Rännates Ida-Virumaal, ei ole mõtet mööda kõndida ka sealsetest pühakodadest, millest paljud on aja- ja kultuurilooliselt ülihuvitavad. Ja paljudes neis elavad ja tegutsevad harukordsed inimesed. Tiit Pruuli väisas mõningaid pühi paiku.
Ida-Virumaa eripära on teadagi see, et siin kui piirialal on venelasi elanud aastasadu ja praegu on siin venekeelset elanikkonda märksa rohkem kui eestlasi. On selge, et see on jätnud oma jälje ka usuelule. Alates XI sajandist tutvustati õigeusku ka eesti paganaile. Esimesed üksikud õigeusu pühakojad kerkisid Virumaale juba XIII sajandil. Kui XIII sajandi kolmandal veerandil sai selgeks, et katoliku kiriku laienemine ida poole – vadjalaste ja isurite aladele – ei õnnestu, jäigi õigeusu piir jooksma piki Narva jõge. XII sajandil seal kanda kinnitanud slaavlased pöörasid põlisrahvad aegamööda õigeusku. Hiliskeskajal olid venelaste kauba- ja eriti rüüsteretked Virumaa elu igapäevane osa. Selle, mis Ivan Julmal ei õnnestunud, viis ellu Peeter I – Eestimaa langes Vene valitsuse alla. Õigeusklikke oli Eestis aga kuni 1880. aastate alguseni vaid mõni protsent ja pea kõik nad olid venelased. XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi teisel poolel kinnistas Moskva patriarhaat suurriikliku surve toel oma usku Ida-Virumaal.
Midagi ei ole teha, vene inimene on usule vastuvõtlikum kui eestlane. Ja usutunnistus on venelaste maailmavaate oluline osa, selle kaudu on võimalik juhtida ta eetilisi ja poliitilisi tõekspidamisi. Viimati Kuremäel olles jäi kloostriväravas silma autobuss, mis oli ehitud eriti rohkete Georgi lintidega. Tuli välja, et tegu on Lätist saabunud vene rahvusest palveränduritega.
Lisaks õigeusu kirikule on paaril viimasel aastakümnel Ida-Virumaale jõudnud paljud lahkusulised. Luteri kirik aga on sunnitud järgima Euroopa tavasid, kus järjest kirikuid kinni pannakse – jumalat pole eurooplastele enam vaja.
Legendide võitlus
Võimsaima pühakojana seisab Ida-Virumaal Illuka vallas Kuremäe tipus ja nõlvadel Pühtitsa Jumalaema Uinumise stavropigiaalne (otse patriarhile alluv, staatus anti 1990) nunnaklooster. Selliseid kloostreid, mis otse Moskva patriarhile alluvad, on kokku 14, üks Ukrainas, üks Eestis ja ülejäänud Venemaal. Kuremäe kloostri rajamise kohta on palju legende. On kloostri enda legendid, on eestlaste legendid.
1929. aastal kirjutas Alutaguse Teataja: „Rahvasuu lääne poolt kõneleb, et peale üht suurt lahingut oli Kalevipoeg puruväsinult siia jõudes puhkama heitnud. Pääaluseks võtnud ta veel viimasel jõul pihutäie mulda. Ja sellest pihutäiest kõnelevatki meile Kuremägi ja 5 versta kirde poole sohu peitunud Viru suurim järv – Konsajärv.
Ent Kalevipoeg on täna ja ka lähemas minevikus pidanud täiesti taganema sama kohta slaavi mõtteilmast loodud legendi ees. See kõneleb, et ennemuiste ilmutanud sääl mäel eestlasest karjusele valguskiiri heitev kaunis naisterahva kuju. Lähenenud ja kaugenenud. Ja nii mitu korda. Teisel päeval kordunud sama kummitus. Ning sealt kohalt leitud pärast jumalaema kuju. Sellest ajast on mägi püha ja allikas tervekstegeva võimega.”
Kristel Vilbaste on Eesti allikaid uurides leidnud Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist 1904. aastal sündinud Oskar Kruusa mälestused: „Kurtna kogukonna protokoll 27.III 1887. Ette sai kutsutud Lehtepea vene papi käsul krundi omanik Aleksander Piirits, temale sai teada antud, et tema krundi küljest tahetakse vene kiriku külge maad osta. Ja mis ta nõuab ruutsülla eest. A. Piirits nõudis 8 rubla ruutsülla eest. „Aga allikat ma muidu ei luba, kui mulle allika eest 500 rbl. peavad maksma.”
Piirits taipas õigel ajal nooti, mis tema allika ümber kellukesena helises, kus elajad joomas käisid ja oma panusega vee väärtust tõstsid. Muistne eestlaste ohvriallikas sai üleöö püha allika nime, vesi muutus sedamaid tervistandvaks. Ainult haige peab sügavalt uskuma.”
Rahvajuttu, et see paik oli püha juba enne õigeusklike tulekut, kinnitavad ka arheoloogid. Praegusel kloostri kalmistul kasvab püha tamm. Tol iidsel puul, mis seisab kloostripärimuse kohaselt paigas, kus enam kui neli sajandit tagasi ilmutas end talupoegadele Jumalaema, võib dendroloogide väitel vanust olla üle 1000 aasta. Siit on leitud XII sajandist pärinevaid vadjalaste matmispaiku.
Kloostri rajamine
Väike õigeusu kabel ehitati Pühamäele ehk Pühtitsasse XVI sajandil. 1876 rajati suurem puust kabel või juba kirikukski nimetatud pühakoda.
Ümberkaudsed eestlased, ilmselt sakste innustusel, otsustasid seepeale õigeusklikele pühaks saanud mäele, kabelist paarisaja meetri kaugusele, ehitada luteri kiriku. Peamiselt saksa soost mõisnike toetusel – Eestimaa rüütelkondki tuli ettevõtmisele taha – saadi kokku 15 000 rubla ja ehitus võis alata. Tegu oli selgelt venestusaegse võitlusega. Eestlaste hingi püüdsid nii saksa parunid kui ka tsaaririigi ametnikud, mõlemad kirikud sealjuures poliitikuil abiks.
Ja vahetult enne luteri kiriku valmimist teataski 1885. aastal Eestimaa kindralkuberner Sergei Šahhovskoi, et kiriku ehitus tuleb seisata ja kirik vene kogudusele tasuta üle anda. Pühitsetud nurgakivi veeretati alla orgu. Paari aasta pärast esitas Šahhovskoi tsaar Aleksander III-le palvekirja terve mägi õigeusu kirikule võõrandada, „et see paik ei rüvetuks enam edaspidi inimeste vihkamisest”. Kas rüvetajad olid eestlased või balti parunid või mõlemad, jääb selgusetuks.
Igatahes astus Illuka õigeusu koguduse loomisel lisaks kohalikele venelastele õigeusu kiriku rüppe ka palju seniseid luterlasi – usuvahetus oli moodne ja soodne.
Siit sai alguse eestlastele venestusaja üheks sümboliks saanud Šahhovskoi pikaajaline seotus Pühtitsaga. Vürsti õigeusuteenete hulka loetakse ka Aleksander Nevski katedraali rajamist Toompeale ja Issanda Ristimise kiriku ehitamist Jõhvi. Juba 1894. aastal vaid 41-aastaselt surnud Šahhovskoi rolli üle on palju vaieldud. Vaieldamatult esindas ta Eestimaal klassikalist suurvene ideoloogiat. Kas ta vastustas seda vaid baltisakslusele, nagu väitis hiljem ta lesk, või ka põlisrahvale, on iseküsimus.
Tulevane Jõhvi linn sai Šahhovskoi poolt ehitatava jumalariigi esimeseks bastioniks, kuhu esmalt rajati kool, haigla ja „vene õigeusu õeskond”, millest sai tulevase Kuremäe kloostri tuumik. Õed hakkasid saabuma XV sajandil rajatud Kostroma Jumalailmumise nunnakloostrist Venemaalt. Kostroma Jumalailmumise kloostrist kutsuti Pühtitsasse ka nunn Varvara, kellest sai kloostri esimene iguumenja.
Ajaloolisest vaatepunktist on huvitav analüüsida, mis olid Kuremäe sünni eeldused ja põhjused. Kui palju oli siin riiklikku venestamispoliitikat ja kui palju kohalike tõsiusklike harrast tahet ja palvet.
Eesti arhivaar Ilja Davõdov, kes on uurinud nii Šahhovskoi tegevust kui ka Eestimaa rüütelkonna ja Vene keskvalitsuse suhteid usuküsimustes, möönab, et siin pole üht ja selget vastust. „Klooster sündis eelkõige tänu lihtsate vene talupoegade püüdmistele hoida õigeusku, õigeusu hingekarjaste hoolitsemisele talupoegade vaimse kasvatamise eest, kuberner vürst Šahhovskoi energilisele kaasaitamisele ja Vene valitsuse toetusele,” loeb Davõdov üles kõik olulised komponendid. Samas märgib ta, et „kohalikud riigivõimuesindajad, kes pidid hoolitsema õigeusu kiriku „valitseva” staatuse eest, tegid seda väga loiult ja hakkasid midagi ette võtma asjaolude sunnil alles alates 1880. aastatest.”
Teises valguses näeb asja ja Šahhovskoi rolli ajaloolane Toomas Hiio, kes ütleb, et kuigi ajalugu on kordumatu ja sellepärast väga häid paralleele ei paku, võiks Šahhovskoi tegevust siiski võrrelda Karl Vaino rolliga Eesti NSV-s 1970.–1980. aastatel. Hiio oletab, et kui jumal oleks Šahhovskoile elupäevi rohkem andnud, oleks temagi kohta kasutatud impeeriumi pealinnas lõpuks lendlauset „moorlane on oma töö teinud, moorlane võib minna”.
Klooster avati Šahhovskoi eestvõttel 1891. Kloostrikompleksi autoriks oli tunnustatud vene arhitekt, professor Mihhail Preobraženski. Kui kuberner mõni aasta hiljem suri, maeti ta kloostri territooriumile ja ta lesk elas kloostris veel pikki aastaid. Eesti Vabariigi ajakirjandus kirjutas 1929, et nende pojad on kõrgetel kohtadel Nõukogude Liidus.
Mis on müüride taga?
Aastaid tagasi, kui Eesti oli hiljuti vabaks saanud, sõitsin esimest korda elus mööda Vasknarva kloostrist, mis on Pühtitsa „podvorje” ehk esindus, ütles mulle kaasreisija: „Siia ei lasta võõraid sisse, näed neid antenne, siit antakse Venemaale luureteateid.” Kehitasin õlgu, aga mine tea, toona ei tundunud miski võimatu. Umbes samal ajal ilmus ühes raamatus Osvald Toominga 1939. aasta artikli taastrükk, kus ajakirjanik-kirjanik maalis trööstitu pildi hääbuvast kloostrist, kus ümbruskonna vene küladest pärit vähese haridusega naised omavahel kraaklevad ja klooster on väljasuremise veerel.
Olles Vasknarvat ja Kuremäed korduvalt külastanud, olen hakanud aru saama, et klooster püüab end tegelikult ilmakärast tõepoolest võimalikult kaugel hoida ja ei kao see pühakoda maa pealt kuhugi. Ikka on inimesi, kes vajavad kloostris elamist või käimist. Klooster võib tihti olla moraalseks teenäitajaks kogu ühiskonnale.
Kuremäel on olnud suurejoonelisemaid ja kehvemaid aegu. Kui vabariigi algusaegadel oldi väljasuremise piiril, siis praegu tundub, et nii häid päevi kui nüüd, millele panid aluse eelmine kloostriülem Varvara ja patriarh Aleksius II, pole kloostril veel olnudki. Kloostrit on toetanud vene ja eesti transiidi suurkujud alates Sergei Glinkast ja Aadu Luukasest, suurettevõtjad Urmas Sõõrumaa, Nikolai Ossipenko jpt. Aegade jooksul on Kuremäe kloostril olnud haigla, halastajaõdede kool, orbudekodu, kaheklassiline algkool.
Kloostril on üle 70 hektari maad. Kloostrikompleksi kuulub praegu hulk hooneid. Esmalt 1910 valminud Jumalaema Uinumise katedraal (Uspenski peakirik), kus toimub jumalateenistus igal hommikul ja õhtul. Peakiriku kõrval on söögisaal-kirik pühade Siimeoni ja Anna auks, veidi eemal Radoneži Vaga Sergi kirik ning Ristija Johannese ja Tartu preestermärtri Issidori ristimiskirik. Maanteelt kloostri poole suundudes jääb paremat kätt kloostri kalmistu, kus asub ka kalmistukirik pühade Nikolause ja Arseniuse auks − see ongi kirik, mille kunagi luterlased endi tarbeks ehitasid, aga mis kuberneri käsul õigeusklikele anti.
Väljaspool kloostrimüüre asuvad veel suurmärter Georgiuse kabel, allikakabel, supelmaja pühal allikal, kloostri võõrastemaja ja paljud majandushooned. Oluliseks külastuskohaks on püha allikas, mille veel usutakse olevat tervendav toime.
Mehed kloostris
Kloostri kaitsjaks ja vaimlikuks isaks sai Venemaa pealinnas ja mujalgi laialdaselt tuntud valgustaja ja pühamees Joann Kroonlinnast, kes kloostrit korduvalt külastas, seda toetas ja kaitses.
Säilinud dokumentide põhjal võib arvata, et Joanni seos Pühtitsaga sai alguse tänu Šahhovskoi abikaasale Jelizavetale, kelle isa oli feldmarssal Dmitri Miljutin, Vene armeed reforminud kaitseminister, liberaalne poliitik ja üks Aleksander II lähemaid nõuandjaid kuni tsaari tapmiseni. Šahhovskaja oli ka heas läbisaamises Maria Fjodorovna ehk Aleksander III abikaasaga. Igatahes kirjutas vürstinna, kas oma initsiatiivil või kellegi soovitusel, 1888. aastal kirja ülempreester Joann Sergijevile. Kas sellest vagas toonis kirjutatud kirjast kumab läbi ürituse laiem eesmärk, kui Jelizaveta räägib oma mehe missioonist, mille eesmärk on „liita tihedamalt Venemaa külge tema Balti äärealad, mis on vaenlase laimu ja meile mitteomase võõra vaimu läbi temast veel väga kergesti lahti kistavad”?
Joannist sai Pühtitsa kloostri eestkostja, kel oli ka oluline roll kloostri ehituse finantseerimisel. Samuti saatis ta kloostri tugevdamiseks õdesid Venemaalt Eestisse.
Pühtitsa peakirikus asub Jumalaema ikoon, mis on seotud Joanniga. 1894 maalisid Kuremäe õed isakese nimepäevaks ikooni, millel on kujutatud Jumalaema ilmumine Pühtitsa allika lähedal. Joannile kuulunud ikoon oli tema juures kuni surmani 1908, jäädes seejärel Venemaale ühe nunna kätte. 1946. aasta 1. juulil annetati ikoon Kuremäe kloostrile. „Seda päeva tähistatakse meil siiani,” ütleb kloostriülem Filareta. „Ja selleks, et see päev oleks ka Moskva kirikukalendris, tegi palju ära metropoliit Kornelius, kes on Moskva ja kogu Venemaa patriarhile alluva Eesti Õigeusu Kiriku eestseisja.”
Teiseks ülioluliseks meheks Pühtitsa ajaloos oli Aleksius II, kes hoidis väidetavalt ära kloostri kavandatud sulgemise nõukogude võimu poolt, külastas kloostrit pidevalt ja abistas kõikvõimalikel viisidel. Kuna õigeusu vaimulik ei saa olla naisterahvas, siis on kloostris alati ka mehi. Pühtitsas on olnud ka eestlasest vaimulikke, näiteks hilisem Vilniuse ja Leedu ülempiiskop Roman (Kuremäel 1933–1940). Praegu elab kloostris ka üks eestlasest iguumen, isa Samuil (Karask).
Erilised suhted on Pühtitsa nunna- ja Petseri mungakloostrite vahel. Neid suhteid on kirjeldatud kui vanema venna ja noorema õe suhteid. Paljud Pühtitsa õed on aegade jooksul just Petserist vaimulikku juhatust saanud.
Klooster tänapäeval
2014. aasta lihavõtete aegu oli kloostri hingekirjas 120 nunna, neist kaheksa elasid Vasknarvas ema Prokopja hoole all. Kui küsin emakeselt Vasknarva kiriku pingil juttu ajades, et kas pole plaanis siia rohkem õdesid tuua, vastab ta vaikselt: „Kõik võib muutuda, kui jumal tahab.” Nii on – kui jumal tahab, siis midagi toimub ja muutub. Kui ei taha, ei toimu ega muutu. Kuremäe kloostri eesseisja emakese Filareta (Kalatšova) juurde pääsen juttu ajama pärast tänavusi ülestõusmispühi. Olen olnud hommikusel teenistusel Uspenski katedraalis, ta majake asub täpselt suure pühakoja vastas. Teen kiriku ees aega parajaks, mingi lennuk lendab kõrgelt üle. Üks memm astub juurde, osutab näpuga taevasse ja ohkab vaikselt: „Ameeriklased. Jälgivad, mis me siin teeme.”
Filareta rõõmsanäoline, aga ülimalt tagasihoidlik abiline Georgia, kellega olen varemgi kohtunud, juhatab mind emakese elumajja, paneb külalistetuppa istuma. Seintel on kõigi kloostri endiste iguumenjade pildid, kuberner Šahhovskoi foto ja suur maal isa Joannist. Georgia liigub ringi kui õrn haldjas, annab vaikselt selgitusi, paneb puud ahju ja sosistab lõpuks: „Emake tuleb kohe, ta teab ja räägib ise kõik. Ta võib ka eesti keeles rääkida.”
Filareta teenis 16 aastat iguumenja Varvarat, helget inimest, kes oli kloostri eestseisja alates 1968. aastast kuni oma surmani 2011.
Ahi tõmbab mühinaga.
Olen küll suhelnud buda nunnadega Himaalajas, käinud varem mitmes eri kloostris, ka Kuremäel, aga ega täpselt ei tea, mis maailm see siin on. Lisaks ei tunne ma vene keeles enamikku religioosseid termineid. Ärevus.
Mul on Tallinnast kaasas vana sõber, ingeri päritolu Elma, õigeusu nimega Maria, kes räägib küll muidu soravat eesti keelt, aga selgub, et kirikutermineid teab vaid vene keeles.
Kuulan ahju küdemist ja saan äkki aru, et ma ei ole tulnud kirikusse, vaid koju. Olemine muutub rahulikuks.
Alustan meie venekeelset juttu vabandusega, et kuigi klooster on oma põhiomaduselt hingeline keskus, siis on Kuremäe ka mingis mõttes turismikeskus.
Kas minusugused turistid ja ajakirjanikud ei sega teie elu? Kuidas te end sellise vaatamisväärsusena tunnete?
Me ei saa muidugi eitada, et kloostrit külastab väga palju rahvast, eriti suviti. Palju käib välismaalasi lähemalt ja kaugemalt. Mingis mõttes me olemegi Ida-Virumaa kultuurielu üks keskusi. Pidevalt publikule töötada me muidugi ei saa. Aga muidugi ei käida siin vaid arhitektuuriansamblit imetlemas, vaid ikka palvetamas.
Kuidas teie ise kloostrisse jõudsite?
See oli väga lihtne. Suviti viisid vanemad mind alati Samaarast Musta mere äärde. Ühel suvel, see oli vist pärast ülikooli kolmandat kursust, 1991. aastal, tulime jälle mere äärest. Olin šokolaadipruun, läksin kirikusse ja seal räägiti just sellest, kuidas me, inimesed, raiskame oma aega ega tegele oluliste asjadega. Jutlust pidanud vaimulik ütles, et oli sõitnud piki Volga jõe kallast ja vaadanud, kui palju inimesi lamab mõttetult plaažil. Mul hakkas nii piinlik. Läksin koju ja ütlesin emale, et emake, ärme lähe järgmisel vaheajal mere äärde, vaid sõidame kuhugi kloostrisse, teeme tööd ja palvetame, et oleks kasu kehale ja hingele. Ema oli nõus ja sõitsime Peterburi oma vaimse isa juurde õnnistust saama. Tema juures oli aga just samal ajal Pühtitsa emake ja nii sattusime me Pühtitsasse. Ja siia mu süda jäigi. Olin siin ühe kuu asemel kolm. Siis pidin sõitma tagasi kooli, aga pärast diplomi saamist tulin siia tagasi.
Mida te õppisite?
Lõpetasin Samaara ülikooli bioloogiateaduskonna.
Kas teie jõudmine kloostrisse on tüüpiline tee või on neid võimalusi erinevaid?
Teed võivad olla erinevad, aga ilma jumala õnnistuseta ei tule keegi kloostrisse. See on jumala tahe.
Aga konkreetsemalt, kas põhjuseks võib olla mure või muud sellised läbielamised?
Te olete kirjanduse mõju all. Eriti prantsuse romaanide mõju all. (Filareta naerab vaikselt.) Ka meie Ivan Turgenevil on selliseid tegelaskujusid. Mina ei ütleks, et kloostrisse tullakse õnnetu armastuse või mingi mure pärast. Klooster, see on alati üleskutse patukahetsusele, enda muutmisele. Me loobume mingitest maistest rõõmudest, aga saame siin hoopis teistsuguse rõõmu – vaimse rõõmu. Lõpuks on see alati üks saladuslik lugu.
Kas kirjeldaksite veidi nunnakloostri struktuuri ja hierarhiat.
Kui neiu tuleb kloostrisse, siis nimetatakse teda esmalt kuuletujaks. Siis ei kanta veel kloostririideid. See mõiste iseloomustab kogu meie elu – sa oled kuuletuja lapseeas ja mina kui kloostri juht olen siiski samuti kuuletuja.
Seejärel, kui kuuletuja etapp on läbitud, pannakse selga kloostririietus. Meil nimetatakse seda tipumütsi pühitsemiseks. See on meie kloostrile eriomane traditsioon, seda ei ole mitte kõigis kloostrites. Meie kuuletujad kannavad sellist teravatipulist mütsi.
Järgneb rjassakandja aste. Rjassa on kloostris kasutatav üleriie. Siin pannakse pähe apostelink ehk siis riie, millel on näoava. Selles astmes võib toimuda ka nime muutmine.
Siis tuleb nunnaaste. Riietus jääb samaks, mis rjassakandjal, aga selles astmes antakse juba suur vanne, kus lubatakse loobuda varast ja rahast, mitte abielluda ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Siin toimub juba teine sündimine. Kui varem pole muudetud nime, siis nüüd tuleb kindlasti muuta ka nimi. Meie emake Varvara kehtestas korra, et nime muudetakse vaid üks kord.
Kõrgeim aste on skeemanunna aste. Siin eemaldutakse täielikult ilmalikest asjadest ja pühendutakse täielikult jumalale.
Kas kõigil kloostri elanikel on oma ülesanded?
Jah, aga meie nimetame seda teenimiseks. Aga seda sõna tuleb eraldi rõhutada. See on teenimine töö tegemise mõttes. Meil kõigil on tööd, mis tuleb teha. Teiseks on see distsipliin, kuuletumine. Ja lõpuks, kõige ülevamaks, on see heategevuslik teenimine, sellel vundamendil seisab kõik muu. Minu teenimise viisiks on juhatada kloostrit, keegi teine teenib majandusjuhina, kolmas koorijuhina, neljas-viies koorilauljana, põllutöölisena. Õed teevad väga palju tööd. Me ei toida ju mitte ainult iseendid, vaid ka neid palverändureid, kes meile külla sõidavad. Kui palverändur tuleb meie juurde, ei võta me öömaja ja toidu eest raha. See on meie kohustus. Aastas käib meil üle tuhande palveränduri.
Mis moodustab kloostri maise varanduse?
Meil on umbes 20 hektarit põllumaad, kus kasvatame kartulit ja teravilja, on aiamaa, kasvuhooned, kus on kurk-tomat-paprika. Meil on oma lehmad, kes annavad meile piima, hapukoort, võid, kohupiima. Siin oled nagu maal vanaema juures – kõik on oma aiast ja laudast pärit.
Millised on Kuremäe suhted usuorganisatsioonidega Venemaal ja Eestis?
Venemaal käime üsna harva, muidugi on mõned kohustuslikud koosolekud ja mõned pühad, mil seal käime. Meil on Eestis head suhted Birgitta kloostriga Pirital, kellega tihedamalt suhtleme. Sel aastal toimus meie juures Eesti Kirikute Nõukogu aastakoosolek. Nunna elu on üsna kinnine. Muidugi on meil palju ühiskondlikke tegevusi, aga vahel kasvavad need isegi meil üle pea. Minu jaoks on küll tähtis suhelda inimestega väljapoole, aga siiski mitte kaotada nunnaks olemise sisemist olemust.
Teie kloostril on praegu esindus Vasknarvas ja neli esindust Venemaal, sh Moskvas. Kunagi oli Tallinnas, seal, kus praegu asub Kannikese pood, ka teie esindus ja väga uhke kirik. Kas pole plaanis seda taastada?
Kui meil lubataks, taastaksime selle hea meelega. Paljud inimesed tahaksid, et meil oleks Tallinnas oma esindus. See oli ilusa arhitektuuriga kirik, väga sarnane Bulgaarias Šipka linnas oleva kirikuga.
Kas klooster plaanib jääda üksnes venekeelseks ning pidada slaavikeelseid teenistusi või on kavas osa teenistusi ka eesti keeles?
Teenistusel on meil alati kasutusel eestikeelseid laule. Me ei unusta ka eestlasi. Aga kirikuliste seas on eestlasi ju väga väike protsent, sellepärast pole ka loogiline eesti keeles jumalateenistusi pidada.
Kui palju eestlastest nunni Kuremäel praegu on?
Mul on praegu neli eestlannast nunna.
Mida te tahaksite, et eestlased teie kloostrist eelkõige teaksid?
On inimesi, kes lahkuvad maisest maailmast, et teenida jumalat. Rebivad end lahti kõigest ilmalikust. See ei ole kerge. Klooster on jumala valguse igavene tunnistaja maa peal. Kloostritel ei ole kunagi mingeid majanduslikke või poliitilisi eesmärke. Me ei pea olema majanduslikult edukad, me ei osale kunagi poliitikas. Me tahame ainult teenida ja palvetada. Seda peab lihtsalt mõistma, siin ei ole mingit kavalust.
Tähelepanuväärne on see, et Jumalaema ei ilmunud mitte kusagil Poolas, Lätis või mujal, vaid siin Eestis, Pühtitsa mäel. Ja esimesena nägid teda eesti karjused. Just see paik oli jumalaema valik!
Tahan, et õed, kes siia on tulnud, tunneksid, et siin on nende kodu, et nad on tulnud siia teenima jumalaema ja nad tahavad siin surra. Ja oma igavese armastusega Kristuse vastu oleksid nad valgus maailmale. Klooster on kui lakmuspaber. Kui klooster on vaimselt terve, on ka maailm tema ümber terve.
Vestleme Filaretaga pikalt. Ta on kannatlikkus ja leebus ise. Aitab mind mu teoloogilistest ja lingvistilistest lünkadest üle nii, et ma ei pea kordagi oma rumaluse pärast häbenema. Saan õige pea aru, et mul pole oma ettevalmistatud küsimustega (à la kuidas kavatseb klooster kaasa aidata Eesti ühiskondliku elu arengule jms soga) midagi sisulist peale hakata. Kõik küsimused saavad küll vastuse, aga on aru saada, millised teemad on siin olulised ja millised mitte.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK)
Kui vaatame Eesti kirikute paiknemise kaarti, siis näeme, et Ida-Virumaal on mitu õigeusu kirikut, aga seejuures tuleb tähelepanu pöörata ühele olulisele detailile.
Õigeusu kirik on Eestis nimelt jagunenud kahte harru: Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (on Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis) ja Moskva patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Kõik tegutsevad õigeusu kirikud Ida-Virus kuuluvad viimati mainitud kiriku ehk siis Moskva alluvusse. Et eraldumist mõista, tuleb vaadata ajalugu.
EAÕK ülempreestri Aleksander Sarapiku andmeil oli 1940 Eestis 183 õigeusu vaimulikku, kes kõik suutsid eesti keeles teenida. 23 kogudust olid kiriku-slaavikeelsed kogudused. 1940 liideti Eesti õigeusu kirik Moskva patriarhaadiga. Õigeusklike juht metropoliit Aleksander ütles 1941, et see oli vägivaldne ja ebakanooniline. Kirikuid hakati kinni panema. Olulise kaotusena õigeusklikele oli Petseri ja tema kloostri liitmine Venemaaga.
1961–1990 oli õigeusu kiriku peaks Eestis Aleksei Ridiger ehk tulevane kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Kolm Eestis praegu tegutsevat vaimulikku on kinnitanud, et Aleksius ei lasknud eestlastel õigeusu preestriteks saada. „Luteri kirik on eestlastele, õigeusu kirik on venelastele,” olevat ta öelnud ja kandidaadid minema saatnud.
1991, kui hakati Konstantinoopolile alluvat eesti õigeusu kirikut taastama, oli Eestis 40 õigeusu vaimulikku. Ainult 9 neist suutsid eesti keeles teenida. Töötavaid kogudusi oli 80. Üle 50 neist olid eestikeelse põhjaga. Iseseisvuse algul tõdeti, et õigeusu kirikul on Eestis 172 kirikuhoonet, üle 1500 hektari maid ja umbes 700 kinnis- ja vallasvara tükki. See on mitu korda võimsam taristu kui ükskõik milline militaar-infra.
Aga kiriku lahkumineku peapõhjus polnud siiski mitte esimeses järjekorras vara, vaid eestlastest õigeusklike soov taastada sõjaeelne olukord ja eraldada eesti kirik Moskva alluvusest. Sisuliselt käis kaevikusõda kolm aastat.
Kokkulepe kahe kiriku vahel saavutati lõpuks nii, et kõik õigeusu kiriku varad Eestis tunnistati EAÕK omandiks ja 2002 loobus EAÕK osast oma varast Eesti riigi kasuks ning riik omakorda andis need 36 aastaks rendile Moskva patriarhaadile alluvale õigeusu kirikule. Kuremäe kloostri rendiajaks määrati 50 aastat.
EAÕK-l ei paista praegu olevat plaane Ida-Virumaale laieneda. Eesmärgiks näikse olevat sõbralikud suhted Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga. Nende suhete looja ja hoidja tundub eesti kiriku poolelt olevat, kui uskuda Korneliuselt tulnud vihjeid, piiskop Eelija, kelle kontaktisik vene kiriku poolel on Narva piiskop Lazar.
Viimase rahvaloenduse andmetel on Eestis 30 000 eesti keelt kõnelevat ja 140 000 vene keelt kõnelevat õigeusklikku.
Luteri kirik
Kuigi Pühtitsa on kuulsamaid palverännu- ja turismiobjekte Ida-Virumaal, ei tohi selle kandi kristlastest rääkides ära unustada ka teisi ristikirikuid. Eesti Evangeelne Luteri Kirik jaguneb üle riigi 12 praostkonnaks. Virumaa praostkond hõlmab nii Ida- kui ka Lääne-Virumaad ja siia kuulub 19 kogudust. Praostkonnal on kokku 24 kirikut ja kabelit. Aga neil numbritel pole suurt sisu.
Avo Kiir on Ida-Virumaal hingekarjase ametit pidanud 1987. aastast saadik, 1995–2007 oli ta Viru praostkonna praostiks. Ta tunnistab, et „võrreldes vene õigeusu kirikuga on see pilt meil siin hädine”. Ka praegune praost Peeter Kaldur on sisuliselt sama meelt, sest pakkus sel kevadel Viru praostkonna sinodil välja plaani, et edaspidi jääks Ida-Virumaale alles vaid kolm kogudust – Narva, Jõhvi ja Iisaku. Seda oleks vaja eelkõige selleks, et majanduslikult toime tulla. Viru praostkonnas on praegu umbes 2000 kirikumaksu maksvat inimest.
Kiir möönab, et reformi on vaja ja koguduste arvu tuleks vähendada: „40–50 inimest pole mingi kogudus, nad ei suuda palgata õpetajat ega kogudust ülal pidada. Mina tahaks enne, kui oma ameti maha panen, jõuda sinna, et Iisaku, Tudu ja Tudulinna oleks üks kogudus. Iisakus on praegu 130 liiget, teistes mõlemas 50. Ka 200 või 300 liiget on koguduse jaoks tegelikult vähe.”
Miks luterlasi siis Ida-Virumaal nii vähe on?
Kiir selgitab, et luteri kirikul on väga raske teha misjonitööd venekeelse elanikkonna hulgas. „See on peaaegu võimatu. Sest venelased seovad luteri kiriku saksa kirikuga, saksa kultuuriga. Pigem on siinsed venelased valmis siduma end teiste konfessioonidega, halva sõnaga lahkuskudega, aga mitte luterlusega. Meil on pea olematu mõju venekeelsele elanikkonnale. Eesti osakaal aga on siin vähenenud. Lisaks tahavad eestlased olla nii-öelda mõistuseusklikud, venelased on aga südame usku. Venelased ei targuta jumala sõna üle. Protestandid on aga kõik targad mehed ja naised ning vaja alati kõik paika panna. Mõistuse usk on alati nõrgem. Kui venelane ei olegi usin kirikus käija, siis ikkagi on tema respekt kiriku suhtes hoopis teine. Venelased on kiriku jaoks ka palju rohkem annetanud.”
Rahaliste võimaluste erinevus torkab kahes kirikus silma küll. Vene kirikud kerkivad ja uuenevad, eesti omad kärbuvad.
Nii Kiire kui ka Kalduri jutust kumab läbi, et õigeusu kiriku üks trumpe meie luteri kirikuga võrreldes on see, et on jäädud usu põhiväärtuste juurde, samal ajal kui EELK on püüdnud nii-öelda moodsa ajaga kaasa minna ja rahva meelitamiseks talle ühes ja teises asjas järele anda. Kiir: „Lõpuks ei jää asjast endast ju midagi järele, aga tõsine usuinimene ei taha ju mingit surrogaati. Kui ma olen usklik ning tahan usu- ja vaimutoitu, siis ma tahan minna sinna, kus ma seda tõesti saan.” Kaldur on veel karmim: „Lääneeuroopalik liberaalsus on ka meile ohuks. Meid päästab mõneti see, et õigeusu kirik ei ole liberaalne. Seepärast on ka luteri kirik siin hoitud, sest meil on kindlad naabrid. Mitte ühtegi halba sõna ei saa õigeusu kiriku kohta öelda.”
Soomes on koguduste liitmine teoks saanud, ega Eestiski sellest pääsu pole. Aga see päästaks üksnes luteri kiriku majandusliku poole. Ju vajab muutust ka sisu. Avo Kiir lõpetab meie jutuajamise: „Sisuliselt oleks meil vaja vaimset ärkamist. Kogudusel peab olema hea karjane, kes annab õiget õpetust ja vaimutoitu, aga edasine peab olema koguduse inimeste enda poolt. Kui iga koguduse liige tooks oma kuulutusega juurde kas või ühe inimese, oleks see juba suur asi. Luteri kirikus arvavad inimesed, et see kõik on papi rida, me käime ainult kuulame, mida ta räägib meile. Vene kirikus on näha rohkem andmis- ja kaasaelamisrõõmu, luterlased kipuvad valdavalt olema usu tarbijad. Ollakse varmad arutlema ja arvustama, aga mitte teisi koguduse töösse kaasa haarama. Õigeusklikud kuuletuvad alandlikult jumalasõnale, protestandid tahavad selle üle aga targutada. Jah, siin peab toimuma murrang, püha vaimu puudutus ja äratus, kus inimesed võtavad julguse rindu ega nokitse enam omaette, vaid kuulutavad julgelt, et nad usuvad Jeesus Kristusesse.”
Mitmel põhjusel, ka seetõttu, et õigeusklikud peavad protestante hereetikuteks ehk usust taganejateks, kahe kiriku vahel Ida-Virumaal sisuliselt ametlikke kontakte pole. Seda möönavad nii Kuremäe kloostri nunnad kui ka Virumaa praostkonna juhid. On toimunud mõned oikumeenilised üritused ja mõned vaimulikud suhtlevad pisut isiklikul tasemel.
Iisaku kirik
Pseudogooti stiilis kirikuhoone valmis kiiresti pärast seda, kui vana pühakoda 1893 maha põles. Märkimisväärne on ses kirikus orel, mis valmis Saksamaal 1895. aastal Pariisi maailmanäituse tarvis ja sealt Iisaku kiriku jaoks osteti.
Illuka kirik
Illuka kirikut püütigi esmalt Kuremäele õigeusu kabeli kõrvale ehitada, ent see võeti enne valmimist luterlastel käest. Vene valitsus ei andnud luteriusu kiriku ehitamiseks õigeusu kloostri lähedusse ka edaspidi vaatamata paljudele palvetele luba. Alles 1927 sai Illuka kirikuhoone lõpuks nurgakivi. Praegu on tegu ainukese Ida-Virumaa puukirikuga.
Jõhvi
Selle põneva kiriku ajalugu on põhjalikult uurinud Villem Raam, Vallo Reimaa ja Villu Kadakas. Kõigi neid tasub lugeda, ajaloolised artiklid nagu põnevusromaanid!
Umbes aastal 1160 ehitas tsistertslaste ordu ilmselt vanale eestlaste matusepaigale mungakloostri ja ka oma palvekoja. Kirikut Jõhvis siis veel ei olnud. Puust kirik ehitati peagi sadakond meetrit eemale. Venelaste järjekordse rüüsteretke käigus hävis esimene kirik maa pealt ja kivikirik rajati ilmselt XIII sajandi teisel poolel. Sellest on meie ajani säilinud praeguse kiriku all olevad ruumid. Nõukogude ajal oli siin väike kolikamber, üle kümne aasta tagasi tehti aga vanad ruumid korda ja nüüd saab siin jumalateenistusi pidada ja esimeses toas on ka väike näitus kiriku ajaloost. Kelder-kiriku kõige omapärasemaks elemendiks peab Jõhvi õpetaja Peeter Kaldur pantokraatorit ehk Taevase Kuninga ja Kohtumõistjana kujutatud Jeesust. Kunstitöö autor on Pille Jänes. „Kus kohas sa ka selles väikeses ruumis ei oleks, ta vaatab sulle otsa,” kinnitab Kaldur panokraatorit tutvustades.
Mõnelgi korral aastas peetakse kiriku keldris ka jumalateenistusi, eriti neil kordadel, kui on teada, et kirikus on vähem rahvast. Maa-alla mahutatakse korraga kuni 40 kirikulist.
Lüganuse kirik
Lüganuse kiriku tuntud firmamärgiks on XV sajandil ehitatud ümartorn, mille sarnaseid oli omal ajal veel vaid Narvas ja Risti kirikul Harjumaal.
See kaunis kirik peidab seniavastamata saladusi, millest on põnevalt kirjutanud Põhjaranniku ajakirjanik Teet Korsten. Nimelt oli kuus sajandit tagasi kiriku lääneseinal kordusrist ja punaste tähtedega kiri. Kui praegu oleks võimalik kiriku torni ronida (torn on aga avalikkusele suletud), siis näeksime seal omaaegset kirja osaliselt säilinuna veel nüüdki. Ajaloolased oletavad, et terviktekst võis olla alamsaksa keeles „Help Got und Maria” ehk „Aidaku meid Jumal ja Maarja”.
Lüganuse kirikule on nüüd diakonina uut hingust sisse puhumas endine ooperisolist Tõnis Tamm.
Narva
EELK jaoks on omaette valuteema Ida- Virumaal see, mis on toimunud Narva Aleksandri kirikuga. Kiriku renoveerimisele taotleti pastor Villu Jürjo juhtimisel Euroopa abiraha. Esimese etapi töödeks seda saadigi, aga teise etapi jaoks enam mitte, sest oreli ostmine polnud reeglite kohaselt abikõlbulik. Õpetaja oli aga nii kindel raha saabumises, et lasi eelnevalt teha kiriku juures lisatöid, mille ehitaja Jürjo garantiikirja alusel ise kinni maksis. Nüüd on kohus otsustanud, et mitusada tuhat eurot tuleb kogudusel ehitajale tagasi maksta. Tõenäoline stsenaarium, mis Narva kirikut ootab, on see, et suur kogudusehoone tuleb maha müüa, seega pole enam elukohta koguduse hingekarjasele ega ruume koguduse kooskäimiseks. Kõik see laostab ja lõhub niigi väikest kogudust veelgi.
Pühajõe
Pühajõe väike kirik on üks armsamaid kirikuid Ida-Virumaal. Kuna Pühajõe ei kuulu „Teelise kirikute” programmi, et ole sinna sisse võimalik pääseda muidu kui teenistuse ajal. Aga siinne kirikaedki on üks tore ja rahulik paik, kus istuda ja mõtiskleda. See on tegelikult väike ime, et Eesti luteri kirik on Ida-Virumaal tänini püsinud. Meie kirikuga on Ida-Virumaal nagu eestlusega sealkandis üldse – on üks väike tuumik aktiivseid ja tublisid inimesi, kes püüavad oma põhimõtete ja väärtuste eest ausalt ja rõõmsalt seista ka siis, kui välised olud kõige soosivamad ei ole.
Loe lisaks:
Jaanus Plaat. Õigeusu kirikud ja tubakirikud Ida-Virumaal. Go Reisiajakiri 3/2014.
Uspenski sobor Pühtitskovo monastõrja. Pühtitsa Jumalaema Uinumise Kloostri peakirik. Kuremäe 2010.
Iguumenja pühast kuulekusest. Skeemaiguumenja Varvara (Trofimova) elust ja töödest. Kuremäe 2014.