KABUL – keeldude ja käskude linn

Rene Satsi külastab turvamehe saatel ja pidevat pommihirmu trotsides Afganistani pealinna Kabuli vaatamisväärsusi, teeb intervjuusid, pildistab ähvardustest hoolimata ning satub enese teadmata kohalikku „Big Brother”-telesaatesse külaliseks.

Massoud.”

„Rene.”

„Kas sa tahad teed või kohvi?”

See on esimene küsimus, mis mulle Kabuli lennujaamast väljudes minu ihukaitsja poolt esitatakse. Tundub kuidagi triviaalne, kui aus olla. Oleksin pigem oodanud küsimust veregrupi kohta.

Vahin põnevusega ringi ja imen endasse vaatepilti, mis koosneb üle meie peade lendavatest sõjaväe helikopteritest, koju suunduvatest erasektori turvameestest, sõduritest, ÜRO töötajatest ja suure hoolega burkadesse peidetud naistest.

Mul on huvitav. Tunnen ennast nagu väike laps mänguasjade osakonnas. Muidugi mitte selles tähenduses, et nende inimestega siin mängida tahaks − enamik neist musklis ja tätoveeritud tegelastest näevad selleks liiga ohtlikud välja.

„Ma palun teed,” ütlen ja mõtlen, kas küsiks suhkrut, kuigi ei tahaks üle pingutada.

Massoud võtab auto tagaistmelt sinise termose ja kallab joogi välja. „Mul on kohvi ka,” kinnitab ta.

Massoud on kena olemisega mees. Ta on eestlaste poolt soovitatud usaldusväärne kohalik, kes järgnevate päevade jooksul Kabulis minu elu eest vastutama peaks.

Sõnal usaldusväärne on siin maal, siin kultuurikontekstis, suur ja tõsine kaal. Olen piisavalt jutte kuulnud sellest, kuidas nii mõnigi afgaan on oma lääne koostööpartneri või kaasvõitleja siin Talibanile maha müünud või lihtsalt mingil põhjusel teda selga tulistanud.

"Ilmselt saab Kabulis lihtsalt takso võtta, hotelli sõita ning hiljem rahulikult linna peale minna,” pakkus üks sõber hooletult mõni aeg tagasi. Palun ole lahke − mine ja proovi. Mina sellist asja proovida ei kavatse.

Üks variant on siin endale ametlikult mõne firma kaudu turvameeskond palgata. See tähendaks korralikku soomustatud masinat, paari relvastatud isikut, kes sinuga igal sekundil kaasas lontsivad. See tähendaks ühtlasi seda, et sa enam-vähem mitte midagi ei näe, kuna enamikus kohtades ei lasta sind lihtsalt autost välja, sest huvitaval kombel võetakse sinu elus hoidmist siin turvafirma poolt vägagi tõsiselt.

Mina läksin kergema vastupanu teed ja palkasin endale Massoudi. Tavaline auto, ei mingeid relvi. Lähen Kabuli vaatama madalat profiili hoides.

Mis aga Massoudil on, on kogemus. Pikaajaline töökogemus ohu vältimisel.

„Kas ma võin sinu peale loota, et ma siit kohast ikka käed-jalad küljes lahkun?” võtan lõbusad toonid üles.

„Jah, Rene. Sa võid mind usaldada. Lahkud siit elusana,” ütleb Massoud kindlal häälel, mina tunnen ennast kohe hästi ja siis lisab ta kiiresti lause lõpetuseks: „Inshallah!” Kui jumal tahab.

Mind teeb see väljend natukene närviliseks. See lükkab ju kogu vastutuse inimese kaelast ära!? Sama hästi võiks öelda: „On nagu on.” Või siis: „Kas sinul, kelle ma palkasin endale ihukaitsjaks, on minu elu hoidmiseks vajalikud oskused?” „Elame-näeme.” Umbes sedaviisi.

Mõtlen nii, aga välja ütlen: „Hästi. Ma usaldan sind.”

Ammu igatsetud Kabul

Tee joodud, suundume lennujaama territooriumilt minema ja võtame suuna kurikuulsa Intercontinentali hotelli poole. Mul on hotelli direktoriga intervjuu kokku lepitud. Viimane turvavärav ja lennujaama territoorium lõpeb. Päris Kabul. Lõpuks ometi. Olen seda linna juba ammu oma silmaga näha igatsenud.

Afganistani pealinn asub Hindukuši mäestikus 1790 meetri kõrgusel, mistõttu detsembris on suhteliselt külm. Tulen Islamabadist ja kannan traditsionaalset shalwar-khameez’i, millele Kabuli kliimas pean sooja aluspesu alla panema. Siin võib detsembris ka lund sadada. Ilma kohalike riieteta tõmbaksin endale liiga palju tähelepanu, on mind hoiatatud.

Mida näen, kui autoaknast välja vaatan? Täpselt seda, mida olen televiisorist juba tuhandeid ja tuhandeid kordi näinud − palju relvi, tigeda olemisega politseinikke, sõjaväelasi, tavalisi inimesi, kes siiski näevad minu jaoks nii erilised välja. Sõiduteed on autodest umbes, majad mõjuvad kurvalt ja hallilt. Linn ronib natukene ülesmäge − minu jaoks on see kõik ilus.

Ütlen oma kaaslasele, kes roolib, et see kõik on minu jaoks nii ilus. Tema vastab natukene etteheitvalt, et see kõik on hoopis kurb, sest enamikus nendes majades, millele parasjagu õhinal näpuga näitan, ei ole ei vett, elektrit ega kanalisatsiooni. „Ma pidasingi silmas, et see on kurb, aga samas ilus,” parandan ennast kohmakalt, aga isegi laps saab aru, et ma ei päästa selle lausega enam midagi.

Linna kohal hõljuvad kaks hiigelsuurt tsepeliinikujulist õhupalli − ameeriklaste kaamerad. „Kui linnas midagi juhtub, siis nad ei reageeri. Katsu sa aga nende baaside poole mägedes veoautoga sõita, kohe saad raketi,” annab Massoud ülevaate ameeriklaste tegemistest.

Panen tähele, et kuigi liiklus on siin parempoolne, sõidavad inimesed tihtipeale täiesti suvaliselt, kas või sõidusuunale vastu. Ringteed ja ristmikud on liikluse reguleerimise mõttes eriti huvitavad. „Mis reeglid teil siin ringteel kehtivad?” küsin ärritunult, kui oleme juba viis minutit keset ringi seisnud ja teiste autodega vastastikku tuututanud. „Pole mingeid reegleid, lihtsalt vaikselt pead minema,” kostab Massoud ausalt.

"Siin oli pomm, üle neljakümne surnu, seal poes oli hiljuti pomm, kümme inimest läks taevasse,” jutustab Massoud nagu eriti morbiidne giid, kui ennast linnast läbi murrame. „Tead, teeme nii, et näita mulle kohti, kus pommi pole olnud, see tundub kuidagi mõnusam,” teen ma ettepaneku. „Okei,” nõustub Massoud. Nüüd sõidame kaua aega vaikides.

„Ma näitan sulle midagi, enne kui hotelli läheme,” ütleb minu saatemees järsku ning keerab suure värava ette, karjub midagi ja väravad avanevad. Õigemini need avatakse vanema, kurja olemisega püssimehe poolt. Järele mõeldes: iga vanem mees on vist kurja olemisega, kui talle AK47 õllekõhu peale riputada. Võta see automaat ära ja mehest saab jälle tavaline karjus.

Salajane tee Baburi aeda

„See siin on privaatne sissepääs Bagh-e Baburisse, Baburi aeda! Mina saan siia sisse salajast teed pidi, sest ma olen turvatöötaja.” Seda sõna turvatöötaja armastab Massoud järgnevate päevade jooksul kasutada üheksa korda iga kümne minuti jooksul.

Zahīr ud-Dīn Muhammad, hüüdnimega Babur (pärsia keeles ’tiiger’) oli ettevõtlik mees, ema poolt Tšingis-khaani järeltulija, kes pani aluse suurmogulite dünastiale Indias, kribas luuletusi ja kui tal ühel hetkel igav hakkas, vallutas aastal 1504 Kabuli. Kuigi Babur suri ise Indias, toodi ta jäänused tema palve kohaselt hiljem Kabuli ja maeti sellesse Baburi-nimelisse suurde parki. Afganistanis austatakse teda siiamaani väga.

Palun tema matmispaika näha ja vana valvur avab meile hauasamba juurde juhatavad väravad. Kuna Massoud on turvatöötaja, siis teisi hetkel sinna uudistama ei lasta, meid aga lastakse. „Kas tema maine keha on tõepoolest siia maetud?” küsin valvuri käest. Viimane kõlistab võtmetega ja kehitab ükskõikselt õlgu.

Park on ilus, ei saa salata, uhke vaatega Kabulile. Viimase sõja ajal sadas siia rohkelt pomme ja purustused olid tohutud, kuid enamik pargist on nüüdseks restaureeritud. Müüride sees on siiski mitmel pool näha kuuliauke.

„Vaata, kui vähe inimesi siin jalutab,” osutab Massoud noortele ja vähestele peredele, kes siin ringi käivad. „Täna on meie mõistes pühapäev, sellel päeval peaks kogu park rahvast paksult täis olema, aga enam ei ole see nii. Inimesed kardavad koguneda. Kardavad pommi. Neid on viimasel ajal liiga palju."

Mulle hakkab olukorra tõsidus vaikselt kohale jõudma. „Kuidas sa ise jaksad sellises kohas elada? Kas sa pole mõelnud, et peaksid proovima kuskile mujale minna? Pidevas pommihirmus ei saa ju elada, kui sa just pole oma tööd üleliia nautiv demineerija?” Massoud vaatab mind ja ilmselt juurdleb selle üle, kas ma üldse suudan aduda, kuidas päris maailmas asjad käivad.

„Mul ei ole raha, et kuskile kolida,” ütleb ta siis aeglaselt. „Selleks, et Euroopasse minna, on meil vaja kõigepealt 30 000 dollarit, et seda protsessi üldse alustada. Ja minu palk on 400 dollarit kuus.”

„400 dollarit sellise ohtliku töö eest, mis sa teed?”

„Jah. Aga kui oled eurooplane, nagu paljud minu töökaaslased, siis on palk vähemalt 6000 dollarit. “

„Sama töö eest?”

„Jah, sama töö eest.”

„See on ebaõiglane.”

„Mis teha,” naerab Massoud, „Mind ei võeta otse tööle, ma pole piisavalt usaldusväärne, sest olen ju afgaan. Pean töötama kohaliku agentuuri kaudu, nemad siis niiöelda vastutavad minu eest. Samas võtavad nad enamiku minu palgast endale.” Ta ei tundu eriti hädaldaja olevat.

„Tegelikult pole ma isegi afgaan, ma olen poolenisti eestlane. Mul on nii palju eestlastest kaastöölisi − minu parimad sõbrad on eestlased!” ütleb ta ja lisab: „Nahhui bljäädt!”. Ma seletan, et see pole küll nüüd eesti keel, Massoud aga lööb käega: „Nad ütlevad seda siin igal juhul tihti.”

„Massoud, kas sinu töös tuleb ohtlikke olukordi tihti ette?” küsin.

„Muidugi. Üks kord mind näiteks lausa tulistati!” teeb Massoud traagilist nägu.

„Issand, kes ja miks?”

„Politseinik tulistas!”

„Politseinik?! Miks kuradi pärast sa politseiga tulevahetust pidasid??” pärin, endal silmad suured.

„Ah, ta tegi seda kogemata, tal kukkus automaat käest maha."

„Appi! Ja kuhu sa kuuli said?”

Massoud jälgib keskendunult teed: „Mitte kuskile. Kuul läks mööda.”

Pildistan − keeldudest hoolimata

Suundume hotelli. Tee peal tahan kogu aeg pilte teha, kuid Massoud keelab. Küll ei tohi pilti teha relvastatud isikust, küll naistest. Üle meie pea lendavad hanereas ameeriklaste helikopterid.

„Kui sa siin tänava peale lähed ja fotografeerima kukud ja ütleme näiteks, et mõnele naisele see ei meeldi − ja usu mind, neile ei meeldi, nad pole siin pildistamisega harjunud −, tõstab ta kisa. Kisa peale jookseb kohe kokku sada inimest ja arva ära, kas nad on sinu poolt või sinu vastu?”

„Loomulikult minu poolt, nad näevad kõik nii sõbralikud välja siin,” teen vigaselt huumorit.

„Ei,” ütleb Massoud minu naljast hoolimata. „Reaalsus on see, et meil on paari minutiga sada vihast inimest ümber, kes tahavad sulle kolki anda, ja mina ei saa sind siis enam kaitsta. Parem ära tee pilte. Ma olen su naisele Messengeris lubanud, et saadan su elusana koju tagasi.”

Otsustan, et teen pilte ikka, aga rohkem salaja. Ütlen selle välja. Massoud vangutab pead. Mina tahan kebabi.

Kebabipeatus õhtuhämaruses

Peatume, et süüa kebabi. Kas kebab Kabulis on parem kui tavaline kebab? Kõlab paremini igal juhul. Kabuli kohupiim − see ei kõla hästi, aga Kabuli kebab... njämm

Vahepeal on läinud pimedaks. Natukene häbi tunnistada, aga pimedusse mattunud Kabul on minu kui naiivse jaoks eriti põnev. Lasen silmad üle karmide nägude, kui ühe kohaliku toidukoha treppidest üles teisele korrusele plastmasslaudade manu ronime. Kõik mehed seal on nii tõsised. Vaatavad mind. Eks ma ise oleks ka vist tõsine, kui elaksin Afganistanis. „Noh, käed püsti, kes teist siin on Taliban!” tahan kangesti nalja teha, aga loomulikult ei tee.

Kui pärast sööki (kebab oli täitsa tavaline kebab, ei midagi erilist) auto juurde läheme, käsib Massoud mul paar meetrit tagasi astuda ja asub auto külgesid uurima.

„Mis sa sellest autost imetled?”

Ta seletab, et otsib magnetpommi. Ma küsin, kas ta nüüd natuke ei liialda. Ta ütleb rahulikult, et ei liialda. Mina ütlen, et kes see mind ikka pommitada tahaks, ma olen ju nii nunnu. Ta ütleb, et ISIS ja teised grupid siin on suhteliselt segased ning sellest, et ma olen valge, piisab, et keegi põrgumasina auto külge sokutab. Valge tähendab ameeriklast, ameeriklane tähendab probleemi.

Hiljem näitab ta mulle kahte pilti. Ühel on pomm, mis pandi tema venna auto külge, kuna viimane töötab, nagu Massoudki, ÜRO juures, kuid see ei plahvatanud.

Teine pilt on aga autost, mis näeb välja nagu konservikarp, millele keegi on lõbu pärast suure kiviga paar korda pihta andnud. Ma ei küsi, mis sai inimestest, kes seal sees olid.

Uurin, aga siiski väikese skepsisega, veel ühe korra üle: „Kas see on tõesti võimalik, et mõni paharet käib näiteks kümme kuud, magnetpomm kotis, ringi, kuni täiesti juhuslikult märkab mind, ootab, kuni ma autost väljun, ja klõpsab siis pommi kuskile auto pleki külge?”

„Jah, see on võimalik. Nii ei saa ka ükski politseinik oma autot valveta jätta − kunagi ei tea, millal pommimees ligi astub. Nad on ka politsei sihtmärgiks valinud.” Uurin veel, kuidas keegi terve mõistusega inimene endale Kabulis sellise ameti nagu politseiniku amet valib. Kogu aeg on oht, et sinu pihta lastakse või siis, et keegi paneb auto külge pommi. „Nad loodavad altkäemaksude peale, sedaviisi tasub see amet ennast ära,” arvab Massoud, aga ma ei näe, et ta oma vastuses väga kindel oleks.

Kuuletun edaspidi ja lasen Massoudil ilma vingumata iga kord, kui autot kasutame, pommi nuhkida. Parem karta, kui kahetseda.

Järgmine peatus – ebaturvaline Intercontinental

Hotelli sissesaamiseks pean läbima elu kõige põhjalikuma turvakontrolli. Erinevad valvepostid. Pommikoerad, läbiotsimised, küsitlus. Ja siis kõik uuesti. Isegi kaamera võetakse juppideks.

Massoud peab kogu seda turvakontrolli aga palaganiks: „Siin ei ole head turvameetmed, ma tahan, et me läheksime siit ära kuskile teise hotelli!” Hotelli vastuvõttu jõudes nõuab ta esimese asjana näha hotelli turvaruumi. Seda keeldutakse meile näitamast.

Turvaruum on Kabuli hotellides üks suur ruum, kuhu (kiiremad) külalised saavad hotellile toimuva terrorirünnaku korral varjuda. Seal on süüa, juua, isegi televiisor ja pommikindlad uksed. Kui sinna sisse suudad lipata, enne kui granaadid sinuni jõuavad, ja ukse kinni paned, võid teoreetiliselt muretult telekast sporti vaadata ja midagi head nosida, kui teisi külalisi samal ajal notitakse.

Hotelli mänedžer ütleb meile põgusalt, et täna ma direktoriga intervjuu asjus kokku ei saa ja et iga numbrituba on varustatud kuulikindla uksega ja igas toas on eraldi turvaruum. Läheme ja vaatame järele.

Massoud koputab kolm minutit vastu minu toa ust ja teatab: „Siit tuleb iga kuul otse läbi, tahad ma demonstreerin?” Annan ausa vastuse: „Ei, tänan.” Järgmiseks tirib pettunud näoga Massoud edasi-tagasi tavalisest plastist lükandust, millele mänedžer oli viidanud kui „turvaruumile”. Lõpuks ronib ta sinna kambrikesse üleni sisse, tirib uksed seestpoolt enda järel kinni, klopsib jalgadega vastu kõiki kajavaid seinu ning käratab siis välja oma otsuse: „See on tavaline riidekapp, mitte turvaruum!” Korraks jääb see kapiuks nüüd kogu selle tagumise peale oma soone sisse kinni ja mõni aeg ei saa ma oma ihukaitsjat riidekapist kätte.

Kauaoodatud intervjuud

Järgmisel päeval saan kokku hotelli direktori ja turundusjuhiga. Sellest kujuneb üks väga imelik kohtumine. Eriti ei meeldi neile minu küsimused selle kohta, kas hotelli turvameeskond oli aastataguses hotellile osaks saanud rünnakus osaline või mitte. Kõik viitab sellele, et oli.

Massoud palub jälle, et me läheksime sealt hotellist ära, sest talle ei meeldi, et minu andmed (toa number, passi number jne) vedelevad avalikult turvakontrollis. „Ma muretsen sinu elu pärast,” ütleb Massoud. „Ma muretsen sinu pärast ka − sa suudad iseennast riidekappi kinni panna,” ütlen mina, aga loodan oma intervjuu ikkagi üles filmida ja otsustan sinna hotelli jääda.

Järgmisena soovin külastada kohalikku ajaloomuuseumi. Arheoloogia on Afganistanis päevavalgele toonud imelisi esemeid ja mõned nendest on lausa 50 000 aastat vanad. Kahjuks on kodusõja ja Talibani aktiivse tegutsemise tõttu muuseumi algsest sajast tuhandest esemest hetkel näitusel kolmekümne tuhande ringis. Seda kõike on huvitav kaeda. Esimene rong, mis Afganistanis sõitma hakkas, on muuseumi õuele välja pandud. Mina siiski kahtlen, kas see on ikka see päris esimene vedur, ning tekitan oma küsimuste ja kahtlustega palju segadust.

Kui muuseumist väljume, käsib Massoud mul politseinike selja taha seista ja oodata, kuni ta auto muuseumi ukse ette toob.

„Kas see on ikka vajalik? Lähme koos autoni,” protesteerin mina.

„Kas sa tahad, et Taliban su siit tänavalt oma auto peale rebiks?” küsib Massoud retoorilise küsimuse.

„Mis nad ikka minuga peale hakkavad? Raha mul ei ole. Minu perekonnal ka ei ole.”

„Nad lõikavad ükshaaval su näpud maha ja saadavad Eesti valitsusele,” targutab Massoud ning mina vaatan armastusega oma näppe ja astun politsei selja taha.

Hotellivahetus turvakaalutlustel

Tundub, et videointervjuud hotelliga ma ei saa. Keegi ei vasta enam telefonile, direktori juurde mind ei lasta. Hotell on inimtühi ja kõle, nagu õudusfilmis. Õudu lisab ka Massoud, kes ootamatult minu tuppa kargab, röögib, et nüüd peame küll lahkuma, kuna minu andmed on lekkinud sinna turvade kätte, kuhu pole vaja, ja pakkigu ma kohe oma asjad! Üritan veel protesteerida, kuid Massoud helistab Kabulis teeninud Janek Somelarile, kes mind algselt Massoudiga kokku viis, ning see teadja eestlane soovitab mul igaks juhuks sellest majutusasutusest lahkuda. Midagi on tõepoolest mäda, aga kui mäda täpselt? Pole mõtet sinna jääda ja teada saada, arvab Janek.

Kolin hotelli Park Star, mida soovitaksin siinkohal kõigile, kellel on Kabulis vaja ühel või teisel põhjusel väriseda. Alates juba turvakontrollist väraval on elamus palju meeldivam kui eelmises kohas. Numbrituba on päriselt ka kuulikindlate ustega, kuid kogu hotell on niiviisi ehitatud ja kindlustatud, et võimalus, et keegi üldse sinu ukseni relvaga jõuaks, on minimaalne.

Panen asjad ära ja suundume kohvikusse, millest ma kuulnud olen: Le Bistro. See on minu uue hotelli lähedal ja seal pidi saama külma õlut! Alkohol on Kabulis muidu rangelt keelatud. Natukene käimist ja ongi päris kohvikuhõnguline kohvik! Nagu me ei olekski järsku enam Kabulis.

Ilusad vaibad seintel, mõnus sisekujundus. Ühes ruumis istub kamp huvitava väljanägemisega lääne inimesi, naerab valjul häälel ja rüübatakse veini. Mida nad siin teevad? Ajakirjanikud? Diplomaadid?

„Kangesti tahaks teada, mida need inimesed siin täpsemalt teevad…” mainin ma meeltesegaduses isegi ettekandjale. „Miks küll?” on ta kuidagi väga üllatunud ja kui arvab, et ma ei märka, lükkab selle ruumi ukse jalaga ettevaatlikult kinni, et ma neid inimesi ei näeks ja tüütama ei läheks.

Mees nimega Salim Shaheen on hetkel vast kõige kuulsam Afganistani filmilooja, kellest tehtud dokumentaal „The Prince of Nothingwood” viis tema kuulsuse ka laia maailma. Ta on praktiliselt ilma rahata valmis klopsinud kõvasti üle saja filmi. Kuigi ta intervjuudest eriti huvitatud ei ole, on ta siiski nõus mind nägema ja minuga juttu puhuma. See sai eelnevalt kokku lepitud. Parasjagu, kui ma rüüpan pärast pikka Pakistani ja Afganistani reisi oma esimest külma õlut, helistabki Salim Massoudi telefonile ja annab talle juhtnöörid, kuhu me võime minna, et teda näha. Pahaaimamatu režissöör muidugi ei tea, et ma tahan tema käest küsida ka seda, kas ta tõepoolest lugeda ja kirjutada ei oska, nagu The Irish Times kirjutas...

Kui oleme maitsva eine lõpetanud, tutvustab Massoud mulle Le Bistro omanikku. Kiidan tema kohvikut taevani ja küsin, kas tohin sellest asutusest ajakirja jaoks ka pilti teha. „Palun ära tee. Turvalisuse pärast,” ütleb vana afgaan, kuid võtab minu kiidusõnad heal meelel vastu ning kärbib meie söögi ja joogi arvet.

Olen natukene masendunud − Kabulis on pildistamisega raskusi. Igal pool, kus ma pilti tahan teha, ei tohi seda turvakaalutlustel ette võtta. Turismi siin ju praktiliselt pole. Keegi ei käi kaamera kaelas ringi. Kui tahad mõnda objekti pildistada, siis enamik inimesi ei saa sellest aru − pilti teevad need, kes tahavad hiljem sinna kohta pommi sokutada või seal midagi muud kahtlast teha. Iga kord kui kaamera välja võtan, tuleb keegi püssiga tegelane ja hakkab mu peale karjuma. Massoud üritab politseinikele paar korda seletada, et olen ajakirjanik, aga see teeb asja ainult hullemaks. Hea, et kaamerast ilma ei jää.

Telesaade Kabuli moodi

Longime mööda Kabuli tänavaid − õigemini mina longin ja Massoud vahib ärevalt ringi − ning varsti oleme ühe maja ees, mis ei näe välja nagu elumaja. Või siis jällegi näeb. Kustkohast mina tegelikult tean, milline näeb välja üks Kabuli elumaja?

Arvasin, et läheme Shaheeni juurde koju. Tuleb aga välja, et see on telestuudio. Mõelda vaid, olen sattunud Kabulis telestuudiosse. Siseneme majja, Salim tuleb mulle ise koridori peale vastu, kukub mind kallistama ja juhatab mind suurde stuudioruumi. Seal on ootamatult palju inimesi. Kenad tüdrukud, kes on vägagi läänelikult riides − lõhkistes teksades, ilma pearättideta −, tulevad ja tutvustavad ennast mulle ükshaaval nimepidi. Ma ei saa midagi aru, nende nimed ei ütle mulle eriti midagi, kuigi need on esitletud sellise väikese peanoogutuse saatel, et „küll sa tead”.

Miks on siin nii palju prožektoreid? Ma pidin ju ainult üks-ühele-intervjuu tegema?

Nooremapoolne mees juhatab meid Shaheeniga vaibale istuma.

Salim kallab mulle teed, mina ütlen, et ma ei taha teed, ma just jõin, Salim kostab, et ma pole mingi õige mees, kui ma seda teed ära ei joo. See on enam-vähem ainuke asi, mis ta inglise keeles mulle ütleb.

Intervjuu käib enamiku aja tõlgi ehk ühe teleprodutsendi vahendusel, nagu Ahmed ennast ametialaselt tutvustab. Ta ütleb ennast töötavat Austraalias.

Naerame, räägime. Mina küsin, tema vastab ja siis vastupidi.

Annan telefoni oma ihukaitsja kätte ja ütlen lõbusalt, et lase käia ja tee meist kakssada pilti − mõni nendest peab siis ka kogemata hea tulema.

Pärast tuleb välja, et Massoud võtab minu sõnu väga otse ja minu telefonis on tõepoolest täpselt 220 pilti sellest, kuidas ma Salim Shaheeniga vaibal istun ja teed juua ei taha. Meie vahel tekib sellest ühel hetkel peaaegu et vaidlus, sest teed tuuakse pidevalt juurde.

Vestluse vahepeal astub minu juurde üks järjekordne tumedajuukseline kaunitar, ulatab mulle visiitkaardi ja juhendab: „See on juhuks, kui saad mind kuidagi kasutada. Ma töötan palju ka Saksamaal ja Austraalias.”

Vaatan produtsendile nõutult otsa: „Kõik on siin puha näitlejad koos?”

„Näitlejad ja muud kohalikud kuulsused. Jah. Sellise saate puhul on see oluline.”

Ma teen oma silmadega küsimärke.

Shaheen räägib midagi, aga keegi ei tõlgi.

Vaatan ringi, püüdes taibata.

„Mis saate? Sa ütlesid, et saate…”

„Noh, see telesaade siin praegu.”

Shaheen toksib mulle näpuga vastu õlga ja näitab teekannu peale.

„No see on nagu „Big Brother”, ainult et Afganistani variant. Meil on siin kõik kuulsused koos ja…” lisab produtsent.

„Ma olen Kabuli „Big Brotheri” saates, otse-eetris?!” ma peaaegu et karjatan vaimustusest.

„Jah, ma mõtlesin, et sa teadsid?”

„Mulle pole seda keegi öelnud ja see on vist selline asi, mida huupi ise ära arvata pole võimalik!”

Vaatan nüüd esimest korda kõrgele lae alla. Igal pool on kaamerad! Ma ei märganud neid enne. Ilmselt terava valguse pärast.

„Püha müristus!” hakkan naerma ja tervitan oma ema. Lehvitan kaameratele. See lõbustab saalis viibijaid.

„Kas Salim siis ei öelnud sulle?” imestab produtsent ikka veel.

„Ei,” ütlen ma.

„No me oleme neid prominente siin majas kaua aega kinni hoidnud − ilmselt lähevad nad igavusest hulluks ja sinuga intervjuu oli üks võimalus oma meelt lahutada.”

Ah või selle pärast saingi kuulsa Salim Shaheeniga jutule...

Hiljem vaatame veel linnas ringi, palun ennast viia ka mäeküljele, kus kogu see nukker/põnev/ohtlik/tohutu potentsiaaliga linn varjamatult meie jalge ees lebab. Silmitsen seda kõike ja mõtlen, kas ma soovitaksin turistil siia kaema tulla. Ausalt, ma ei ole selles nii kindel.

See on vist ikka natukene liiga ohtlik koht selle jaoks, et siin niisama ringi vaadata, kui otsest põhjust ei ole. Afganistanis on palju ohutumaid piirkondi, kui tead, kuhu minna. Sinna korraldatakse ka reise. Linn nimega Herat pidi näiteks olema sama turvaline kui Tartu ning seal on palju vaadata. Vähemalt kuulsin ühe reisiselli käest sellist lauset.

Aga Kabul! Seda on ikka nii hea üks kord elus oma silmaga näha! Kui käed ja jalad ja pea pärast selle nägemist ka endiselt sinu kere külge jäävad muidugi...

Tekst: Rene Satsi

Fotod: Õnne Pärl, Rene Satsi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga