Tekst: Kaido Kama Fotod: Mehis Lees
Tiit Pruuli andis Kaido Kamale seekordse reisiloo kirjutamiseks järgmise juhtnööri: „Mingit kultuurat pole vaja, lihtsalt meresõidu emotsioon.“ Allpool on puhtad emotsioonid meresõidust Eesti vanimal purjelaeval nimega Hoppet. Laev seilab rahvusvahelise sadamast sadamasse rändava teatriprojekti „Meeting the Odyssey“ raames mööda Vahemerd ning tutvustab ühtlasi ka Eesti kultuuri.
Emotsioon nr 1.
Täispurjes kahemastiline puulaev kuuvalgel ööl Atlandi ookeanil
Hoppeti rooli peab keerama nii nagu veneaegsetel veoautodel. St et kui laev soovitud suunda juba veidikenegi keerama hakkab, siis peab hakkama kohe vastu hoidma ja rooliratast teisele poole kruttima. Muidu saab liiga palju. Pakstaak-tuules võib see „liiga palju“ halvasti lõppeda. Võib lõppeda nii, et laev läheb halssi (tuul läheb purje sisse valelt poolt). Ehk nagu ütles esimene tüür Malta-Juss – kui oled valesti roolinud, siis võid pärast rooliratast vastassuunas keerata, aga viga on juba tehtud. Aga see on uhke ja isemoodi tunne, kui suur laev sõidab purjede all, sa hoiad rooli ja laev kuulab su sõna. Tuule suunda sai vaadata mastis lehviva Portugali lipu järgi, kuuvalgus oli lipu jälgimiseks täiesti piisav.
Emotsioon nr 2.
Päikesetõusud ja -loojangud
Räägitagu mis tahes, aga päikesetõusud ja -loojangud on lõunapoolsetel laiuskraadidel suhteliselt igavad. Meie omadega ei anna võrreldagi. Asi on lihtsalt selles, et kuna päike käib oluliselt kõrgemalt, siis on tõus-loojang peaaegu risti horisondiga ja tõusmine-loojumine toimub väga kiiresti. Igasugune pikk värvidemäng jääb ära. Tegelikult kukub päike merre nii kiiresti, et on selline tunne, et peaks käima kõva „sulps“ ja vesi pritsima. Keskpäeva ajal sellise päikese järgi ilmakaari määrata pole võimalik.
Emotsioon nr 3.
Vein
Täiesti talutava maitsega vein maksab Lissaboni hulgilaos alla euro liiter. Osta võib igasuguses mõõdus pappkarpides kuni 25 liitrini välja. Meie eelistasime 10-liitriseid karpe ja neid karpe sai salongi laeveered täis laotud. Karpe võeti alla nii, et üks ühelt poolt ja siis järgmine teiselt poolt. Et laev kreeni ei läheks. Joodi veega lahjendatult, aga lahjendamise protsent oli ajas muutuv suurus. Nii et kui hommikul alustati 20%-lise veiniga, siis lõunaks jõuti 50%-liseni ja õhtupoolikul 60–70%-liseni välja. Ja mis seal pattu salata – sai hilisõhtul ka päris puhast veini joodud. Aegajalt käis Reederi-Juss laevatekil ringi ja kontrollis, et millise kontsentratsiooniga vedelikku keegi parasjagu manustab.
Emotsioon nr 4.
Mastiskäimine
Üks asi on käia pootsmanitooliga mastis siis, kui laev seisab kai veeres ja otsad on kaldas kinni. Teine asi ronida vante mööda üles siis, kui laev sõidab ja kõigub lainetes. Lihtne matemaatiline tõsiasi on see, et mida kõrgemale veepinnast, seda suuremaid kaari koos laeva kõikumisega teed. Meiesugustel lasti lihtsalt lusti pärast julgust proovida. Aga madrus Rauno tegi seda kõike asja pärast. Ronis nagu väle orav mastides ja kliiverpoomil, kui oli vaja purjesid üles tõmmata ja alla lasta. Seda kõike pealt vaadates ja ise proovides tekib ikka tõsine aukartus nende omaaegsete meremeeste vastu, kes tormi ajal raapurjeid rehvisid.
Emotsioon nr 5.
„Konksu peal“ Cádizi reidil
Olime ööpäeva Cádizi reidil ankrus ehk „konksu peal“. Sisuliselt olime tormivarjus ja tugeva tuule tõttu ei saanud minna ei Hoppetiga kai veerde ega ka kummijullaga kaldale. Konks ei pidanud hästi, GPS näitas laeva vaikset ja pidevat liikumist, nii et korra vahetasime kohta ja saime ankrut üles-alla kruttida. Saan nüüd aru nendest madrustest, kes on kuude viisi merel loksunud ja peavad siis reidil ootama, et millal nende laeva lossima hakatakse. Maa on käeulatuses, sadamakõrtsid peaaegu et paistavad, aga ligi ei pääse. Ainsaks lohutuseks oli see, et lasime trapi vette ja käisime tulisoolases vees ujumas. Aga Cádizis jäigi meil käimata.
Emotsioon nr 6.
Heraklese sambad
Heraklese sammastest (Gibraltarist) läbipääsemisega oli selline probleem, et tugevad tuuled olid pidevalt vastu. Vastutuult purjetamisest ei maksa üldse rääkida. Aga ka mootoriga sõites lõi vastutuul ja –laine Hoppeti käigu nii kinni, et sõitsime praktiliselt ühe kohe peal. Kapten Ain luges mitu korda päevas ilmaennustusi ja otsis tuulte sees „auku“, et saaksime Gibraltarist läbi lipsata. Ööl enne Gibraltarit Cádizi lahel saime 16–17 m/s silmaauku ja suuremat sorti lainet. Potid-pannid kambüüsis lendasid ja üks osa seltskonnast kannatas tõsist merehaigust. Aga imede ime – päris enne lahte ja Heraklese sammaste vahel kadus laine ära. Ja kuigi vastutuul oli täiesti olemas, tegi Hoppet mööda siledat merd päris ilusat sõitu. Vasakut kätt Euroopa, paremat kätt Aafrika ja ees Vahemeri.
Emotsioon nr 7.
Puulaeva hääled
Ükski laev ei sõida päris vaikselt, puulaevast rääkimata. Need hääled on pidevad naginad ja naksumised, veesolin ja -laksumine, purjede plagin ja otste pinisemine ja kindlasti midagi veel. Nende häältega harjub ära, aga need kogu aeg olemas. Ka siis, kui sa kois magad. Kui magamise pealt saabuks äkki täielik vaikus, siis ärkaksid ilmselt võpatusega üles. Et nüüd on midagi väga halvasti. Meelde tuli lugu vanast merekaptenist, kes maal pensionipõlve pidas. Tema ei saanud muidu magada, kui et naine pidi ümber maja jooksma ja pangest vett akende peale pilduma.