ISC-i talvine seiklus Karpaczis

Maret Vaher annab ülevaate, mida ISC Adventure Team pidi tegema ja üle elama talvisel seiklusspordivõistlusel Poolas.

Maret Vaher annab ülevaate, mida ISC Adventure Team pidi tegema ja üle elama talvisel seiklusspordivõistlusel Poolas.

Bergson Winter Challenge on Euroopa suurima talvise seiklusspordivõistluse tiitlit kandev üritus, mille starti Karpaczi keskel kogunes 2006. aasta 27. veebruari keskpäeval 13 võistkonda 8 maalt. ISC Adventure Team, koosseisus Randy Korb, Rain Lond, Heiti Hallikma ja Maret Vaher, oli üks neist 13-st, kes 120-tunnise kontrollaja ja ca. 420 km kogupikkusega võistlust – jalgsi, suuskadel ja ratastel, sekka köieharjutused – endale sobilikuks väljakutseks pidas.

Etteruttavalt olgu mainitud, et seekord jäi õnnest ja tervisest (kuid mitte tahtest!) niipalju vajaka, et Eesti võistkond katkestas 65. tunnil ehk pärast 300 km läbimist. Üldkokkuvõttes andis see siiski mitteametliku 6. koha.

Pärast lühikest proloogi, milleks oli 5 km pikkune valikorienteerumine linnatänavatel, tulid võistkonnad (ISC kõige ees!) tagasi stardikaare juurde, et võtta kaasa valmispandud seljakotid koos kohustusliku varustusega ja suunduda teisele, nüüd juba tõsisele etapile – jalgsirännakule, millel linnulennult pikkust 36 km. Pool sellest kulges mööda mäeharja Poola-Tšehhi piiril, väisates ka Sudeetide kõrgeimat tippu Śnieżkat. Ilm oli ilus: päike, selge sinine taevas ja kerge tuuleke. Ent mäeharjal leidis kinnitust korraldajate soovitus lumekingade kaasavõtmise kohta – meie algne, kerge sörgiga saavutatud 10-minutiline edu kahanes läbivajuva lumekoorikuga rajalõiku jõudes (kus lumi oli 1-2 m sügav) kiiresti olematuks ning kella 19.30 paiku jõudsid tagasi Karpaczi juba 5 liidervõistkonda kand kannas, ISC hanereas kolmandana.

Vahetusalas ei peatunud pikalt ükski liidegruppi kuuluv tiim – kuivad särgid tõmmati kiirelt selga ja hüpati rattale. Ees ootas 60 km öist rattaorienteerumist, mille KPdes üllatusülesanded, alates peidetud punktide otsimisest vanas kindluslossis kuni köieharjutuste ja rippsildadel turnimiseni. Juba esimesel mäkketõusul selgus, et tegemist polnud tavalise rattasõiduga – enamasti tuli vändata kas lumepudrus, mille all lausjää, või halvemal juhul üritada ratast kontrolli alla saada jääkonarustega auklikel teedel. Ikka nii, et 3-5 km mäest üles ja teist samapalju, kuid nüüd juba hirmsa hooga, mööda serpentiini alla.

Jõudsime esimese rattaetapi lõppu vahetusalasse varahommikul kell 5.25, asudes 3. kohal. Jälle piirdus puhkus vaid tunniajase pausiga, riiete vahetuse ja kerge söögiga. Ilma valgenedes asusime koos 3-4 võistkonnaga üsna üheaegselt 42 km suusaetapile. Kuigi 80% sellest etapist kulges mööda korralikke laiu suusaradu, andis 20% pehmes lumes mäkketõuse eelise neile, kes läbisid selle etapi klassikasuuskadega. Kade oli vaadata venelasi, kes olid oma suuskadele karvad alla pannud ning otsejoones tõusu võtsid, samal ajal kui meie oma pikkade vabastiili suuskadega püüdsime kuusenoorendiku vahel pehmes lumes ukerdades pidepunkti leida.

Etapil saime siiski venelastest 15 minutit parema aja, kuid see „kangutamine” väsitas ICSi liikmeid sedavõrd, et jätkamiseks oli vaja korralikumat pausi. Õnneks taastas 45-minutiline uinak vahetusalas romantilise nimega suusahütis Rumcaisi Juures nii vaimu- kui füüsilise jõu ja 130 km rattaetapp oli sulaselge nauding.

Huvitavaks vahepalaks järjekordsel rattaetapil oli köitega laskumine hiiglasliku hüdroelektrijaama tammilt ning selle tammi kõrvalt 3 m kõrgustest betoonastangutest (12 tk järjest) ülesronimine. Samuti oli elamus, kuigi külm elamus, südaööl tugevas tuules kõikuvate köite abil Karpaczi suusahüppetornist laskumine. Tagasi vahetusalasse jõudsime öösel kell 1.43. Seekord kasutasime korraldajate antud puhkeaega täielikult – maksimaalselt 3 tundi söömiseks ja magamiseks – ning jalgsietapile läksime uuesti alles 3 tunni ja 6 minuti pärast. Seega venis me peatus 6 minutit üle lubatud aja ja selle eest arvestati 6x5 min trahviaega.

Teadsime, et see pool tundi ei oma lõpptulemustes erilist kaalu ja jätkasime reipalt oma teed, milleks oli taas jalgsietapp, kogupikkusega 65 km. Iga hetkega läks aina pimedamaks ja tuisusemaks. Lagedal mäeharjal oli tuul kandnud lume suurteks vallideks, millest pimedas üle ronimine nõudis jõudu ja osavust. Ilmastikutingimused olid juba mitu tundi olnud sellised, mille puhul koerad hoitakse toas ahju taga ning isegi alpinistid ja matkajad varjuvad telkidesse ega pista ninagi välja. Meie aga rassisime lumetuisu meelevallas, nähtavus praktiliselt null, ja tuul, mis puhus iiliti kuni 120 km/h, kustutas eesminejate jäljed paari sekundiga täiesti olematuks.

Lõpuks jõudsime siiski ühe suusahüti juurde. Kuna punkt pidi asuma samas kohas, kus oli juba olnud selle etapi esimene KP, siis teadsime, milline see maja välja peaks nägema. Majade kogum, mille juurde jõudsime, tundus tuttav ja samas oli kõik nagu unenäos – tuttav on, aga kõik ei klapi. Pika otsimise peale suutsime kaardilt lõpuks leida sama nime, mis esiku seinalehtedelt, kus olid olnud hoone ajalugu tutvustavad fotod ja jutud. Selgus, et olime sattunud naaberriigi territooriumile! Ruttu minema! Poola polnud õnneks kaugel (ca. 500 meetrit) ja isegi matkaraja toikad leidsime uuesti üles. Varsti hakkasid tuisus vilksatama ka õige suusahüti tulukesed.

Selles suusamajas oli võimalik 25 euro eest võtta endale tuba ja puhata voodites, mida ka mõned tagapool olevad võistkonnad tegid. Meie mitte! 10 minutit selili kõrtsipinkide peal, taldrikutäis spagette, mõnele valuvaigistid, mõnele plaastrid ning uuesti kott selga ja räätsad jalga. Ees ootas 9 km lumetuisku ja punkt ise – taas Śnieżka otsas. Vahetult enne väljumist pidasid korraldajad meid kinni ja teatasid, et Śnieżka otsa minek jääb halva ilma tõttu ära. 
Seega pidime minema otse Samotnia nimelisse suusahütti, mis oli ka umbes sama kaugel, kuid madalamal kõrgusel. Minna ei olnud palju, kuid korraga hakkas Raini samm üha tuikuvamaks muutuma ja nii kujunesid viimasest viiest kilomeetrist tõelised kannatuste kilomeetrid. Tervelt 1,5 tundi samm sammu haaval.

Enne kui Samotnia juurde laskuma hakkasime, otsustasime ära, et sealt matkame omal jõul veel edasi alla Karpaczi, kuid võistluskeskusest uuele etapile (37 km suusatamist ja matkamist) me enam ei lähe. Heitil valutas paisteläinud põlv, Maretil tegi igal sammul valu sääreluu ümbris ning Raini organism ei jaksanud enam võidelda külmetusviirusega (sellest see nõrkus). Ainult Randy oli täis energiat ja vaimujõudu. Siiski leidsime ühiselt, et tulevaste väljakutsete nimel on mõttekam seekord rajale ja ilmale alla vanduda.

Hommikul, pärast 3-tunnist puhkust hotellis, paistis meie tuppa taas päike, ja kuigi korraldajad käisid meile tungivalt peale võistlust jätkata, jäime suure kahetsustundega siiski hotelli peatuma. Läbimata jäid raja viimased 115 km, mis koosnesid järgmistest etappidest: 37 km suusatamist, 16 km rattasõitu, 18 km orienteerumist koos köieharjutustega, 44 km rattasõitu.

Pakkisime asjad ja õhtul alustasime koduteed. Kuskil metsade ja mägede vahel seikles veel kuus võistkonda... 
Lisaks 120-tunnisele Bergson Masters Race’ile toimus samas ka 2-liikmeliste võistkondadega 40-tunnine Speed Race, millel pikkust 150 km. Ka sellel võistlusel olid eestlased esindatud Twisteri vaprate meeste näol (Erki Erm, Sven Liivand), lõpetades oma raja 37 tunni ja 20 minutiga. 57 startinud duo seas jäid nad 33. kohale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga