Kolumblased võtavad soojast kliimast hoolimata jõulude pidamist täie tõsidusega. Enamik ametiasutusi sulgeb pea kuuks ajaks uksed, dekoratsioonid viivad elektriarved taevani, ent jõuluvana sealmail ei tunnistata.
Kas arvasite, et meie, põhjamaalased, oleme maailma kõige suuremad jõulude tähistajad? Tallinna Raekoja platsi jõulupuutraditsioon on ju maailma üks vanimaid ja päris ehtne jõuluvanagi ei ela meist kaugel, kõigest põhjapöörijoonel? Siis pole te veel näinud, kui tõsiselt võetakse jõulupühi ekvaatoril paiknevas Colombias. Ka teised Lõuna-Ameerika riigid ei jää kaugele maha.
Esimest korda veetsin jõulud Colombias 2015. aastal, külastades kõiki suurimaid linnu: pealinna Bogotát, „igavese kevade linna” Medellíni, maailma salsapealinna Cali, lisaks ka huvitavamaid väikesi kohti, nagu koloniaalpärandiga Villa de Leyva, samuti Nemocón, Zipaquirá ja Chicamocha. Samal reisil viibisin pikemat aega ka Peruu pealinnas Limas ning juba varasemast on mulle tuttav Brasiilia, kus pikemat aega töötasin.
Jõuluvana kinke ei too
Üks minu esimesi küsimusi Colombia jõulureisi ettevalmistamisel oli peretuttavatele, et kes ennast jõuluvanaks riietab ja millal talle kingid edasi anda.
„Jõuluvana? Milleks teda vaja on?” uurisid mu sõbrad imestunult.
„Igal pool maailmas on ju kombeks, et jõuluvana toob headele lastele kingitused,” ei saanud ma nende kohmetusest aru.
„Colombias ei too kinke jõuluvana. Me teame küll, kes see on, aga meie kultuuris ei oma ta mingit erilist tähendust, lapsed teavad teda Ameerika fi lmidest. Kingid toob hoopis Jeesuslaps.”
Jeesuslaps on Hispaania keeles El Niño Jesús ning teda kujutatakse tavaliselt imiku või väikelapsena, kes kannab ainult mähkmeid, mõnikord on ta ka roosas rohelise vööga hõlstis mudilane. Niisiis saadavadki Colombia lapsed jõulusoovidega kirju Jeesuslapsele.
Mina ei suutnud esimese hooga aru saada, kuidas saab Jeesuslaps kinke tuua. Kõigepealt, tegu on beebiga! Ta saab heal juhul ühe väikese asja korraga kätte võtta, mitte koti tuhandete kinkidega! Ning kuidas ta neid toob, kui tal pole ei saani ega põhjapõtru? Kujutasin ette tillukest beebit roomamas, tirides enda järel rasket kingikotti. Ja muide, kas ei toonud Piiblis kolm kuningat Jeesuslapsele kinke, mitte vastupidi?
Täiesti ebaloogiline, võttes arvesse kolumblaste erakordset haritust piiblilugude teemal. Aga loomulikult, kõhukas habemega vanamees, kes oma ümbermõõdust hoolimata läbi korstna inimeste majadesse kinke toob ja lendava saaniga liikleb, on täiesti loogiline! Sarnane jõulutraditsioon, kus Jeesuslaps kinkide eest vastutab, on levinud üle terve LadinaAmeerika, näiteks Costa Ricas ja Peruus. Hispaanias aga toovad kinke kolm kuningat ning seda jaanuaris, ehkki viimasel ajal saavat paljud Hispaania lapsed nüüd kinke nii detsembris kui ka jaanuaris.
Jõulukaunistuste võistlus
Oma kodu ja ka töökoha dekoreerimist võetakse Colombias äärmise tõsidusega. Enamikul peredest, keda jõulude ajal külastanud olen, on suur kollektsioon butafooriat, mis tuleb välja ainult jõuludeks. Väga meeldib kolumblastele jõulutäht oma punase õiega − ilmselt seetõttu, et nad suudavad selle olemasolu Colombias ette kujutada. Samuti figureerivad lumehelbed, jõuluvanakujud, mis päev läbi pööreldes muusikat mängivad, ja muu. Ei piirduta mitte ainult paari pärjaga, vaid kaunistamist vajavad absoluutselt kõik maja nurgad esikust vannitoani välja. Kuna ehtsat kuusepuud on ekvatoriaalses kliimas raske leida, figureerivad majades kunstkuused. Nii mõnigi kord on need nii-öelda Rakvere stiilis − oluline on siluett ning et kulda, karda ja vilkuvaid tulesid oleks võimalikult palju.
Medellín ja Bogotá võistlevad omavahel, kummal linnal on rohkem kaunistusi. Viimastel aastatel alustab Medellín jõuluaega sellega, et korraldatakse ilutulestik ja ülelinnaline pidu, tähistamaks detsembri algust. Kuna paljud kolumblased saavad jõulude ajal pika puhkuse, näeb detsembris mööda linna kihutamas näiteks hulgaliselt peobusse − tegemist on lahtiste vanaaegsete bussidega, taas kaunistatud vilkuvate tuledega ja selle sees käib mürtsuva muusika saatel pidu, samal ajal kui peolisi mööda linna sõidutatakse. Kui meie jaoks on jõuluaeg hämar, melanhoolne ja vaikne, siis Colombias on terve detsembrikuu üks suur pidu, mille keskmes figureerivad siiski mõned härdama atmosfääriga katoliku kiriku üritused.
Bogotá linnas korraldatakse firmade vahel võistlus, kes suudab oma maja kõige silmapaistvamalt dekoreerida. Võitjad lähevad ideedega kindlasti üle võlli ning kitši ja hea maitse piir ületatakse mitmekordselt. Tavaliselt võidab võistluse juuksurisalong Norberto Peluquería. Võite internetist ise järele vaadata, milliste dekoratsioonidega nad ilma teevad: tuledes Eiffeli torn, palmipuud, Rooma Colosseum, Big Ben… Tegemist on tõelise minivormis Las Vegasega. Terve linn käib detsembri jooksul kohustuslikus korras vähemalt korra juuksurisalongi eest läbi, et neid dekoratsioone imetleda.
Teine koht, millest jõulude ajal ei pääse, on kaubanduskeskused. Mitte seepärast, et hulgi tarbetuid asju osta. Ei, hoopis sellepärast, et keskuste jõulukaunistusi vaadata. Meie peres oli mitu päeva, kus õhtuseks meelelahutuseks oli planeeritud kaubanduskeskusesse sõitmine ja seal ringikäimine, et jõulutulesid vaadata ja pildistada. Siinkohal tuleb meeles pidada, et Bogotá on üks maailma kõige hullema liiklusega linnu, kus kümne kilomeetri läbimine võtab sageli kaks tundi. Ainukesed päevad, kui Bogotás auto autos kinni pole, on 25.–26. detsember, mil paljud linnast välja sõidavad. Aga need kaunistused on tõepoolest vaatamist väärt!
Väga olulisel kohal on Jeesuslapse sünni kujutamine. Seda tehakse igal tänavanurgal ja igas kodus. Mulle isiklikult meeldis väga Nemocóni linnas nähtud üleni tühjadest munarestidest tehtud keskkonnateadlik kooslus. Minu Cali kortermajas peeti aga sobivaimaks kohaks Joosepile, Maarjale, pühakutele ja nende seltsilistele basseiniäärset puhkeala. Nii ujudki õhtuti, pühakud pidevalt silme ees. Lisaks on basseini äärde rippuma pandud lumehelbed − Calis on detsembris temperatuur tavaliselt 30 kraadi ringis.
Üheksa päeva palvetamist
Ent jõuludel on ka vähem välise kulla ja karra keskne pool. Colombias mängib olulist rolli Novena ehk üheksa jõulueelset päeva. Need üheksa päeva märkivat üheksat kuud, kui inimkond Jeesuslapse sündi ootas. Neid võib tähistada nii naabrite, sõprade kui ka perega. Kokku tullakse igal õhtul, et palvetada ja laulda koos kristlikke laule. Tavaliselt tehakse seda igal õhtul eri kodus ning pere, kes võõrustab, peab lauale panema ka toidu.
Sageli võib jõululaual kohata buñuelo’sid (ümmargused tainapallid), natilla’t (piimapõhine kook, mida võib serveerida ka magustoiduna, sarnaneb panna cotta’ga) või tamales’t (soolane liha- ja juurviljapõhine roog). Minu kogemuse põhjal ei ole Colombias siiski ühtset jõulumenüüd, nagu Eestis (verivorstid ja hapukapsas), vaid eri regioonid ja pered teevad seda erinevalt. Näiteks ühel aastal sõime jõuluõhtul kalkunikarbonaadi ja vene salatit − nii nimetatakse Colombias majoneesipõhiseid salateid.
Jõulud või mitte, Colombia köök pakub põhjamaalt tulnule igal juhul avastusi. Kuna tegu on ühe maailma kõige mitmekesisema kliima ja flooraga maaga, siis kõigepealt lummab erinevate puuviljade rohkus. Minu lemmikmahl siin on guanabana. Tegemist on väljastpoolt veidi okkalise, seest valge viljaliha ja tumedate seemnetega suure puuviljaga, mida Euroopas praktiliselt saada pole. Teine populaarne puuvili on väljast roheline, seest roosa guajaav. Sellest tehakse muuhulgas marmelaadilaadseid maiustusi, pakitud banaanilehte, mida tasub kaasa osta.
Üks asi, mida Colombiast kingiks kaasa osta ei soovita, on aga tee, täpsemalt kokatee. Ehkki kokatee joomine on siin igati normaalne tegevus ning selle mõju võib võrrelda kummelitee omaga, võrdsustavad mitmed Euroopa tollid selle A-klassi narkootikumide kaasavedamisega. Proovige see kohapeal siiski ära − see aitavat näiteks Colombia kõrgusest tingitud hõreda õhuga harjuda.
Hõredat õhku ei koge paremini kusagil mujal kui palverännakul Monserratele. Monserrate mägi asub Bogotá kesklinna lähedal, 3152 m merepinnast. Kõige usklikumad ronivad sinna põlvili mööda tuhandeid kivitrepiastmeid üles roomates. Paljud kohalikud võtavad populaarse rännaku ette pühapäeval − keskmise füüsisega inimene peaks tunniga tippu välja jõudma. Kes oma vormis kahtleb, võib ka köisraudteega tippu reisida. Monserrate mäe tipus asub kirik, ent ka restoran ja väike turistiturg. Tipust avanevad hingematvad vaated kaheksa miljoni elanikuga Bogotále ning teisel pool asuvale Guadalupe mäele. Just nädalavahetus on parim aeg rännaku ettevõtmiseks, sest siis on see suurte inimhulkade tõttu turvalisem. Muide, ebausk ütleb, et kes oma kihlatuga koos mäe tippu läheb, ei abiellu kunagi.
Jõulud läbi – pidu!
Colombia lastele toob Jeesuslaps kingid kätte 24. detsembri keskööl. Kinkide kättesaamiseks salmide lugemise traditsioon puudub. Küll aga peetakse jõuluõhtul maha veel üks palvete ja laulude sessioon. Kuna paljud kolumblased elavad välismaal − meie pere näiteks ulatub üle mitme Colombia linna Hispaania, Brasiilia ja USA-ni − viiakse nii mõneski kodus need läbi Skype’i teel.
Kolumblastel on oma jõululaulud ehk villancicos. Lisaks on populaarne näiteks „Püha öö” („Noche de Paz”). Minu kohalik lemmikjõululaul on aga „Burrito Sabanero” ehk „Savannieesel”. See toob huvitaval kombel kokku Colombia kultuuri, kus savannieesel on igapäevane nähtus, ning Jeesuslapse sünniloo. Laulust on oma versiooni teinud Eestiski tuntud Juanes. Tõlge oleks umbes selline: „Oma savannieesliga lähen ma teele Petlemma poole, hommikutäht valgustab mu teed.”
Kui aga jõulukingid käes, algab juba järgmisel päeval pidutsemine. Üks jõuluaegne suursündmus on Feria de Cali, mis algab tavaliselt 25. detsembril ning tähistab Cali kultuuri. Cali on nimelt Colombia kõige mitmekesisem linn, mis veel tänapäevalgi on tuntud tänu suhkruistanduste ja kohvi kasvatamisele ning kus elab suur hulk Colombia mustanahalisi. Feria de Cali raames peetakse maha tänavakarneval, hulk kontserte, salsapidusid ja ka hobustega seotud üritusi − kolumblased on suured hobusesõbrad. Ükski endast lugupidav caleño ei tohi sellelt ürituselt puududa.
Paljud linnainimesed kasutavad aga vabu päevi lihtsalt puhkusele sõitmiseks. Sageli ei minda tagasi tööle enne jaanuari keskpaika. Jõuluaeg pakub suurepärase võimaluse stressivabalt autoga mööda Colombiat ringisõitmiseks. Näiteks tasub külastada Chicamocha rahvusparki selle kanjonite ja kuristikega − seal asub muuhulgas maailma pikim köisraudtee. Ka Santa Marta regioon oma looduse ja mereäärega väärib pikka autosõitu. Tasub peatuda teeäärsetes restoranides, tellida üks bandeja paisa (hiiglaslik rahvusroog, kus ühel taldrikul laiuvad riis, vorst, muna, avokaado, oad, plantaan, arepa ning loomulikult liha), mõni troopiline mahl, ning nautida eikusagil palmi all puhkuse veetmist.
Tekst: Malle Koido
Fotod: Malle Koido, Shutterstock