Hoo-la-laa, üksinda Vahemerel

Reklaamitegijast purjetaja Jaanus Tamme seilas üheksa päeva purjekaga Vahemerel, et esimese eestlasena Atlandi vallutajate võistlusele pääseda.

Reklaamitegijast purjetaja Jaanus Tamme seilas üheksa päeva purjekaga Vahemerel, et esimese eestlasena Atlandi vallutajate võistlusele pääseda.

Päev enne, kui ma sadamast lahkusin, tuli ikka väike närv ka sisse – tundmatu koht, olgugi et olin sealsete merekarude käest palju nõu ja toetust saanud. Eks ma siis keskendusin ja vegeteerisin viimase päeva, et mitte vaimselt murduda. Nii kui kaldast otsad lahti sain ja Tarragona lahel olin, tundsin ennast aga nagu kala vees. Super ilm, spinn1 üles ja kümne tunniga olin juba Barcelona all ja võtsin esimese märgi pimedas. Metsikult ilus vaade, ühel pool Barcelona tuled ja teisel pool merel olevate laevade rohelised ja punased tulukesed.

Laevaliiklus oli seal küll tihe, aga ma olin veel värske ja tänu radaridetektorile oli slaalom kaubalaevade vahel päris lõbus. Isegi hea tunne oli, et peale minu on merel veel nii palju hingesid. Pidin järgmisel päeval kurikuulsasse Lioni lahte jõudma, seega võtsin VHFi kaudu ühendust Barcelona sadamaga. Sain kinnituse, et täna öösel tormihoiatust ei ole ja ilm on hea. Tuul aga vaikis ning lahte jõudsin hiljem, kui plaanisin. Sel ööl kujundasin endale välja ka oma unerütmi – alates kella neljast öösel kuni kümneni hommikul 15minutilised unejupid. Viisteist mintsi und ja siis korra pea kajutist välja, et olukorda tšekkida, siis jälle sisse tagasi. Esimesel ööl oli päris mõnus, taganttuul ja eriti ei loksutanud.

Hommikuks olin juba möödunud Cabo de Sebastianist ja võtnud kursi järgmisele märgile keset Lioni lahte. Hommik oli ilus, tuul umbes 10 sõlme2 ja kiirus hea. Autopiloot peal, ajasin endale kergemad riided selga, tegin ühe dehüdreeritud kiirtoidu (spetstoit), panin Biskviidi (spetsmusa3) mängima ja tšekkisin kaarti, et leida järgmiseks ööpäevaks vastavalt tuulele õiged waypointid, mis gepsu4 toksida. Ühesõnaga, kõik oli ilus nagu Vahemerel ikka. Tõmbasin end kokpiti kerra, et Pasta Carbonara luusse lasta ja võtta enne ettearvamatut Lioni veel üks unejupp. Päike soojendas mõnusalt ja tuul paitas pehmelt. Ja siis paitas tugevamalt ja siis veel tugevamalt – mõtlesin, et targem on spinn alla võtta, mine tea, mis juhtub.

Olles sellega hakkama saanud, vaatasin tuulenäitu, mis oli tõusnud 20 sõlme peale. See tähendab juba esimest rehvi. Rehvimise5 ajal oli 20 sõlmest saanud 25, panin ka teise rehvi ja kolmanda. Üle õla tagasi vaadates tundus, nagu oleks keegi mulle puhuriga õhku näkku lasknud. Lainet polnud veel üles võtnud, aga õhumass, mis mere kohal liikus, oli lausa silmaga nähtav.

Pekki küll – Vahemeri pidi ju ilus olema...

Poole tunniga oli 10st sõlmest saanud 35 ja oli tunne, et keerab veel juurde. Kõik toimus nii äkki, ja endalegi arusaamatul kombel olin ahvikiirusel neoonoranžid tormipurjed üles tõmmanud. Mälupilt oli täis kõiki neid lugusid, mida Lioni lahe kohta kuulnud olin. Mõne aja pärast oli meri täielikult muutunud, võttes iga sekundiga üha uusi vorme, mida minu silm varem polnud näinud.

Varsti ei olnudki enam midagi näha, sest silmad olid täis soolast Vahemere vett. Esimest korda elus tundsin, kuidas veepiisad võivad valusad olla. Lained tõusid nii suureks, et allatuult polnud võimalik enam liikuda. Tormipurjed ei arenda piisavalt suurt kiirust ja laine võib jahi lihtsalt ümber keerata. Vöör lainete poole, panin edasi nagu Ameerika mägedes – alguses oli isegi lõbus, tegin ka paar pilti, aga kui laineid tekkis üha enam ja enam ning meri oli täiesti sassi pekstud, muutus olukord tõsiseks.

Tuulenäidukil olid numbrid üle 40 nihkunud, lained olid kihilised, kusjuures viimase kihi moodustas lihtsalt vaht, mis planeeris metsiku kiirusega mere kohal. 43 sõlme oli see, mille fikseerisin. Väljas polnud enam võimalik olla. See oli nagu rodeo – iga hetk võid üle parda lennata, kui tasakaalu ei suuda hoida. Paar korda käis alus külili. Pikka pidu enam polnud, panin autopiloodi peale ja hüppasin sisse. 
Kogu kajuti sisu oli nagu maavärina üle elanud, asjad olid sassis ja laiali – täielik tohuvabohu. Lainetest alla sõites – see tähendab kukkudes – tundsin isegi kaaluta olekut. Kogu kraam tõusis kajutis korra õhku ja maandus siis raksaki tagasi, mina samuti. Meeletud helid, meeletud... Jaht käis igatpidi ümber oma telje, kõige suurem hirm oli, et võib ümber minna.

Tõmbasin turvaülikonna selga, kontrollisin, et EPIRB6 oleks käepärast ja võtsin VHFi kaudu ühendust kaldajaamaga, et ilmaprognoosi saada – kas nii jääbki või läheb hullemaks. Meteo France’i andmetel pidi torm õhtuni kestma. Mis ilm öösel ja järgmisel päeval on, seda ei osatud öelda. Küsiti, kas ma vajan välist abi ka või saan ise hakkama. Arvasin, et kuna olen rannikust umbes 30 miili kaugusel, õnnestub ehk vajaduse korral ise pakku tõmmata. 
Otsisin bloc marini välja ja vaatasin üle kõik võimalikud sadamad, kuhu varjuda. Sellise tuule ja lainega on aga vähe sadamaid, kuhu turvaliselt siseneda. Kaldajaamast sain infi, et mul oleks kõige mõistlikum minna Port Roses’sesse, mis on kohe Cabo de Sebastiani taga looduslikult turvalises lahesopis. Sinnajõudmiseks pidin aga umbes 30 miili allatuult kimama – selliste lainetega, ai-ai-ai, suht ohtlik käik. Võtsin siiski selle riski, kobisin kajutist välja, turvaliinid küljes, ja keerasin otsa ringi. Tükk tegu oli, aga hakkama sain. Allatuult oli pidev rullumine, püüdsin võimalikult suurt kiirust hoida, et jaht stabiilsem oleks – selleks aga pidin ise roolis olema. Täielik pesumasin. Kui käik juba sees, siis piloot peale ja jälle kajutisse. Viis tundi tõsist mürglit ja siis olin juba Rosese lahes, kaljunuki varjus.

Õhtul tegin sadamakõrtsis ühe õlle ja mõtlesin elu üle järele – pagan, litakas kohe teisel päeval. Mõeldes, et küllap see mulle ikka head teeb, leiutasin paar uut nippi kiireks rehvimiseks ja n-ö õlitasin tormipurjed, et iga hetk võitlusvalmis olla. Järgmisel päeval oli veel paar gusti7. Selle tormipuhangu tippkiiruseks, mille mina oma kraesse sain, mõõdeti ametlikult 53 sõlme. Pekki küll – Vahemeri pidi ju ilus olema...

Enesetunne supersuper ja igati erk

Ülejärgmisel päeval jätkasin reisi. Lioni laht oli rahulikuks tõmmanud ja selle ületamine möödus ilma eriliste raskusteta. Öösel võtsin kohustusliku märgi, järgmiseks sihtpunktiks oli Korsika neeme tipp Giraglia. Marseille’ alla jõudsin mega kiiresti. Aku nr 1 hakkas tühjaks saama, aga bakstaagis8 liueldes oli mugav genekas9 proovile panna. Mõne ajaga olid energiaallikad jälle laetud ja Touloni tuled paisid. 
Teades, et Toulon on suur sadamalinn ja neeme tipp on risti-põiki faarvaatreid10 täis, panin rõhku unele. Hommikul oli enesetunne supersuper ja igati erk. Aga mida ma oodata ei osanud, oli ropp udu. Kuna on loogiline, et selline loodusnähtus tekib just ranniku lähedal, võtsin kursi rohkem lõunasse, avamerele. Õnneks oli tuult. Ma vihkan üle kõige kombinatsiooni udu + plekk11. 
Minu parim abimees mer veille 12 piiksutas mulle ilusti pihku kõik kaubalaevade aimatavad asukohad. Pidasin siiski vajalikuks pidevalt läbi VHFi “securiteed” anda ja oma asukohta teavitada, et võimalikku kokkupõrget vältida. Kultuursed olid need laevade tüürimehed. Kasutasin isegi udusignaali, tänu millele oskasin hinnata, kui kaugel võib võimalik jurakas olla, pidevalt muidugi ka radari detektorit skännides. Üks udusignaal hakkas aga hirmuäratava kiirusega mulle lähenema ja koos sellega ka laev, mida parema meelega enda lähedal ei kohtaks. 
Katsusin VHFi abil kaptenisillaga ühendust saada – ja ennäe imet, saingi. Vahetasime siis oma koordinaate ja kursinäitu, et sõbralikult üksteisest mööduda, aga pagan, tehes kaardil kaks kohta ja vaadates suunda olime üksteisest mõne miili kaugusel ja meie trajektoorid ristusid. Katsusin siis jällegi oma asukoha üle korrata.

Seejärel kuulsin udusignaali juba kohe enda kõrval. Need pagana kaubalaevad võivad metsikut kiirust arendada ja nii ruttu sinu lähedusse ujuda, et sa ei oska seda ettegi kujutada. Läbi tiheda uduvine pilku teritades ei näinud ma ikkagi kahjuks midagi. Kui laeva uued koordinaadid käes, selgus, et meie vahe oli alla miili, ja siis märkasin ka üüratut kogu läbi udu enda poole liikumas. Tundsin juba diisli lõhna ja kuulsin lainesogast mootorimüra kohe paremas poordis. VHFist kostis kapteni rahustav hääl: “Don’t worry sailing yacht Lendur… We see you and… We are just a little bit south of you…” Guud, guud, aga miks nii lähedalt, pagan.

Lülitasin VHFi kanalile 24, et kuulata ilmateadet järgmise regiooni kohta. Selgus, et tegemist ei olnud rannikuuduga ja mind on ootamas ees paaripäevane tõsine läbi-piima-sõitmine kuni Korsikani. Aga õnneks oli tuul ja mer veille. 
Rannikust eemal oli plats laevadest puhas ja nii sain rohkem purjetamisele keskenduda. Katsusin hoida une ja toitumisrežiimi, et organism ilusti mereeluga harjuks. Paar korda päevas dehüdreeritud staffi sisse, pisut šokolaadi, seesamipastat ja palju vett. Unesüsteem ikka sama, kella neljast viis tundi 15minutiliste juppidena. 
Udu oli nii tihe, et olin juba kaotanud lootuse oma silmaga Korsika saart näha, olgugi et pidin sellest päris lähedalt mööduma. Olin vastu õhtut saarest juba nägemiskaugusel, kuid Korsika ilusast rannikuvaatest polnud haisugi. Jällegi pidin valmistuma ristumisteks kruiserite, kauba- ja muude laevadega. Seekord näitas kaart tunduvalt tihedamat faarvaatri võrgustikku. Lootsin oma mer veille’i peale.

No wind ja totaalne udu

Öösel muutus udu veelgi tihedamaks, siis jälle lõi korra vinest puhtaks ja korra õnnestus isegi saare siluetti näha – võimas. Ja siis jälle udu, tuul vaibus ja vaibus. Mõtlesin, et ega mind nüüd ometi see ees ei oota, mida ma kõige enam vihkan – aga just nii see oli. No wind, no fuckin wind ja totaalne udu. 
Ja kõik see juhtus täpselt umbes kümne erineva laevatee ristumiskohas. Oh õudust. Mer veille piiksus pidevalt ja kõikides suundades. Meri oli täis erinevat värvi tulukesi, mis liikusid kaootiliselt igas suunas. Erilist tähelepanu pidi pöörama silmapiiril kergelt värelevatele valgustäppidele. Need võisid sinuni jõuda vähem kui poole tunniga ja osutuda metsikuteks kruiseriteks või mitmesajatonnisteks kaubalaevadeks. Pidi lihtsalt kuulmisharjutusi tegema, et hinnata, kui kaugel keegi on. 
Udusignaali ei kasutanud keegi, ka VHFile ei vastatud. Asukoha teavitamisest polnud mingit kasu. Ükski laev oma kurssi ei muutnud. Üsna täbar olukord sellises tuulevaikuses. Aga mul on ju mootor, väike päramootor, mõtlesin. Tõmbasin selle käima ja kui tundus, et ole kellelegi tee peale ette jäämas, siis põgenesin. Tõeline kassi-hiire mäng. Lootust kaotamata püüdsin ikkagi lähemal olevate laevadega ühendust saada ja küsida, kas nad mu asukoha fikseeriksid. Aga ei midagi.

Lasin siis ainult securiteed eetrisse. Samas svitšisin pidevalt 24. kanalile, et kuulata ilma, mis mind teispool Korsikat ootab. “Force 6-7 kohe neeme teisel pool, Elba taga puhangutega force 7, thunderstorms all along the coast ja rough, very rough sea with backing waves + very poor visibility”. Maakeeli 35-40 sõlme neeme tipus, puhangutega üle 40 sõlme, Elba taga veel rajum + äike kõikjal, lained väga segased, suured ja teravad. Oi issand. 
Magama pean, mõtlesin, magama ja sööma, aga kuramus – ma sipsisin ju selle mootoriga, mis ka kohe otsad andis. Vaatasin, bens otsas. Segu polnud, aga 2-takti mootoriõli oli ja puhast ka…proovisin segada. Õlipunsu viskas korgi maha ja kogu tekk oli kaetud ühtlase sinise möglaga. Võib ette kujutada, mis liuväli mu jahist sai. Metsikult libe.

Kukkusin küürima, ise mõtlesin, et pean magama; tegin segu ja mõtlesin, et pean magama; valasin ja mõtlesin ja kuulasin seda ilmaennustust kogu aeg, panin mootori käima, aga käis üks vomps, ja ta jäi seisma ja ei läinudki, pagan, enam käima. Laevad mõlemal pool poordis, ees ja taga. Udu ja mitte tilkagi tuult, tekk libe nagu ma-ei-tea-mis… maha ka ei tule. Proovisin igat moodi. Äkki tuli Coca Cola pähe, ja see toimis. 3 liitrit läks seda puhastusvahendit.

Hommikuks olin läbi, täiesti läbi, ja udu polnud vaibunud. Kordasin läbi raadio securiteed iga 15 minuti tagant, panin fläshlighti vilkuma ja kükitasin niisama… midagi teha ei saanud. Kuulasin ainult ilmateadet ja püüdsin nats magada ja süüa, aga ei isu ei olnud. Olin jube väsinud ja närv oli laevade pärast pingul.

Hommikul, päikesetõusu ajal udu haihtus, tõusis kerge briis13 ja ma liikusin mööda Korsika läänerannikut Cabo de Corse’i poole. Ilus vaade – pagana ilus oli see hommik. Magasin tunnikese, sõin ühe banaani ja võtsin sõõmu seesamipastat. Monaco raadio ilmateade teatas, et hetkel on Touloni lähistel – kohas, kus ma eelmisel ööpäeval viibisin – oodata 47sõlmelist tormi.

Korsika vaadet polnud aega nautida…

Seda Korsika vaadet polnud aga aega nautida. Küürisin jahti veel õliplekkidest puhtaks ja võtsin ise ka viimase sõõmu „pesuvahendit”. Teades, mis mind teispool Korsikat ootab, sättisin tormipurjed käepärast ja sorisin14 kõik otsad. Tõmbasin korra groodi15 alla, et tsekkida, kas vall16 on korras ja miski kinni ei takerdu. Tegin veel ühe 15minutilise une. Olin juba päris saare tippu jõudnud, kui algas backing waves session. Tuul on, aga edasi ei liigu – lained lükkavad lihtsalt tagasi. Kui Atland üllatab hoovustega, siis siin oli sama, ainult et hoovuse asemel olid lained, meeletud lained. Nii ma siis seisin seal, pigem tagasi kui edasi liikudes. Aga kohe-kohe saab reaalsuseks Monaco raadiohääl ja tuleb tuul ja kõik muu. 
Korsika on kahe täiesti erineva näoga saar – ühel pool päike ja tuulevaikus, teisel pool täielik põrgu. Kui ümber neeme jõuad, oleks nagu keegi kõik nupud põhja keeranud, tuul – max, laine – max, äike – max, pilved – max. Ainult nähtavus oli miinimumi peal. Aga hea oli, sest see, mida veel näha oli, oli piisavalt kuri. Päike oli loojunud, kuu paistis, aga selle varjutasid kohe süsimustad pilved. Ma olen musta värvi palju näinud, aga nii musta... 
Korsika ja Itaalia vaheline ala on nagu mingi õuduste koridor. Saare seljatagune hoidis enda rüpes meeletuid äikesepilvi, mis närviliselt, jubeda mürina ja raginaga oma viha väljendades edasi-tagasi liikusid, nagu tahaks saare haardest pääseda. Heli, mis taevast valla pääses, on kirjeldamatu. Ja äike ei olnud mitte äike, vaid justkui pidevad kaarleegid – nagu parimad Hollywoodi filmiefektid. Ainult et see siin on reaalsus! Ja mina olin üksinda keset seda reaalsust, mina ja minu pisike Lendur.

Lained mitte ei lainetanud, vaid rebisid üksteist edasi-tagasi, vasakule-paremale. Tuult oli pidevalt üle 30 sõlme. Palju, liiga palju minu jaoks pärast magamata ööd. Aga mõtlesin, et võitlen ja et ehk tõmbab torm vastu hommikut tagasi. Teadsin, et saan hakkama. Tõmbasin kõik rehvid sisse, laine käis pidevalt üle ja raputas, metsikult raputas. Tuul oli vastu, laine vastu – kõik oleks nagu mind sellest, kuhu minema pidin, eemale hoidnud. Aga ma trügisin ikka edasi.

Kaardil kohta tehes nägin, et olin paari tunniga vaid miili edasi nihkunud. Proovisin tormipurjeid, aga nendest oli nii pööraste lainetega võitlemiseks vähe abi. Teised purjed jälle tagasi. Hull tõmblemine käis ja tuul tõusis veelgi. Korra läksin alla, et puhata. Lihtsalt viskasin kajutisse asjade vahele pikali ja kogusin ennast natuke. Vahetasin riided, tõmbasin kuiva selga, võtsin sõõmu seesamipastat, panin turvaliini külge ja kobisin välja tagasi.

Tänasin, tänasin, aga ei teadnud keda

Vaatasin tuulenäitu – see oli 25 sõlme peale langenud. Tänasin, tänasin, aga ei teadnud keda. Lihtsalt tänasin kõiki ja kõike. Ja siis tuul tõusis jälle ja siis langes ja tõusis – väntsutas. Ma palusin, palusin, teadmata keda, et ta laseks mind natukene puhata, et ta ei puhuks enam nii – annaks natukenegi hingetõmbeaega. Aga ei. Ööga olin edasi liikunud vaid mõned närused miilid, ja ma olin hullult väsinud. Paremas poordis paistis läbi musta udu Cabo de Corse’i plinkiv majakakuma. Tegin kiire otsuse – lähen tagasi teisele poole saart, puhkan ja proovin järgmine päev uuesti. 
Hommikuks olin vanajumala selja taga, lasin purjed alla (ühe rehvi jätsin) ja panin autopiloodi peale. Magama – ükskõik mis, aga ma pean magada saama. Ja ma magasin – ei teagi, kui kaua, aga kui üles ärkasin, kimas jaht mööda rannikut allapoole. Mul oli vaja veel magada. Rannik siinsamas, laevaliiklus samuti. Kuhu ma lähen, et puhata, kuhu? Mõtlesin, et kaldale ei lähe, hulbin siin kas või nädala, aga ei lähe. Otsisin kaardilt kõige madalama koha, kuhu ükski suur laev ei tule, tõmbasin purjed alla ja viskasin tormiankru sisse.

Triivisin ja magasin, triivisin ja magasin, kuni päike tõusis. Kui üles ärkasin, panin Biskviidi peale ja tegin ühe suitsu. Kohalik kalalaev tuli mulle poordi, et küsida kas kõik on okei – nad olid näinud jahti triivimas ja arvasid, et mingi jamps on. Aga kui musa kuulsid ja mind lihtsalt kokpitis pikutamas nägid, näitasid pöidlaga, et kõik on timm.

Nii, ilmateate aeg, keerasin VHFi kanalile 24. Monaco Radio: kaks tormihoiatust kohale, kus hetkel viibisin, litaki, üks pealelõunal ja teine öösel, litaki, litaki. Saare idarannikul pidi tuul tõusma ja mere olukord oli sama, mis eelmisel päeval. Homseks sama + big swell17. Lioni lahte hakkasid samuti kimbutama Atlandi rõhkkonnad.

Tundus, nagu oleks kogu vahemeri viitsütikuga. Pagana Püreneed. Mul oli vähe aega otsustada, mida teha, ja otsus tuli kiiresti. Pean varjuma, kuni ilm paraneb. Lähim sadam oli teispool saart, seal põrgu poolel. Tõmbasin mööda läänerannikut lõuna poole ja üritasin mõnda juhuslikku sadamasse maabuda. Katsetasin paari lähimat, aga need olid liiga ohtlikud selle tuulega, ja tundmatus kohas sadamassehüppamine võib halvasti lõppeda. Seal on kas liiga madal või pole see piisavalt kaitstud tormipuhangute eest.

Võtsin kontakti Prantsuse mereseirega, kes soovitas minna Saint-Florenti, mis asus 35 miili minust lõuna pool. Vastutuul 17 sõlme. Umbes seitse tundi sõitu. Kell oli 12.00 ja esimene torm pidi tulema 19.00. Perfect! Nii ma siis sõitsin tormi eest ära, valmis uueks mölluks, juhul kui tuul vaikib ja peaks kauem minema. Ja nii juhtuski. Sain veel ühe litaka kätte, enne kui Saint-Florenti lahes olin. Kaldale jõudsin 22.00, selleks ajaks olin merel viibinud nädala ja läbinud 620 meremiili. Ilus, mõtlesin.

Kui mind Prantsuse politseile üle anti

Maandusin esimeses ettejuhtuvas hotellis ja kerisin magama. Järgmine päev kell 17.00 helistas hotelli admin minu tuppa ja küsis, kas ma olen ikka elus. Nad tahtsid tuba koristama tulla, aga ma olin maganud ja maganud ja maganud.

Pärast kolme päeva Korsikal, mil ma pidevalt ilma tšekkides, ei tekkinud mul suurt väljavaadet uuesti startida vähemalt nädala aja jooksul. See oleks aga liiga pikk aeg kudeda ja nii otsustasin Lendurile ühe maailma ilusama talvekorteri kinkida.

Jõudnud mandrile, lennuki- ja rongipilet taskus, sattusin Hispaania piiril koos mingite murjamitega pokrisse. Toimus haarang, kus piirijooksikuid kinni püüti, ja tuli välja, et ma tundusin ka tsipa kahtlane. Kui mind Prantsuse politseile üle anti, küsisid need, mis kahtlane must kast mul kaenlas on. Tegin siis karbi lahti – seal oli sekstant. Selle peale soovis Prantsuse politsei mulle head teed ja lasi vabaks. Prantslased ikka armastavad purjetamist. 
Lõpetuseks on hirmus hea meel, et mul ilmaga vedas – parim kool.

1 Spinnaker, kergest purjeriidest puri, tõmmatakse üles pärituule puhul. 
2 1 meremiil tunnis (ca 0,5 m/s). 
3 Estrada raadiosaade kohviraadios. 
4 Navigatsiooniseade GPS (Global Positioning System). 
5 Purje pinda vähendama. 
6 Manuaalselt käivituv seade, mis saadab viimases hädas jahi koordinaadid kaldajaamale (Emergency Position Indicating Radiobeacon). 
7 30-75 sõlme tugevused tuulepuhangud. 
8 Purjeka kurss, mille puhul tuul puhub tagant- ja külgtuule vahelt. 
9 Bensiiniga töötav pisike elektrigeneraator, annab välja 220v. 
10 Sõiduvesi, tähistatud laevatee. 
11 Täielik tuulevaikus, plekksile vesi. 
12 Agregaat, mis näitab sektoriaalselt, mis suunas võib olla laev, millelt radar signaali annab. 
13 Kohalik rannikutuul, kerge kuni hoogne meretuul. 
14 Nööre korrastama. 
15 Suurpuri, grootmasti puri. 
16 Purje ülestõmbamisnöör. 
17 Suur ummiklainetus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga