India raidkirjade jälil

India. Allahābād. Jumala linn. Ganges loksub laisalt mööda. Kahe jõe ristumisnurgas künkal kõrgub punasest liivakivist linnus. Mogulipadišahh Akbar Suure (võimul 1556–1605) enese rajatud. Ning seal kusagil kindlusevallide kaitsvas varjus seisab Ašoka sammas − kümneid tonne kaaluv kivist post, millel julmast valitsejast vagaks humanistiks pöördunud valitseja raidkirjad. Ent mitte ainult tema tekstid, vaid ka Gupta dünastia (4.–6. saj) kuningas Samudragupta (võimul 335–375) kuulus raidkiri ning Akbari poja, padišahh Jahāngīri (võimul 1605–1627) kirjutis.

India. Allahābād. Jumala linn. Ganges loksub laisalt mööda. Kahe jõe ristumisnurgas künkal kõrgub punasest liivakivist linnus. Mogulipadišahh Akbar Suure (võimul 1556–1605) enese rajatud. Ning seal kusagil kindlusevallide kaitsvas varjus seisab Ašoka sammas − kümneid tonne kaaluv kivist post, millel julmast valitsejast vagaks humanistiks pöördunud valitseja raidkirjad. Ent mitte ainult tema tekstid, vaid ka Gupta dünastia (4.–6. saj) kuningas Samudragupta (võimul 335–375) kuulus raidkiri ning Akbari poja, padišahh Jahāngīri (võimul 1605–1627) kirjutis.

Hommikust peale on sadanud tihedalt vihma. Mussoon on täies hoos. Hoolimata vihmakeebist olen aluspüksteni märg. Paksu viltkaabu vahelt nõriseb vett mulle krae vahele. Seisan kindluses asuva sõjaväeosa kolmandas väravas komandandi ees. Ma olen jõudnud Ašoka sambale juba väga lähedale. Juba hommikust peale olen rühkinud siiapoole. Ajanud autojuhi varavalges välja. Sundinud teda jõeveest üleujutatud maanteed forsseerima. Sõjaväeosa välisvalvurid ära ostnud. Linnuseväravaist sisse sõitnud. Ja teise valveposti sõdurile augu pähe rääkinud.

Sõjaväeosa komandant istub turvaliselt oma majakese varjus. Lai laud varjab ukseava. Mina sinna ei mahu, pean seisma endiselt vihmas. Täpsemalt räästa all. Ent ma ei anna alla.

„Kas te olete ohvitser?” pärib ta minult, mudides mu passi pihkude vahel. „Noh, … ma olen igatahes džentelmen,” üritan end välja vabandada: „ja teadlane, India suur sõber, ning mul oleks vägaväga vaja näha Ašoka sammast.”

Komandant muigab. Mõistvalt. Ning võtab telefonitoru ja helistab. Rääkides pikalt. Saan aru, et ta kõneleb minu eest. Tõeliselt. Ta nägu on pööratud ja tuba pime: ma saa ta palgeist sotti. Viimaks ta lõpetab. Asetab toru tagantkätt masinale. Ja pöördub alles siis minu poole. „Sorry, söör…” alustab ta ning ülejäänut ma enam ei kuule. Seekord mul ei vedanud…

Ašoka sammas Allahābādi kindluses jääb nägemata. Nagu sadadel teistelgi teadlastel. Kelle raamatuis ilmub Allahābādi sambast ikka ja jälle toosama 1870. aastal tehtud mustvalge pilt. India sõjavägi kaitseb oma territooriumi puutumatust kiivalt. Kui mõni uurija ongi pääsenud sammast vaatlema, pole tal lubatud sellest pilti teha. Sest strateegilistest objektidest pilti ei tehta. Erandita. Õnneks on meil arvukalt teoseid, kus kõik sambal leiduvad raidkirjad ära toodud. Ning eks mineviku sõnumite sisu olegi ju tähtsam kui vorm.

Sukeldusin sügavale Vana-India raidkirjade maailma umbkaudu viis aastat tagasi. Nüüdseks on pika töö tulemusena sündinud mitte üksnes mitu teadusartiklit, vaid koguni raamat. Käesoleva aasta alguses ilmus TLÜ Kirjastuselt allakirjutanu koostatud ja tõlgitud teos „Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadarśin Aśoka raidkirjad”. Kahjuks suudab see teos tutvustada vaid väga väikest osa India raidkirjadest. Sest tollel maal on neid küll ning isegi algajale epigraafikast huvitatud seiklejale võib välja pakkuda arvukalt iseäralikke paiku, kus raidkirju leidub.

Raidkirjad sammastel

Maurya dünastia (4.−2. saj eKr) munkkeisrist Ašokast (võimul 274/268−234/232 eKr) alates on India valitsejad levitanud oma sõnumeid mitte üksnes kaljupinda raiudes, vaid püstitanud üle Hindustani poolsaare arvukalt sambaid, mis nende sõnumit kannavad.

Kõige kuulsamad ja imposantsemad on tollesama Ašoka sambad 3. sajandist eKr, ent nood pole kaugeltki ainsad. Pigem algatas „jumalate poolt armastatud” kuningas uue trendi, mis leidis järgneval aastatuhandel peamiselt Põhja-Indias laialdast järgimist.

Tänaseks on Ašoka sambaid maastikul püsti kuues paigas Põhja-Indias, valdavalt Gangese jõe tasandikul. Põhjuseks on asjaolu, et kõik Ašoka sambad raiuti kivist välja kahes sama piirkonna kivimurrus ning 9−51 tonni kaaluvad sambad transporditi oma kohtadele mööda jõge.

Kõige suurem hulk ehk kolm Ašoka sammast asub tänapäeval Bihāri osariigi loodenurgas, Nepali piiri lähistel. Veel kaks on Nepalis, kaks Delhis, kaks Uttar Pradeshi osariigis ja üks Madhya Pradeshi territooriumil (Sāñcīs). Imposantsuse ja parema tunnetuse saavutamiseks soovitaksin külastada Bihāri sammaste kogumit, mille hulka kuuluvad Lauriyā Arārāji ja Lauriyā Nandangarhi sambad ning Rāmpūrvā kivipostid (üks raidkirjadega, teine ilma).

Samas on algajal märkimisväärselt lihtsam otsida üles India pealinna Delhi territooriumil asuvad Ašoka sambad. Nood kaks kivist sammast vedas muslimite asutatud linna 14. sajandil Delhi sultanaadi (13.–16. saj) sultan Firuz Shāh Tughlaq (võimul 1351–1388).

Delhi-Meeruti sammas asus muiste tänase Uttar Pradeshi osariigi territooriumil Meeruti lähistel, ent täna seisab piilar Chauburji Masjidi ja Bara Hindu Rao haigla vahel Delhi keskusest põhjas. Firuz Shāhi ajal asus siin mets, kus õukondlased hirvejahil käsid. 18. sajandi algul sai Pabhosā kivist sammas püssirohulao plahvatuses viga ning purunes viieks tükiks, ent 19. sajandi lõpul sammas taastati.

Delhi-Toprā sammas paiknes muiste tänase Haryānā osariigi aladel, ent seisab nüüd Firuz Shāh Kotla kindluses spetsiaalselt samba tarvis rajatud kolmekorruselise astmikpüramiidi meenutava hoone tipus. Lisaks Ašoka sambaediktidele on kiviposti pinda raiutud ka Cauhāni ehk Cāhamāna dünastia (9.–14. saj) kuningas Vigraharāja IV (võimul 1152/53−1163/64) kangelastegudest pajatav raidkiri (u 1163/64).

Lisaks Ašoka sammastele on Delhis ent veel kolmaski post, rauast sammas, mis seisab praegu Quwwat al-Islāmi (araabia keeles ’islami hiilgus’) mošeekompleksi kõige sisemisel õuel Delhi Mehrauli linnaosas. Tõenäoliselt valmistati too metallpost Gupta dünastia (4.−6. saj) kuulsa valitseja Candragupta II Vikramāditya (võimul 375/380−413/415) auks ning selle algne asukoht oli Udayagiri koobastemplikompleks Madhya Pradeshi osariigis. Raudsamba lasi linna vedada ja islami pühakotta asetada aga Delhi sultanaadi teine sultan Shams ad-Dīn Iltutmish (võimul 1211−1236). Lisaks Candragupta kirjutisele leidub raudsambal Tomara raadžputipealiku Anańgapāla (võimul 1049/51−1079/81) raidkiri (u 1052/53) ning mitu hindi ja pärsiakeelset lühikirjutist.

Loomulikult ei tasu sammastest ja raidkirjadest end nõnda haarata lasta, et jätta unarusse India pealinna Delhi arvukate vaatamisväärsuste külastamine. Sest asuvad ju selles linnas kuulus Qutb Minar (12.–13. saj ehitatud minarett ja seda ümbritsev mošeekompleks), arvukad muslimivalitsejate rajatud kindlused 12.–17. sajandist (sealhulgas India ühe sümbolina tuntud Punane kindlus 17. sajandist) ning rohkelt mausoleume, mille seas kuulsaim suurmogulite padišahh Humâyûni (võimul 1530–1540 ja 1555–1556) haud. Pilk tasub heita ka inglaste rajatud uue Delhi võimukeskusele: presidendilossile (Rashtrapati Bhavan) ning parlamendihoonele (Sansad Bhavan) ühes seda ümbritsevate parkide ja alleedega.

Raidkirjad kaljudel

Kivist ja metallist sambad (mida on loomulikult lisaks eelnimetatutele Indias küll ja veel) pole ainsad, millele raidkirju raiuti. Hulgaliselt epigraafilist materjali leidub kaljudel. Ning sarnaselt Ašoka ja Candragupta sammastega, millel raidkirju ka teistelt valitsejatelt, on Indias arvukalt paiku, kus samal kivipinnal hulk raidkirju eri ajastutest.

Kui raidkirjahuviline soovib jätkata Ašoka lainel, siis peaks ta suunduma järgmiseks Gujarāti osariigi aladele ning külastama Girnāri kaljumäge Kāthiāwāri poolsaarel Ahmedābādist 330 kilomeetrit edelas. Mäekülje sisse on koopaid raiunud budistid, kalju otsa templeid ehitanud aga hindud ja džainistid, jalamil paikneb mitu muslimite asundust. Ilmselt kulges juba muiste siitkaudu tee rannikul asuvatesse sadamatesse ning raidkirjad asusid tee ääres, kus neil oli piisavalt lugejaid. Koonusekujulisel 3,7 meetrit kõrgel graniitkaljutükil Girnāri mäel on raidkirju kolmelt valitsejalt: Maurya dünastia keiser Ašokalt (3. saj eKr), kuulsalt indo-sküüdi vürstilt Rudradāmanilt (2. saj) ja Gupta dünastia kuningalt Skandaguptalt (5. saj).

Kivipostidele olid raiutud Ašoka sambaediktid (kuus-seitse teksti sõltuvalt sambast), ent kaljuediktide kogum (14 eri teksti) pärineb varasemast ajast ning on sisuliselt sambakirjadest erinev. Kokku on kaljuedikte üheksas paigas üle kogu India: kaks komplekti Lääne-Indias (Girnār Gujarātis ja Sopārā Mahārāshtras), kaks Ida- Indias (Dhaulī ja Jaugada Orissas), kaks Lõuna-Indias (Errāgudi Andhra Pradeshis ja Sannāti Karnātaka osariigis), kaks Pakistani loodepiiri alal (Shāhbāzgarhī ja Mānsehrā) ning üks Uttarānchali osariigis Himaalaja eelmäestikus (Kālsī).

Kes aga Gujarāti reisida ei viitsi, sellele teadmiseks: Girnāri raidkirjakaljutüki koopia paikneb rahvusmuuseumi ees Delhi kesklinnas (Janpathi ja Maulana Azadi tänava nurgal). Vähese vaevaga saab näha ka üht Ašoka väikest kaljuedikti, nn Bāhāpuri raidkirja, mis paikneb Delhi eeslinnas Kalkajis (padišahh Humāyūni hauast viis kilomeetrit lõunas, bahai usundi Lootostempli ja Hare Krišna kohaliku templi taga).

Gujarāti välja jõudnu ärgu unustagu aga külastada ka muid Lääne-India rannikuala kuulsaid paiku. Kutchi soolakõrbe valgeid liivaluiteid. Somnāthi, Modhera ja Dwarka templilinnu. Champaneri kindlust, kunagise sultanaadi keskust. Surati sadamat, India peamist kaubavahetuspunkti kesk- ja uusajal. Ning loomulikult sajandeid Portugalile kuulunud Diu saart.

Juhul kui peaks aga leiduma eriti veendunud raidkirjahuviline, kes otsustab külastada Ašoka raidkirju (Dhaulī ja Jaugada kaljuedikte) idarannikul asuvas Orissas, see käigu kindlasti ära ka Udayagiri ja Khandagiri liivakivist kaljudel, mis asuvad osariigi pealinnast Bhubaneswarist kuusseitse kilomeetrit läänes. Siin on hulgaliselt džainistlikke koobastempleid ja erakukonge (2. saj eKr – 10./11. saj) ning nende juurde kuuluvaid raidkirju. Neist kuulsaim on kahtlemata Udayagiri 14. koopa (Badā Hāthīgumphā ehk „Suure Elevandikoopa”) kohal kaljuseinas asuv kuningas Kharavela (võimul 193/185−170/159 eKr) raidkiri (172/146 eKr).

Loomulikult tuleb lasta enesel osa saada ka teistest Orissa osariigi võludest, Bengali lahe liivarandadest, Orissa hõimlaste džungliküladest, Bhubaneshwari arvukatest hindutemplitest (8.–18. saj) ning külastada Konarki päikestemplit (13. saj) Purī rannal.

Raidkirjad koobastes

Too, kes sattus vaimustusse Delhi raudsambast, võiks ent suunduda Madhya Pradeshi ning külastada metallposti algset asukohta, hinduistlikku Udayagiri koobastemplikompleksi. Gupta ajastust pärit reljeefid on kaunid ning koopais leidub ka mitmeid raidkirju nii Candragupta II kui ka Kumāragupta I ajast. Samas lähistel tasub vaatamas käia Sañcī stuupasid, mille juures asus 3. sajandist eKr kuni 13. sajandini budistlik klooster. Siingi on arvukalt raidkirju, peamiselt vagadelt annetajatelt, ent ka üks purunenud Ašoka sammas. Candragupta II raidkiri Sañcīs annab tunnistust usuvabadusest India keskajal, sest selles lubab hindukuningas budistidest alamaile igakülgset kaitset ja toetust. Samast piirkonnast on leitud veel üks raidkirjaga sammas, millel olevas raidkirjas kiidab Loode-India indo-kreeklaste vürst Antialkidase (võimul 130/115−120/95 eKr) saadik Heliodorus jumal Višnut.

Parimad koobastemplid (ja ühtlasi koopakirjad) leiduvad aga Indias Mahārāshtra osariigis Kesk-Indias. Huviline võib oma teekonda alustada laisalt Mumbaist. 50 kilomeetri kaugusel kesklinnast Sanjay Gandhi rahvuspargis võib külastada Kanheri koopaid (budistlik klooster 1. saj eKr – 10. saj). Seejärel seisab ees otsus. Valides tee kirdesse, jõuab 120 kilomeetri pärast Nāsiku koobasteni (budistlik klooster 4. saj eKr – 12. saj), kus arvukalt raidkirju indo-sküüdi vürstidelt (2.-3. saj) ja Sātavāhana dünastia valitsejatelt (2. saj eKr – 2. saj). Kagusse, Pune suunas sõites jõuab rändur aga 60 kilomeetri pärast Bhaja ja Karla koobasteni (budistlikud kloostrid 2. saj eKr – 2. saj), milles raidkirju vagadelt annetajatelt.

Kummagi suuna valija ärgu aga otsa ringi pööraku, vaid sõitku Aurangābādi välja. Sest asuvad ju tolle linna lähistel maailmakuulsad Ajanta ja Ellora koobastemplid. Ajanta koobastemplikompleks (3. saj eKr − 7. saj) asub Aurangābādist sadakond kilomeetrit kirdes ning on üks suuremaid (30 koobast) ja kaunemaid budistlikke koobaskloostreid maailmas. Ellora koobastemplid (34 koobast; 6.−9. saj) Aurangābādi linnast 30 kilomeetrit eemal on aga multireligioosne paik: siin asus budistlik klooster, mitu hindu ja džainistlikku templit. Kuulsaim on ühest kaljutükist välja raiutud Śiva Kailasanātha tempel. Kompleksis leidub arvukalt raidkirju 6.–15. sajandist, neist kuulsaim on Rāshtrakūta dünastia kuningas Dantidurga (võimul 735–756) oma.

India on rikka ajalooga maa. Raidkirjad on vaid üks tahk sellest eripalgelisest kalliskivist. Seepärast tuleb raidkirjadega koos näha ka laiemat konteksti. Omas ajas ja ruumis, ent ka sellest väljaspool. Ning need pole üksnes mineviku mälestised, sest raidkirjades esitatud ideede järgi elab tänane India (ja kohati maailm) tänaseni. Siin on tsivilisatsiooni ja inimmõtte lätted ning veendumused igaviku tarvis kivisse raiutud. Tänu raidkirja loomise vaevale oli ja on igal raidkirja sõnal vägevam kaal kui miljonitel gigabaitidel infol tänapäeva maailmas.

 

 

Praktilist nõu:

1. Raidkirjade leidmiseks tuleb ära teha põhjalik eeltöö. Õppige tundma geograafiat ja ajalugu. Hankige raidkirjade tõlked. Tehke valik, mis teid enim huvitab. Planeerige oma reisi hoolikalt.

2. Soovitatav on omada täpseid teejuhiseid ja geograafilisi koordinaate, võimaluse korral kohalikku teejuhti. Üürige autojuhiga džiip, nõnda olete oma tegemistes vaba. Kasuks tuleb GPS ja täpsed kaardid.

3. Varuge aega. Iga koha külastamisele ühes selle üles leidmisega kulub vähemalt pool päeva. Sageli tuleb ette pikki autosõite keerulisel maastikul. Võtke seda mänguna. Protsess on sama tähtis kui eesmärk.

4. Ärge unustage konteksti. Ükski raidkiri ei asu juhuslikus kohas. Uurige ümbritsevat maastikku ja loodust. Tuletage meelde ajaloost õpitut. Kasutage fantaasiat. Üritage mitte üksnes näha, vaid ka mõista.

5. Külastage ka teisi ajaloo ja kultuuri poolest huvitavaid paiku raidkirjade lähikonnas. Te olete nõnda kauges paigas tõenäoliselt esimest ja viimast korda. Lubage endale puhkust ja vaheldust. Reisimine pole töö, vaid aktiivne puhkus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga