Anne Rekkaro on tõenäoliselt ainus Eestis elav idapreislane. Pikka aega pidi ta varjama oma päritolu ja elama teadmatuses, hirmus ja lõhestatud hingega.
Sõja lõppedes jäi Königsbergi umbes 150 000 tsiviilelanikku, enamasti sakslased. Umbes 100 000 neist suri esimesel, 25 000 järgmisel sõjajärgsel aastal nälga, haigustesse või said neist etnilise puhastuse ohvrid. Viimased 25 000 sakslast saadeti 1947−1950 Saksamaale. Üks ellujäänu sattus aga hoopis Eestisse. Tema nimi on Anne Rekkaro, kes jagab oma mälestusi Tiit Pruulile.
Algame siis algusest, nondest traagilistest sõja-aegadest, mil II maailmasõja saatus oli juba otsustatud, nõukogude väed olid jõudnud Ida-Preisimaale ning alustasid erilise brutaalsusega sissetungi „vaenlase territooriumile“.
Olen pärit Ida-Preisimaa pealinnast Königsbergist, kus 1943. aastal Hermanni alleel (praegu Tšaikovski tänav) sündisin. Meie saksa peres oli ka killuke poola verd, mida kinnitab perekonnanimi − Browarzyck. Peres oli 6 last. Vanem vend, poolvend Dieter, oli minust 15 aastat vanem. 1944. aasta talvel, kui inglased pommitasid linna, hävis meie maja. Meid evakueeriti Läänemere kaldal asuvasse Rauschenisse (praegu Svetlogorsk). Teel jäi mu kaheksakuune õde Monika kopsupõletikku ja viidi haiglasse. Öise pommitamise ajal purunesid haigla aknad ja mu õeke külmus surnuks. Kuhu ta maeti, seda me keegi ei tea.
Millalgi tulid isa-ema lastega tagasi Königsbergi ja pere majutati Beethovenstrassel asuva põllumajanduskoja keldris olevatesse arhiiviruumidesse. Seal suri 1945. aasta jaanuaris napilt enne Vene vägede sissetungi mu isa. Nagu mulle hiljem on räägitud, oli ta oma vaadetelt kommunist. Võib-olla just sellepärast ei põgenenud me koos sadade tuhandete sakslastega sõja lõpul Saksamaale, vaid jäime Königsbergi, lootes, et ega venelased meile midagi halba ei tee. Sealsamas keldris suri mõne kuu pärast minust aasta vanem vend Frank. Tal oli kas tüüfus, soetõbi või mõni muu tollal levinud haigus. Vanem poolvend sai tööd venelaste juures saekaatris, aga kaotas tööd tehes kaks sõrme ja ema saatis ta linnast ära vanaema juurde. Siis jäid emale alles kolm last: mina Roswitha-Anne (3-aastane), õde Erdmute (7-aastane) ja vend Peter (11-aastane).
1946. aasta septembriks olin ma näljast paistes ja jalad mädanesid, nii et sukki ei saadud enam jalast kätte. Need leotati lõpuks lahti. Mina oleksin ilmselt olnud paari nädala pärast järgmine mineja meie perest.
Eesti oli selleks ajaks juba mõnda aega venelaste käes, aga siin valitsesid seadused. Kaliningradiga võrreldes oli siin normaalne ja elatav elu. Eestlastel olid nõukogude passid ja nad võisid teoreetiliselt sõita ükskõik kuhu NSV Liidu territooriumil, kasvõi Kaliningradi. Ja nii ühe eestlannaga juhtuski.
Miks pidi keegi eestlane sõitma 1946. aastal Kaliningradi?
Armastuse pärast! Mu tulevasel kasuema perel oli kolmetoaline korter ja sinna sattus pärast sõda üüriliseks üks poola noormees Vitold Miloš. Ta oli väga galantne ja kena mees. Nii tekkis sel pereemal kirglik armastus tolle poolakaga. Asi läks nii kaugele, et ta oma mees pakkis asjad ja lahkus kodunt. Poolakas ajas mingit äri, võttis Eestist kauba ja toimetas seda salaja Poola. Piiril võeti ta aga kinni ja viidi Kaliningradi vanglasse. Sealt sai ta kuidagi saata abipalve Eestisse oma armsamale. Ja nii võttiski naine oma 18-aastase tütre ning kotitäie toitu kaasa ja kihutas sõjaväeešeloniga Kaliningradi. Piletid aitas tal organiseerida Ministrite Nõukogus masinakirjutajana töötav õde.
Kohale jõudes kohkus ta täiesti ära – ta ei oodanud seda, mis pilt talle seal avanes.
Linn oli kohutavalt varemeis ning lapsed jooksid talle järele ja mangusid leiba, mis kotist paistis. Ta oli arvanud, et see on ju Saksamaa ja küllap inimesed elavad nagu Eestis, aga pilt oli jube. Ta sai öömajale ühe naise juurde ja elas seal paar päeva. Ta sai kokku ka tolle vangis oleva poolakaga ja talle toidu üle anda.
Nähes nälgasurevaid lapsi, tuli mu tulevasel kasuemal idee, et ta võtab kaasa ja toob ühe saksa lapse Eestisse, sest lapsele polnud vaja eraldi rongipiletit. Seega tahtis ta näljasurmast päästa vähemalt ühe lapse neist tuhandetest, kes sel ajal Kaliningradis nälgisid. Ta mõtles, et võtab kaasa selle naise tütre, kelle juures ta ööbis. See tüdrukuke oli aga nii nõrk, et oleks ilmselt teel surnud ja ta ema soovis oma last matta enda lähedusse. Too naine soovitas, et teab üht peret, kus kaks last juba surnud ja kolmas on minekul, aga ehk õnnestub veel päästa. Nii läks mu tulevane kasuema minu emaga rääkima. Ta võttis mind kaasa jalutama, et vaadata, kas ma jaksan käia. Ma olin ta kõrval rõõmsalt kõndinud ja lobisenud, alles hiljem rongis avastas ta, millises kohutavas seisus – paistes ja mädanev – ma olin.
Kas olete tundnud kunagi ka mingit vimma oma pärisema vastu, et ta teid ära andis?
Sugulasedki on hiljem küsinud, et ega ma oma ema peale pahane ei ole. Aga ta päästis ju mu elu. Mind poleks praegu olemas ilma selle otsuseta! Ta andis mu kasuema kätte paberitükid, millel olid minu nimi, sünniaeg, mu vanemate ja mu veel elus olevate õe ja vendade nimed ning meie aadress. See oli kõik, mis ta sai neis oludes oma lapse heaks teha. Ema ise suri nälga paar kuud pärast seda, kui mind Eestisse toodi.
On teil mälupilte oma Ida-Preisimaa lapsepõlvest?
Mitte ühtegi inimese nägu, ei ema, ei isa, ei õdesid, vendi. Meeles on mõned täiesti tähtsusetud asjad – me magame, lapsed põiki laia voodi peal, ja ülevalt tilgub vett voodile. Veel mõni selline olustikuvaade. Kõik. Olin siis kolme ja poole aastane.
Kuidas üks saksa laps Eestis üles kasvas?
Jäin elama oma kasuema perekonda, peale minu siis veel ta tütar ja õde. Tollest poolakast me kunagi rohkem ei kuulnud. Dokumente mul ei olnud. Mu kasuema oli haritud naisterahvas, meil räägiti kodus lisaks eesti keelele ka vene ja saksa keelt. Vene keele omandasingi enne, kui eesti keele. Ema ei saanud mind kuhugi kaasa võtta, sest ma rääkisin igal pool valju häälega saksa keelt. Astusin poodi ja hõikasin: „Guten Tag!“ Aga minu lugu tuli ju tollel Stalini ajal varjata, sest venelased otsisid niinimetatud fašistilapsi ja hävitasid neid.
Kogu mu kasuema pere oleks võidud minu päästmise eest Siberisse küüditada. Meie majas elas üks tsaariaegne vene valgekaartlase leskproua, väga kena ja haritud inimene. Temast sai mu hoidja ja vene keele õpetaja.
Kuidas siiski õnnestus seda kõike NKVD ja KGB eest varjata?
Ma arvan, et kui kasuema mind Eestisse tõi, siis ta ei mõelnudki kohe tagajärgede peale. Ta oli lihtsalt selline inimene, kes tegi tihti spontaanselt heategusid. No näiteks, kui läksime mööda Niine tänava miilitsajaoskonnast, mille keldris hoiti saksa sõjavange, andis ta mu kätte võileibu, et ma neid aknast sisse poetaksin, ise kõndis ees ja varjas mind, et keegi ei näeks. Kord tuli meie ukse taha naine, kes oli kusagilt põgenenud. Mäletan, et tal oli ainult sinine kittel palja ihu peal. Ema kutsus ta sisse, andis süüa ja otsis talle riided selga.
Alles minuga Tallinna koju jõudes sai ta ehk aru, et olukord on keeruline – mul polnud ju dokumente, rääkisin ainult saksa keelt. Kui sain 8 aastat vanaks, oli mul vaja dokumente, et kooli minna. Ta ei saanud öelda, et käis ise Kaliningradis mul järel. Mõtles siis välja legendi, et ta leidis mu Tallinna tänavalt, viis laste leiupunkti ja võttis siis sealt mu endale kasvatada. Sellise võltskäiguga sai mu kasuema mind lapsendada. Hiljem lisasime legendile veel, et kui minu väikseksjäänud mantlit hakati üles harutama, tulid selle voodri vahelt välja sedelid, mis mulle kaasa olid pandud.
Kas te ise olite oma päris perekonnaloost teadlik?
Ma ei teadnud lapsena oma lugu, pidasin ennast selle Eesti perekonna lapseks. Olin unustanud kõik. Unustasin ka saksa keele. Olin 5−6 aastat vana, kui kasuema pani mulle raadiost saksa lastesaate. Ma ei saanud aga ainsastki sõnast aru. Ta riidles, arvates, et ma ei kuulanud küllalt tähelepanelikult. Kasuema ise ja kõik ümberolijad varjasid mu eest tõde minust, sest lapse suu ei seisa lukus.
Samas majas elas üks naine, kes oli pärit Hiiumaalt. Ta viis mu igal suvel Kassarisse oma ema juurde puhkama. Kui olin 10-aastane, siis Kassari naabrimees ütles mulle purjuspäi, et ma olen hoopis sakslane. See oli šokk. Võtsin paberilehe, murdsin kokku ja kirjutasin sinna, et ma olen sakslane. Ma sain aru, et see on saladus, mida ma ei tohi teada. See tekitas minus tohutu sisemise pinge. Arvasin, et need mälestuspildid voodisse tilkuvast veest ja ühest vanast trepist, mis mul olid, olid olnud mu varasemad unenäod, mis lihtsalt millegipärast ei lähe meelest, nagu tavalised unenäod. Nüüd äkki taipasin, mis pildid need olid – minu esimesed mälestused. Ma ei julgenud kaks aastat kasuema ega kellegi käest rohkem küsida. Tegin näo, et ma ei tea seda. Tollal lapsed ei esitanud asjata küsimusi, hirm oli meis kõigis. Siis tuli meile külla üks mees, kes polnud ilmselt väga kaua meil käinud. Küsis, kas Avikud elavad siin. Vastasin, et jah. Siis ütles ta, „Ah, sina siis oledki see väike tüdruk, kes Saksamaalt toodi. „Jah!“ vastasin. Nüüd oli mul ettekääne ema käest küsida. Selle peale hakkas kasuema rääkima. See oli 1955. aastal, polnud enam karta Siberisse saatmist ega muud sellist. Ta näitas mulle mu ema kirjutatud paberitükke ja rääkis mulle minu loo ära.
Selle kahe aasta jooksul, mis jäid purjus naabrimehe ja kasuema jutu vahele, oli mul tekkinud teatud trots kasupere vastu – „ma pole teie laps, te ei tohi mind kamandada,“ ja muu selline teismelise eaga seonduv. Tõsi, meil oli raha väga vähe, õhkkond oli üsna närviline, sellest veel lisapinged peres. Keegi mulle ju ei öelnud, et sina oled siin üleliigne suu, aga ma mõnikord ise tundsin nii.
Aga mis sai teie lähedastest Kaliningradis?
Sinna jäid siis ellu vanem poolvend ning vend ja õde. Kedagi otsida ju me sellal ei julgenud. Arvasime, et nad on kõik ära Siberisse viidud. Kui olin teada saanud oma päritolu, tekkis motivatsioon õppida uuesti selgeks ka saksa keel. Üheks võimaluseks välismaailmaga suhelda oli Radio Luxemburg, kust kuulasime kasuõega Udo Jürgensi laule. Saatsime sinna isegi kaarte meile meeldinud laulu nimega ja kui raadiost öeldi, et Eestist on tulnud kaks kaarti, siis olime õnnelikud, et midagi sellest raudsest eesriidest oli ikka läbi läinud.
Kui sain 18, juhtus nii, et ühel tuttaval oli saanud vanatädi Lääne-Saksamaalt Eestisse külla tulla. Mu kasuema kirjutas minu palvel Šveitsi punasele ristile kirja, et otsitaks mu sugulasi. See naine pani tolle kirja Saksamaal posti.
Ei läinud kahte kuudki, kui tuli vastus. Oli kirjas, et mu ema on surnud, aga õde ja poolvend on elus ja elavad Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis. Vend, kes oli teinud head karjääri, tuli 1962. aastal kümneks päevaks Eestisse. Mu saksa keel oli tol korral veel nii kehv, et tema rääkis saksa keeles ja mina inglise keeles. Meid filmiti Tallinnfilmi ringvaate jaoks ja see jooksis kinodeski. 1964. a sain ise esimest korda Saksamaale. Sain kokku õega. Nii selgus, mis vahepeal toimunud oli.
Mu ema maeti kuhugi ühishauda. Vend Peter oli 11-aastane. Ta oli kogu aeg peret ülal pidanud, sest ta käis venelaste poodides, ladudes ja mujal ning varastas. See oli ainuke viis ellu jääda. Seda tegid kõik teismelised, sest meil, sakslastel, polnud ju enam midagi, millele loota. Oli võimalus venelaste tagant toitu varastada ja ellu jää- da või elada ausalt ja surra nälga. Vend oli siis 8-aastasele õele öelnud, et läheb Leetu, kuna oli kuulnud, et seal saab taludes tööd. Õde jäi üksi. Oli väga külm talv. Ta soojendas ennast kuidagi meie keldritoa aknalaual päikese käes lamades. Ta ei taha nendest aegadest siiani kõike rääkida. Mis Leetu läinud vennast sai, et tea keegi. Ta oli saanud õele saata ühe sõnumi, et on Leedus tööd leidnud. Ja siis kadus igaveseks. Oleme püüdnud teda leida, asjata.
Õde kohtas Kaliningradi tänaval ka meie vanemat poolvenda, aga see ei võtnud teda endaga kaasa, oli vihane, et õde käis kerjakotiga mööda prügikaste. Siis leidsid mu õe vene sõdurid. Seda, mis juhtus, võib aimata. Ta ei räägi sellest, aga ütleb vaid, et see rikkus kogu ta edaspidise elu. Lõpuks viisid sõdurid ta lastekodusse.
Kui tuli määrus, et kõik sakslased saadetakse ära Saksamaale, topiti saksa lapsed loomavagunitesse toidu ja veeta, uksed naelutati kinni ja nii läks sõit läbi Poola Saksamaa poole. Poolas liikus rong väga vaevaliselt. Vahel tehti lausa paaripäevaseid peatusi. Poola naised tõid lastele joogivett ja andsid seda neile läbi trellitatud aknakese. Nii sattus mu õde Erfurti lastekodusse, kust ta endale lõpuks kenad kasuvanemad leidis. DDR-i läks ka mu poolvend Dieter.
Millal esimest korda Kaliningradi jõudsite?
Alles 2005. aastal. Varem polnud raha ja julgust ka. Siis oli linna 750. juubel, mida käsin vaatamas. Hotellis, kus peatusin, ööbisid ka saksa turistid. Üks grupp võttis mu endi hulka ja ma sain mitu päeva nendega koos linna tundma õppida. Nüüdseks olen oma sünnilinnas kolm korda käinud. Seal olles tunnen, et see on minu linn, et kuulun sinna hoolimata sealsest vene elanikkonnast. Kõik need mõnikümmend tuhat idapreislast, kes on mööda maailma laiali, püüavad kuidagi seda idapreisi kultuuri ja ajalugu elus hoida. Nii minagi. Olen tõlkinud ühe memuaariraamatu sõjajärgsetest aastatest Ida-Preisimaal, alustan teise tõlkimist. Tahan, et ka eestlased teaksid, kuidas võitjad võidetutega käitusid, neid „vabastades“: massivägistamistest ja surmamarssidest, üle merejää põgenemisest, näljasurmast, orbudest, kes Leetu põgenesid (nn hundilastest), Siberi vangilaagritesse deporteeritud lastest ja lõpuks kodumaalt väljaajamisest.
Eks ma olen ikka omamoodi lõhestatud inimene – Eesti kultuuriruumis üles kasvanud, tunnen ennast ühelt poolt eestlasena, aga teisalt ei pääse kuhugi ka vere kutse eest.
Milline see endiste idapreislaste kogukond on? Kuidas nad omavahel suhtlevad?
2007. aasta oktoobris käisin Hamburgis endiste königsberglaste kokkutulekul. Sellele järgnes osavõtt 2008. aasta ülesak- samaalisest idapreislaste kokkutulekust Berliinis, kuhu saabus ligi 20 000 idapreis- last. Tänavu mais oli jälle ülesaksamaaline idapreislaste kokkutulek Erfurtis. Seekord ma sellel ei saanud kahjuks osaleda. Meid on vähe järele jäänud. Oleme juba aastates, hallipäised, enamasti kõnnime kepi toel, kuid meie igatsus oma kodumaa järele on suur. Reise, mida organiseeritakse Saksamaalt Ida-Preisimaale, nii Venemaa käes olevasse Kaliningradi oblastisse kui ka Poola käes olevasse Masuuriasse, nimetataksegi igatsusreisideks.
Neist võtab osa järjest rohkem inimesi. Kaua on vaikinud põgenenud ja väljaae- tud. Kes tahakski hirmsaid aegu meenutada? Nende lapsed ei tea vanemate noorpõlve kannatustest ja üleelamistest palju midagi, kuid lapselapsed on hakanud selle ajaloo musta augu vastu huvi tundma. Järjest enam reisib koos vanavanematega noori Ida-Preisimaale, avastamaks oma juuri ja päritolu. Hamburgis väljaantava ajalehe „Preussische Allgemeine Zeitung“ juurde kuulub ka osa, mis kannab pealkirja „Ostpreussenblatt“ ning mis tutvustab Ida-Preisimaa ajalugu, kultuuri ja tänapäeva. Tänaseni on väga populaarne rubriik „Ostpreussische Familie“, mida toimetab Ruth Geede, üle 90-aastane ajakirjanik ja kirjanik. Ikka veel otsivad inimesed sõjas kadunuks jäänud omakseid ja sõpru, perekonnapilte ja lapsepõlvekodu, kunagi õpitud luuletusi ja omaaegsete toitude retsepte.
Tänu sellele rubriigile saavad paljud vastuse oma küsimusele ja sõbrad-sugulased jälle üle 65 aasta kokku. Ka mina leidsin sel teel üles oma kodumaja Kaliningradis ja endised majaelanikud, kellega olen nüüd kirjavahetuses. Tänu internetiotsingutele leidsin alles tänavu suvel Kieli linnas elava onupoja, kelle olemasolust mul aimugi ei olnud. Juba toimus ka esimene kohtumine Tallinnas, kuhu nad Läänemere kruiisiga tulid. Rõõm oli sugulast kallistada!
Tänavu 6. augustil ilmus „Preussische Allgemeine Zeitungis“ artikkel, milles antakse lootust, et Kaliningradi oblastist saab Königsbergi föderaalringkond (Kenigsbergskij Federalnõj Okrug), mis annab sellele väikesele maalapile enam võimalusi ja otsustusõigust nii majanduse kui kultuuri valdkonnas. Praegu kuulub Kaliningradi oblast Venemaa Föderaalsesse Lääneregiooni. Koos Peterburi ja selle ümbrusega hõlmab see regioon 1,6779 miljonit ruutkilomeetrit, kus elab 13,5 miljonit inimest. Seega on see regioon Venemaa üks väiksemaid, võrreldes Kaug-Ida ja Siberiga. 31. juulil, vene sõjalaevastiku päeval, külastas president Medvedev Kaliningradi. Järgmisel päeval teatas „Nezavissimaja Gazeta“ sensatsioonilist uudist lubadusest, mille president Kaliningradi oblasti kubernerile, Nikolai Zukanovile andnud, lisades, et ta isiklikult püüab asjade käiku kiirendada.
Mida näeb rändaja täna Kaliningradi oblastis?
Bussiga läbi maa sõites ei hakka silma ühtegi lehma, hobust, lammast. Põldude asemel suured lagedad umbrohuväljad, mis igal kevadel põlevad, nii et buss peab sõitma läbi suitsu. Külades vanad saksaaegsete kivikatustega poollagunenud majad, katused pleki ja laudadega lapitud. Lagunenud kirikud, mis on kohandatud traktorite remonditöökojaks, kaupluseks, aidaks. Lõpmatu vaesus ja hoolitsematus.
Linnadeski ei teata, mis on muru või muruniitja. Kõrge umbrohi parkides. Lillepeenardel valitsevad nõgesed ja võililled. Auklikud tänavad, üleajavad prügikastid. Puuduvad välikäimlad, pargid haisevad uriini ja muu järele. Hoolimatus ja hea maitse puudumine, igal sammul hulkuvad koerad ja pudeliga vehkivad õllesed noored. Ja ometi on sellel maal nii palju vana ja väärtuslikku, hingematvalt kaunid järvesilmad, sügavad metsad ja liivased mererannad. Puudu on vaid oskustega inimkätest ja soovist see kõik taas korda teha, tõsta see maa jälle kõrge kultuuriga maade hulka, kuhu inimene koos perega julgelt võiks puhkusele või avastusretkele sõita.
Neile aga, kes lähevad sinna otsima ennesõjaaegset Saksamaad, annan kaasa kinnituse − te leiate sealt, mida otsite, sest selles maas ei saa pettuda isegi siis, kui see on 65 aastat hüljatud vaeslapsena jõukate Euroopa riikide seas oma tundi oodanud. See maa ja rahvas, kes sellelt maalt välja aeti, ei kao. Ta ootab kannatlikult oma aega, mil hoolivad ja teotahtelised inimesed põllud üles künnavad ja seemne mulda viskavad. Armastuse, mitte vihkamise seemne.
***
Ida-Preisimaalt põgenemist puudutab riivamisi ka Günter Grassi sel aastal eesti keeles ilmunud romaan „Vähikäigul“ (saksa keeles ilmunud aastal 2002). 30. jaanuaril 1944 alustas Gotehhafeni (Gdynia) sadamast teekonda lääne poole transpordilaev Wilhelm Gustloff, mille pardal oli ligi 10 600 inimest, valdavas enamuses tsiviilpõgenikud Ida- ja Lääne- Preisimaalt, neile lisaks umbes tuhatkond verinoort allveelaevamadrust ja kolmsada mereväeassistenti. Pardal olijatest olid umbes 4500 kas imikud, lapsed või noorukid. Kõik nad põgenesid pealetungiva Punaarmee eest. Põgenikelaeva uputas nõukogude allveelaev S-13, mille alkohoolikust kaptenile Aleksander Marineskole püstitati 1990. aastal Leningradi mälestussammas. Hukkus umbes 9400 inimest. Seega on tegu suurima laevakatastroofiga merendusajaloos.
Grassi raamatu tuumaks pole siiski mitte konkreetne põgenemine, vaid toonase totalitarismi varjud tänapäevas, millel rajaneb kaasaegne äärmusparempoolsus ja võõrviha.
Tiit Pruuli