Ikka veel sõbralik MYANMAR

Pärnu Postimehe ajakirjanik Teet Roosaar käis oktoobris-novembris koos abikaasaga seljakotireisil Myanmaris, rännates ringi Mandalays, Baganis, Inle järve ääres ja Yangonis.

Pärnu Postimehe ajakirjanik Teet Roosaar käis oktoobris-novembris koos abikaasaga seljakotireisil Myanmaris, rännates ringi Mandalays, Baganis, Inle järve ääres ja Yangonis. Välismaalastesse suhtutakse Myanmaris uudishimulikult ja lahkelt. Turismitööstus kasvab kiiresti, ent tavalistes birmalastes on veel säilinud looduslapselikkust ja külalislahkust, mis ei luba võõrastelt sada nahka koorida. Erandeid on. Mandalay taksojuhid ja Inle järve paadimehed üritasid teadmatust ära kasutada ja kõrgemat hinda küsida. Söögikohtades võidakse mõnikord natuke arvele lisada. Aga ma polnud varem Aasias näinud õmblejat, kes paar minutit riidekotti parandab ja selle eest kyattigi ei taha. Yangonis rääkis üks kanadalane, kuidas ta vedelikupuuduse tõttu haiglas päeva tilgutite all veetis. Raha ei küsitud, palatis oli 50 inimest, kes kõik võõramaalasesse väga sõbralikult suhtusid. Lihtne minna Viimasel ajal üheks moesihtkohaks kujunenud Myanmari on lihtne minna. Esmalt tuleb hankida Bangkoki lennupiletid, siis lennujaama vahetada ja Air Asiaga Mandalaysse või Yangoni lennata. Meie abikaasaga eelistasime Mandalayd, et sealt bussiga Bagani ja Inle järve kaudu Yangoni reisida. Riiki sisenemiseks tuleb internetis teha e-viisa. Maksab 50 dollarit ja teile saadetakse kinnituskiri, mis on vaja piiril ette näidata. Selle alusel lüüaksegi 28 päevaks passi tempel. Välisministeeriumi kodulehel avaldatud info, et riiki sisenemisel tuleb välisvaluuta deklareerida, muidu võidakse vangi panna, osutus valeks. Deklareerida tuleb vaid üle 10 000 Ameerika dollari suurune summa või selle ekvivalent. Ka mingit 10 dollari suurust riigist lahkumise maksu polnud vaja tasuda. Piiril vaadati ainult passi ja e-viisa kinnituskirja. Raha, tagasilennupilet ja ööbimiskoht ei huvitanud kedagi. Tai piirivalvurid käskisid riiki saabudes esimese ööbimiskoha kirja panna, kuigi selgitasin, et mul pole midagi broneeritud. Mandalay lennujaamas, mis asub 35 kilomeetrit linnast lõunas, olid väljas suured sildid, et linna viiv mikrobuss maksab 4000 kyatti või 4 dollarit inimese kohta. Lennujaama rahavahetuse kurss oli 1380 kyatti ühe euro eest, päev hiljem linnas 1390. Seega eelistab igaüks, kes koolis natukenegi matemaatikat on õppinud, maksta kyattides. Öömajad Myanmari odavamad öömajad, kuhu välismaalasi lubatakse, on Tai omadest veidi kallimad. Meie kaheste tubade hinnatase jäi vahemikku 14–20 dollarit. Odavamates oli tiivik laes ja peldik väljas, kallimates konditsioneer ja oma vann. Üldjuhul on hotellitoa hinnas hommikusöök, mis võib olla üsna rikkalik. Kohv, omlett, kaks röstsaia, pannkook moosiga, banaani-, ananassi- ja arbuusilõigud, Inle järve ääres ka nuudlisupp. Ma pole Aasias reisides kunagi öömaju ette broneerinud, vaid valinud kodus sobiva piirkonna ja paari hotelli hinnataseme. Booking.com-i hinnad on kallimad, näiteks nende pakutava 23 euro asemel maksis konditsioneeri, külmiku, teleka ja vanniga päris suur kahene tuba Mandalays 22 500 kyatti ehk veidi üle 16 euro. Arvestada tuleb kohalike kommetega. Yangonis olid sagedased tervet kvartalit hõlmavad elektrikatkestused ja generaatorit ei kiputa ilma tungiva vajaduseta käivitama. Seega pistke elektriseadmed tuppa saabudes kohe elektrivõrku, sest mine tea, millal vool ära läheb. Mandalays tuli esimesel hommikul dušist ainult kuuma, õhtul ainult külma vett. Viimane variant on parem, sest nende külm tähendab toasooja. Pole mingit mõtet sooja vee eest kuus dollarit rohkem maksta, duši all käimiseks piisab külmast veestki. Söök Elu käib Aasias tänaval. Turist, kes kõhutõbesid peljates pisikestel taburettidel istumist pelgab, peab leppima omasugustega. Mandalays nägime esimesel õhtul templi juures naist, kes sütel midagi küpsetas. Ostaks, aga ei saa aru, mis küpsetise sees on. Meie mõistmatust taibates otsis naine välja banaani, viilutas selle tükkideks, voltis nelinurkselt taignal kokku ja pani pannile. Ostsime ohtralt, pealegi maksid banaanipannkoogid ainult sada kyatti ehk seitse eurosenti tükk. Veelgi odavamad olid pannil küpsetatud sibulapirukad, mida järgmisel hommikul ühes teises kohvikus tänava äärde pandud väikeste toolide ja laudade taga proovisime. Mees sattus võõrastest sedavõrd ärevusse, et haaras osa pirukaid kohalike eest laualt ära ja tõi meile. Piinlik lugu. Ebalus jõukamatest riikidest tulnud turistide suhtes on tavalistes birmalastes veel nii suur, et nad ei tihka võõrastelt neljakordset hinda küsida. Ulatasin rohelise sigari eest sajakyatise, kuid müüja andis mulle selle eest kaks sigarit. Hiljem sain teada, et sigareid müüakse 25 kyatti tükk. Seega sai tema topelthinna ja mina pidin 1,75 eurosendi asemel maksma 3,5. Tänavatoitude hinnatasemeks oli sõltuvalt roast kuni 1500 kyatti, peenemas kikilipsudega kelneritega restoranis küsiti liharoa eest 3500. Naljakas oli vaadata, kuidas kelnerid toppisid üksteise võidu õllekannude alla paberitükke, mis meenutasid mulle peldikupaberit. Poega, kellega Yangonis kokku saime, vaimustas tänavatoitude valik. Erinevate kastmetega lamba-, kitse-, kana-, sea- ja veiseliharoad, chapati’d, suur juurviljavalik. Kohvikutes võidakse lisaks kolmele-neljale lihatükile ja riisile nina ette laduda hulk kausikesi erinevate juurviljade, maitseainete ja pähklitega, mis kõik kuuluvad hinna sisse. Mõnikord on lauale pandud magusad saiakesed ka lisatasu eest, aga meie jaoks ülimadala hinnaga. Lauda ei koristata enne maksmist, sest nii peetakse arvet, kui palju sa midagi söönud või joonud oled. Juuakse teed, õlut ja kohalikke karastusjooke. Tavaline kannutee on tasuta, erisoovid (näiteks ingveritee) tasulised. Õlu maksab 700–750 kyatti kann, kohalikke Fanta-laadseid jooke kulub ohtralt. Transport Olin kodus Myanmar Bus Ticketsist ostnud 10–20 dollarit maksnud linnadevaheliste busside piletid, mida saanuks ka kohapealt. Bussid olid mugavad, kuid väljakäigud pidavat olema ainult SNT bussides. Need on JJ Expressi bussidest odavamad, kuid Tripadvisoris kurdetakse öise valju muusika ja hoolimatu personali üle. JJ Expressi 2+1 istmetega bussides olid laiad istmevahed, jalatoed ning ööbussides ka personaalsed meelelahutusekraanid. Sõltuvalt distantsist tehakse üks või kaks väljakäigu- ja söögipeatust, ööbussis oli peatuses pakutav toit piletihinna sees. Vahepeatuste pikkuse kipuvad bussijuhid tegelikust lühema ütlema. Kohalikud on sellega harjunud ja söövad toidu rahulikult lõpuni, kedagi maha ei jäetud. Külastatud kohtadest ainsana oli bussipeatus asulas sees Inle järve äärses Nyang Shwe asulas. Mandalays, Baganis ja Yangonis paiknesid peatused kilomeetreid kesklinnast eemal, et taksojuhtidel oleks võimalik teenida. Mandalay Kywel Sel Kan bussijaama Aye Chan Maung kompanii putka juurde viis meid kesklinnast 6000 kyati eest takso. Ise olnuks suurest ja tiheda liiklusega bussijaamast päris keeruline olnud õiget väljumiskohta leida. Bagani Shwe Pyi kiirtee bussiterminalis oli väljas silt, et taksoga Nyaung-u’sse sõit maksab 5000 kyatti. Sellest hoolimata küsisid kõik taksojuhid vähemalt 6000, mille peale kõndisime bussijaamast välja. Üks taksojuht sõitis järele ja nõustus 4000ga. Nyaung U hotellis bussijaama viiva takso hindu uurides sain teada, et JJ Expressil on transfeer, mis korjab reisijad hotellidest tasuta peale. Myanmar Bus Tickets sellest küll kuidagi ei informeerinud. Yangoni Aung Mingalari bussijaamast kesklinna sõitmiseks tuleb natuke guugeldada. Sule Paya juurde viib sinine nr 43 buss, aga kuna Myanmaris ei kasutata araabia numbreid, oleks kasulik numbri kirjapilti internetist vaadata. Taksojuhid olid kõige ülbemad ja ükskõiksemad Mandalays. 7000 kyati asemel võidi algul rahulikult 15 000 küsida, mõni masinas magav juht ei viitsinud kaubeldagi. Yangonis seevastu tundusid olevat võrdlemisi kindlad hinnad, mis olid ühesugused nii kohalikele kui ka turistidele. Bagani templite vahel liikusime jalgratastega, mida rendib enamik öömaju. Ühe jalgratta päevaks rentimine maksis 1500, elektriroller oleks olnud 5000. Mida siis Myanmaris vaadata? Juba paar aastat turistidele avatud riigis oleks tegelikult vaadata meeletult. Meie Mandalay, Bagan, Inle järv ja Yangon olid vaid peamised turismisihtkohad ehk Myanmar algajatele. Mandalays meeldisid kõige enam Maha Myat Muni Paya, kus ainult meestel nelja meetri kõrgust Budhha kuju kuldlehtedega kaunistada lubatakse, ja Kuthodaw Paya, kus asub maailma suurim raamat (729 tahvlile kirjutatud Tripitaka, theravaada budismi kõige püham tekst). Kuldsete liivakujuliste stuupadega pagoodides tasub aeg maha võtta ja kohalikke kombeid uudistada. Osa külastajaid ostis parema karma saavutamiseks linnu puurist vabaks, et see hiljem perenaise juurde tagasi võis lennata, osa pesi nädalapäevade kaupa ritta seatud Budhha kujusid. Kuthodaw Payas pragas üks naine häälekalt jumalaga. Ilmselt polnud Budhha tema ootusi täitnud ja naine otsustas teda noomida. Tripitaka teksti me paraku ei osanud. Omaette katsumuseks kujunes paljajalu mööda 1729-astmelist treppi Mandalay mäel asuva templini ronimine. Vahepeal liugles astmetel pisike madu, mis kohalikudki elevile ajas. Tempel ja mäelt avanev vaade väärisid ronimist. Mandalay kuningapalee võinuks vahele jätta. Pekingi Keelatud linnaga võrreldes üsna tagasihoidlik ning palee ümbruses elavad sõjaväelased olid lasknud vihatud valitseja eluasemel laguneda. Jalgtee paleeni oli rohkem kui kilomeeter pikk, teeservadel valvasid automaaturid. Et liiklemine arusaadavam oleks, oli ristmik tähistatud omapäraste valgusfooridega. Kui meie arusaama kohaselt tähendab valgusfoor vahetuvat tuld, siis seal olid punane, kollane ja roheline lihtsalt vineertahvlitele värvitud ja värvide tähendus kohalikus keeles kirja pannud. Bagan Enamik Bagani templeid külastavaid seljakotirändureid peatub Nyaung-u's, millest tuleb olulisemate templitega tutvumiseks teha ligi 15-kilomeetrine ring. Arheoloogilisele alale sissepääsemiseks on vaja enne Nyaung-u’d maksta 25 000 kyatti või 21 dollarit. Kõige lähemal Nyaung-u’le on tänapäevane Shwezigoni pagood. Meil õnnestus seda näha   päikeseloojangul, mil trepiastmed, lõvid, lehed ja muud templikaunistused tänu oskuslikult seatud kunstlikule valgustusele lummavalt särasid. 11.–13. sajandil ehitatud rohkem kui tuhat templit ei moodusta tänapäeval enam samasugust äratuntavat linnastruktuuri nagu Angkor Thom Kambodžas. Samuti ei näinud me templite kohal ühtegi reklaamfotosid kaunistavat kuumaõhupalli, millega sõitmine maksab ligi 250 eurot inimese kohta. Templeid, kloostreid ja stuupasid on igas suuruses. Osa (näiteks Anandat) tasub sees uudistada, osale (näiteks Shwesandaw) treppe mööda üles ronida. Rohelusse mattuvad templite kobarad on imekaunid. Kohalik maarahvas elab linnaelanikest vaesemalt ja kasutab kaupade vedamiseks veel härjavankreid. Kuna riik pensioni ei maksa, üritavad vanemad naised templite juures banaani-, õuna- ja pähklimüügiga hinge sees hoida. Inle järv Inle järvel elavad pered on osanud turiste paremini ära kasutada. Jäin mõtlema, kas jalaga aerutavad ja turistide lähenedes pildistamispoosi sisse võtvad kalurid teenivad rohkem pildistamise eest saadud dollaritest või kalapüügist. Riik küsib järve äärde saabuvatelt turistidelt 12 500-kyatist turismimaksu. Elanikele jääb paadiäri, suveniiride müümine, külaliste majutamine ja söötmine. Meie paadijuhi sõnul on paadireisid pereäri. Inglise keelt oskav suguvõsa liige saadetakse kliente otsima, paadijuhtideks on kõik meessoost pereliikmed. Konkurents on tihe, iga päev kliente leida ei õnnestugi. Turistil on vaja enne paati istumist teada, mida ta järvel külastada tahab. Muidu veetakse teda lihtsalt mööda poode ringi ja üritatakse kiiresti koju tagasi jõuda. Hotellist saime teada, et kuue järve keskosas asuva koha külastamise hind on igal pool 18 000 kyatti ehk 15 dollarit. Paadijuht soovitas meil külastada Nga Phe Kyangi kloostrit, Ywama, Nam Pan’i, In Phaw Khon’i ja Kela küla ning Hpaung Daw-u (Phaung Daw Oo) pagoodi. Hiljem taipasin, et pikakaelalised kayanid jäid nägemata ja maksin 5000 kyatti lisaks. Paadijuht küsis algul 20 dollarit, aga leppisin kiiresti 15-ga. Esmalt viis tee ujuvturule, kus vee peal oli vaid üksikuid kauplejaid. Suveniiride rivist eemal asus toiduturg, kus kohalikud toiduainetega kauplesid. Päris omapärane: toiduaineid kaaluti käsikaaludega, tee kees sütel ning kõikvõimalike puuviljade, juurikate ja maitseainete valik võttis silme eest kirjuks. Eri külades asuvates kauplus-töökodades näidati, kuidas kootakse lootosevartest kangaid ning valmistatakse ehteid ja väikesi rohelisi sigarillosid. Sõrmepikkusi sigarillosid oli nii tavalisi kui ka kohvi-, banaani-, aniisi- ja mentoolimaitselisi. Kauplustest huvitavamad olid vaiadel majad, kus asus kogu elamine. Kütusekanistrid, pesu ja liigutatav kraam allpool, aknaluukidega eluruumid kõrgemal. Külades olid nii postkontorid, baarid kui ka kauplused, majade vahet liiguti paatidega. Eraldi aladel kasvatati tomateid ja muud söödavat, meie arusaama kohaselt asus seal siis aiamaa. Hpaung Daw-u (Phaung Daw Oo) pagoodi kõrval asuv väljak meenutas Veneetsia Markuse väljakut. Tuviparv liikus vastavalt sellele, kus keegi neid söötis, turistid olid elevil ja klõpsutasid pilte teha. Sattusime pagoodi 14-päevase festivali ajal, kus nelja Buddha kuju paatidel Inle järve külade vahel sõidutatakse. Igasse külla jäävad kujud ööseks. Meie tähtsamaid tseremooniaid ei näinud, ainult oranži riietatud piduliste paadid tulid järvel aeg-ajalt vastu ning padoodi juures valmistati paate ette järgmisteks rongkäikudeks. Põnev oli ka Nga Phe Kyangi klooster, kus mungad kasse läbi rõnga hüppama õpetavad. Puust sammaste vahel kahetseti patte, lapsed kasutasid väikest nurgatagust jalgpalli mängimiseks. Töökoda, kus kaks õnnetut kayanit telgedel kudusid ja turistid nendega pilte teha said, meenutas loomaaeda. Eksootilised „eksponaadid“ olid välja pandud vaid selleks, et turistid kudumeid ostaksid. Yangon Yangonis olid kõige põnevamad Shwedagoni pagood ja elu ise. Myanmari kõige kuulsama pagoodi pilet maksis 8000 kyatti või 8 dollarit. Üles mäkke viib eskalaator. Pagoodi keskel asub 99 meetri kõrgune kuldne stuupa, mille ümber paljajalu päikeselõõsas kõndida oli päris valus. Paljud külastajad otsisid lõõmava päikese eest varju ning kes teadis, kasutas pühakoja avatud wifi võrku. Poeg viskas filmides pikali ja talle tuletati meelde, et jalatallad ei tohiks Buddha poole olla. Edaspidi valisime istudes hoolikalt, kuidas jalgu sättida. Tumepunases riietuses liikuvad mungad peavad elatuma almustest. Nägin hotelli ette kõnniteele paigutatud laua taga hommikust süües, kuidas sinna tuli kohalik elanik riisipotiga. Peagi saabus paarikümnest inimesest koosnev munkade rivi, esimene lipukesega. Kümme esimest munka sai igaüks lusikatäie, ülejäänud marssisid sõnagi lausumata edasi. Midagi ei lausunud ka need, kellele riisi jätkus. Natuke võõrastav oli, et mungad, kellele meiegi linna peal raha andsime, isegi ei tänanud ega noogutanud. Yangon meenutas Indiat. Näha võis Lõuna-India moodi templeid, tänavatel müüdi jalebi’sid. Õhtu saabudes pandi tänavatele kogunenud prügi põlema ja inimesed põgenesid nagu pärast New Yorgis kaksiktornide rammimist. Külastasime Hiinalinnas asuvat turgu, mis seni nähtutest oli kõige võimsam. Tänavate kaupa asfaldil lebavad tuunikalatükid, angerjad, krevetid, konnad, kanajalad, seasabad, rohitirtsud, kilpkonnad ja muu väärt kraam ootas päikeselõõsas ostjat. Osta võis ka elus kanu, kellel pea sealsamas maha löödi. Tekst ja fotod: Teet Roosaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga