Sel suvel Paksus Margareetas avatud Eesti Meremuuseumi ja Tallinna Ülikooli arheoloogiateaduskogu koostöös valminud väljapanek viikingi- (800–1000/1050 pKr) ja järelviikingiajast (11. saj II pool / 12. saj algus) on suurim ja põhjalikem näitus meie ühe tähtsaima ajalooperioodi kohta. Peale uute uurimistulemuste tutvustamise eksponeeritakse Eesti avalikkusele esimest korda viimase aastakümne haruldasemaid aardeid, mis koos varasemate leidude ümberdateerimise ja -interpreteerimisega lubavad näidata ajajärku hoopis uues valguses.
Näitusel ja sellega seotud raamatus „Viikingiaja aarded Eestist. Idateest, rauast ja hõbedast“ esitatud uudsed seisukohad tuginevad peaasjalikult viimase tosinkonna aasta vältel põhjapoolses Eestis teostatud arheoloogiliste välitööde tulemustele, aga ka nn hobiarheoloogide poolt muinsuskaitseametile üle antud esemete leiukohtade teaduslikele järeluuringutele. Keskendudes põhiliselt Rävala-Harju ja Virumaa viikingiajale, puudutatakse põgusalt ka teisi Eesti piirkondi. On ju Soome lahe vesikonda kuuluvat territooriumi võrreldes muude Eesti osadega siiani palju põhjalikumalt uuritud, kuigi ka seal leidub tegelikult veel õige mitmeid „valgeid laike“, kuhu arheoloogi jalg pole piltlikult öeldes siiani astunud. Põhja-Eestist avastatud rikkalik ja põnev leiumaterjal täiendab oluliselt meie teadmisi Eesti viikingiajast. Sohu ohverdatud varandused, põletatud paadismatused, Rootsi ja Soome päritolu importehted, jäljed suuremahulisest rauakaubandusest ja loomulikult ka arvukad hõbeaarded on sundinud ümber hindama varasemaid käsitlusi ja andnud meile seni puudu olnud info. Nüüdseks on murenenud ka müüt Saaremaast kui Eesti viikingiaja tähtsaimast keskusest. Tegelikult eristub ülejäänud Eestist tollal eelkõige ikkagi Soome lahe vesikonda kuuluv põhjarannik, mis on otseselt seotud viikingiaja tähtsaima kaubatee – Austrvegri tekke ja arengulooga.
Suur kaubatee
Soome lahe lõunakalda lähedalt möödus Põhjalat araabia maadega ühendanud viikingiaja peamine kaubatee Austrvegr, mis sai alguse Birkast, suundus pärast Ahvenamaa ja Edela-Soome sadamate läbimist Rävala peale, kulgedes seejärel juba piki Põhja-Eesti rannikut Loode-Venemaa suunas. Ükski viiking poleks saanud seilata edasi Kaspia või Musta mereni ilma siin elanud läänemeresoome keelt kõnelenud rahvaga kontakteerumata. Viikingiaegsed kaubalaevad olid sunnitud tollal tahestahtmata peatuma nii Rävala kui ka Virumaa linnuste kaitse all olevates sadamates. Idatee üht haru, kaubateed Mustale merele, on seostatud kitsamalt Soome lahelt Neevale ja sealt üle Laadoga Volhovile ning Lovati kaudu Dneprile viinud veeteega. Läänemere idakaldalt leitud aarete levik, Peipsi vesikonna laevaliikluseks sobivad omadused, nn Truvori linnuse avastamine Velikaja jõe äärest Pihkvast jne annavad alust väita, et vähemalt sama aktiivselt kasutati ka Narva jõe suudmest alguse saanud marsruuti. Mõningatel perioodidel on Narva–Peipsi–Velikaja–Dnepri veetee olnud koguni tähtsama kaaluga kui „varjaagide juurest kreeklasteni“ kulgenud kaubatee peamine haru. Tallinna lahes asuva Naissaare kohal ühines Austrvegri põhitrassiga ka üks Eesti ja Läti läänerannikut mõjutanud kaubatee, mille tähtsus kasvas hüppeliselt siiski alles hilisviikingiajal pärast Birka kadumist (u 975 pKr). Nimetatud veetee tekkel oli keskne roll Gotlandi saarel, kust pärit meresõitjad võtsid Kuramaa rannikule jõudes kursi põhja poole, läbisid rannikulähedastes vetes liikudes Suure väina ja seilasid seejärel juba Soome lahe suunas.
Paadismatused
Skandinaavlased olevat tarvitanud Ida- Euroopa jõgedel väikeseid kerge konstruktsiooniga laevu või erilisi jõepaate. Läänemere piirkonna laevaehitustraditsioonis oli hiljemalt 3.–4. sajandil pKr kinnistunud nn klinkerplangutus, mille käigus üksteist osaliselt katvad kereplangud ühendati raudneetidega ja toestati kaartega. Eesti rannikupiirkonna põletusmatustega kalmetest leitud paadi- ja laevaneetide põhjal võib järeldada, et ka meie viikingiaegsed veesõidukid sarnanesid skandinaavlaste omadega. Põhja- Eesti rannikuvöötmes on paadismatused jälgitavad juba eelviikingiajal ehk alates hiljemalt 7. sajandist. Vähemalt kolm neist − Aseri, Lagedi ja Lehmja-Loo − kuuluvad seejuures selgelt varasemasse aega kui viimastel aastatel palju kõneainet pakkunud Saaremaa laevad. Tõsi, ajavahemikust 700–750 pKr pärinevad Salme lahingumatused on erinevalt teistest Eesti veesõidukitest jäänud põletamata ning kätkevad seeläbi endas unikaalset informatsiooni tollaste laevade välisilme, neisse maetud sõjameeste relvastuse, tarbeesemete jms kohta. Viikingiajal domineeris Eesti aladel siiski täielikult põletusmatus. Tuleriidal põletatud inimsäilmed ja hauapanused paigutati kogumitena või laiali pillutuna maapinnale ehitatud kivivarekalmetesse. Mõnikord on põletusjäänused maetud ka läbi kalmekivistiku kaevatud lohku. Levinud oli kollektiivmatuste komme, milles eri inimeste ja paatide jäänused on omavahel segamini. Tallinna lähedalt Rae kalmest avastatud paadismatuse jäänused.
Austrvegr enne varjaage
Ida-Euroopa veeteid kasutati tegelikult juba ammu enne viikingeid-varjaage. Viimaste teeneks jäi üksnes eri teelõikude sidumine ühtseks tervikuks, Läänemerest Kaspia ja Musta mereni ulatuvaks süsteemiks. Nende teede kasutamise kogemusi oli tõenäoliselt nii mitmelgi Ida-Euroopa rahval, sh läänemeresoomlastel. Mõned ajaloolased on interpreteerinud antiikautorite mainitud Turunti-nimelist jõge veeteega, mis hõlmas Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järve, Velikaja jõge ning selle ülemjooksu lähistel algavat ja Väinasse suubuvat Polota jõge. Tõepoolest, kui viimastel aastatel leitud Rooma mündid ning nende leiukohtade analüüs osutavad ühest küljest kaubateele, mis ühendas Eesti lääne- ja põhjarannikut 3. sajandi esimesel poolel Visla suudmeava asustusega, on meil põhjust oletuseks, et eelkõige rooma rauaaja lõpul, st 4. sajandil jõudsid mündid meile, nagu ka mujale Baltimaadesse, eelkõige Dnepri veetee kaudu.
Alates rahvaste rännu ajast (450–600 pKr) pärinevad meil juba kindlamad tõendid Dnepri veetee kasutamisest ja mõjust siinsete elanike materiaalsele kultuurile. Emajõe ja Võhandu ümbrusest avastatud hõbeaarete koostise põhjal otsustades ei piirdunud tollased sidemed üksnes lõunapoolsete Balti aladega, vaid meil on põhjust rääkida isegi vahetutest kontaktidest Ülem-Dnepri piirkonna ja Bütsantsiga. Näiteks on Dnepri aladelt meile jõudnud teatavat tüüpi haagi ja aasaga suletavad hõbekaelavõrud ja kaks Bütsantsi päritolu hõbevaagnat, millesarnaseid anumaid on kasutanud Bütsantsi ülikud lauanõudena kastmete serveerimisel. Väärib eraldi rõhutamist, et meie lõunapoolsete naabrite juurest pole eelnimetatud esemeid veel siiani avastatud ning nende leiukohad paiknevad kõik Peipsi–Pihkva järve valgala territooriumil või selle lähiümbruses. Bütsantsi hõbe on nii kaugel põhjas tollal ise äärmiselt haruldane.
Varaseim hõbevalge
Eesti varaseimad araabia rahade leiud on avastatud samuti maa kaguosast Rõuge linnuse arheoloogilistelt kaevamistelt. Lisaks nelja Abbassiidide dirhamit sisaldavale aardekesele leiti sealt veel terve hulk samaaegseid üksikmünte. Nüüdseks on sarnaseid verminguid teada juba ka teistest Kagu-Eesti linnusasulatest: Aakre- Kivivare, Vooru, Viljandi jm. Loetelusse tuleks kindlasti lisada ka Setumaa idaosas paiknev, läänemeresoomlastega asustatud Irboska. Tegemist oli ajajärguga, mil araabia hõbemündid alles hakkasid Põhjamaades levima. Kui vaadata Rõuge leidu laiemas kontekstis, siis ei ole Euroopas teada kuigi palju aardeid, mida võib dateerida 8. sajandi lõppu ja 9. sajandi esimesse aastakümnesse. Väärib eraldi mainimist, et üks väike rühm tollaseid leide koondub just nimelt Rõuge naabrusesse tänapäeva Loode-Venemaal. Neist kogu Euroopa vanim on tulnud päevavalgele Vana-Laadogast, omaaegsest läänemeresoomlaste (vepslaste) kaubakeskusest.
Kõigi eelduste järgi kujutas Rõuge linnusasula 800. aasta paiku või pisut hiljem endast muistset kaubakeskust, kaupang’i, nagu neid tollal tekkis nii Loode-Venemaal, Volga-aladel, Skandinaavias, Soomes kui ka lääneslaavlaste juures. Seda juhtis linnuses elanud kohalik suurnikupere, kes keskendus eeskätt kopranahkade turustamisele ja oli liitunud samasse kaubandusvõrku Loode- ja miks mitte ka Kesk-Venemaa keskustega. Et noid alasid asustasid tollal veel enamasti läänemere- ja volgasoome hõimud, ei olnud raske ühist keelt leida. Laiemas plaanis võib kõnelda lausa „tšuudi maffiast“, kes oli enda kätte haaranud tulusa kopraäri – kohapeal külluses leiduvate nahkade vahetamise araabia maadest pärit hõbevalge vastu.
Läänemeresoomlaste kõrgaeg
Eestist avastatud viikingiaegsete aardeleidude põhjal võib öelda, et selle piirkonna kaubandus pidi tollal olema elav ja mahukas, toimides edukalt tänu majanduslikule seotusele oma partneritega. Lisaks karusloomanahkadele ei saa me välistada kauplemist ka teravilja, vaha ja orjadega, kuid tähtsamaks kaubaartikliks kujunes ajapikku ikkagi soomaagist sulatatud raud. Lisaks Põhja-Eesti rannikut katvale linnuste võrgustikule ja sealt saadud leiumaterjalile osutavad aktiivsele kaubanduslikule läbikäimisele teiste Austrvegri ääres elanud rahvastega ka Põhja-Eestist teadaolevad peit- ja aardeleiud. Osa neist koosneb peamiselt relvadest, mille tüübid markeerivad Idatee kulgu Skandinaaviast Kiievini. Põhja-Eesti viikingiaegsete hõbeaarete koostis osutab aga tihedatele sidemetele Gotlandi saarega, kus asus tähtis sepatöökeskus, ent kohaliku soomaagi puudumise tõttu tuli toorraud sinna importida.
10. sajandi lõpul ja 11. sajandil hakkas viikingiaeg Skandinaavia maades läbi saama. Viikingite kaubandussüsteem hääbus ning kunagised tähtsad keskused jäeti maha. Ristiusu vastuvõtmine ja riikide teke Skandinaavias tegid järk-järgult lõpu viikingiretkedele ning läänemeresoome rahvad pidid kohanema uue olukorraga. 11. sajandil algas Läänemere idaosa paganlike rahvaste kõrgaeg, mille jooksul kasvas rauatootmine, tugevnesid linnused ja kaubakeskused. Kui mujal Põhjamaades 11. sajandi teisel poolel mündiaarete moodustumine pidurdub, lakates 12. sajandi alguseks hoopis, siis Eestist teatakse just sellest perioodist ridamisi kogukaid mündiaardeid. 11. sajandi neljast viimasest aastakümnest ning 12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui kaheksakümmend aaret, mida on mitu korda rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal. Erilise tihedusega paistab seejuures silma Loode- Eesti territoorium. Võttes arvesse teaduses valitsevat paradigmat, st hõbeda seotust rahvusvahelise kaubandusega, osutab see tihedale majanduslikule seotusele oma partneritega.
Tõenäoliselt pole juhus, et läänemeresoomlaste majandusliku kõrgaja algus langeb kokku sossolite (tõenäoliselt harjulased/rävalased) poolt 1061. aastal korraldatud sõjakäiguga Kagu-Eestisse ja sellega külgnevaile Vene aladele, mille käigus hävitati varemalt Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa poolt Tartu kohale rajatud tugipunkt.
Sündmuse olulisusele osutab kas või see, et järgmise poole sajandi jooksul puuduvad kroonikates igasugused teated Eesti alale korraldatud Vene vürstide poolt organiseeritud sõjaretkede kohta.
Tekst ja fotod: Mauri Kiudsoo
Joonised: Polaar Stuudio OÜ