Juudid armastavad naerdes öelda, et söövad vaid korra päevas − see kord kestab kogu päeva ning on oma olemuselt ja maitselt otsast otsani väga sümpaatne. Pole vist ilmas teist rahvast, kelle köök oleks nii tihedalt seotud religiooni ja kultuuriga. „Just sellepärast see põnevust pakub ja meile meeldib,” tõdesid Tiit ja Maris Pruuli Iisraelis toidureisil käies.
* Juudi kalender arvab aastaid inimese loomisest.
Me gurmeereis Iisraeli algas pidulikult 1. jaanuari hilisõhtul Riia lennujaama lähistel CircleK bensiinijaamas hot-dog’iga. Lennukit ootasime koos koka ja kokandusõpetaja Salmen Šoisi ja tema naise Stassiga, kes said meile nende esivanemate maal kohaliku köögi teejuhtideks. Hea huumori meele ja laia silmaringiga teekaaslased suhtusid hot-dog’i väga sõbralikult ja tunnistasid meie kergenduseks, et ostavad vahel ise ka valmistoitu. Ees ootasid aga Tel Avivi parimad falafel’id, Negevi kõrbe parim läätsesupp, baklažaani-baladi, ohjeldamatult erinevaid maitseid, vürtside-ürtide lõhnavad mäed kohalikel turgudel.
Ja neid, kes seda soovivad, ootavad Iisraelis ees ka koššer-McDonald’sid.
Koššer
Eelroast desserdini on juudi toidu kõik suutäied läbi põimunud iidsete lugudega. Mõnikord tundub, et täieliku söömismõnu saaks kätte siis, kui oleks kahvel ühes ja Vana Testament või Toora teises käes. Siis saad aru, miks ja mida sa sööd. Kui eestlased tänavad Loojat eelkõige leiva eest, siis juutidel on kaks tähtsat toidupalvet: leivaja veinipalve, sest on ju Jumal ka viinapuu vilja looja. Need palved on samasugused kui kristlaste söögipalve ja pühade ajal kõlavad kindlasti mõlemad. Juutidel on nii palju toidureegleid, et puhta ja sobiva ehk koššertoidu valmistamine on sisuliselt elustiil. Profi kokk Salmen on oma raamatus „Juudi toit” koššertoidu olemuse kohta öelnud järgmist: „Söök, mis pole hingele hea, pole ka kehale hea. Koššerreegleid on hoitud tuhandeid aastaid. Palju arutatakse, miks see nii on. Tõenäolised põhjused on tervislikkus, keskkonnahoid, enesekontroll ja rituaalid, mis eristavad juute teistest rahvastest. Sellele küsimusele on olemas ka kerge vastus – sellepärast, et Toora nii käsib.” Koššeri mõiste on Salmeni sõnutsi väga lai ega tähenda sugugi mitte ainult rabi poolt õnnistatud ja heaks kiidetud toitu. Järgida tuleb kümneid, kui mitte sadu ettekirjutusi.
Söömisel, joomisel, magamisel on niiöelda teaduslikud põhjendused juba iidsete judaismi seaduste (nn Halaha) järgi.
Söömine pole eesmärk omaette, vaid süües täidad sa kohust hoolitseda oma keha eest, mis on kaitsvaks kestaks inimese tähtsaimale elemendile – hingele. Nii muutub söögilaud altariks ja söömine sümboliseerib Looja teenimist.
Kell on 5.35 hommikul ja ärkame Jeruusalemmas aknast kostva monotoonse kutse peale mošeesse palvetama minna. Nii nagu kultuurid, on ka siinsed toidud üksteisele väga lähedal ja omavahel põimunud. Juudid on pühale maale tagasi toonud palju maitseid maailma eri nurkadest, kus nad vahepealsetel sajanditel rändama on pidanud. Põhitoidus on jäänud lihtsaks ja odavaks, aga variatsioonid on paljuhäälsed.
Läheme hommikusöögilauda. Tooras rõhutatakse regulaarsete toidukordade ja eriti hommikusöögi vajalikkust, aga enne sööma asumist tuleb tingimata käsi pesta. Loomulikult on oluline hügieeniline aspekt, kuid mitte ainult. Nii nagu preestrid enne püha talitust käsi pesid, nii peame ka meie oma käsi pesema, enne kui asume täitma püha kohust hoolitseda oma keha eest, mille jumal on meie hoolde andnud. Pärast pesu, aga enne kuivatamist loetakse ka vastav palve, sest Jumala nime ei tohiks enne suhu võtta, kui käed on puhtad. Neile, kel palve peas pole, on koššertoidukohtade kraanikausside juures palve tekst ka seina peal olemas.
Söögipalve loetakse olulisimale toidule lauas ja selleks on üldjuhul leib. Mõlemad käed pannakse leivale ja kümme sõrme vastavad kümnele sõnale palves, mis tänab Jumalat, Universumi Kuningat, kes andis meile leiva. Niisamuti on kümme sõna heebreakeelses palves, mis ülistab Iisraeli kui seitsme püha taime ehk odra, nisu, viinamarjade, datlite, granaatõunte, oliivide ja mee maad.
Et kõik oleks igati viisipärane, peab liha ja piima müüma eraldi kohtades ning selleks peavad liha ja piima jaoks olema eraldi nõud. Neid nõusid pestakse ka eraldi kraanikaussides. Kuidas toidunõu koššeriks saab? Kui ostetakse näiteks uus pott või pann, siis keeratakse esmalt sangu või potikaant hoidvad kruvid välja ja keedetakse eraldi, siis kruvitakse tagasi. See on muidugi piisavalt aeganõudev ja kruvidega potte ostetakse järjest vähem. Nõud kuumutatakse ahjus ja pestakse kuuma veega. Koššerdamise põhiidee on puhtus. Kui kaugele keegi sellega läheb, on iseasi.
Hiljuti tuli Hispaania suurel moe jaemüügiketil Zara kohtus käia, sest oli rängalt solvanud ultraortodoksseid juute. Nimelt oli meeste ülikonnas kokku pandud villane ja linane kangas, mis on religioossete reeglite jäme rikkumine. Solvavad ülikonnad korjati müügilt ja firma vabandas „tootmisvea” pärast. Juudi seadus keelab neid materjale segada, viidates tabule, mis sai alguse Kaini ja Aabeli konfliktist, kus põllumees Kain kandis linast ja lambakarjus Aabel lambavillast rüüd.
Ka oma ihu tuleb mõnikord koššerdada. Mikve on rituaalne bassein sünagoogis. Sealt tuleb läbi käia enne Toora lugemist. Või ka pärast kuupuhastust, et mees kodus voodid jälle kokku lükkaks. Juutidel pole traditsiooniliselt üht suurt voodit ja kord kuus lükatakse magamistoas kaks voodit lahku.
Rituaalid selged, meenutab Maris oma jumalakartlikku vanavanaema Kaid, kes tavatses metsast jäneseid laskmast tulles laulda „Jeruusalemm, sa püha linn, kord pean ma sinna saama”. Ta olevat olnud selline kange naine, kes ennelõunal lapse sünnitas ja pealelõunal suurele perele söögi valmistas. Maris kolm põlve hiljem on niisiis see lüli ahelas, kes Kai soovi täitma on kutsutud ja Jeruusalemma sõidab.
Tiit rääkis oma vanaema Reedast, kes mõnigi kord köögis torises, et tema pole mingi Jessuke, kes kahe kala ja viie leivaga 5000 inimest ära peab toitma, või et tema pole mingi Peetrus, kelle võrku kalad Jeesuse käsul Galilea meres iseenesest lähevad.
Meie korteriaknasse ortodokssete ja liberaalsete juutide linnajao piiril paistab kenasti kätte Jeruusalemma templi kohale ehitatud Kaljumošee kuldne kuppel. Köögilauale on korteriperemees jätnud meile instruktsioonid, kust loeme, et juhul kui vajame koššernõusid, siis leiame need sealt ja sealt riiulist. Kui aga sabati ajaks tervet kööki koššerdada soovime, siis antagu lahkesti telefonikõnega teada. Siis saadab ta vastava tegelase nimega mašgiah, kes selle 200 seekli eest kenasti ära korraldab. Guugeldame kohe sõna mašgiah ja satume lehele Kosher Woman, kus avanevad järjest suured pealkirjad taolise naise kodu, palvetamise, abielu, reisimise, köögi, toitumise ja kogu elustiili kohta. Et neid juhtnööre täpsemalt lugeda, tuleb end registreerida, kuid jätame selle asja esialgu sinnapaika. Maris on mõõdukalt umbusklik, sest just äsja sai ta teada, et üks juudi palveid kõlab järgmiselt: „Tänan sind, Jumal, et sa pole lasknud mul sündida naisena.”
Mahlad
Värskelt pressitud mahlad turgudel, tänavanurkadel ja igas restoranis-kohvikus on asi, mida kidurate vaevakaskede kandist tulnud inimesed nautimast ei väsi. Lapse pea suurustest granaatõuntest pressitav mahl annab nii palju särtsu, et kui me ette ilmuks tõesti praegu redel taevasse, nagu see siin Jeruusalemma kõrval Peetelis ilmus kunagi Jaakobile, siis ei valmistaks ülesronimine mingit raskust. Suur plasttopsitäis puhast vitamiini võib pea ringi käima panna. Puuviljad on enamasti tükk maad suuremad kui meie poodides ja mahlapresside kolksatused on meil linnas liikudes pidevaks helitaustaks.
Kui supi jaoks porgandit otsisime, siis enne kui müüja aru sai, milleks meil seda vaja, lasti mitu hiigelsuurt porgandit sekundiga mahlaks. Kätega vehkides suutsime suurema mahlateo peatada, et siis vastastikku naerdes ja vabandades tervikliku hiidporgandi eest vajalikud seeklid maksta. Saime soovituse teine kord alustada sellest, et soovime „take-away porgandit”.
Mahl on ka see jook, mida siin nimetatakse koduseks limonaadiks (tuleb sõnast limon ehk sidrun). Sidrun kasvab siin kõikjal, soovitame koju kaasa korjata ka sidrunilehti. Suure kannu peale tuleb võtta kolm-neli sidrunit (NB! Eestis ostetud sidruneid kulub kuus-seitse). Enne sidruni katkilõikamist surutakse ja rullitakse sidrunit mööda lauda, et mahl mõnusalt lahti tuleks. Natuke segatakse sisse ka suhkrut ja jooki „pikendatakse” tavalise või mulliveega.
Juudiks olemise raske töö
Juut olla pole mingi lihtne ülesanne. Su elu reguleerib 613 mitzva’d ehk kohustust (ka granaatõunas olevat 613 seemet, igaüks võib üle kontrollida), neist 248 käsku ja ülejäänud on keelud. Salmen naeris rõõmsalt, et juut kohe naudib neid. On ju hea tunne, kui Jumal hingab kuklasse. Mõned asjad Juudamaal lihtsalt on nii, sest need on nii, sest need on alati nii olnud. Näiteks see, miks ortodokssed juudid kannavad nimelt mustvalget riietust. Paljudel asjadel on aga oma tore lugu. Näiteks miks juudid tarbivad vaid looma esimest poolt puusaluudeni. Me kaaslane Salmen naeris, et mittereligioosne versioon on see, et tagumises osas on palju rohkem kõõluseid ja veene ning seda ei viitsi keegi koššeriks puhastada. Samas ei välista ta ka Piibli aegadest pärinevat keerukat põhjendust. Sõidame parasjagu autoga aladel, kus Juuda kõrb läheb märkamatult üle Negevi kõrbeks. Stassi ümiseb parasjagu laulukest „Onu Aabramil oli seitse poega“ (no tegelikult oli tal neid poegi lausa kaksteist) ning räägib siis teemakohase pika loo Aabrahamist, tema lapselapsest Jaakobist, viimase naistest Least, Rahelist ja nende teenijannadest, kes kõik Jaakobilt lapsi said. Kõlas nagu moodne kärgpere, oli ilu ja oli valu. Lugu viis selleni, kuidas Jaakob Jumalaga võitles ja selle käigus peaaegu puusaluu murdis. Jaakob sai nimeks Iisrael ehk „mees-kes-võitles-Jumalaga”. Peaaegu murdunud puusaluu sai aga teetähiseks, millest eespool on koššerliha ja tagumist poolt ei sööda kohe mitte.
Juudil peab olema palju nutikust, et sabatipäeval ehk siis meie reede õhtust kuni laupäeva õhtuni hästi ja probleemideta puhata. Nimelt ei tohi sabati ajal praktiliselt mitte midagi teha. Koššerköögis ei tohiks isegi pliiti tööle panna. Juut leiab aga alati pääsetee. On võimalik leida keegi, kelle usutunnistus lubab sel päeval nuppu keerata, ning võib muidugi toidud enne valmis teha, et neid sõprade ja pere ringis nautida. Ka liftis nupu vajutamine liigitub töö alla ja selleks puhuks on taibukas rahvas lasknud liftid programmeerida nii, et kord nädalas peatuvad need igal korrusel. Kõrghoones elaja võib siis paksema raamatu lifti kaasa võtta.
Kui läänemaailmas tõsiusklike inimeste arv pigem väheneb, siis mitte Iisraelis. Ortodokssetel juutidel on lihtsalt oluliselt rohkem lapsi. Rabid tahaksid, et kõigil oleks nagu Jaakobil kaksteistkümmend poega, kellest kümne järgi on muide ka Iisraeli maakonnad oma nime saanud (Jaakobi kümne poja ja kahe pojapoja järgi). Naistele on siiski nii palju vastu tuldud, et piisab ka „lihtsalt” kaheteistkümnest lapsest.
Abivalmis ja sõbralikud inimesed
Kahel korral ei käivitunud me auto ja minutiga oli me ümber paar-kolm abipakkujat, kahe minutiga auto juba käis. Üks kohalik juut seletas meile muhedalt silma pilgutades juudi olemust nii: „Nad aitavadki alati ja kas või oma elu hinnaga. Aga äri ära nendega tee. Aitavad su elu päästa ja siis tõmbavalt sul peenelt naha üle kõrvade.” Juudid võivad juudi-anektoote rääkida ning nad teevad seda muhedalt ja mõnuga.
Elu Iisraelis on küllaltki kallis ja eeldab päris kõva töörassimist. Samas on päikest nii palju ja sotsiaalsed sidemed toetavad, et seesama kohalik mees on veendunud, et maailma õnnelikemaks rahvaks kuulutatud taanlastel on seal pimedas põhjas stressi ja depressiooni oluliselt rohkem kui juutidel Iisraelis. Ta ise käib juba neli aastat Taanis ja mujalgi Euroopas vabastava hingamise ja võimlemise koolitusi tegemas, sestap ta võrrelda teadiski. Ta on oma naisega ka Eestis käinud. Abikaasa oli esimesel korral päris šoki saanud ja vargsi Stassilt-Salmenilt uurinud, kuidas need eestlased üleüldse paljunevad, kui nad üldse ei suhtle ja on nii kinnised. Tema teab oma kortermajas igaühe kohta, kes kus käib, mida lõunaks sööb, kuidas lapsed ja lemmikloomad kasvavad. See on normaalne. Kogesime seda sotsiaalset mõõdet korduvalt isegi. Sabatihommikul kutsus me renditoa pererahvas meid lahkesti sünagoogi kaasa. Juudid on valdavalt rõõmus rahvas ja jagavad rõõmu meelsasti ka uskmatutega. Naiste korruselt ehk sünagoogi rõdult laulu kuulates ja pühakoda uurides sai taas kinnitust, kui läbi põimunud on toit ja religioon. Tavapäraste pühapiltide asemel kaunistasid sünagoogi suured vitraažid seitsme püha viljaga. Need on nisu, oder, viigimari, viinamari, oliiv, granaatõun ja dattel. Viimasest villitud moos nimega silan olevat see, mida Piiblis sageli meena kirjeldatakse. Tõime Iisraelist oma kokaraamatute kogusse teosed, mis vaid Iisraelis ilmuda saavad: „Food at the Time of Bible. From Adam’s Apple to the Last Supper” ja „Ecology in the Bible”. Viimast müüakse suures pargis nimega Neot Kedumim, mis on Piibli-teemaline looduskaitseala, kuhu aastakümnete jooksul on püütud koguda kõiki taimi ja ka loomi, mida ja keda pühas raamatus nimetatakse. On püütud taastada ka maastikku. Kes soovib, võib näiteks ära käia Piima ja Mee metsas.
Maailma parim kokk Negevi kõrbes
„Säm, sa oled maailma parim kokk,” ohkas me üheksa-aastane poeg Jaan Joonatan õndsalt lusikat puhtaks limpsides. Olime lõpetamas läätsesuppi, mis oli valminud priimusel Ramoni kraatri põhjas suure kivi tuulevarjus. Stassi meelest on see Iisraeli suurim rahvuspark üks maailma ilusamaid kohti ja raske on vastu vaielda. Umbes 40 kilomeetri pikkune, 2–10 km laiune ja keskeltläbi 500 meetri sügavune Iisraeli „Suur kanjon“ on tekkinud erosiooni teel ning on päiksetõusul ja -loojangul müstiliselt ilus. Olime mõlemat kõrgelt servalt juba imetlenud ja otsustasime teha päevasel ajal retke ka kraatri põhja. 500 meetrit pole tasasel maal kõneväärt, sama distants laskumisel kraatri põhja võttis tubli poolteist tundi. Selle klibusel põhjal rändasime veel tunni, et kuivanud jõesängi ääres väliköök püsti panna. Seal sõime sama toitu, mida Jaakob andis Esimese Moosese raamatu põhjal ka Eesavile, kui temalt esmasünniõiguse ostis − läätseleent. Läätsesupi komponentide hulgas polnud midagi keerulist, aga täpselt timmitud maitseained ja magusaks punktiks pitaleib datlimoosiga andsid gurmeerestorani elamuse. Õigupoolest oli see lõuna oivaline segu vanadest Piibli-lugudest, ürgsest loodusest, lihtsast maitsvast toidust ja Iisraeli moodsa sõjatehnika demonstratsioonlendudest.
Midagi ei ole teha, see tõotatud maa on igipõline konfliktide maa. Ramoni kanjon on üks paik, kus juudiriik treenib oma lahingulendureid.
„Kuidas saakski me rahus elada, kui siin paigas on juba tuhandeid aastaid kogu aeg kisklemine käinud,” naeris kohalik mees.
„Kiiresti õpid rõõmustama sellegi üle, kui probleem on parasjagu vähem akuutne.”
Sõjaväe kohalolek on tunda igal sammul. Negevi kõrbes saatis meid haudvaikselt pea kohal heljuv dirižaabel, mis oli ilmselt seotud seal lähedal paikneva Iisraeli Aatomiuuringute Keskusega. Jeruusalemmas on pikkade püssidega laigulistes riietes poisid-tüdrukud pidevalt silmapiiril. Aeg-ajalt tõmbavad nad mõne kahtlase välimusega inimese rahva seast välja ja kontrollivad dokumente. Harjud kiiresti ära, aga ikka jääd vaatama, kui piltilus heleda hobusesabaga pealtnäha hilisteismeline plika püssile nõjatudes ennastunustavalt kihistades telefonis tšätib või šavarmat sööb. Iisraeli riik jälgib hoolega, mis ta piirides või ka piiride taga toimub. Õnneks pole huumorimeel neid maha jätnud. Turult võib osta mistahes kirjaga särke, maailma efektiivseimale luureteenistusele Mossadile viitab aga salapolitsei särk, mis ütleb, et nende töö on nii salajane, et nad õigupoolest ise ka ei tea, mida nad teevad.
Sabat
Toiduaineid on ju üldiselt lihtne leida poodidest ja turult. Aga mitte sabati ajal, mis me toiduvarumist enne kraatriretke natuke komplitseeris. Sel puhul saab abi venelaste käest. Kui Iisraelis elab praegu ca 9 miljonit inimest, siis umbes 900 000 neist on pärit endisest N Liidust, Venemaalt, Ukrainast, aga ka Buhhaarast, Kaukaasiast, Leedust ja teistest omaaegsetest kuulsatest juudikeskustest. Vene keele rääkijaid on tänapäeval Iisraelis poolteist miljonit. Sovetijuutide massiline saabumine alates 1990. aastatest on muutnud märkimisväärselt ka Iisraeli kultuuripilti, sealhulgas toidukultuuri.
Venelaste poode nimetatakse ka delikatesspoodideks, sest sealt saab viina, kalamarja ja sealiha. Juudid, nagu araablasedki, sealiha ei söö, aga peale venelaste leidub ka juute, kes kipa ehk juudi mütsikese poe ukse taga taskupõhja libistavad ja delikatessidel hea maitsta lasevad.
Meie ostsime vene poest muu hulgas ka Riia sprotte ja Laima komme. Samuti võibIisraelis saada Karumsi koššerkohukesi.
No ja Hermoni mäelt pärit veini ostsime muidugi ka mõne pudeli. Üldiselt joovad juudid head veini hea meelega, veinimõisaid on väikesel Juudamaal sadu. Paasapühadel on näiteks kohustus juua neli klaasi veini. Klaasi suurus pole aga määratud.
Nii Iisraeli riigile kui ka siinsele veinimajandusele aitas omal ajal aluse panna parun Abraham Edmond James de Rothschild, kuulsa Prantsusmaa pankuritedünastia ja Bordeaux’ veinikeldrite esindaja, kes finantseeris nii juutide esmaseid maadeoste Iisraelis kui ka veinimõisate rajamist XX sajandi esimesel kolmandikul.
Kord aastas − purimipühadel − peab juut siiski viina jooma ja kohe nii palju, et Haamanil ja Mordokail mitte vahet teha ehk et tuleb ennast ikka purju juua. Purimipühadel tähistatakse kuninganna Estri kangelastegu aastal 479 eKr. Juuditar Esterist sai Pärsia kuningas Ahasveerose naine. Kuninga peaminister Haaman tundis end Estri sugulase Mordokai poolt solvatuna ja sai kuningalt loa tappa kõik juudid kogu impeeriumis. Estri vaheleastumine päästis juudid ja Haaman poodi võllas, mis ta oli lasknud Mordokai tarvis ehitada.
Meie leidsime delikatesside poest Iisraeli reisi viimaseks piduõhtuks külmutatud valget kala. Olime kõrbelinna Mitzpe Ramoni pea peale pööranud ja hakkaski juba tunduma, et peame Jeesuse kalatrikki kordama karbi Riia sprottidega. Õnneks siiski mitte ja ahjust tuli peagi puhas nauding. Lisaks soolale ja piprale oli fileetükkidele laotud ohtralt sidruniviile kappareid, sibulat ja tšillit ning kõik see uputatud heasse valgesse veini. Et maitsebukett oleks täiuslik, valmis kala juurde salat apelsinitükkidest, sibulalõikudest, fenkolist, mündist, koriandrist, õlist, sidrunimahlast, oliividest ja basiilikust.
Turg
Läbi Iisraeli alade kulges Vahemere kallastele aastasadu vürtside, viiruki ja lõhnaainete kaubatee. Ilmselgelt on see jätnud Iisraeli köögile oma lõhnava jälje, samuti oskuse toite maitsetaimede kõikvõimalikes kombinatsioonides särama panna.
Juudi turg ei jää oma põnevuselt araabia turust palju maha. Jeruusalemma vanalinnas on need kenasti kõrvuti, hea võrrelda − eriti kauplemistavasid. Meie tegime oma sisseostud põhiliselt Tel Avivi kõrval asuva Yafo turult. Arvatakse, et Yafo on üks maailma vanimaid sadamalinnu, järelikult peab ka sealne turg olema iidvana. Esimene asi, mis me turult ostame, on selle linna järgi nime saanud apelsinisort – Jaffa. Need magusad ja peaaegu ilma seemneteta apelsinid aretati palestiinlastest farmerite poolt 19. sajandi keskel ja neist sai kiiresti esmaklassiline ekspordiartikkel.
Mis meiega lõhnavates kotikestes turult siis koju kaasa sõitis: imeline Lähis-Ida maitsetaimede segu za’atar, mis õilistab iga rooga, vürtsköömen, koriander, äädikapuu õitest lillakas sumahh, safran kanasupi tarbeks jne. Muidugi seesamiseemnepasta tahiini, et ise hummust valmistada, mustad kuivatatud laimid, mitut sorti teed, sealhulgas palderjanitee, mis mitte kassidele mõeldud pole.
Tahiinist õppisime tegema imelist kastet, mis igaühele jõukohane valmistada. Võta küüslaugu hakitud küüs ja ühe sidruni mahl ning jäta natukeseks seisma. Lisa sool ja kaks supilusikatäit tahiinit ja sega hoolega, kuni segu tõmbab peaaegu kõvaks. Siis lisa jaokaupa mullivett, kuni kaste saavutab hapukoore paksuse.
Meie kogemus Yafo, Jeruusalemma ja Be’er Sheeba turgudega ütles, et need ei ole kohad, kust saaks kiiresti läbi tormata. Isegi kui suuri sisseoste pole vaja teha, on võimalik mõne kaupmehega juttu teha, teisega nalja visata, kusagil midagi maitsta, millegi kohta küsida.
Paratamatult tahaks pikapeale ka midagi toekamat hamba alla saada. Suurtel turgudel on õnneks olemas ka kenad ja puhtad söögikohad.
Põhiliselt kikerhernestest valmistatud falafel oli üks me suuri lemmikuid. Stassi ja Säm naersid, et kui hummuste, oliivide, hommikuste tomatikastmesse uputatud munade ehk šakšuka liinil jätkame, siis me ei pane tähelegi, kui oleme nädal aega ilma lihata olnud. Siiski mitte, sest need erineva liha ja kastmete-salati sisuga mahlased šavarmad, mille kõrval hot-dog ikka tõsiselt häbenema peaks, said samuti me suurteks lemmikuteks.
Üks maitseaine, millest ei saa Iisraelis käies rääkimata jätta, on kindlasti ka Surnumere ( juudid ütlevad Yam-haMelaẖ ehk Soolameri) sool.
Meie tegime oma soolakorje Neve Zohari juures, kus järve rannast soolakamakaid purki panime ja samal õhtul sellega kurke soolasime. Suured mineraalikaevandused ja Jordani jõe vähenev veehulk on aga tekitanud olukorra, kus Piibli aegade ülevast tegevuspaigast võib mõnekümne aasta pärast alles olla vaid pisike loiguke. Järv hävib samamoodi, nagu kunagi hävisid Soodom ja Gomorra.
Kui siiani olime Lähis-Idas, sealhulgas Iisraelis reisides kuidagi intuitiivselt eelistanud Prantsuse mõjudega Liibanoni toite või klassikalisi Türgi liharoogi, siis nüüd oleksime nagu Jordani jões ristitud ja nägijaiks saanud – ka juudi köök on põnev, paljude variatsioonidega ja maitsev.
Rohkem kui kusagil mujal kehtib Iisraelis põhimõte, et toidukultuur ja vaimne kultuur on ühe terviku lahutamatud osad.
Ühe toreda ühisjoone Eesti ja Iisraeli köögi vahel leidsime ka. Me mõlema vanaemadest peale on tavaks haigeks jäämise puhul kohe üks korralik kanapuljong keeta, sest see tugevdavat organismi kõige paremini. Salmeni kokaraamatus tervitabki meid vana sõber, kõiki haigusi raviv „juudi penitsilliin” Goldene joih ehk kanasupp. Muidugi ei jätnud Salmen seda ka reisil valmistamata ning nii me tervelt ja rõõmsalt tagasi talvises Eestis oleme. Kes veel ei teadnud, siis kanasupi sisse sobib oivaliselt ka safran.
Toda*, Säm ja Stassi, toda Israel!
* Aitäh!
Tiit ja Maris Pruuli