“ Veel viimased sammud suveöiselt hämara ja salapärase metsa all ning me ees on päikesetõusueelne punakas avarus. Kuresoo. Siitsealt kidurate mändide ja vaeva kaskede vahelt kerkivad taeva poole aurusambad. Justkui oleksid sookollid justjust mätaste alla tagasi roninud ning hiigelkatlad omasoodu podisema jätnud. Nüüd valitseb igatahes kõikjal vaikus, mida pole rikkumas miski peale paari tildri erutatud hädaldamise ning kaugelt kostva sookurgede kruuguta mise.
Võtan sisse koha etenduse toimumis paigas – tumeda rabalauka ääres. Veel mõned minutid ootamist ning lavale astubki peategelane päike. Kogu raba saab müstilist valgust täis ning pildista minegi jääb hetkeks katki, sest see hetk ei taha kitsasse pildiotsijasse kuidagi ära mahtuda.
Päikesetõus rabas on asi, mida ei näe iga päev. Ilmselt just see need nii erilisteks teebki. Vängelt lõhnavad rabataimed, lindude hommikune kontsert, udu kahludes mänglevad päikesekiired. Vaevaline enne kukke ja koitu ärkamine tasutakse emotsioonidega, mis teevad iga magamata sekundi kuhjaga tasa.”
Vivian Ainsalu