Jukagiirid – müstiline Põhjala rahvas

Etnoloog Aimar Ventsel kirjutab jukagiiridest, Euraasia Põhjala müstilisest rahvast, kelle kohta teatakse võrdlemisi vähe, ent kellele on iseloomulik eriomane keeruline vaimude, hingede ja tootemloomade süsteem, mis on ühendatud klannisüsteemiga ja selle järgi ka maaga.

Lapsepõlves armastasin lugeda raamatuid maadeavastajatest, reisilugusid ja kirjeldusi kaugetest kultuuridest, kusjuures juba siis tundsin mingit seletamatut tõmmet just Arktika suhtes. Millalgi pioneerilaagris olles leidsin raamatukogust Lennart Meri „Laevapoisid rohelises ookeanis“ ja just selle raamatu kaudu puutusin esimest korda kokku jukagiiridega. Nimelt reisis 1959. aastal komnoorest ajalootudeng sõpradega Jakuutiasse ja jäi Jakutskisse mõneks päevaks toppama. Et mitte asjatult aega raisata, tegi kohalik komsomoliülemus talle ettepaneku lennata üheks päevaks Andrjuškinosse jukagiire vaatama. Mõeldud – tehtud ja Lennart Meri sattus niimoodi kohalikus kultuurimajas nägema tantsupidu, kus jukagiiride noored tulid kokku, et trummi saatel rahvalaule laulda ja traditsioonilisi tantse tantsida.

Teine kokkusaamine jukagiiridega toimus nimeka vene etnograafi Vladimir Tugolukovi 1983. aastal välja antud raamatu „Kes te olete, jukagiirid?“ kaudu. Kes iganes ja mis põhjusel otsustas, et seda nõukogude etnograafia klassikat tuleb eesti keelde tõlkida, siis peab talle tänulik olema, sest ega jukagiiridest peale selle kahvatu brošüüri suurt midagi adekvaatset kirjutatud pole. On päris palju kirjandust jukagiiride keelest ja religioossetest uskumustest, ent peaaegu puuduvad uurimused selle rahva olemusest.

 

Salapärane rahvas

Teatud mõttes on jukagiirid üks Euraasia Põhjala salapärasemaid rahvaid. Põhja-Jäämere ranniku tundra rahvaste (dolgaanid, evengid, tšuktšid) ja osa ajaloolaste andmeil elasid jukagiirid kunagi väga laial alal Tšukotkast Laptevite mereni ehk täpsemalt Anadõri jõest Leena jõeni. Johtuvalt regiooni kliimast ja ressurssidest, on ka jukagiiride peamised elatusalad olnud põhjapõtrade kasvatamine, jaht metsikutele põhjapõtradele, kalapüük ja karusloomade jaht. Selles suhtes ei erinenud nad kuidagimoodi regiooni teistest põliselanikest evengidest, eveenidest, tšuktšidest ja dolgaanidest. Põhja-Jäämere rannikut mööda kulgeb 200–300 kilomeetri ulatuses tundra, sellest lõuna poole jääb metsatundra (meie mõistes harva metsaga hiigelsuur soo) ning seal elavatel rahvastel on väikeste erinevustega ühesugune elulaad.

Kõigi regiooni põlisrahvaste elulaad muutus radikaalselt 18. sajandil. Johtuvalt sellest, et venelased nõudsid makse karusnahkades, muutus kõigi regiooni rahvaste majandus ning toiduloomade asemel hakati rohkem küttima karusloomi. Kõige hinnatum oli muidugi soobel, ent püüti ka polaarrebaseid, rebaseid, oravaid ja jäneseid. Tasapisi harjuti ka selliste importkaupadega nagu tee, jahu, sool, suhkur, alkohol, tulirelvad ja metallesemed ning nende soetamiseks suurenes karusloomade jahi osa majanduses veel rohkem. See jälle tingis olukorra, et toiduvarusid oli vähem ning regiooni rahvaid kimbutasid regulaarselt näljahädad.

Ajapikku kuivas jukagiiride eluala kokku ja alates 19. sajandist elavad nad eri rühmadena Ida-Jakuutias Kolõma jõge pidi mitmesaja kilomeetri ulatuses ning mõni klanni veel peale Sahha Vabariigi ka Magadani oblasti ja Tšukotka territooriumil. Jukagiiride asuala kuivas nähtavasti kokku umbes 12.–13. sajandil, kui Jakuutiasse ilmusid jakuudid (omanimetus sahha) ja käivitasid niimoodi sajandeid kestnud rahvarändamise. Sahhad ajasid eest ära evengid, need lükkasid põhja ja ida poole eveenid, ning mõlemad liikusid millalgi jukagiiride territooriumile. Teise rahvasteliikumise käivitasid venelased, kui nad ilmusid 17. sajandil Jakuutiasse. Vene maksumaksjate eest põgenesid paljud sel ajal kättesaamatusse põhjapoolsesse tundrasse ja surusid jälle jukagiire välja. Eksisteerib ka legend Põhja-Jäämere äärset regiooni laastanud epideemiast, mis jukagiiride arvukust drastiliselt vähendas. Epideemia võis isegi olla ning selle puhkemine sel juhul seotud kõigi nende rahvaliikumistega.

 

Jukagiiri müstika

Puht teoreetiliselt on jukagiiride keele kuuluvus väga segane. Lingvistid peavad seda kas iseseisvaks keeleks või siis väga kaugelt – üle jukagiiri-uraali keelkonna – seotuks soome-ugri keelega. Praktikas võib ütelda, et jukagiiri keeles on eesti keelega rohkem sarnaseid sõnu, vormeleid ja grammatilisi nüansse kui kasvõi handi keeles. Juba ses mõttes lasub jukagiiride kuulumine suurde soome-ugri rahvaste perre väljaspool kahtlust. Jukagiiri keel jaguneb kaheks peamurdeks – tundra- ja taigajukagiiri keel –, need omakorda mitmeks dialektiks. See on aga jälle väga tüüpiline sealkandi tundra- ja metsatundrarahvastele, sest johtuvalt suurtest vahemaadest ja hajaasustusest võib iga saja kilomeetri järel kohata uut dialekti.

Jukagiiri keelega on huvitav lugu. Nimelt elavad jukagiirid regioonis, kus aastasadu on olnud tavaline mitmekeelsus ja nelja-viie keele oskamine on pigem reegel kui erand. Praeguse Sahha Vabariigi, Tšukotka autonoomse ringkonna ja Magadani oblasti piiride kolmnurgas on aastasadade kaupa eksisteerinud reaalne mitmekeelsus, kus peale kohalike jukagiiri, evengi, eveeni, korjaki ja tšuktši keele räägiti ka jakuudi (sahha) keelt, mis kehtis lingua franca’na Vaiksest ookeanist Jenissei jõeni. Millalgi lisandus sellesse kaleidoskoopi ka vene keel, kui mitte enne, siis 1950ndatel, kui bolševikud põlisrahvastele koole asutasid.

Kui jakuudid jakuudistasid aastasadade jooksul suure osa regiooni põlisrahvaid, siis teatud külades toimus venestumine. Asi on selles, et kommunistide üks eesmärke oli sundida kohalikke nomaadirahvaid üle minema paiksele eluviisile ja neid tsiviliseerida, eriti venekeelsete koolide rajamise kaudu. See eesmärk täitus vaevaliselt, alles 1980ndatel võidi raporteerida, et aastaringne nomadism on sama hästi kui likvideeritud.

Jukagiirid muutsid oma keelt aastasadade jooksul mitu korda. Kord mindi peaaegu täiesti üle evengi keelele, siis jakuudi keelele ja pärast teist maailmasõda kohati vene keelele. Huvitav on see, et nende keeltevahetuste vahel naasti jukagiiri keele juurde. Tänapäeval peavad Venemaa viimase, 2010. aasta üleriikliku rahvaloenduse andmetel ennast jukagiirideks umbes 1600 inimest, nendest üle 1000 elab Jakuutias ja jukagiiri keelt valdab 310 inimest (jakuudi keelt valdas üle 600 ning vene keelt 95%). Tegelikult tuleb sellistesse andmetesse suhtuda skeptiliselt ja mu informeeritud kolleegide arvates on jukagiiri keelt vabalt valdavate inimeste arv tänapäeval kümmekonna piires. Väidetavalt oli taigajukagiiridel millalgi ka oma piltkiri, ent mul on isiklik kahtlus selle leviku suhtes. Nimelt kasutatakse jukagiiri piltkirjast rääkivates artiklites illustratsiooniks vaid ühe konkreetse saadetise pilti.

 

„Kodumaa“

Paradoksaalsel kombel peetakse tänapäeval jukagiiride „kodumaaks“ kahte 1940ndatel rajatud küla: tundratsoonis asuvat Andrjuškinot ning taigatsoonis asuvat Nelemnoet. Mõlemad on üle paarisaja elanikuga külad, kus elab ka alla kahesaja jukagiiri. Need külad rajati selleks, et sundida küttidest ja põhjapõdranomaadidest kohalikke ühes kohas elama ja ütlema lahti oma traditsioonilisest kultuurist. Just Andrjuškino on muutunud kohaks, mille kohta võib ütelda: „Ütled Andrjuškino, mõtled jukagiir!“ Mõlemad on täiesti tüüpilised Venemaa Kaug-Põhja asulad, koosnedes peamiselt kahekordsetest puust kortermajadest-barakkidest, lisaks on asulas kool, administratsioonihoone, katlamaja, lasteaed ja kultuurimaja. Asuvad mõlemad otse loomulikult jõe kaldal, Andrjuškino Alazeja, Nelemnoe Kolõma kaldal. Üldse on enamik Siberi küladest jõgede kaldal – mööda jõge kulgeb talvel talitee, suvel aga lühikesel navigatsiooniajal laevaliiklus.

Minu põgus viibimine Andrjuškinos sattus 2000ndate algusesse, mil kõik oli sõna otseses mõttes kokku varisenud. Perifeersed tundrakülad olid muutunud peaaegu isoleeritud saarteks, kuhu oli raske saada ja kust oli veel raskem minema pääseda. Lennart Meri ajad olid jäädavalt möödas, keegi ei lennanud pooleteiseks päevaks tundrakülla, sest sinna võis nädalateks kinni jääda. Sestap on minu kontaktid jukagiiridega olnud pigem Jakutskis elavate intellektuaalide ja aktivistidega.

 

Tänapäev

Kui otsida vastust Tugolukovi küsimusele „Kes te olete, jukagiirid?“, siis kerge see pole. Lõviosa tänapäeva jukagiiridest on tüüpilise insulaarse postsovetlikku väikeasula elanikud, kes riigi subsiidiumitest ja karusloomade jahi, kalapüügi ning metsikute põhjapõtrade jahiga kuidagimoodi ots otsaga kokku tulevad. Riietuvad nad odavatesse Hiina võltsbrändidesse või siis kamuflaažriietesse, räägivad tänapäeval ennekõike jakuudi või siis vene keeles. Elavad lagunenud nõukaaegsetes barakkides.

Ennekõike teevad jukagiirid jukagiirideks traditsioonilised uskumused. Nende keeruline vaimude, hingede ja tootemloomade süsteem on ühendatud klannisüsteemiga ja selle järgi maaga. Igal klannil on omad tootemid ja oma kodutundra – taiga, millega suguvõsa seob tootemloom. Seda süsteemi üritasid kommunistid viljatult hävitada, ent seda ei suudetud teha. Kogu see hingede ja vaimude süsteem on ka põhjus, miks iga jukagiir – ükskõik kui venestunud või jakuudistunud ta poleks – oskab mõningaid jukagiirikeelseid sõnu, sest vaja on tunda hingede, vaimude ja deemonite nimesid ning teada, kuidas nende poole pöörduda. Jukagiiridele on omane põhjala elanike uhkus. Jakuutide šovinismile (jakuudid vaatavad kõigile regiooni rahvastele ülalt alla, aga eriti jukagiiridele kui pisikesele „metsikule“ rahvakillule) vastavad jukagiirid omapoolse üleolekuga. Mäletan, kuidas üks tudengineiu ütles põlglikult: „Selline kala, mida jakuudid söövad – meie toidame koeri sellistega.“

Jukagiirid olid esimesed, kes pärast kolhooside-sovhooside kokkukukkumist organiseerisid perekondlikke küti- ja põhjapõdrakasvatuse ettevõtteid ja mõned neist on saanud eraettevõtluse etaloniks. 2000ndate algul kuulutasid Andrjuškino ja Nelemnoe ennast alkoholivabaks, et natukenegi piirata Venemaa Arktikale nii tüüpilist lausjoomist. Jukagiiride intellektuaalid organiseerisid umbes samal ajal jukagiiride vanemate nõukogu suktul’i, et oma rahva õiguste eest võidelda. Väikesel rahvakillul on õiguste eest muidugi raske võidelda, ent suktul teeb seda aktiivsemalt, olles Sahha Vabariigi võimudele pidevaks pinnuks silmas. Peale selle on jukagiiridel Sahha Vabariigi parlamendis oma toetusrühm, mis on ka „üleliigselt“ aktiivne. See kõik hoiab jukagiire pildil, nad on palju enam tuntud, kui selliselt pisikeselt rahvalt oodata võiks. Ka oskavad jukagiirid hästi oma kultuuriga raha teenida, olles organiseerinud folkloorikollektiive, kes edukalt mööda maailma ringi rändavad ja festivalidel esinevad.

 

Tekst ja foto: Aimar Ventsel

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga