Üks asi sai selgeks kohe alguses − miks Indias on oluliselt vähem lahutusi kui Eestis. Põhjus on väga loogiline − keegi ei jaksa hindudemaal kaks korda abielluda. Kui korra õnnestub ses rituaalidest ja traditsioonidest kubisevas rägastikus ellu jääda, siis teist korda on mõte ühene: “Aitäh, enam ei soovi!” See suur hirm uute võimalike pulmade ees ei luba ka abielusuhteid lõpuni krussi keerutada. Kui naine läheb, siis varsti tuleb ju teine ja see tahab ka kindlasti abielluda. Pole vaja, kirjutab Indias pulmas käinud Tarvo Vaarmets.
Kui nüüd see kerge iroonia tahaplaanile jätta, tuleb tõdeda, et eestlastele omast lõbu ja tralli oli India pulmadesse ainult näpuotsaga sisse raputatud. Pulm on Indias ikka rohkem kurnav kohustus. Kokku pidasime pulmi nelja päeva jagu − esimesel toimus peigmehe kodus kahe pühamehe eestvõttel ka peategelasele endale arusaamatu rituaal, mille käigus suruti peigmehele turban pähe ja pruudi perekond külvas vastaspoole muuhulgas üle kinkidega. Pruuti esindas rituaalis vanem vend. Kogu pulma hoidis üleval hinduistlik traditsioon, usk tungis sisse igast kaarest.
Teine pulmapäev tähistas kulminatsiooni − lõplikku abiellumist. No vähemalt paaripanemise põhitalitus algas teisel päeval, vältas aga kolmandassegi. Pulmapäeval toimus ka “ringmäng” ema ja poja vahel, mille kandvaks ideeks oli ema mure ja poja lubadus, et austab ja armastab oma ilmaletoojat ka pärast uue naise jäädavat areenile ilmumist.
Viimaks algas pulm aga kitsamas mõttes. Juhatas sisse kogu selle pulmakaskaadi ainuke lõbusam osa − rongkäik laternameeste ja üürgava vankriga, mida ajas ringi tohutu järelveetav bensiinigeneraator. Teise päeva õhtul sai lõpuks tantsu ja tralli − puusad nõksusid, trumm mürtsus ja transs ei jäänud kaugele. Pärast rongkäiku saime lõpuks ka pruuti näha. Sellega hajutati viimaks ka kahtlused, et tegemist on miski pettuse ja ühemeheetendusega või et hea sõber astub abiellu hoopis Taj Mahaliga.
Tuleringitseremoonia
Pulmade kolmanda päeva hommikul veeti end voodist välja juba kell 7, põhjuseks erinevatest salvidest ja vidinatest, pühameestest ja mantratest tulvil tuleringitseremoonia. Fookuses olid seekord pruut ja peigmees.
Olime jõudnud tuleringiriitusega viienda ringi ehk viienda lubaduse juurde, kui üks kiilakas pühamees mantrate asemel valjema häälega äkki midagi seletama hakkas, ajades sellega muuhulgas üles nii mõnegi seina ääres magama jäänud India proua. Tuli välja, et mees tahtis oma teenete eest rohkem raha – kui ilus ja romantiline, keset kõige pühamat hetke hakata raha juurde lunima.
Ma ei tea hinduismist suurt midagi, aga pakun, et rahaahnus ei käi ka selle usuga kokku. Lühidalt, pulm läks päris huvitavaks, hääled muutusid nõudvamaks ja sõna tahtis aina rohkem mehi. Selline tore kisma tekitas tunde, et lõpetame selle India pulma eestlaste kombe kohaselt ühe korraliku kaklusega. Olukord paraku siiski rahunes ja Eesti pulmakombed jäid seekord importimata. Rahakummardajast preester kobis oma kohale tagasi ning lõpetas tseremoonia.
Selle seitsme ringiga ümber tule lubasid pruut ja peigmees niisiis seitset asja ning seda tehes olid nad nüüd kõigi silmis lõpuks abieluinimesed. Palju õnne! Kibe, kibe, kibe! Ai kurat, see pole see koht. Kogu nelja päeva jooksul ei näinud me ühte põsemusigi.
Üritus hakkas tuure maha keerama alles neljandal päeval, mille katkestas värske abielupaari vastuvõtt. See tähendas, et külalistel oli võimalus pruutpaari õnnitleda ja neilegi kinke anda.
Meie rikutud ootustele vastupidiselt ei pakutud maratonpulmade jooksul kordagi alkoholi, millest ehk osaliselt tulenevalt oli kõik ka väljapeetud ja viisakas, kui lühike pühamehe monoteater välja arvata. Kuigi tegemist oli tõesti kurnava pulmaga, jääb see arvatavasti elu lõpuni meelde.