Jäätükil Kihnust Riiga

Oma vanavanaisa Juhan Vesiku ja vanaisa August Vesiku seitsmepäevasest sundreisist jäätükil Kihnust Läti vetesse kirjutab vanavanaisa päeviku põhjal Andre Nõmm.

Oma vanavanaisa Juhan Vesiku ja vanaisa August Vesiku seitsmepäevasest sundreisist jäätükil Kihnust Läti vetesse kirjutab vanavanaisa päeviku põhjal Andre Nõmm.

Oli aasta 1952, 16. märts. Kell 7 hommikul suundusid Kihnu hülgekütid Juhan ja August Vesik, isa ja poeg, merele. Meestega oli kaasas koer Bobi. Ilm oli hommikul rahulik, vahetevahel tuul tugevnes. Miski ei viidanud sellele, et järgmistel tundidel rebitakse mehed tahtmatult seiklusesse, mida ka kõige julgeimad meist Eestimaa turvalisse loodusesse ei söandaks kujutleda – seitse ööd ja päeva võitlust elu ja surmaga.

Jää kevadisel merel oli poollahtine, vett oli näha igal pool. See aga ei takistanud kuidagi hülgekütte. Juba varahommikul oli jääl mehi palju. Ilm püsis terve ennelõuna ilus, kuigi vahepeal sadas korraks lumelobjakat. Kella kahe paiku pöörasid mehed tagasi Kihnu poole, saagiks viis noort hüljest. Tavapärane küti päev hakkas otsa saama.

Ilm muutus rahutumaks. Tuul tugevnes ja pööras põhja poole, jää hakkas kiiresti liikuma lõuna suunas. Lumi, see tuiskas mööda jääd. Hetkeks mehed veel peatusid, sest Bobi leidis ühe hülgepoja, mida kätte saada siiski ei õnnestunud. Otsustati jäält kiirelt lahkuda, sest tuul aina valjenes. Lained olid selleks ajaks juba suured.

Ühtäkki ei olnudki enam tagasiteed – see oli ära lõigatud. Ees laiutas 30 meetrit lagedat vett, jää liikus suure kiirusega lõunasse. August tahtis veel katsetada üleujumisega, kuid Juhan laitis selle kiiresti maha. Tema oli kunagi vaikse veega ujudes kaks hüljest veest välja toonud, kuid ülestulek jääle osutus märgade riietega eluohtlikuks. Ilm pimenes. Kaugemal oli näha Kihnu majade tulesid, kuid nende soojust ei saanud mehed veel niipea tunda.

Päevik: Valmistume ööd vastu võtma lagunenud jääl, kus ei saa kümmetki sammu liikuda, et käies vähe sooja saada. Vee seest tõmbame mõned jäätükid välja käksiga ja laome üksteise peale, et vähe tuult takistada. Nii saame ise vähe küljeli jää peal olla. August aitas minul topikad jalast ära tõmmata, nii et sain sokkidest vee välja puserdada. Jää tükid liiguvad vahest laiemale ja jälle löövad kokku. Öö jooksul võtame kolm korda uue seisukoha, vahest olime iga üks ise jäätüki peal. Jäätükid purunesid ikka väiksemaks.

Koidu ajal jäi tuul vaiksemaks, taevas oli jälle selgem. Külm püsis, tuul oli endiselt põhjast. Külm tegi oma tööd, ühendades jäätükke kokku. Kell 10 hommikul said mehed edasi liikuda. August lasi 120 meetri pealt vana hülge maha. Tahtis selle ära tuua, aga kukkus vööst saadik jääst läbi. Kell 12 päeval oli jää niivõrd kõvaks külmunud, et mööda jäätükke ühelt tükilt teisele hüpates kannatas lastud hülge juurde minna. Hülgel lõigati liha välja ja pandi jäätüki peale märgiks. Nahk ja rasv võeti kaasa, et oleks mille peal öösel istuda. Öö tuli siin mööda saata ning pääsemine polnud võimalik ka järgmisel päeval.

Uueks ööks valmistasid mehed ennast ette rohkem. Külma oli sellel ööl 25 kraadi. Õhtul nülgisid mehed veel kaks noort hüljest. Istumiseks sai vana isase hülge rasv ja nahk. Hülgepoegade nahad mässiti jalgade ümber. Juhan lõikas oma villase hülgepüügikuue katki ja õmbles selle Augusti vatijopega kokku. See võeti ööseks üle pea. Söögiks oli jäänud veel killuke pekki ja väike tükk leiba.

Päevik: “August küsib, mis küll meist saab sellisel moel. August arvas, et küll ikka võtab viimati elu välja. See on ju kõik väga võimalik, kuid usku peab olema, et kõik läheb veel kuidagi läbi nii, et just elu ei võta. Minu arvates praegustes tehnika ajajärgu tingimustes ei maksa kõige halvemat karta. 

Taas ei olnud päeval mingit lootust randa pääseda. Tuli tõdeda, et ees on järjekordne magamata öö jääl.

18. märtsi hommik oli ikka väga külm. Rand veel paistis, kuid mehed olid triivinud väga kaugele. Nad triivisid Riia lahe suunas. Toit oli selleks päevaks otsa saanud.

Päevikust: “Vaatame järele, mis nüüd saab, kas hülgeliha on toorelt söödav või ei ole. Olen lugenud raamatutest, et kauge põhja elanikud tsuktsid söövat külmutatud hülgeliha. Meie täna katsusime järgi, kas maitseb hülgepoja maos olev piim, kuid see on sapiga segunenud ja on mõru. Samuti ei kõlba ka neerud, nüüd jääb ainult järgi välja lõigata lihast viilud ja ära külmutada, ehk siis saab kuidagi näljakustutuseks närida, midagi ju peab inimene enda alles hoidmiseks ära tegema.”.

Kell 2 päeval kuulsid mehed kaugel lennukimüra. Jätkati teekonda mööda jääd, kaasa võeti noored hülged, vana hülge nahk rasvaga jäeti maha, sest seda ei jaksanud enam kaasas kanda. Edasi jõuti ligikaudu 15 kilomeetrit.

Päevik: Kuid enam ei ole kuhugile minna. Igal pool on laiad veed ees ja ka külgede peal. Paar hülgepoega jätsime maha jäätükkide peale, nahad jalgade ümber mässimiseks jätsime alles, nii et öösel külm jalgu päris ära ei võtaks, on ju külm 25 kraadi ehk veel rohkem. Kaugemal paistab üks purje taoline asi – kas on mõni kalatraaleri puri? Annan ühe paugu õhku, kuid on vaevalt usutav, et keegi seda lastud pauku kuuleb.

Valmistuti järjekordset ööd vastu võtma. Bobi tegi jääl ringikäiku, kuid ka talle ei hakanud midagi uut silma.

Päevik: Selleks ööks ei ole enam head istet, nii kui see oli eelmisel ööl – vana hülge nahk ja rasv. Peab kuidagi sättima paelad ja kõik mis on kaasas, et öösel ei oleks mäng läbi. Õmblen jälle oma kuue ja Augusti jope kokku, nii saab mingi nii ütelda balatka taolise eseme. Selle võtame üle pea ja nii loodame jälle seda ööd mööda saata. Koera võtame sülle, tema annab head sooja, kuid magamisest ei tule midagi välja, selja sooned minul lähevad väga haigeks ühel kohal olles kogu öö. August taob rusikatega, siis vähe annavad järgi jälle. Öö möödus ilma iseäraliste juhtumisteta.

19. märts. Liiguti ikka jääd mööda edasi Riia lahe poole. Taas oli kuulda lennukimüra, kuid sellega asi piirduski. Päev möödus eriliste vahejuhtumiteta. Meestel oli tekkimas lootus, et ehk külmetab veel niipalju, et saab jalgsi randa.

20. märts. Sama külm, tuul pööras rohkem lõuna poole. Hommikusöök ikka sama, külmunud hülgelihalõik, mida sõi ka Bobi. Jälle oli kuulda lennukimootori mürinat. Lennuk oli väga kaugel, kuid lähenes järjest ja tegi lõpuks otse meeste pea kohal ringi. August ja Bobi jooksid jääl ringi, kõik musta värvi asjad on välja pandud, kuid mehi ei nähtud. Juhan lasi karabiinist veel paugu õhku, kuid ka see ei aidanud. Lennuk oli nii lähedal, et binokliga võis selle numbrit näha. Tekkis lootus, et ehk visatakse midagi söödavat ja natuke riietust. Ka see lootus ei täitunud. Lennuk kaugenes, laskudes aeg-ajalt madalale jää kohale. Jälle tuli vastu võtta väga pikk ja külm öö.

Mehed triivisid edasi Riia lahte. Öösel hakkas Riia linna tulekuma paistma. Metsi ei olnud enam näha. See öö elati üle suure pingutusega. Magama ei tohtinud jääda ja ega meestel und enam tulnudki.

21. märtsil tekkis suurem lootus edasi pääseda. Oli tunda jää murdumist. Juhan tegi kiire järelduse, et ilmselt on noor jää rannani jõudnud – muidu nii ei murraks. Öö oli sama üksluine kui eelmised, kuid seekord oli meestel juttu võimalikust edasipääsemisest hommikul. Bobi jäi meeste põlvedel magama, kuid hommiku poole, tõenäoliselt jää murdumise mürina pärast, hüppas ta riide alt välja ja magas paljal jääl edasi. Hommikuks oli tema külje alla jäässe suur lohk sulanud.

Päevik: 22. märts. Hommikul kustutasime jälle nälga hülgeliha lõikudega. On juba laupäev. Kuues päev algab kui tulime kodust välja niisama ühepäevasele reisule. Kuid elame ikka ja liigume. Jalad on küll kannatada saanud. Täna seame varustuse korda ja hakkame liikuma Kuuramaa sihis. Hülgeliha tagavara paneme pauna, noore hülge nahad seome paelaga selga. Võib olla tuleb veel see tulevane öö merel mööda saata, on ju Kuuramaani veel väga kaugel. Arvata võib, et kuni 60 kilomeetrit, kuid loodame, et suudame vastu veel pidada. August juba lonkab, jalg valutab. Vahetevahel puhkame, raske on üles tõusta ja jälle edasi minna. On ju inimene kurnatud külma ja puuduliku toiduga.

Kell pool 1 päeval märkas August binokliga neljakordset maja lõunas. Juhan ei uskunud seda, sest tema oli siit kandist mitmel korral läbi purjetanud ning teadis randa hästi. Juhan haaras Augustilt binokli ning mõne aja pärast selgus, et see majataoline asi ei ole maja, vaid suur laev, teised väiksemad karavanis järel.

Päevikust: “Nüüd oli meil selge, et pidime tõttama nii palju kui veel jalad võtsivad, et mitte laeva karavan ei lõika meil teed ära Kuuramaale minekuks. Lootsime siiski, et laevad võtavad meid pardale. Hulk aega läks veel edasi liikuda, sest minek oli ju vaevaline. Hülgeid oli veel näha, paar vana, kuid ei olnud enam aega nendega raisata. Tõttasime laevadele vastu, ajasime mütsid käksi otsa üles ja lasksin ka paugu karabiinist. Laevad stopati. Läksin laevaparda ligidale ja küsisin kuidas on, kas võtavad meid ka pardale. Tegin neile selgeks, kes meie oleme ja et juba 6 päeva oleme jääl pool näljaselt. Vastati, et võtavad kohe pardale ja nemad ka juba otsisid meid, olid juba kõigest teadlikud. Meie olime juba peaaegu ükskõiksed selle kannatuse peale. Pääsesime palju kergemalt, Kuuramaale oli sealt umbkaudu 30 kilomeetrit. Meil oleks veel palju vaeva maksnud selle maa ärakäimiseks. Viisin ka Bobi redelit mööda laevale ja kohe viidi meid kajuti, milline siis valmis seati just meie jaoks..

Laev osutus jäälõhkuja Ilja Murometsaks. Arst võttis mehed kohe enda hoole alla, sööki anti esialgu vähe. Nüüd oleks võinud magada, kuid meestel ei olnud und – see oli pingutusega täitsa kadunud. Arsti kirjutas küll kajuti uksele sildi “Pidada täielikku vaikust”, kuid laevameeskonna liikmed tahtsid ikkagi juhtunust kuulda. Laevaarst arvas, et suudab meeste külmavõetud jalgadega ise toime tulla ning täiendavat abi pole vaja kutsuda. See oli vilunud arst – ta oli Põhjamerel jäälõhkujatel töötades sarnaseid külmavõetud jalgu ennegi näinud.

Päevik: Jalad paistetasid üles, vildid ei läinud jalga. Vildid tõi pootsman. Siis ei aidanud muu kui pootsman õmbles ise presendist ruumikad sukad, millistega sai laeval vähehaaval ringi käia.

August ei käinud kajutist väljas, temal olid jalad rohkem haiged kui Juhanil. Bobi jäi tekile, Juhan käis teda seal söötmas. Hülgepüügivarustuse juurde ei lasknud Bobi ühtegi laevameest.

Laevalt koostati kodustele telegramm. Vene tähtedega, aga sisult ikka eestikeelne –“Tervitus kodustele! 22. märtsil, laeval Ilja Muromets. Oleme terved mõlemad. Jalad napilt külmavõetud. Kahe nädala pärast oleme kodus. Juhan, August Vesik.”

Laev jätkas oma teed karavanis. Öösel ootas karavan veel Riia poole minevaid laevu, kuid neid ei tulnud ja Ilja Muromets alustas Riiga tagasisõitu üksinda. See oli 23. märts, pühapäev.

Õhtul jõudsid mehed Riiga. Edasi toimetas Pärnu rajooni parteisekretär Makarov mehed isiklikult oma autoga Riia linna haiglast Pärnu haiglasse. Ka Bobi oli autos. Haiglas olid Vesikud kaks nädalat, hiljem taastusid nad veel kuu aega Pärnu sanatooriumis.

Maikuu alguses jõudsid mehed sanatooriumist koju. Ja seadsid kohe sammud taas mere poole. Seekord kalapüügile. August käib merel veel tänagi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga