Jaak Prozese teekond soome-ugri maailmas

Ajaloolane ja rännumees Jaak Prozes tunneb soome-ugri maailma läbi ja lõhki, sest ta on lugematu arv kordi soome-ugri rahvaste juures ringi rännanud ja kogu oma erialase töö hõimlastele pühendanud. Räägime Fenno-Ugria Asutuse tegevusest, maailmakongressist ning ajame sekka ka veidi nõiajuttu.

Olete oma tegevusega andnud väga suure panuse Venemaal elavate soome-ugrilaste eluolu parandamiseks ja nende pärandi säilitamiseks. Miks see teema on teile ajaloolasena kõige südamelähedasem? Mis lugu on selle taga?

1988. aastal arhiivis ajaloopraktikat sooritades hakkasin tegelikult tundma huvi Tallinna piirkonna ajaloo vastu. Eelkõige olid minu huvikeskmes Haabersti ja Harku piirkond. Muidugi tundsin ka piirkonna koolide vastu huvi ja panin tähele, et koolides tähistatakse hõimupäevi. Aeg oli aga selline, et kõikjal tuldi välja kas uute ideedega, uute organisatsioonide loomise mõttega või siis püüti taastada vanu häid traditsioone või organisatsioone. Mõtlesin, et see hõimupäevade asi on tähtis, sest aitab tugevdada meie identiteeti, viib mõtted meie keele- ja kultuurijuurtele. Leidsin mõttekaaslasi ja nii korraldati Eesti ungarlaste organisatsioonide abil 1988. aastal esimesed sõjajärgsed hõimupäevad.

Umbes samal ajal tutvusin Tartu ülikoolis õppiva mari rahvusest üliõpilase Valeri Alikoviga ja meil tekkis idee luua Eesti Mari Selts. Mõtteks oli konsolideerida siin elavaid marisid, arendada eestlaste ja maride koostööd, aga eelkõige aidata kaasa mari rahvusliku liikumise arengule Marimaal. 1990. aasta aprillis külastasin Marimaad, osalesin sõnavõtuga I Maru Ušemi (Mari Liit) kongressil ja nägin, kui vaimustunud olid marid, et üks eestlane, lihtne eesti kodanik võtab nende kongressist osa. See pani mõtlema ja leidsin, et soome-ugri rahvaste laiapõhjaline koostöö aitab meil paremini seista oma huvide eest, rõhutab meie rahvuslikku eripära, kaitseb meid liigtugevate võõrmõjude eest. Edasi leidsin veel mõttekaaslasi ja meil tekkis mõte taastada enne sõda tegutsenud Fenno-Ugria Asutuse tegevus.

Teil on oma suurest reisipagasist kindlasti lugejale mõni meeleolukam juhtum rääkida seoses hõimurahvastega. Tean, et neid on väga palju kogunenud ja palju ka raamatukaante vahele talletatud, aga ehk on paar vürtsikamat spiooni-nõialugu ka GO Reisiajakirja lugejale rääkida? Need, kes seni pole soome-ugri huvilised olnud, saavad selleks kindlasti.

Olen tõesti Venemaa soome-ugri rahvaste juures käinud väga palju ja muidugi on siis ette tulnud igasuguseid juhtumeid.

Vahetult enne Tallinnas 2004. aastal toimud IV soome-ugri rahvaste maailmakongressi käisin läbi põhilised Venemaa soome-ugri rahvaste vabariigid. Korjasin andmeid soome-ugri rahvaste olukorra kohta. Jõudsin õhtul Saranskisse, läksin hotelli, mille vastuvõtus oli järjekord. Helises telefon ja korraga kuulen, kuidas administraator räägib, et ei ole kedagi Eestist tulnud, Prozest pole kindlasti tulnud ja kui tuleb, annab ta kohe teada. Mõne aja pärast annan passi, administraator kohmetub silmanähtavalt, kogub aga end kiiresti ja palub täita ankeedi. Täitsin, sain võtme ja tegin näo, nagu polnud eelnenud jutuajamist kuulnudki. Järgnenud laupäeva hommikul kostab tugev koputus ja hääl käsib: „Avage uks, migratsiooniosakond!“ Avan ukse, tuppa astuvad mees ja naine. „Teie pass, palun,“ on nad viisakad. Lehitsevad siis passi, vaatavad viisat ja küsivad: „Miks te Saranskis olete, teil on Komimaa viisa? Teil pole mingit õigust viibida Mordvamaal! Miks te seadust rikute?“ Mina aga vastu: „Minul on Venemaa viisa. Ma ei teadnudki, et Mordva Vabariik on suveräänsust nii edukalt arendanud, et on juba Venemaast eraldunud ja ma ei saa enam siia tulla. Olen kogu aeg võidelnud Venemaa terviklikkuse eest, aga teie lõhute Venemaad. Kas te tõesti tahate öelda, et teil on oma piir ja olete iseseisvunud?“

Minu jutt ehmatab neid tõsiselt, kohe nad teatavad, et nemad ka võitlevad Venemaa terviklikkuse eest. „Aga mis ajast siis ei saa Venemaa viisaga Mordvamaale?“ küsin. Omavahel natuke arutanud ja kokutanud, võtavad nad passi ja paluvad, et ma tuleks migratsiooniosakonnast esmaspäeval läbi, et nad lihtsalt kontrollivad. Lähen siis esmaspäeval sinna, kabinetis istub kaks ametnikku, kes lahkelt naeratavad, pakuvad, kas teed või kohvi, äkki suupoolist. Üks neist ulatab naeratades passi, kõik on korras. Tahtsime teiega lihtsalt kokku saada ja vestelda. Kuidas Eestil läheb, kuidas ettevalmistused maailmakongressiks sujuvad, kas on probleeme ja mida huvitavat ma ka olen teada saanud. Lõpuks surutakse kätt ja öeldakse, et oli meeldiv tutvuda.

Mille pärast tänasel päeval südant valutate? Soome-ugri rahvaste seis pole kahjuks eriti kiita, hõimurahvaste arv väheneb, suhted ei ole poliitiliselt kuigi head, aga kas tunneli lõpus paistab siiski valgust?

Praegu ikka tunnen muret soome-ugri rahvaste olemasolu pärast, assimilatsiooniprotsessid on liiga tugevad ja aastail 2002–2010 vähenes Vene Föderatsioonis soome-ugri rahvaste keeli rääkivate inimeste arv 2 miljonilt 1,5 miljonile. Mõnes mõttes on see katastroof ja näitab, kui raskes olukorras soome-ugri rahvaste keeled on. Meile, eestlastele, ei ole see aga mitte lihtsalt kuiv fakt, vaid see vähenemine on meie enda keele- ja mõtteruumi vähenemine. Kuulub ju eesti keel soome-ugri keelte hulka. Praegu ma ei näe tunneli lõpus valgust, kuid on mõningaid positiivseid märke, mis võimaldavad ehk seda, et soome-ugri keeled jäävad püsima tulevikus. Mõned soome-ugri keeled, eelkõige mari, komi ja udmurdi keeled on küllaltki hästi kohanenud tänapäevase digimaailmaga ja see annab siiski lootust.

Kas peale on tulemas noorema põlvkonna missioonikaaslasi, kes sama tuliselt hõimuteemat edasi ajavad?

Tartus tegutseb 2013. asutatud põhiliselt ülikoolis õppinud soome-ugri rahvastest huvituvaid noori ühendav seltsing Fenno-Ugria Noored, millest veebruaris arenes välja organisatsioon Hõimulõimed. Nemad on väga aktiivsed ja neil on eeldusi väga tõhusaks toimimiseks, et panna üha enam noori huvituma soome-ugri rahvastest ja koostööst nende rahvastega.

Rääkige veidi ka Fenno-Ugria tööst. Mis on käsil või millised huvitavad projektid tulemas või äsja lõppenud?

Fenno-Ugria põhitähelepanu oli 2020. aasta esimesel veerandil VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi korraldamisel. Sellepärast jätsime ka ära soome-ugri rahvaste rahvuskultuuri tutvustavad üritused. Küll aga jätkus Eesti Keele Instituudis hõimuklubide korraldamine, mida enne viirusest tulenevaid piiranguid jõudsime korraldada kuus. Praegu on meie tähelepanu all Fenno-Ugria Asutuse kodulehe korrastamine ja täiendamine, samuti jätkame avalikkuse informeerimist soome-ugri rahvaste seas toimuvast. Teeme seda nii kodulehel ja mina kirjutan ka vähemalt korra kuus ajalehes Postimees. Oleme hakanud ka ette valmistama 2020. aasta hõimupäevi ja hõimuklubide sügist hooaega.

Maailmakongress lükkus küll edasi, aga sellega võidame veelgi aega, nagu ütles intervjuus Tõnu Seilenthal. Mida siis järgmisel suvel oodata on?

Järgmise aasta juunis on oodata VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi toimumist pea sama stsenaariumi järgi, mis oli mõeldud tänavu. Väga loodan, et kongress õnnestub ja sellel on mõju, mis võimaldaks kaasa aidata soome-ugri rahvast ees seisvate probleemide lahendamisele.

Kaitsesite hiljuti magistritöö. Mis sellest selgus? Kas nüüd ootab doktorantuur?

Tõepoolest, kaitsmine oli 2019. aastal ja ehk kõige huvitavamaks osutus, kui hästi komid oma rahvusliikumist korraldasid. Komisid on vabariigis neljandik elanikkonnast, aga nende tegevus oli poliitiliselt nii efektiivne, et neile olulised ministrite kohad (haridusminister, kultuuriminister ja rahvuspoliitikaminister), läksid komide kätte. Komid saavutasid ka ainukese rahvana oma rahvuslikule organisatsioonile seadusandliku initsiatiivi õiguse ja tunnustuse kui rahva kõrgeim esindusorgan. Kohe pärast kaitsmist astusin tõesti Tartu ülikooli doktorantuuri ja minu teemaks on Venemaa soome-ugri rahvaste rahvuslike liikumiste uurimine.

Ja viimane küsimus. Kas Putin on ikka vepslane? Uudishimulikud on ka need, kes ei ole teie meeleolukat raamatut lugenud. Lugeda soovitame niikuinii kõigil!

Kes on Putin, selle saab muidugi teada raamatust „Kas Putin on vepslane“, mille peab läbi lugema. Ma ei teagi, kas seda veel müügil on. Aga mida ma kindlasti võin väita, et Putin on soome-ugri päritolu – nii nagu enamik Loode-Venemaa venelastest. Soome-ugrilased on peidus sealsetes murrakutes, folklooris, hüdro- ja toponüümides. Osa neist rahvastest, nagu vepslased, on tõrjutud äärealadele, ehkki kunagi olid nad näiteks nende rahvaste seas, kes kutsusid Rjuriku valitsema. Tegelikult on vepslased ka rahvas, kellest algas Venemaa. Kuid nüüd on neid vaid mõni tuhat ja neil on isegi hästi läinud. Enam ei ole näiteks merjalasi ja muromlasi, nemadki olid soome-ugri rahvad.

 

Küsitles Stina Eilsen

Fotod: Heiko Kruusi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga