac.co.uk 
www.orkneyferries.co.uk 
www.northlinkferries.co.uk 
www.smyril-line.com

Rattamarsruudi kavandamiseks:
cycling.visitscotland.com 
www.visithebrides.com 
www.visitorkney.com 
www.visitshetland.com 
www.northsea-cycle.com 
www.undiscoveredscotland.com

Majutus:
www.gatliff.org.uk 
www.hostel-scotland.co.uk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga