Kolm väga kogenud mägironijat, Jane ja Tarmo Riga ning Allan Valge ületasid 7. juunil Peruu Tocllaraju mäel näiliselt turvalist rada, mis viis üle sügava jääprao. Kahjuks ei läinud miski nii, nagu pidanuks… GO Reisiajakiri avaldab Peruus hukkunud alpinistide sõprade meenutused kauaaegsetest ühistest teekaaslastest.
Kristjan Erik Suurväli
Millalgi eelmise aasta oktoobris vahetasime Sinuga, Tarmo, esimesed kirjad lennukipileti hindadest Limasse. See oli veel pigem mõttemäng. Mäng, mida mängisid tööl Allaniga ning mida mängisime koos suuremas pundis edasi novembris, ühes Tallinna valgete seintega kohvikus. Iseloomustavalt võttis mõttemängu kokku Allan ühes oma kirjas: „Peruus ja Cordillera Blanca ahelikus võiks üks korralik alpinist elus ronida. Ilm peaks olema ilusam ja stabiilsem kui Euroopas ja Aasias. /…/ Manuses üks pilt Alpamayost, kes ei tea, millest jutt. Kui süda kiiremini põksuma ei hakka, siis ei ole alpinist.“ Ja südamed põksusid hooga. Nii see mägedepall 2015. Aastaks meil veerema sai. Mis seal salata, erutus oli suur. Peruus ronimas oli Eestist varem käinud ainult käputäis inimesi, seega suurt kohalikku teadmist võtta ei olnud.
Kuidagi sattus nii, et Teie, lennujuhtide puhkusegraafikuid seekord kõrghooajale ei saanud. Ja sestap jäi meil koos mäkke minemata. Eks sellel oli ka oma tagamõte, pikem perspektiiv, et ikka järgmine kord suvisel kõige magusamal ajal lõpuks ometi kokku panna üks vägev reis. See jääb nüüd olemata. Sinuga, Tarmo, va pujään, tegime isegi sügisel tête-à-tête testreisi Georgiasse, Mkinvartsveri (5047 meetrit) otsa. Et ikka proovida, kuidas iseloomud sobivad, kui ainult kahekesi telgiõhku hingata. Tühja loba oli juba liiga palju olnud. See oli hea reis. Reis täis arutelusid varustusest, kiirtoitude maitsetest, telgikonstruktsioonide nüanssidest, mägironimise mõttekusest ja selle vaimust. Tagaselja teiste alpinismihuviliste nõrkuste ja vigade analüüsist. Loomulikult Sinu Spantiku kandade vaatamisest tõusul. Kui päris aus olla, siis ma ei uskunud, et oled nii kiire, ja vabandasin ennast kahekuulise antibiootikumikuuriga, aga pagan võtaks, Sa ikka olid kiire. Lõpuks talvisest külmast ja tuulisest tipust laskudes jäime liustikul valgesse pilve ning istusime tunnikese seljakottidel. Vist isegi suurt midagi rääkimata, lihtsalt nautides valget pimedust.
Hiljem all Batumis, kodukootud Khvanchkaradi juues, mis tõtt-öelda Sulle väga mokkamööda ei olnudki, aga meile Janega maitses hästi, arvasid, viidates mu kahele ebaõnnestunud tõusule sõpradega Kazbekile talvel, et pagan, aru Sa küll ei saa, miks keegi peaks talvel külmaga mäkke trügima. Tundsin seda ikka kiitusena Sinu, kaheksatuhandeste mehe suust, kes on käinud mäes sulepükstega. Võib-olla seal rääkisimegi Janega, et Te ikka koos mäkke enam ei lähe, liiga suured riskid. Tõenäoliselt aga kordasime vana juttu, mida olime rääkinud pärast Teie edukat tõusu India Himaalajas Nun’ile (7135 meetrit) 2011. aastal.
Nun jääb kriipima hinge kui ülekohus Sulle ja Janele. Oli see just selline tõus, mis vääriks tähelepanu. Väikese meeskonnaga, tühjal mäel, ise marsruuti tehes üles ja alla. Mäletan Teie siirast uskumatut imestust, kui tõuse Denalile ja Leninile hinnati Baltikumi alpinistide kokkutulekul kõrgemalt. Imestasite pigem kivinenud maailmavaate ja faktide ebatäpsuse kui endale liigategemise üle. Imestasite selle üle, kuidas ei suudeta uurida ja huvi tunda, missugused on teada-tuntud teedelt kõrvale jäävate mägede reljeefid, marsruudid. Imestasite tuimuse ja mõttelaiskuse üle.
Arvind, algselt Teie sideohvitser Nun’il, kes õige pea oli täieõiguslik ekspeditsiooniliige, kirjeldab Teiega ronimist oma tollases tõusuülevaates südamlikult: „Tarmo ja Jane olid väga teadlikud ja rahul asjaoluga, et see oli minu kõrgeim tõus senini. Samal ajal olid nad väga hoolitsevad mu tervise pärast, sest nüüd teadsime kõik, et lihtsat tagasiteed ei ole. /.../ Tarmol on hämmastav suunataju. Ta on just sedalaadi inimene, kes armastab seda, mida teeb, ja on mägedes oma elemendis.“
Arvindil on õigus. Mägironija egotsentrilise maailmapildi üks lahutamatu osa on hoolivus ja võime näha teiste murede sisse. See oli kõigile Teile kolmele omane. Allan, ise väsinuna, panid Sa Han-Tengri tipust jõudes äratuskella öösel helisema, et aeglasemalt laskuvatele kaaslastele vastu minna. Õnneks ei läinud seda äratust tegelikkuses vaja, nad jõudsid telki just hetk enne, kui Sa pidid välja sättima hakkama.
Mäletan, Allan, kui ilmus lugu Varepist, tegid Sa mulle peenetundelise etteheite, et sellised heroiseerivad lood Sulle ei meeldi. Igas inimeses on tume pool ning õige pole rääkida ainult positiivsest, väitsid. Sõnad, mida laususid naljana, saidki tõeks. Nii kahjuks jäid meie koos mägedes käigud ainult unistusteks. 2011 pidime minema Tadžikki, Marxi ja teiste mägede peale, 2014 Han Tengrile, kuid kõik ei läinud nii, nagu plaanis. Sina olid tugev, mina nõrk. Meie ainsaks ühiseks tipuks jäi Ala Artša alpilaagri kohal olev aklimatiseerumismägi Utšitel (4572 meetrit). Õpetaja tipp, nimi irooniliselt paljutähenduslik, mida paganat sellest õppetunnist õppida, jääb hetkel natuke müsteeriumiks. Allan, Sa olid just-just jõudmas oma tegemistes meie, teiste juurde. Ehk juba isegi plastseinale ronima tulemas, natuke oma marktwightlikult sportlikke ideaale painutamas, andmas nõksa järele meile, aeglasema käiguga merelastele.
Ühine tahtmine minna kõrgele, aga isegi siin jäid me soovid nii erinevaks. Jane ja Tarmo, Teie kindel soov oli ronida Huascarani, Allan, Sina piidlesid Ranrapalca ja Alpamayo poole. Kompromisside keeruline kunst alles arenes, kuid mõni siht, kuhu ühiselt tahtsime, oli paigas: Võidu mäetipp Kõrgõzstani-Hiina piiril, väheke suutlikkuse piiridest üle käiv Kongur Hiinas. Allan, Sinuga rääkisime ääri-veeri mõnest ilusast põhjaseinast Alpides. Justkui kompides, kas säde vastaskõneleja silmis helgib.
7. juunil ei pidanud miski nii minema ja ometi läks. Tocllaraju mäel on jääpragu vähemalt 25 meetrit sügav, sellelt läks üle petlikult turvaline rada. Teie jäite sinna ja mina siia. Petlikult illusioonides, et meie parimad ühiselt mäeskäimised on veel ees. Ses asjas vähemalt oleme selgust saanud. Ülejäänu jääb minu ja Teie mägisõprade kanda ja igaühe otsustada, kui suur on pragu, mis jääb meisse. Kas ja kui palju on sisemist julgust olla janelikult alpinismidetektiiv, suur suhtleja ja innustaja, tarmolikult sirgjooneline ja kompromissitu mägard, allanlikult intellektuaalne oma raja tallaja. Kõik Te kas teadlikult või teadmatult esitasite pidevalt väljakutseid. Ikka et oleks seiklust ja lusti, et oleks eesmärke ja ora kuskil väheke torkimas, et oleks hetki, mida meenutada. Aitäh Teile, sõbrad!
Hannes Hanso
Olen Tarmoga koos teinud kõiksugu asju, kuid ennekõike ühendas meid ikkagi matkamine. Kanuudega, ratastel, seljakotiga ning metsas telkides. Millal ja kuidas esimest korda kohtusime, ma enam taastada ei suuda. Igatahes on meeles, et kui 2004. aasta talvel hakkasime planeerima jalgrattamatka läbi Türgi, Süüria, Liibanoni, siis jälle Süüria, Jordaania, Iisraeli, Palestiina alade ja Egiptusesse, siis esimesel kohtumisel mingis vanalinna keldrikohvikus kommenteeris minu ekskaasa Tarmot: „Issand, millised jalalihased tal on!“ Tol suvel lendasime mingi tšarteriga Türgi lõunaossa Dalamani. Ma polnud (nagu enne reisile minekut traditsiooniks saanud) silmatäitki maganud ja olin terve öö vanalinnas pummeldanud. Tarmo oli Türgis võrdlemisi hämmeldunud ja vist pisut pettunud, et kohe esimesel päeval kohtutavaks surumiseks ei läinud… Ta oli alati kõige esimesena valmis ja kui teeleminek oli käes, siis muutus ta üldjuhul kärsituks.
Liibanonis rattamatkal olles tõusime ühel päeval rannikult Tripolist üles Bcharre linnani ja seal veel edasi mingisse suusakuurordisse. See oli jõhker tõus, üle kahe kilomeetri vertikaalset tõusu ühe päeva jooksul. Käänuline tee, iga kurvi taga järgmine kurv. Mentaalselt ja füüsiliselt kurnav kuubis! Ilus muidugi ka. Tarmo nõudmisel läksime edasi ronima Lähis-Ida kõrgeimat tippu sealsamas lähedal, olgugi et jalad olid täiega kanged. Kui maanteel ja rattaga olime kõik enam-vähem samas vormis, siis mägedes transformeerus Tarmo kohe mingiks ronimismasinaks. Ma ei naljata, kui ütlen, et Tarmo liikumiskiirus oli mägedes poole suurem kui mul. Ei mingit siksakitamist, vaid ikka otse peale! Ronisime Antiliibanoni kõrgeima tipu otsa, teisel pool mägesid olid Bekaa org ja Süüria. Kauguses, paar kilomeetrit eemal nägime mäeharjal teist kõrgendikku, mis paistis umbes sama kõrge kui see, kuhu olime jõudnud. Tarmo jaoks olid sellised detailid väga olulised − ta ei öelnud kunagi, et ta on käinud Lähis-Ida kõrgeima mäe otsas, kuna ta polnud selles 100% veendunud. Ehk oli koht, kus olime, kümme meetrit madalam? Või tervelt kakskümmend? Sellised detailid ei lähe tavalisele inimesele korda, Tarmole aga küll. Sest see oli tema elu kõige tähtsam asi − mäed. Seal mingit trikitamist ja petukaupa olla ei tohtinud. Tarmole ja Janele külla minnes veeres jutt enamasti ikka mägedele ja järgmistele plaanidele. Neil olid alati arvutis lahti mingid mäesaidid, pildid, rajad ja kõik see. Neid tudeeriti ülima põhjalikkusega. Paralleeluniversum, mis täitis Tarmo ja Jane elu. Vormi tuli hoida ja saavutada mägede jaoks. Raha tuli kõrvale panna mägede jaoks. Puhkused võeti välja mägede jaoks.
Antiliibanoni otsast alla ronides Tarmo libastus ja kukkus käelabaga otse mingisse eriti vastikusse suurte tugevate asteldega ohakasse. Okkad murdusid peopesasse ja sõrmedesse, osa tulid isegi läbi näppude! Järgmise päeva Bekaa orgu laskumine oli väga karm – ta ei saanud pidurdamiseks oma kätt kasutada. See ei seganud muidugi matkaga jätkamist.
Kõige pikem rattamatkapäev minu elus on tehtud Tarmo osalusel. Alustasime mingil suvisel varahommikul Damaskusest, sõitsime Quinetrasse Golani kõrgendike serval Iisraeli piiril, sealt vahepeal pisikesi põldudevahelisi teid pidi nikerdades Deraa teele. Õhtuks Jordaania piirile jõudes olime vändanud üle 200 kilomeetri. Teel leppisime Tarmoga kokku, kuidas matkakaaslasi motiveerida ja julgustada. Kõik olid kurnatud. Seal oli palav! Päeval oli pidevalt üle 40 kraadi! Tarmo jaoks olid füüsilised proovikivid alati olulised, talle meeldis ennast katsumustega proovile panna ja piire kombata. Oma olemuselt ta vist rattamatkamees küll polnud, teda tõmbas ikka mägedesse. Aga see kahekuune seiklus oli võimas. Saime targemaks, rääkisime kohalikega ja lugesime palju.
Tarmo kutsus mind ja lapsi kunagi talvisel ajal lennujuhtimiskeskusesse oma tööd vaatama. Olin just Hiinast saabunud ja hankinud endale oma elu esimese ekraanitundliku mobiili. Lennujuhtimiskeskuse kontrollruumi sisenedes peavad kõik telefonid olema välja lülitatud. Eeldasin, et keegi ei tea, et olen Eestisse jõudnud, seega jätsin enda oma sisse. Loomulikult helises telefon kõige ebasobivamal hetkel. Telefon oli uus ja puuteekraaniga. Ma ei osanud seda kinni panna! See lihtsalt helises ja helises. Kõigi pilgud pöördusid mulle, siis Tarmole… Ta meenutas seda veel aastaid hiljem ja see ei tundunud talle ka aastaid hiljem naljakana. Reeglid on tähtsad, neist peab kinni pidama. Ja seda ta alati tegi.
Jane
Mnjah, kõik need Lõuna-Eesti, Ida-Eesti ja Kesk-Eesti jõed ning kanuumatkad. Rabamatkad. Alati hea toit, isegi matkal. Lahtiste uste kodu, võid alati külla tulla. Quiche, salatid, tai karrid, india karrid. Ceviche, alati vabariigi suurimate krevettidega. Ohtralt veini ja siidrit. Jutud hommikuni, mõnus gossip. Kaval naeratus. Jane kutsus Tarmot ürgmeheks. Kanuus Tarmo aerutas ja Jane tšillis. Tarmo tegi lõket ja raius õhtul kirvega ohjeldamatult lõkkematerjali. Jane tšillis ja sotsialiseerus. Tarmo pani telki üles, Jane valis selleks kohta… Jane tegi süüa ja Tarmo sõi – kolme eest.
Jane korraldas aastaid väga salapärast naisteklubi – vanad sõbrannad, ühine ajalugu ja naistejutud. Mehi sinna ligi tavaliselt ei lastud.
Tiit Pruuli
Jane
Me kohtusime ikka enamasti kas hommikuti lasteaia uksel või õhtuti e-kirja teel.
Ikka viskasime õhku mõne teema, millest oleks põnev kirjutada või kõneleda – puhtalt mägironimise ajaloost sai neid tuleviku tarbeks tallele pandud jutte juba kümneid, uutest mägedest rääkimata. Mitmed neist teemadest said Su kirjapanduna põnevateks lugudeks me Go Reisiajakirjas, aga kaugeltki mitte kõik, millest rääkisime.
Naersime seal lasteaia uksel alatihti, et kui ükskord rohkem aega on, siis räägime pikemalt. Mägedest ja nende ilust.
Mõnikord kirjutasime öösiti mõned e-kirjad. Nüüd, neid tagantjärele üle lugedes, märkasin ühes teemat, mille tõstatasid: mida tunnevad lapsed, kui nende ema on mägedes.
Maikuu keskpaiku nägime viimati. Oli lasteaia kevadpidu. Kõik lapsed ja vanemad olid nii rõõmsad. Sa tulid, olid elevil ja rääkisid, et kohe lähete Tarmoga jälle. Peruusse. Ma ütlesin, et võtke järgmine kord mind ka kaasa. Naersime jälle ja jooksime mõlemad oma laste järel õnnelooside järjekorda.
Seal õnnelooside järjekorras me viimati kohtusimegi, Jane. Seal klõpsisin viimase pildi.
Alar Sikk
Jane ja Tarmo
Tarmo oli üks mu parimaid sõpru, tunnen teda 2003. aastast. Raske on isegi teda niimoodi lühidalt iseloomustada. Tema töö lennujuhina nõudis täpsust ja korrektsust ning selline oli ta ka mägedes – sirgjooneline ja vahel ka paindumatu. Tarmo julges riske võtta, Tarmo oli indiviid ja üksikulgeja. Tarmoga oleme koos käinud näiteks Gasherbrum II-l, Jane ja Tarmoga koos käisime Antarktikas. Janega sattusime koos reisima juba nõukaaegadel – käisime Turkmeenias, Uuralis, Krimmis, Kuriilides, Sahhalinis… Jane oli väga vaimukas, kui oli vaja sõnu ritta sättida, siis tema sai selle ülesandega meist alati kõige paremini hakkama. Nad olid toredad inimesed, kellele sai alati loota.
Allani sõpradelt
Esimese asjana meenub Allani ääretult lai silmaring. Ta uuris erinevaid allikaid ja luges väga palju. Raamatud, film, muusika olid kindlad märksõnad. Ühel hetkel võis ta lugeda Jaan Kaplinski luulet ja teisel arutleda välispoliitiliste sündmuste üle. Märkimisväärne oli tema faktiteadmine. Meie sõpruskonnale meeldib korraldada viktoriine või otsida Eesti lauamängu küsimustele vastuseid. Alati taheti olla Allaniga ühes võistkonnas, sest siis oli võit garanteeritud. Kui mängisime individuaalselt mõnda lauamängu, mis nõudis teadmisi, siis oli ta alati meist ühe ringiga ees.
Allanis olid dünaamiliselt koos vastandlikud pooled: seoses alpinismiga pidi ta tulema välja mugavustsoonist ja minema äärmustesse, kuid igapäevaelus armastas ta kohutavalt mugavust. Ta oli hästi süstemaatiline, samas ka mõnusalt boheemlaslik. Teda iseloomustab ülim organiseeritus, aga see polnud masinlik, vaid loomulik. Väljakujunenud põhimõtetega mees, kuid need ei häirinud, vaid olid talle mõnusalt iseloomulikud ja ta ei surunud neid ka meile peale.
Esmapilgul võis ta tunduda kinnine, kuid sõprade ringis avanes. Valis inimesi, kellega tahtis koos olla, aga kui oli valiku teinud, siis usaldas ja pidas neist väga lugu. Kui ta polnud tööl või mägedes ja meie sõprusringkonnas midagi toimus, siis alati oli kohal. Võõras polnud talle ka abivalmidus, oli see siis talgutöö kellegi juures või auto laenamine.
Kindlasti jääme igatsema tema vaimukust, musta irooniat ja huumorit, mis võõrale võis esmapilgul tunduda imelik, kuid meie olime sellega harjunud ja nautisime seda.
Sõnapidaja
Iseloomulikud sõnad on veel äärmine põhjalikkus, autonoomsus – ei lasknud keskkonna voogudel end mõjutada. Sõnapidaja. Meenub mõne aasta tagune lugu, kus ta oli järjekordselt kuhugi mäkke minemas ning eelneval õhtul sai natuke seltskonnaga koos istutud. Viskasime nalja, et Allan võiks mäel konkreetsel kõrgusel kusta lumme meie nimetähed (vabandust otsekohese sõnakasutuse eest, aga nii oli). Meie meelest oli see muidugi lõõp. Aga läks natuke aega mööda, kui posti potsatas pilt, kus olidki tähed!
2005. aastal käisime kaheksakesi väikese bussiga Rumeenias. See oli üsna planeerimatu reis, vaatasime jooksvalt, kuhu soovid ja teed meid viivad. Ühel päeval avastasime end mägedest. Üldse mitte kõrgelt, umbes 2000 meetri jalamilt. Kuna tuul oli kõva ja köisraudtee üles ei läinud, siis esimese hooga tuiasime niisama ringi. Mingist impulsist otsustasime äkki hakata ülespoole liikuma. Polnud meil elementaarset varustustki – mõni oli sandaalidega, mõni kübara ja pintsakuga. Lõpptulemusena avastasimegi end äkki selle mäe tipust (nime tõesti ei mäleta). Allan oli kindlalt esimeses seltskonnas, kes toona sinna üles jõudis. Järgmisel aastal kordus samasugune reis Horvaatiasse ja siis oli Allan tagasi tulles organiseerinud meile umbes 2500 peal tipuvallutuse Slovakkias. Seekord oli juba rada, kaart ja plaan. Eitavat vastust, et me seda läbi ei tee, polnud võimalik anda, tipp tuli igal juhul ära võtta. Järgnevalt tuligi juba Jaan Künnapi alpinismikool ja suuremad ettevõtmised. Aga Rumeenia-reisil sai see seeme mulda pandud!
Mis puudutab tema jääronimiskirge, siis on tulnud ette juhuseid, kus ta on meidki jääseinale ronima viinud. Organiseerinud varustuse ning valmis õpetama ja tutvustama oma armastust meilegi.
Ta ei hoobelnud kunagi oma alpinismisaavutustega. Meie seltskonnas ta polnudki kui mägironija, vaid jäi ikka Allaniks.
Aastal 2011 pidasime sõprusringkonnas pulmi ja pruutpaar kirjutas iga külalise kohta iseloomustuse. Allani kohta sai see nii: Allan on algusest peale olnud väljakujunenud elufilosoofiaga mees. Peab lugu oma sõpradest ja kinni oma lubadustest. Igast otsast teadmisi täis topitud ja nüüd ammutab hingele lisa mägedel turnides. Allan on mees, kes pigem kõigega natuke liialdaks, kui et lepiks keskpärasusega. Ta naudib nii pahesid kui ka hüvesid ega keela endale sealjuures kas või poliitilist ebakorrektsust.