Ižma seiklus

Komi Vabariik asub 2000 kilomeetrit Eestist ida pool, Venemaa Euroopa-osa servas. Idast piiravad teda Uurali mäed ning meie sugulasrahvaste neenetsite ja obiugrilaste asualad, läände jääb Arhangelski oblast. Vabariigi pindala on Eestist kümme korda suurem, jäädes parasjagu Euroopa suurriikide Saksamaa ja Prantsusmaa vahele. Asustus on väga hõre, suurem osa Komimaast on kaetud taigaga. Komi ürgmetsad on kantud UNESCO kaitstavate maailmapärandi loodusobjektide nimistusse.

Minibussi aknast vilksatavad mööda lõputud okaspuumetsad valendava samblikest alusvaibaga. „Lähme metsa! Seenele!“ kilkan Sašale vaimustunult. Meie ižmakomilasest sõber ja võõrustaja vaid muigab selle peale. Varasematel külaskäikudel siia maailmanurka on komi tuttavad rääkinud seenelkäimise ohtudest – see pole nagu meil Eestis, et ära eksides hakkad ühes suunas minema ja varem või hiljem tuleb mõni tee või talu vastu. Olen ühes Lõuna-Komimaa külakeses kuulnud väidet, et iga aasta jääb mõni seeneline metsa ja neid ei leita enam kunagi. Ižmas oleks loogiline süüdistada salapärast Jag-Morti ehk palumeest. See müütiline tegelane elab metsas ja röövib süütuid marjulisi. Eriti armastab ta muidugi noori tütarlapsi endaga kaasa viia…

Esimese metsapeatuse ajal saan aga aru Saša muige tõelisest põhjusest – mitte, et seeni poleks! Juba paar sammu metsa astudes leian mitu punapuravikubeebit. Aga on ka neid, kes leiavad mind – parvlevad sääsed sunnivad hädapärased toimingud sooritama ülehelikiirusel ja bussi kaitsvasse sisemusse tagasi liduma. „Nomjas!“ – sääsed! Nom’ideks kutsutakse neid vereimejaid siin maal ja „Nom-nom-nom!“ saab meie igapäevaseks naljaks.

Kaks päeva tagasi olime sõpradega neljakesi istunud Peterburi-Vorkuta rongile, et vahepeatusega Uhtas Ižma poole suunduda. Seekord otsustasime pealinna Sõktõvkari vahele jätta ja sõita otse Põhja-Komisse. Noor soome-ugri aktivist Saša oli meid aastaid kutsunud Ludile, ižmakomide igasuvisele festivalile, mis toimub iga aasta juuli esimesel nädalal. Siia, tsivilisatsiooni piirimaile jõudmine oli olnud ammune unistus ja nüüd oli see täitumas!

 

Festival Lud ehk Heinamaa

Komi Vabariigi põhjapoolseima Ižma rajooni samanimeline rajoonikeskuseks olev külake tervitab meid halli taeva ja lõputu vihmasajuga, ent see ei vähenda meie entusiasmi. Festival Lud ehk eesti keeli lihtsalt Heinamaa, on ižmakomide heinaniitmise aegne pidu ja kohalike perede taaskohtumise paik. Kõik siitkandist pärit komid peavad oma pühaks kohuseks iga aasta juuli esimesel nädalal Ižmasse sõita ning suguseltsiga oma juurte üle uhkust tunda ja ižmakomiks olemist pühitseda.

Festivalimelusse aitavad sisse elada laat, spontaansed ülesastumised ning traditsioonilised rahvamängud ja kombetäitmised, mis eelnevad õhtusele pidulikule rongkäigule. Kuna Lud on pühendatud heinaniitmise algusele, on ka Ižma küla peatänava äärsel rohuplatsil hein korralikult niidetud ja kuhja seatud. Kohalik kooliõpetaja viib seal möödujatele läbi omapärase rituaali: suure torkiva rohututiga tuleb õnnistatava isiku soovitatavalt võimalikult paljas selg läbi vihelda, see peletab eemale kurjad vaimud ja toob viheldavale järgmiseks aastaks head õnne. Pärast nõgeseid ja orasheinu täis tuustiga töötlemist pakutakse meile ka kohalikku marjaõlut, mis aitab unustada torkiva sügeluse seljal ning meele tüünemaks tempida… Seejärel satume kaasa elama kohalikest memmedest koosnevale laulukoorile, kes keset tänavat komikeelseid rahvalaule esitab. Neile kaasa elades satume hoopis ise tähelepanu keskpunkti ja kuuldes, et oleme Eestist, pigistatakse meiltki rahvalaulujupp välja – pärimus elab ja ühendab!

Ludi laadalt leiame klassikalisi kohalikke maiuseid ja suveniire: põhjapõdravorsti, seedrivaigumett ja komi mustriga villaseid sokke peab tingimata hõimlastelt kaasa ostma. Kuna kaks meie seltskonna liiget on keeleteadlased ja komi keele entusiastid, teeme pikema peatuse komikeelseid raamatuid ja lasteajakirju müütava leti juures. Oluline on siinkohal mainida, et suurem osa nii festivalist kui ka kohalikust elust käib endiselt komi keeles. Oma emakeele elav kasutus ja väärtustamine on siin kaugemas maailmanurgas ehk lihtsam kui suuremates linnades, kus vene keelele üleminek kipub olema paratamatult vaid aja küsimus. Igatahes õnnestub mul Ižmas väiksemates külades kuulda lisaks erilisele ižma murdele ka ülitihke komi aktsendiga vene keelt, mis annab tunnistust emakeele jõulisest positsioonist kohalike meeltes.

 

On aeg ratsavõistlusteks! 

Selle festivali traditsioonilise osa eesmärk oli varem Ižma lähedal asuval jõesaarel pika rohu mahatallamine, et peoplats valmis saaks. Ratsanikke ja hobuseid on hulgi ning tundub, et ratsasport on perekondlik spordiala: leidub nii vendade kui ka isa-poja paare. Võisteldakse nii hobuse seljas istudes kui ka väikestel kaarikutel ja kehvast ilmast hoolimata on pealtvaatajaid kogunenud samuti märkimisväärselt, ehkki tribüüni asemel jälgitakse võiduajamist ridamisi platsi kõrvale pargitud autodest. Võidu toob oma hobuse valitsemise võime – on ka neid, kelle ratsu ei taha sugugi määratud ringi mööda traavida, vaid pahurdab, pruuskab ja lööb takka üles.

Ludi pidulikum õhtune osa algab Ižma peatänaval kulgeva kilomeetreid pika protsessiooniga, kus kaunitesse värvikirevatesse rahvarõivastesse riietatud pidulised tantsivad ja laulavad, moodustades lõputult varieeruvaid tantsumustreid. Täpselt samal ajal käib Eestis laulupidu. Me ei kahetse põrmugi, et oleme selle asemel tulnud siia, väikese eripärase rahvakillu iseolemise pühitsusele – elavate traditsioonide vibratsiooni on õhus rikkalikult. Meeleolu on ülev ja ka meie väike seltskond liigub rongkäiguga läbi traditsiooniliste palkmajadega ääristatud külatanuma. Tantsijad on ritta võtnud päritolukülade kaupa – on uhke olla komilane, veel uhkem ižmakomi, aga kõige rohkem uhkust tuntakse just oma küla üle. Siin kaugel põhjas on kogukonna tugi ellujäämisel määrava tähtsusega. Vahemaad väikeste külade vahel on tihti kümneid, kui mitte sadu kilomeetreid ja linna sõitmiseks kulub vähemalt terve päev.

„Mõned rahvariidekomplektid on väga vanad! Vaata neid lähemalt, ja sa saad aru, millised on uued, odavast riidest õmmeldud, ja millised pärandusena aastaid edasi antud!“ aitab Saša meie tähelepanu õiges suunas juhtida. Ja tõesti, on vanemaid naisi, kelle kuldsed, punased ja rohelised brokaadist kleidid ja peakatted ei jää alla mõne kuningliku pere pidurõivastele. Kallid ja rikkalikud tikanditega kangad paitavad silma ja on näha uhkustunnet nende kandjate nägudel. „Ižmalased on ju Komimaa juudid!“ pilgutab Saša meile kavalalt silma. Tõsi ta on, ižmakomid sattusid põhja poole rännates olema ajalooliselt õigel ajal õiges kohas ning neil õnnestus enda kätte saada põhjala rikkaliku looduse andide vahendamine loodusrahvastelt mansidelt ja neenetsitelt edasi lõunasse, venelastele. Kaubandus ja põhjarahvastelt üle võetud põhjapõdrakasvatus on varem olnud kohalike peamine rikkuseallikas. Nüüd on muidugi lisandunud metsandus ja naftatööstus. Eriti viimane on piirkonna jõukuse kasvatamise kõrval tõsine keskkonnaohu allikas, kuna põhjala taiga on ökosüsteemina äärmiselt habras ja taastub, kui üldse, siis aeglaselt. Nafta pumpamisel aga erilist hoolikust üles ei näidata ning nii on lekete ja maastiku ümberkujundamise tõttu hävinenud mõnedki kohaliku rahva armastatud metsasalud, seene- ja marjakohad.

Varem oli Ludi rongkäigu lõppsihtkoht laia Ižma jõe keskel asuv suur saar. Nüüd istuvad pidulised küla servas autodesse ja sõidavad viimased paar kilomeetrit, et säästa jalavaeva. Peopaigas pannakse üles lava ja rohkelt eri külade lõkkeid ja piknikuplatse. Tants jätkub ja lava ümber koguneb rahvas kaasa elama Ludi kauneima pruudi valimisele. Pruudikandidaatidel on terve päeva peas eriline pärg, mille järgi neid ära tunda. Muidugi tuleb lisaks pruudile valida ka Ludi peigmees ning on juhtunud, et festivali noorpaariks valitud ka päriselus armuvad ja abielluvad. Pärast pruudi valimist jätkub pidu hommikuni. Ehkki seda, kas on hommik või õhtu, on siin raske tajuda, sest… pimedaks nagu ei lähegi. Korraks tundub, nagu oleks veidi hämaram, aga siis tõuseb päike jälle kõrgemale ja ujutab kuldsete kiirtega üle jõe, rohetavad heinamaad, külad ja metsad. Õhtul ei tundugi magamaminek enam loomuliku asjana, ning seda mitte ainult meie jaoks. Ka hommikul kell kolm käib külades elu ja inimesed teevad edasi oma igapäevaseid toimetusi. Tundub, nagu oleksime sattunud muinasjutulisse paralleeldimensiooni, kus ööd polegi. Sellele tundele aitavad kaasa küngastel lakkade lehvides kappavad hobuste karjad. Vööjas ja mösjas – hobused ja lehmad on siin need, kelle pärast ehitatakse aedu, aga aiad peavad hoidma loomad väljas, mitte seespool. Nii uitavad suured loomad vabalt mööda külasid ja ümbrust ringi, sest maad ja rohtu on siin rikkalikult. Ei ole harv juhus, kui satume autoga pudulojuste karja keskele ja peame üritama neid signaalitades tee pealt kõrvale ajada.

 

Ižmamaa kaugemad nurgad

Ludi-järgsel hommikul on aeg avastada Ižmamaa kaugemaid soppe. „Kas te dinosaurusemune tahate näha?“ küsib Saša meilt kavalalt. Muidugi tahame! „Sidž!“ Just nii peab ižmakomi keeles ütlema jah!, on sõber meile selgeks teinud, da ei kõlba. Ühes külakeses leiamegi jõe äärest rohkelt hiiglaslikke ruugest liivakivist kerasid, mida vesi tasapisi kaldanõlvast välja uhub. Salapärase geoloogilise fenomeni juurest jätkub meie tee mööda künklikke kruusateid põhja poole Ust-Ižma külla, kohta, kus Ižma jõgi suubub suurde Petšorasse. Kohalikud kalamehed, isa-poega, viivad meid siit mootorpaadiga Petšora-äärsesse mahajäetud külla, kuhu maad mööda ei vii enam ühtegi teed. Suured jõed on siin elutähtsateks transpordisoonteks ja kõik asustatud punktid paiknevad jõgede kallastel. Paadisõit toob oodatud puhkuse sääskedest ja parmudest, kelle peletamiseks on muidu alati kaldavõsast murtud pajuvitsake käepärast. Kõrgel jõekaldal laiuv Jedema küla ise on sürreaalne koht. Rohi on rinnuni, ent sellesse on sisse tallatud teerajad, mis vonklevad madalate hoonete vahel. Siin leidub nii hüljatud maju kui ka jahihütte, mida kasutatakse vaid hooajaliselt. Isegi üldkasutatav korralik käimla on olemas. Aedu ega tarasid pole, nagu siinkandis kombeks, ja kohe madalate majakeste tagant algab tihe mets. „Siin on palju ilveseid, karusid ja hunte,“ seletab noorem kalamees meile komi keeles, „Olen siin isegi mitu korda ilvest näinud.“ Kunagi on siin asunud isegi kool, ent praegu on püsielanikena siia jäänud vaid kaks inimpelglikku venda.

Päev on päikeseline ja vaated sillerdavale veteväljale võimsad. Küla läbi uudistatud, laskume tagasi jõekaldale, et siin lagedal liival lõkkel teed keeta ja piknikku pidada. Mõned unistavad maailma lõpus olevast kohvikust – meil küll pole piimjaid seinu ega ka mitte kohvi, aga nõlval kasvavast vaarikavõsast leiame teematerjaliks lehti küllaga. On sõbrad ja sattumisi ka loo autori kolmekümnes sünnipäev, kingituseks kogu maailma aeg ja avarus.

 

Tekst: Tiina Klooster

Foto: Laura Rosenthal

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga