Homo homini lupus est – tavapäratu nurga alt

Joosep Matjus on (loodus-) filmimees, kes veetis varasuvel kümme nädalat Saksa-Kanada võttegrupiga huntide juures Kanada Arktikas Elesmere'i saarel, mis on tuntud Arktika hundi (canis lupus arctos) paradiisina. Rääkisime temaga sellest. Välja tuli reisilugu hoopis kaugemale ja sügavamale kui ainult Kanada Arktika kaugetele aladele.

hunt-jpg

Mis Elesmere’i saare paradiisiks teeb?

Nendel aladel ei ole iial hunte kütitud. Hundid on seal inimesi korra elus näinud või siis üldse mitte. Inimese ees neil seeläbi hirm puudub. Nii on neid hea filmida. See annab harukordse võimaluse hundi käitumist jälgida. Veeta pikki nädalaid hundi urgude juures, hundipere käitumist jälgida.

Kui julged nad siis on, kui lähedalt neid filmida saab?

Esimene nädal või kaks on nad pelglikumad, hoiavad distantsi. Nad ei lase lähemale kui 50 meetrit.

Kui lähedale sa Eesti oludes saaksid?

Siin ma ei näekski hunti. Sellepärast pole ka metsavööndi huntidest maailmas ühtegi filmi tehtud. Hundid on nii kütitud, arad, tegutsevad ainult pimeduse varjus, inimene neid peaaegu ei näegi. Arktikas seevastu on poegimise ajal polaarpäev, mis annab võimaluse nende tegevust terve ööpäeva jooksul jälgida. Niisama kohale minnes, ilma eelinfota ei leia sa ühtegi hunti üles. Väga tugev eeltöö peab olema tehtud. Kui sa hundiurge ja kutsikaid ei leia, on katse lootusetu.

Kuidas sinna üldse minnakse? Kirjelda seda piirkonda.

See ala on küll turistidele avatud, aga kuivõrd sinna minek on nii utoopiliselt kallis, siis suvaline inimene sinna ei sattu. Seal on Eureka ilma- ja atmosfääri uurimisjaama töötajad, on ka sõjaväebaas ja loodusfilmide tegijad. Arheoloogid ja liustikuuurijad. Ma võin eksida, aga suurusjärk Ottawast Eurekasse on umbes 6000 eurot inimene. See on ainult transport. Ööbida on võimalik ka ilmajaamas, hinnaga 500 eurot ööpäev. Nii olime me enamiku ajast oma kümnenädalasest ekspeditsioonist telklaagrites.

Piltidelt paistev on üsna ulmeline. Ürgne. Kuidas tänase päeva inimene ennast seal tunneb?

See on kummaline maastik, kus makro- ja mikromustrid on üllatavalt sarnased. Kui sa seal kõnnid, siis on tunne, nagu kõnniksid justkui olematult olemasoleva hiiglase näonahal. Seal pikemalt olles kaob ära piir inimese ja maastiku vahel. Saad aru, et sa ise oled ehitatud sama loogika alusel, oled kaoseprintsiibi tulemus. Arktikas tekkis peaaegu religioosne ühtsustunne keskkonnaga. Ma polnud polaarpäeva kogenud, kogu see maastik on lõputu avarus. Need kokku kaotasid aja ja ruumi tunde, kogu see olemine seal kümme nädalat mõjus nagu üks lõputu hetk.

Ma ei kujutanud ette, et tsivilisatsiooni defineerivad lennukid taevas. Et lennukite puudumine võib tekitada tunde, et oled kuskil teisel planeedil, kus veel inimesi ei ole. Olemine keset lõputut stiihiat loob alguses meeletu eufoorilise vabadustunde, aga paari nädala möödudes tekib tohutu igatsus inimliku kultuuri järele. Muusika, tantsu, pildi, kõige selle järele, milles peegeldub inimese hing. Meie linnakeskkonnas tekib inimestest ja kultuurist küllastus, tahaks eemalduda, selja keerata, aga kui sattuda asustamata paika, siis tekib igatsus kõige selle järele, millest muidu on iga päev kõrini.

Kas ma saan õigesti aru, et me oleme tänaseks inimestena iseenda vangid?

Ma arvan, et inimene kui selline on niikuinii iseenda vang. Ühiskonnas on liiga palju infot, ballasti, me ei suuda sellega hakkama saada. On tervendav käia kohtades, kus see puudub, ja on teraapiline kohtuda päriselt iseendaga, oma nõrkuste ja hirmudega.

Ometi on see, mis te sinna tegema läksite, info juurdetootmine...

Kahtlemata. Kõik on seotud, me oleme nagu inimühiskonna saadikud, kes lähevad kaugele asustamata maale, ja toovad selle paiga ühiskonda tagasi või kohale. Tsivilisatsiooni märk on seegi, et sa saad sinna minna ainult sel eesmärgil, et tuua midagi tagasi.

Nagu maadeavastajad, riskid eluga, et tuua uut teadmist. Mis tegelikult on meelelahutus. Huntide film on meelelahutus, teadmised Kuu atmosfäärist, info Marsilt − kõik on meelelahutus. See pakub inimestele huvi, lahutab nende meelt, äratab nende fantaasia, tekitab uusi küsimusi.

Aga mis huntidel sellest?

Huntidel pole sellest sooja ega külma, ma arvan. Inimesed küll pakuvad neile väga huvi, nad on intelligentsed ja uudishimulikud elukad. Võib-olla kaudselt, ma loodan, on neile kasuks see, et neid hakatakse rohkem mõistma, et tegemist pole verejanulise kiskjaga. See on kasuks meie ohustatud metsavööndi huntidele – ehk mõeldakse enne püssi haaramist. Metsavööndis on sajandite pikkune ja väga sügav laushundiviha. Jutud sellest, et hundid murravad metsatukas lapsukesi, tunduvad absurdsena, kui metsik hunt, kes pole kunagi inimest näinud, tuleb sulle kolmekümne sentimeetri kaugusele näost ja vaatab siiraste huvitatud silmadega otsa, et kes sa, elukas, selline oled. Miks sa nii imelikult kõnnid ja oled. Inimene ei ole hundi toiduahela osa, seda isegi arktilistes tingimustes, kus toitu on vähe ja seda kõigile ei jätku. Ta võiks ju võtta inimest kui kerget saaki. Inimese mahamurdmine on hundile üpris lihtne. Ja oma suureks üllatuseks saad sa aru, et tal pole absoluutselt mitte mingisugust huvi inimese kui toidu vastu.

Ma laskusin põlvili, et teda pildistada, see huvitas hunti väga, ja ta jalutas mulle nina alla. See kolmkümmend sentimeetrit tundus mulle piir, ma ise ei tahtnud teda lähemale lasta.

Miks?

Isegi kui metsloom ei tähenda sulle ohtu, on mingi nähtamatu piir, mis peab inimese ja metslooma vahele jääma.

Defineeri see piir, filosoofiliselt?

Inimene ja hunt – nende maailmataju on niivõrd erinevad. Kogemata võib mingi signaal, mingi vale liigutus, rääkimata sellest, et sa hakkad teda puudutama, vallandada ettearvamatu reaktsiooni. Ta võib tõlgendada seda rünnakuna. Inimene kui liik tajub maailma hundist täiesti erinevalt. See on kogu aeg nii olnud, ka hunt ja põder elavad eri maailmades. Samas ei kehti see kogemus hundiga teiste arktika metsloomade kohta. Näiteks jääkaru jaoks on inimene toit ja inimene vallandab suure tõenäosusega rünnaku ning kui kõht tühi, siis kõhklematult. Kuigi samuti pole inimest kunagi näinud, kogemused puuduvad.

Mängime mõttemängu. Ole hunt. Arktikas. Kirjelda maailma tema silmade läbi.

Kui sa mingit liiki pikema aja jooksul jälgid, siis varem või hiljem hakkad sa temaga samastuma. Mingiteks hetkedeks muutudki temaks. Ma ei ole kunagi võimeline aru saama, mis maailmas see hunt elab. Enese metsloomaks kujutlemine on vabastav kogemus – sa saad inimeseks olemise raskusest lahti. Usutavasti on hundi maailm palju keerukam, kui me oskame arvata, nad üllatavad oma käitumise keerukusega pidevalt.

Näiteks?

Ühe hundikarja juures oli kaks imetavat ema: pärisema ja lapsehoidja või kasuema. Pärisema oli urgude juures üpris harva, käis ülejäänud karjaga paaripäevastel jahiretkedel. Samal ajal see n-ö kasuema imetas kutsikaid ja hoolitses selle eest, et neil kõik hästi oleks, et nad kaitstud oleks, et neil igav ei hakkaks. Iga kord kui kari koos alfaemasega tagasi urgude juurde jõudsid, tõid nad endaga kaasa jahisaagi, alfaemane läks esimese asjana kutsikate juurde, andis neile tissi, aga see kasuema, kes oli kogu aeg kutsikatega olnud, tal polnud olnud aega endale toitu hankida – ülejäänud kari ei toonud talle kunagi toidupoolist. See süvenes ja süvenes, kuni kasuema nälga surnuna urgude ette kukkus.

Miks see nii võib olla?

Seda ei oska ükski teadlane põhjendada. See näitab, kui komplitseeritud need loomad on.

Teine näide. Olime umbes nädala filminud hundipesakonda, kus olid alfaemane ja alfaisane, viis väikest kutsikat, tõenäoliselt veel pimedad. Ühel hommikul hakkasid emane ja isane äkki ulguma. Mõne aja pärast neile vastati. Hääle järgi võis öelda, et läheduses on veel kolm hunti. Me arvasime, et need on ülejäänud karjaliikmed, kes nüüd ka lõpuks urgude juurde jõuavad. Aga siis, kui nad nähtavale ilmusid, hakkasid emane ja isane urgude juurest kaugenema ja kaugenema. Kogu see asi päädis umbes tunnise meeleheitliku emahundi tagaajamisega n-ö sissetungijate poolt. Kätte uus kolmik teda ei saanud, aga suutis urgude juurest minema peletada. Ning selle kolmiku alfaemane sai eesõiguse minna ja viis väikest kutsikat murda. See oli nagu Tšingis-khaani sõjaretk. Samal ajal kui sissetungiv kari tappis kutsikaid, oli nende ema eemal mäe otsas ja ulus. Teadis täpselt, mis toimub.

Ometi olid nad kolmiku ise kutsunud.

Jah, see on hea tähelepanek − kui nad oleks vait olnud, poleks vast üles leitud. Arktika karmis keskkonnas on hundi ainus vaenlane teine hunt. Nad kõrvaldasid konkurendid napile toidule. Kui sellist käitumist näed, siis tahes-tahtmata hakkad inimkäitumisega paralleele tõmbama.

Kolmas väga vinge olukord. Üht uut pesakonda esimest päeva filmides nägime eemal hunti, keda pidasime selle pesakonna alfaemaseks. Ühtäkki kõndis ta otse urgude juurde ja välja tormasid seitse kutsikat. Kuidagimoodi andis emahunt kutsikatele märku, et nüüd on minek, ja nad panid padavai minema, emahunt ees, seitse kutsikat järel. Mingi aja pärast hakkasid kolm kutsikat maha jääma ja läksid urgude juurde tagasi. Ema koos neljaga läks oma teed. Kuskil tunni pärast ilmus silmapiirile teine täiskasvanud emane, tuli urgude juurde, oksendas kutsikatele süüa ja kõik kobisid urgu tagasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Saime aru, et hiljem tulnud hunt oli päris ema, eelmine oli lihtsalt neli kutsikat varastanud. Pärisema rahulik käitumine andis tunnismärgi, et küllap on selline „tööjõuvargus“ tavaline praktika. Arvasime. Hiljem saime teada, et päev hiljem jõudis meie meelest „tööjõuvaras“ ühe kutsikaga oma karja juurde, kus see kohe maha murti. Mis kolmest kutsikast sai, ei tea. Samas jälle, neli varastatud kutsikat olid suuremad kui alles jäänud kolm. Ja kolme ema käitus ju rahulikult. Võib-olla olid erinevate emade kutsikad. Ei tea. See kõik näitab, kui keerukas on huntide maailm.

Ehk siis me võime resümeerida nii, kümme nädalat tsivilisatsioonieelsel maastikul koos huntidega oli sinu jaoks tsivilisatsiooni algfaasi koolitus?

Ma ei ütleks, et algfaasi, ma ütleks, et hundi käitumise jälgimine, uurimine ja filmimine on nagu sissevaade inimese põhiolemusse.

Tekst: Andres Keil

Fotod: Joosep Matjus  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga