Jaanus Piirsalu soovitab seiklusjutusõpradele Mike Horni raamatut motoriseerimata ümbermaailmareisist mööda ekvaatorijoont.
Reisiraamatuid nimetatakse omaette žanriks. Olgu. Aga sel juhul on minu arust selle liigituse all veel vähemalt mitu erinevat alamžanri. Üks alamžanr oleks seiklusjutt ning Mike Horni "Null-laiuskraad" on selle žanri 100-protsendiline esindaja. Kusjuures väga hea esindaja! Haarav raamat neile seikluseotsijatele, kellele meeldisid lapsepõlves "15-aastane kapten" ja "Kapten Granti lapsed".
Ma pole jõudnud lugeda kõiki viimastel aastatel eesti keeles ilmunud reisiraamatuid. Kuid neist, mida olen lugenud, julgen "Null-laiuskraadi" võrrelda seikluslikkuselt ja haaravuselt ehk Edward Marriotti "Kadunud hõimuga", mis räägib retkest Paapua Uus-Guinea džunglites.
Aga katsu sa Mike Horni reisiraamatut võrrelda näiteks Nikolai Roerichi Himaalaja-Altai rei-siraamatuga! See pole võimalik. Mõlemad on superreisiraamatud, aga neid võrrelda ei saa, sest nad on nii erinevast žanrist. Sestap tulebki neil, kes otsivad reisiraamatutest filosoofilisi arutlusi inimeste, looduse ja palju muu üle, selles raamatus veidi pettuda. See on Indiana Jonesi tüüpi seiklusjutt, milles kirjeldatud sündmused on juhtunud ka päris elus.
Maailmale mööda kujutletavat ekvaatorijoont (maksimaalne lubatud kõrvalekalle oli 40 kilomeetrit) viis aastat tagasi jalgsi, jalgrattal, piroogi ja purjekaga tiiru peale teinud endine Lõuna-Aafrika eriüksuse sõdur Horn võiks olla ettevõtlikkuse eeskuju, ja see on teine põhjus, miks seda raamatut tasub lugeda.
Mõni mõjus näide Horni ettevõtlikkuse kohta? Aga palun! Horn polnud varem kunagi purjetanud. Enne reisi proovis mõned korrad ühel Šveitsi järvel ja ületas reisi alustuseks esimese asjana hops! üksinda purjekaga Atlandi ookeani!
See tuletab meelde kapten Mart Saarso lugu ühest Napoli noorukist, kes jäi maailmas üksi, müüs vara maha ja ostis purjeka, kuigi polnud varem kunagi seilanud, sokerdas mõned päevad Napoli lahes, seejärel pani juba Vahemerele ning sealt edasi risti üle Atlandi ookeani.
Sama lugu juhtus ka Horniga. Vaikse ookeani ületas ta ilma suuremate probleemideta, kuid Indiani ookeanil suutis üle elada nädalapikkuse hullu tormi. Pole just väike seiklus.
Raamatu kõige dramaatilisemaks kohaks on ilmselt mõeldud see, kui üsna teekonna lõpuosas mõistavad Kongo mässulised Horni surma, millest ta imepäraselt pääseb. Aga minu jaoks on raamatu tippkohad Horni seiklused Brasiilia ürgmetsades. Näiteks see, kuidas tal kulus soos kümme tundi 600 meetri läbimiseks, olles teravatest taimedest üleni verine ja verekaotusest nõrkemas. Või kui ta sai maolt hammustada ning lebas ilma mingi abilootuseta neli päeva pimedana ja poolteadvusel. (Ega ma ilmaasjata raamatut enne Indiana Jonesiga võrrelnud!) Kõigist nendest seiklustest on jutustatud väga ladusalt. Kui aega on, siis neelad raamatu ühe jutiga. Soovitan soojalt sügiseseks lugemiseks. Pärast lugemist mõelge, mil viisil on maakerale tiir veel peale tegemata, ja võtke ette!