Arktika uurimise ajaloos on mitmeid ülevaid ja palju traagilisi hetki. Itaalia lendur ja polaaruurija Umberto Nobile (1885–1978) pakkus oma pika ja keerulise elu jooksul mõlemaid.
1926. aasta mais lendas Umberto Nobile enda disainitud õhulaeval „Norge“ koos Roald Amundseniga üle põhjapooluse Teravmägedelt Alaskale. Kuna tänaseks on varasemate poolusevallutajate (Cook, Peary, Byrd) väited kahtluse alla seatud, siis on täiesti võimalik, et just nemad olid 12. mail 1926 esimesed poolusevallutajad.
Mussolini-Itaalia oli vaimustuses ja Nobile võttis kahe aasta pärast ette uued polaarlennud. Esmalt tegi ta oma uue tirižaabli „Italiaga“ ligi 5000 km pikkuse ja 69-tunnise tiiru Venemaa arktiliste alade kohal. Seejärel siirduti 23. mai varahommikul 1928 kuueteistkümne mehega Teravmägede läänerannikult poolusele. Hea pärituulega oldi veidi pärast südaööd kohal. Plaan oli maanduda ja mõned teadlased nädalaks poolusele vaatlusi tegema jätta, aga tugev tuul ei andnud laskumiseks võimalusi. Kaaluti lennata edasi Kanada rannikuni, Mackenzie suudmeni, ent see tee oli liig pikk ja lõpuks otsustati siiski hakata vastutuult tagasi pressima.
Tagasiteel juhtus 25. mai hommikupoolikul, veidi enne Teravmägede rannikut katastroof – dirižaabel hakkas kõrgust kaotama ja põrkas juhtgondliga vastu maad. Gondel purunes, selles olnud inimesed pudenesid laiali, motorist hukkus, kaks meest murdsid jalaluud. Kergemaks muutunud õhulaev jätkas kuue mehega teed, kuni mõne aja pärast nägid üheksa mahajäänut eemal suitsupilve. Nende kuue täpne saatus on siiani teadmata.
Pääsenud korjasid kokku gondli risud ja laiali pillutud toiduained ning ehitasid jääväljale väikese telgi. 4. juunil õnnestus pääsenutel luua raadiokontakt suure maaga, Arhangelski lähedal tegutsenud vene raadioamatööriga, kes teatas sellest kohe Moskvasse. Juba käivitunud otsinguile anti täpsem suund. Appi tulid mitme maa lendurid. Kui laager pärast pikka otsimist leida õnnestus, saadi alla heita ka varustust ja toitu. Ilm ja jääolud ei lubanud aga evakuatsioonireise teha rohkem kui üks, mille käigus viidi ära ainult ekspeditsiooni juht Nobile. Nobile päästjaks oli sõjamees ja lendur Einar Lundborg (1896–1931), kes oli muuhulgas sõdinud Eesti Vabadussõjas Rootsi vabatahtlike korpuses, laiarööpmelisel soomusrongil ja seejärel soomusautol Kalevipoeg komandörina. Eesti Vabadussõjas ilmutatud vahvuse eest annetati Vabariigi Valitsuse poolt kapten Lundborgile 18. augustil 1920 Vabadusristi II liigi 3. järk ja Vabadussõja mälestusmärk.
Ka Amundsen organiseeris päästeekspeditsiooni prantslaste vesilennukil „Latham“. 18. juunil kadus kuulus norralane, maailma edukamaid polaarvallutajaid, selle lennukiga Arktika põhjatusse uttu.
Nõukogude Liit otsustas hädalisi päästma saata kolm laeva: „Krassini“, „Malõgini“ ja „Sedovi“. Põhitöö tegi ära maailma tookordne suurim jäälõhkuja, 1917. aastal Inglismaal ehitatud „Krassin“ (nimi antud nõukogude diplomaadi, ka Tartu rahuläbirääkimistel osalenud Leonid Krassini järgi, esialgne nimi „Svjatogor“).
Eestlased Karl Jõgi ja Paul Oras
Nüüd tulevad mängu ka kaks eestlast: laevakapten Karl Jõgi ning nõukogude politruk, luuraja ja merendustegelane Paul Oras.
„Italia“ ja tema meeskonnaga juhtunut kirjeldab värvikalt pardal olnud tšehhi teadlane František Bĕhounek. Tema raamat „Tragöödia Põhja-Jäämerel“ ilmus 1969. aastal ka eesti keeles.
Veidi on ses traagilises loos eesti keeles juttu ka Roald Amundseni eluloos (1988), Ernst Krenkeli (kelle sünnikohana on mõnes biograafias märgitud Tartu) mälestustes (1979) ja Ivan Papanini mälestustes (1982).
On teada, et „Krassin“ sõitis Kroonlinnast välja 16. juunil ja 12. juulil jõudis ta abivajajateni. Esmalt korjati tillukeselt jääpangalt, mis ähvardas kummuli pöörduda, peale mehed, kes olid üle jäävälja Teravmägede saartele abi järele läinud, seejärel jõuti telgis oodanud suurema seltskonnani.
Tänavu ilmunud Tiina Tammani raamat „Paul Oras – punane admiral“ annab sellele teemale eesti lugeja jaoks mõndagi lisa. Autor on üles otsinud Orase raporteid päästeoperatsioonist, milles lisaks rohkele nõukogude propagandale ka näpuotsaga inimlikku ja olulist. Orase roll oli põhiliselt korralduslik – et jäälõhkuja meeskond saaks kiiresti koostatud, alus varustatud. Ekspeditsiooni sisulise edukuse eest vastutas eelkõige ekspeditsiooni juht, tuntud polaaruurija, Polaaruuringute Instituudi direktor Rudolf Samoilovitš.
On teada, et päästmistööde käigus kohtusid Oras ja Lundborg. Eestlane oli võidelnud Eesti Vabadussõjas venelaste, rootslane eestlaste poolel. Neist võitlustest olid nad Lundborgi mälestuste põhjal ka omavahel rääkinud.
Kohe pärast Nobile meeskonna päästmist oli „Krassinil“ võimalik veel head teha. Ta sõitis appi saksa laevalaevale „Monte Cervantes“, mille pardal oli 1835 reisijat ja mis oli Teravmägede lähedal kokku põrganud jäämäega. Viie päevaga parandasid „Krassini“ ja „Monte Cervantese“ meeskonnaliikmed ja tuukrid saksa laeva kere. See uhke laev uppus aga siiski paar aastat hiljem Ushuaia lähedal Lõuna- Ameerika vetes.
Karl Jõgi (1983–1957) sündis Saaremaal. Mereajaloolase Bruno Pao sõnul sattus ta sõja ajal Arhangelskisse, kus teenis jäämurdjatel ja lõpetas seal ka merekoolis kapteni klassi. Valgel merel ja Põhja-Jäämerel sai ta tuntuks oma taibukuse ja julgusega kuni määramiseni jäämurdjale „Krassin“. Ta oli aastaid töötanud Põhjamerel, olnud jäälõhkuja „Lenin“ kapten. „Lenin“ ei olnud aga võimeline sellist suurt operatsiooni ette võtma ja seega tõsteti Jõgi (vene keeles Эгги) „Leninilt“ spetsiaalselt selle reisi jaoks ümber „Krassinile“. Võimalik, et ümbertõstjaks oli teine eestlane – Oras. „Nobile päästeoperatsioonist on palju kirjutatud, aga rõhutan, et selle sooritamine tõstis mehe esirinda,“ ütleb Pao.
Jõgi karjäär hakkas alla käima, kui liidus võttis 1930ndate lõpus võimust vähemusrahvuste vastane kampaania. Tema elupäevad lõppesid Leningradi sadamas töötades.
Politruk Oras tegi eduka karjääri, elas diplomaadi-luurajana välismaal, aga lõpuks ootas teda paljude kaaskommunistide saatus – 1937. aastal ta arreteeriti ja pandi seejärel sunnitööle ühte Leningradi erikonstrueerimisbüroosse, kus ta ilmselt teise maailmasõja rinde lähenedes evakueeriti. FSB andmeil suri ta Moskvas Butõrka vanglas vähki 8. detsembril 1943. Kuhu Oras on maetud, ei oskavat ka FSB öelda.
Jäälõhkuja „Krassin“ tegutseb tänini – ta on muuseumlaev Peterburis.
Miks venelased selle suure, ohtliku ja kalli aktsiooni ette võtsid? Meenutame, et 1926. aastal oli Nõukogude Liit hõivanud Franz Josephi maa. Täpsemalt kuulutati 15. aprillil 1926 enda omaks hiiglaslik kolmnurk koos avastatud ja veel avastamata maadega, mis asuvad Euroopa ja Aasia rannikust põhja pool idapikkuse 32° 4’35’’ ja läänepikkuse 168° 49’30’’ vahel. See tekitas maailmas vastakaid seisukohti ja muret (umbes samasugust, nagu Venemaa lipu panemine ookeani põhja põhjapoolusel). Kohe läkitas Nõukogude Liit Franz Josephi maale ekspeditsiooni, mida juhtis baltisaksa ja läti päritolu Otto Schmidt. Suurejooneline osalemine rahvusvahelises päästeoperatsioonis legitimiseeris justkui Vene polaarambitsioonid, aitas anda propagandateravikule hoopis teise suuna. „Krassinist“ ja tema meeskonnast tiražeeriti tohutul hulgal postkaarte, mälestusmedaleid, raamatuid, innustati ajakirjanikke kirjutama artikleid nii kodu- kui ka välismaises meedias.
Algas venelaste Arktika-ajastu, mille vilju nad ilmselt lähiajal täie hooga maitsma saavad hakata.
Tekst: Tiit Pruuli
Fotod: Wikimedia