Kui üks riik on nii väike, nagu on San Marino, siis on temas kindlasti midagi erilist. Itaalias elav giid Urve Kärpuk annab ülevaate riigi ajaloost ja tänapäevast.
Itaalia oli kuni 19. sajandi lõpuni jagatud eraldi riikideks ja San Marino juured viivad 4. sajandisse, tegemist on maailma vanima vabariigiga. Tänaseni eksisteerib riigis keskajal kirjutatud seaduste kogu, mida on küll veidi ajakohastatud. Siiani nimetatakse mitmest raamatust koosnevat seaduste kogu Euroopa vanimaks „konstitutsiooniks“, kuigi San Marino Vabariigis sellist sõna ametlikult ei kasutata. San Marinos elab 34 000 kodanikku ning riiki juhib 60-liikmeline parlament ja kaks juhti nagu iidses Rooma vabariigis, kahe juhi valitsemisaeg on nii lühike, et riigis ei tekiks korruptsiooni.
Väike ja mägine
Riigi territoorium on 61 km2 ja kõrgeim punkt on 739 meetri kõrgune Titano mägi. Vapra ja julgena on riik hoidnud oma vabadust läbi sajandite. Itaalias on käinud palju lahinguid, eriti 15.–16. sajandil, San Marino on sellest eemale jäänud väga lihtsal põhjusel – mida väiksem on riik, seda vähem pannakse seda tähele. Lisaks ei ole San Marinol väljapääsu merele ning enamik tema territooriumist on mägine. Pigem on San Marino aja jooksul suurenenud tänu enda poolt vallutatud aladele, 15. sajandil lisandus ajaloolisele Titano mäe riigile veel kolm keskust, mida nimetatakse castell’ideks. Neid on praeguseks kokku üheksa ja need koos moodustavadki San Marino Vabariigi.
Oma vabadust ei ole San Marino suutnud säilitada aga mitte päris valu ja vaevata. Kindlusriigi kaitsjate ehk ammulaskjate lugu on jäänud siiani vabariigi kõige kuulsamaks rahvuslikuks uhkuseks. San Marinos pidustused ehk palio’d riigi sünnipäeval 3. septembril ongi ammulaskjate kokkusaamised, mille vältel toimuvad rongkäigud, võistlused ja demonstratsioonid ning vabariigi lippudega kaunistatud pealinna tänavatel helisevad fanfaarid.
Pealinn San Marino
Pealinnas on siiani kolm võimsat kaitsetorni ning need on vabariigi sümboliks, mis kujutatud riigi lipul ja vapil. Kolme torni siduv tee on seotud tuntud legendiga – ööpimeduses kogunesid nõiad tornide vahelistele radadele, et tantsida ja kuuvalguses oma võluvõtteid harjutada. Siiani tuntakse tornide vahelist teed kui „nõidade teed“.
Sammarinese – nagu kutsutakse selle riigi elanikku – ei erine itaallastest mitte mingil moel. Ta sõidab aga autoga, millel on vabariigi tunnusmärgid, ja maksab oma ärilt esimesed kuus aastat tulumaksu vaid 8%. Hiljem hakkab maksma 17% ja erinevalt Itaalia maksusüsteemist saab oma ettevõtluse mistahes kulud tuludeklaratsioonis maha kanda. Erinevalt itaallasest on sammarinese’l astmeline tulumaks.
Kuigi San Marino territoorium ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, loetakse seda EL-i tolliala osaks ja San Marino Vabariik on EL-i vahelises kaubavahetuses vabastatud kõikidest impordi- või eksporditollimaksudest.
Kodanikuks saada ei ole eriti lihtne, sest peate olema 30 aastat riigi resident ja 15 aastat, kui olete sammarinese’ga abiellunud. Ka residentsuse saamine ei ole lihtne – peate ostma kinnisvara mitte odavamalt kui 500 000 euro eest (on klausleid, mis võimaldavad ka väiksemat summat, kuid mitte alla 380 000 euro). Küll aga on võimalik saada tööluba San Marinos ka Itaalia kodanikel. Itaallase ja sammarinese vahel ei ole muud konflikti kui ehk pisike kadedus esimeste poolt, sest sammarinese elab majanduslikult paremini kui keskmine itaallane. Ka töötuse tase on väikeriigis ainult 2,9%, samal ajal kui itaallaste hulgas on see tõusnud juba 8%-le.
Turismi mõttes käitub San Marino Vabariik täpselt nagu Euroopa Liidu liikmesriik. Siin kehtivad samad seadused, mis Itaalia riigi puhul. Euroopa tasandil on võimalik piiri ületada vaid isikutunnistusega. Tulles San Marinosse, oleks hea mõelda riigi vaprusele vabaduse hoidmisel, geograafilisele ilule, tornidele ja kindlustele ning ehk siis viimasena sellele, et San Marino Vabariigis saate osta kaupa odavama hinnaga kui kõrval asuvast Itaaliast.
Tekst: Ulve Kärpuk
Foto: Shutterstock